Plaanis ammu, aga täna siis mõeldud ja reaalselt minek käsile võetud. Kodus eeltööd sai ka üksjagu tehtud. Esialgu rajaskeemist ei saanud aru. Planeeritud sai kahepäevane rahulikult võtmise matk Ahja kandis. Eesmärke otseselt palju ei seadnud, olulisem rada Taevaskodade oma, Otteni silda tahtsin ka näha. Kuna eeltöö tegemise käigus selgus, et Suurele Taevaskojale lähim sild on amortiseerunud ja tuleb käia mingit raja osa edasi tagasi, arvestasin sellega. Otsisin valmis ka rajale otsema juurdepääsu, et ei peaks asjatult kõmpima.
Koti pakkimine käis ka nüüd palju kiiremini, juba tundsin osavust selles. Matkatud ka juba mitu korda, iga retkega tulevad aina kogemused.
Hommikul teele asudes ei olnud ilm päikeseline, vähemalt oli soe. Natuke olin nukker, päikesevalgus andnuks piltidele lisaväärtust juurde.
Parklas oli mõni auto ja nad olid üksteisest eraldi kahe meetri jagu. Me sattusime ka sellisel ajal, kus pole soovitav külastada. Olevat niinimetatud tipptund siis, lõunast kuni neljani. Me ei lasknud end sellest häirida, ruumi jagus kõigile ja siin sai alati eemale hoida, poes näiteks palju raskem seda järgida.
Sel aastal püstitatud hiiglaslik tool. Sel oli isegi desopudel põhja all ühe jala külge kinnitatud. Praegu oli see tühjavõitu. Noor matkakaaslane soovis sellele toolile istuma ronida, aga ma ei lubanud, kes teab kui palju siin ronitud on. Ümbrus üpriski mullale tallatud.
Saesaare hüdroelektrijaam.
1952. aastal ehitatud Saesaare hüdroelektrijaam enam algset funktsiooni ei täida ja loodus on ta oma rüppe võtnud. Talle sobib see. Ahja jõe taset tõstis see ehitis tublisti, moodustades Saesaare paisjärve. Tammist tulev vesi voolab väikeste niredena jaokaupa, kõrge langus tekitab tugeva mühina, mida päris kaugele kuulda. Lähedal seistes on see langus tajutav ka jalgade kaudu, mitmest praost langev vesi moodustab võimsa veeseina, mis paneb maapinna vibreerima.
Tammi juurest edasi läksime uudistama generaatorite maja, väike lootus oli ehk on neid võimalik näha, aga uksed olid suletud. Kostus vaid kummalist undamist, midagi seal töötas. Hoone ise on pisike ja sobib ümbrusega hästi kokku. Natuke isegi eksootiline.
Taevaskodadega tutvumiseks liikusime siit uuesti tee peale välja, üle silla, plaan oli vasakpoolne kallas kõigepealt läbida. Paisjärv lehkas tugevalt ühest kohast seavirtsa järgi. Mingi vahutav kiht veepinnal enne tammi, seal, kus rada algab, enne esimesi trepiastmeid. Mõtlesin, see jõgi on reostunud, seda vett ei taha mitte mingil moel tarvitada, isegi ujuma ei soovi minna.
Hakkasime põnevusega Taevaskodade suunas minema. Siin pole ma varem käinud, seega täiesti midagi uut. Kaaslane soovis ka sel suvel seda paika avastada, mis oli ka ajendiks siia tulekuks. Rada oli mõnus, metsa aroom, sellest olin puudust tundnud. Päris pikk vahe oli ja hädasti vajasin loodusesse minekut. Mul see juba nagu sõltuvus, ilma enam ei saa. Rahvast tõotas tulla ka palju, pole ka ime. See ju riigis esikolmikus külastatavusega. Märkasin, et isegi päris pisikeste lastega tuldi.
Neitsikoopa juurde jõudsime ruttu. Natuke ootamatult isegi. Momendil kedagi polnud ja ma tegin rahulikult pilte. Seda aega ei antud kahjuks kauaks, üks perekond oli peagi platsis. Tahtis ka pilte teha ja näitas veidi üles kannatamatust meesterahvas, köhatas nagu märguandeks nõudlikult. Õnneks sain olulisemad katsed tehtud, kuigi jah, oleks natuke rahulikumalt veel pildistada tahtnud. Ma tahan teha iga pildi võimalikult hea, eesmärk on võtta tehniliselt viimast.
Rajakesi veepiirini viis mitmeid, on vett võetud, või siis leitud hea pildistamiskoht. Juhuslikult trehvas ka mulle. Tänu ühele infotahvlile, kus kirjutas Gabrieli männist. Siin paigas on tehtud mitmes kohas Eesti üks vaadatuim kultusfilm “Viimne reliikvia”. Siin antud kohas on filmitud stseen, kus Ivo Schenkenberg Gabrieli pistoda haaras, sõnades “Me kõik oleme ühtmoodi müüdavad. Mõni natuke kallim kui teine” ning lõi oda talle selga. Sulased viskasid Gabrieli vette, öeldes “Kohe näha, et vanad sõbrad.” Gabrieli vetteviskamist harjutati nukuga. Filmivõtte tarbeks oli vene näitleja Aleksandr Goloborodko nõus, et teda ennast vette visatakse. Tasuks sai ta pudeli viina. On arvatud, et ta tahtis teist korda ka stseeni korrata pudeli viina eest, aga leiti, see liiast olevat.
Peale selle plakati lugemist jäi mu pilk juhuslikult pidama väga heale kohale ja vaata, et isegi parimale. Mingid linnud seisid rahulikult veest natuke väljaulatuval palginotil. Nad mind ei märganud ja ammu olen linde tahtnud ka pildistada. Kedagi õnneks ei tulnud ka rada mööda.
Täna käidavus siin väga tihe. Ilm pole ka eriti ilus. Taevas sügiseselt hall ja ei näi päikest üldse lubavat. See tusase taeva valgus seadis ka pildistamisele suuremad nõudmised ja väljakutsed, tundsin, et palju raskem on head võtet saada.
Üks paarike tuli meile vastu, kartsin ehmatavad linnud lendu, aga nad ei teinud väljagi, vist harjunud inimestega. Naisterahvas tegi ka lindudest vist pilti, mulle vastasnurgast. Mu koht oli parema nähtavusega. Sinikaelpart ujus ka kolmandaks juurde ja üritas luua mõne prääksatusega sõprussuhteid. Palgil olevad kaks lindu olid mulle välimuselt tuttavad linnumääramis võistlusel osalemise tõttu, aga praegu ei tulnud nimetus meelde. Kodus sai uuritud ja meelde tuletatud, jääkosklatega tegu. Part sai aru lõpuks, et ei olda ta seltskonnast huvitatud ja triivis vooluga kaasa sobiva kivini ning sättis sinna puhkama.
Ahja jõgi on kohati väga ilusate vaadetega, ürgne ja maagiline. Kummaline oli see, et leidsime mitmest kohast surnud kalu. Viitaks nagu reostusele ja miks neid ära pole söödud. Loomad on targad, saastunud toitu nad ei söö. Nii suurel hulgal hukkunud kalu pole ma veel kuskil näinud. Võib reostuses põhjus olla küll, hirmus seavirtsa lehk raja alguses pani sellele mõtlema.
Suur Taevaskoda.
Suur Taevaskoda üllatas väga, eriti noort matkakaaslast. Mulle nagu ei jõudnud kogu see ilu ja suursugusus kohe kohale, kuigi ma siin esimest korda. Viivuks vaid õnnestus olla siin omaette, kui tuli perekond koeraga. Peni oli väga veehuviline, tundis end seal väga koduselt. Perenaist tahtis ka märjaks pritsida ja lõpuks ta tegigi seda. Need külalised polnud siin esmakordselt, nii mulle näis. Rohkem oldi keskendunud koera ujutamisele ja niisama sulistamisele.
Legend.
Me tegime siin esimese pikema peatuse, aega täna küllaga ja natuke puhkasime. Kaaslane kirjutas märkmikku oma muljeid ja visandas Taevaskoja paljandit. Ma seni vaatasin ümbruses ringi. Järjekordsest infotahvlilt sain teada, et selle kohaga on seotud üks muistend. Vanapagan olla sattunud Ahja jõe äärde ja talle see koht väga meeldima hakanud, tahtnud siia elukohta rajada, kuid ta ei tahtnud seda maa peale teha. Inimesed näeksid seda ja hakkaksid tülitama. Hakkas siis kalda sisse urgast kaevama, tegi mitu tuba, üks ilusam kui teine. Uus kodu meeldinud Vanapaganale nii väga, et ta hakanud seda Taevaskojaks nimetama.
Ligiduses ka legendaarne sild, mis viib teisele kaldale Salakuulajakivi juurde. Hetkel see ülekäigu koht suletud, kuna amortiseerunud ja ohtlik külastajatele. Laudadega mõlemast otsast kinni löödud, aga siiski mulle näis, et siit on ikkagi üle käidud. Üks lipp oli puudu. Sel aastal, kuskil suve lõpupoole tahetakse uus sild teha.
Vihma pole täna sadanud veel, aga rohul mitmelpool suured veepiisad. Üldse õhk täna niiskust täis, soe ka hästi, troopiline. Jõe ligidusest leidsin suure puhma kortslehti. Nendel on veepiisad hästi suured alati, kuna karvane lehepind ei lase kohe ära vajuda niiskusel, koguneb lehepinnal kokku suureks veepärliks.
Tulin tagasi Suure Taevaskoja müürini. Nüüd oli rahu ja vaikus, kedagi hetkel polnud. Silmitsesin paljandit põhjalikult. Mind huvitas, mis aastast vanim graveering on. Leidsin aastast 1951, umbes sel ajal hakati siia ka hüdroelektrijaama ehitama. Märkasin, et vanasti tehti jäädvustused väga hoolikalt ja korralikult, praegusel ajal seda pole. Vanemaid kohe parem vaadata, aga siiski, mis mõte sellel üldse on. Saab ju muud moodi ka jäädvustada end kohaga.
Akustika on ka siin väga võimas. Kui müüri ligiduses olla, siis kajab kõik vastu, isegi kaugemalt põrkab heli tagasi, andes sügavamat tooni juurde.
Järgmiseks suundusime otse edasi Otteni matkarajale. Eesmärk Otteni sild üle vaadata, internetist hakkas ta mulle huvi pakkuma. Tahtsin ise ka häid pilte teha, pealegi üks kultusfilmi võttepaik.
Rada oli lai ja kena Taevaskojast edasi, aga lühikest maad. Enamuselt ikka juurikaid täis ja raskusaste muutus ka tõsisemaks. Tulid esimesed tõusud ja langused, kivid ja puujuured. Märgistus väga hea enamasti, ühes kohas oli vaja vaadata, muidu ainult mine. Rahvast siin enam ei kohanud. Kohati arusaadav ka, tee natuke halvem, ilusaid kohti ka vähem.
Uue toote testimine.
Meil seekord sai vett ligi kaks liitrit kahe peale kaasa võetud ja palju pole kulunud ka. Jõudsime välja päris ruttu ühe mahajäänud talukohani. Seal tehtud telkimiskoht, mis siiski natuke räämas. Koht muidu ilus. Vana talukoht käänaku sees rohelusse uppumas. Siin tuli maa seest survega vett torust. Kaevust toru kaudu üpris tugeva survega. Näis rauasisaldus kõrge olevat, kivid pruunikaks värvunud. Mul tuli mõte testida vett filteerivat imepulka. Pudel sai mõne sekundiga täis, surve nii tugev, et tahtis pudelit vägisi käest minema viia. Üllatus oli meeldiv, enne käega proovides tunda olnud raua maitset veel enam polnud. Kõlbas täitsa juua, külm karastav vesi, pudel higistas niiõelda kaua takkajärgi.
Filmivõtete kohad.
Selgus,et olimegi Otteni silla juures ja see majajäetud talukoht, nii mulle näis, oli kunagine veskikoht. Sel veskikohal sama nimi, mis sillal olnud ja sild saanud ka omalajal nime siinse talukoha omaniku järgi, ehk siis Jaan Otteni järgi, kes selle silla ka ehitas. Inspiratsiooni saanud ta Tartu Kivisillast. Veel on seda kohta ka nimetatud Valgesoo veskikohaks Valgesoo küla järgi. Vanasti oli see koht olnud väga heal järjel, toodetud elektrit kogu külale. Veskiruumi kõrval olnud tuba möldrile ja tisleritöökoda hoone teises otsas, mis olnud kasutuses kuni 1990. aasta põlenguni.
Antud kohas on toimunud ka 1969. aastal filmi “Viimne reliikvia” võtted. Siin oli stseen, kus Gabrieli sõber ja võitluskaaslane Siim tõkestas Otteni sillal neid tagaajava röövlikamba tee sillalt lahtikangutatud palgi abil. Hooga kihutanud ratsanikud lennanud üle tõkke jõkke ja Gabriel kaaslasega oli pääsenud. Filmi ajal kukkunud üks hobune sillalt jõkke, loom jäänud siiski terveks.
Sild meeldis mulle. Ilus maakividest ehitis. Raske oli tast head pilti saada, ei pääsenud juurde eriti. Rohelus ka takistas kohati, piirates vaadet. Viimaks sain otse kõrvalt ja pidin ka kividel turnima, et üldse mingit tulemust saada. See oli päris riskantne, pea ajas liikuv vesi hulluks ja tekkis oht kaotada tasakaal.
Sääski sel suvel meeletult, eriti veekogu ääres puhmastikus. Siin tuli neid massiliselt kallale, tundus nagu oleks neil viimnepäev, enne sadu neil nii kipub olema
Matkarajad on Taevaskojast saati koos kulgenud suure matkateega. Seoses sellega suurem infotahvel kultusfilmi kohta. “Viimne reliikvia” olnud omalajal vaadatuim film. 2002. aastal sai see linateos uue hingamise, jõudes restaureerituna uuesti suurele ekraanile. 2012. aastal valiti “Viimne reliikvia” parimaks filmitsitaatide, kui ka laulude poolest.
See Ottenis asuv Ületammi kalju oli taas üheks “Viimse reliikvia” võttepaigaks, mis sai ka lisanime seetõttu, Rispiteri kalju.
Siit natuke edasi tekkis väike arusaamatus, kuhu nüüd oleks õigem minna. Rajamärgistusest ei saanud aru, siin läksid matkarajad lahku. Tehnoloogia aitas hädast välja. Maastik muutus ka raskemaks, päris raskeks kohati. Loodus ilusamaks.
Kunagine metsavendade punkri asukoht.
See vaatamisväärsus oli küll üllatav ja isegi natuke ehmatav. Äkki märkasime metsaall rohelist tsõõri, meenutas esimese raksuga Kaali kraatrit Saaremaal. Rohetava lohu ümbrus oli hästi ära tallatud ja seda enam ta silma hakkas. Selgus, et see on olnud kunagine Taevaskoja metsavendade punker. Auku vaadates polegi eriti mastaapne, aga siin elas korraga väga palju mehi, arvestades, et siin oli veel nende toidu ja küttepuude ladu ka. Mismoodi küll nad siin nii kitsastes oludes elada said, see oli mulle võõras. Ligi 10 meest siia elama mahutada on kunst omamoodi, pidi väga leidlik olema. Neil meestel oli kindel siht ja missioon, takistada võõrvõimul kanda kinnitumast ja karistada riigireetureid. Tavalisi ausaid kodanikke nad ei puutunud.
Ajalugu.
Punker oli väga kompaktne ja tehtud võimalikult märkamatuks jääv. Neil õnnestus aastaid nii end varjata, aga saatuslikuks sai usalduse võitmine. Üks nende suhtes halbade kavatsustega mees tegeles kaks aastat nende usalduse võitmisega ja kui see lõpuks õnnestus, siis võeti ta kampa vastu. Kuna üks vaenlase tegevuse kahjustamise viise oli ka asutuste raha varastamine palgapäeval, siis lepiti kokku uues rüüsteretkes, Räpina metsamajand, mille kontor asus Räpinast paari kilomeetri kaugusel Ristipalos. Paraku oli see lõks ja viis metsavenda hukkus. Ülejäänud 4 meest jäädes ilma juhita enam aktiivselt ei tegutsenud. Kuna Räpinas kedagi elusalt kätte ei saadud, siis jäid allesjäänud mehed Taevaskoja punkrisse edasi elama, kasutades seda talviti kuni 1954. aasta veebruarini.
1953. aastal sattus punkrile peale Himmaste metsavaht. Ta leidis väikese kuivanud kuuse, kergitas seda ja leidis peidiku sissepääsu. Kohalik metsavend Elmar Kurvits tundis ja usaldas seda metsavahti ning jäi koos kambakaaslastega punkrisse edasi. 1954. aastal sattus peidukohale peale endine laskurkorpuslane Elmar Klopats, kes vajus jalgupidi kütmise ajal väljatorgatava korstna auku. Ta ehmus ja pani jooksu, metsavend Kurvits tundis ta ära ja keelas teistel teda maha lasta. Siiski metsavennad seda meest ei usaldanud ja liikusid mujale, võttes endaga nii palju toiduaineid kui vedada jaksasid. Klopats ei läinud kohe julgeolekusse kaebama, aga ta rääkis sellest oma vennale, kes oli hävituspataljonlane. See teatas muidugi kuhu vaja, aga haarangu käigus leiti eest tühi peidik. Kogu kupatus lasti õhku. Pärast Taevaskoja punkrist lahkumist varjas iga mees omaette ennast. Ainsana jäi ellu neist metsameestest Kurvits, teised hukkusid erinevatel aastatel.
Ümbrus praegu.
Kohe, kui seda kohta nägin, siis hakkasid silma ka imelikud armid puudel. Meenutas nagu põdrakahjustust, aga peale infotahvli läbilugemist sain aru mis need täkked tähendavad. Need võivad olla plahvatuse tagajärjel miinikildude poolt põhjustatud armid. See üks oletus. Aastaid on palju möödunud, puud siis olid kindlasti väiksemad. Kindlalt ei tea, aga siiski just punkri lähiümbruses ainult on neid, põder oleks laialdasemalt teinud.
Igatahes väga huvitav oli lugeda. Olen metsavendade kohta vanematelt palju kuulnud, nende nooruses oli see tavaline nähtus, sest ajad olid keerulised. Metsavendlusega tegeleti üle Eesti mitmes paigus väiksemate grupeeringutena. See oli siis elu üks osa, killuke me ajaloost.
Matkarajal.
Matkarada muutus üha kurvikamaks, mõni langus nii järsk, et pidi ettevaatlikult laskuma. Puujuured olid abiks, neile sai astuda kindlamalt. Kui sai alla, siis järgmiseks omamoodi mägironimine. Ka seal puujuured heaks abiks. Oli kuhu jalga toetada. Suure seljakotiga päris ekstreem ikka, aga õnneks on üksjagu treenitust ka. Treeningu mõttes päris hea, võtab higile täiega.
Oru põhja mööda kulgev rajalõik oli väga maaliline. Sammal rippus sarapuu oksalt alla. Seda näeb ainult puutumatus looduses, hoitud ürgmetsas. Millised erilised lõhnad, igas kohas omamoodi. Lõhnade bukett oli väga mitmekesine. Tuttavaid ja ka uusi üllatavaid. Isegi keset metsa hakkas kohati ninna tugevalt magusat meelõhna. Piibelehed arvatavasti.
Peagi jõudsime lähemale Suurele Taevaskojale. Salakuulajakivi tagasihoidlikult konutab kurvalt uuendamist ootava silla kõrval. Ilm ka juba pikemat aega ähvardas peatse sajuga, aga õnneks viisakalt tasapisi andis märku, et aeg vihmariided selga panna. Salakuulajakivi juures kohtasime ühte pisikese koeraga naisterahvast, kes kohe tagasi läks, kui esimesed tugevamad piisad langema hakkasid.
“Metsavana troon”
See huvitav juurestik on nimetusega Metsavana troon. Arvatakse, et siin istub Metsavana ja annab metsaelanikele nõu. Ta kuulab ja jälgib igaüht, kes siseneb Taevaskoja väravatest. Metsavana rääkivat tuulekohina, jõevulina, tuule- või lumesulamiskeeles.
Emaläte.
Taevaskoja kõige ilusam ja väekam koht on muidugi Emaläte. Sadu muutus ka siia jõudes väga tugevaks, hea, et meil said aegsasti vihmariided selga. Olime parasjagu mäest, mööda Emalätte juures olevat perve allatuleva trepi peal ühe puu all, mis suurema saju kinni pidas. Kogu ümbrus muutus nukralt halliks, õhu lõi värskendavalt klaariks, lõhnabukett sai hoopis uue tähenduse. Sajuprahmakas oli intensiivne, teadagi, see kaua nii kesta ei saa. Nii oligi, peagi sadu vaibus, taevasse tuli kirkamaid toone, mis tähendas peagi päikest.
Täitsin allikast veepudeli ja uurisin ümbrust. Külastajatest lõi momendiks platsi puhtaks, aga see aeg oli üürike.
Peale vihma oli allikas kummaline, oleks nagu udu olnud sees, pole seda mitte kunagi näinud. Väga müstiline ja salapärane. Mujal ei tekkinud udu. Mu noorele matkakaaslasele ka meeldis see koht, pidas väga lahedaks ja lemmikobjektiks siin.
Tegime siin teise pikema puhkepeatuse. Kaaslane joonistas ja kirjutas, ma uurisin seni ümbrust.
Orava tegemised.
Emalättest mõni samm edasi on sarapuu nagu jõulupuu ära ehitud soovilindikestega. Väga ilus ja efektne. Mulle meeldis ka siin olla, väga toetav energia, vaba oli olla. Siin leidus ka igasuguseid asju, kõike mida parasjagu riputamiseks leidus.
Kui kõik vaadatud, siis ootasin, mil kaaslane valmis saab oma asjadega. Olin parasjagu vaatamas treppi ja näen oranžikas suvekasukas orav tuleb osavalt astmeid pidi hüpates alla, mööda tugiposti edasi allikale vett jooma. See käis nii kähku kõik, et ma parem ei hakkanud pildistamisele mõtlemagi, hirmutan looma pigem minema. Tagasi tee kulges oraval samamoodi. Osavate kraatsiliste hüpetega läks ta treppi pidi tagasi tuldud teed. Näis nagu ta teeks seda iga päev, arvatavasti teebki.
Kiidjärve matkarada.
Üllatavalt ruttu saime Taevaskodade ja Otteni matkaradadega ühele poole. Ilm muutus ka ilusaks, päike oli välja tulnud ja üldse tõotas püsivalt, vähemalt tänaseks head ilma. Aega oli ka magama minekuni küllaga, otsustasime, et liigume mööda Kiidjärve matkarada edasi. 6 kilomeetrit pole ka mingi üüratu maa, jõukohane täiesti. Süüa ja juua ka jagus normaalselt, jalad ka mõlemal korras, sel matkal on vedanud. Tossudega ville tavaliselt ei teki, kummik võtab küll varem või hiljem jala ville täis, olenevalt mudelist. Täna polnud vaja isegi lappida, ega vett välja aidata.
Kuus kilomeetrit metsateed oli huvitav läbida, maastik kohati päris raskesti läbitav. Keegi oli siit rattaga ka tükkinud, see küll enesetapp ütleks, jalagi vaata kuidas alla ja üles saad, rattaga täitsa hull ikka. Mõnes kohas ikka nii suur kaldenurk, et mine või neljakäpukil üles. Siiski seda tegema ei pidanud. Noorel matkakaaslasel energiat jagus, terve see tee ta rääkis “Kääbiku” raamatust ja võrdles meid seal raamatus aset leidnud teekonnaga ja tegelaskujudega. Mul oli kohati kerge väsimus peal, ei viitsinud eriti rääkida, kuulasin siis teist taustajõuna.
Vaateid oli siin kaldajoonel vähe, aga kui oli mõni, siis võttis ikka ahhetama küll. Pidi olema ettevaatlikult, rajapiirdeid siin polnud, seega liiga ligidale servale polnud hea mõte minna, oli oht alla kukkuda.
Ühes metsaaluses piibelehtede magus, meelõhnaline aroom juba kaugelt tunda. Neid kasvas siin lausa tiheda vaibana.
Õietolmu setet ka huvitav näha, moodustanud ilusa mustri veepinnale.
Natuke Roiupalu rada ka.
Ükshetk jõudsime välja Roiupalu õpperajale, mille ühte külge pidi oli mõttekas suunduda asulale lähemale, ehk siis Kiidjärve suunas. Kiidjärve matkarada läks otse edasi, Roiupalu oma punase värvitähisega keeras vasakule. Valisime selle, kuna otsem ja ei olnud teada ka kuhu telgile sobiva koha leiame. Plaanisime ikka ajavaruga, mitte hämaras öömaja püstitamisega.
Roiupalu matkarada keeras jõest eemale ja enam maalilisi vaateid ei pakkunud, õpperada rohkem. Tutvustas erinevate loomade eluviise rohkem infotahvlitel ja leidus looma piltidega maalitud pakkusid. Maastikul polnud ka viga, metsatee päris hea. Siin selliseid ekstreemseid tõuse ja languseid polnud. Uus nuhtlus oli muidugi ülimalt näljased sääsed. Läbi soki suskasid mõnuga, tundsin, aga ma ei hakanud kratsima. Ei lasknud neist üldse segada, matkamise tuhin oli sääsehammustustest suurem.
Korgikuusk.
Järgmine huvitav leid oli erilise tüvega kuusk, mille koor meenutas krokodilli nahka, või draakoni selga. Olevat haruldane vorm, mis tekkinud mutatsiooni tagajärjel. Seda võib soodustada pärilikkus, kasvukoht, puu vanus ja kasvukiirus. Sellist korgitüüpi koorega kuuske leitud Eestis väga vähe, neli tükki ainult. Saarjärve looduspargis, kus ta enam ei kasva. Alutaguselt ja paar puud Kiidjärvelt.
Vana loomade söödaplats.
Järgmine objekt oli mulle lapsepõlvest tuttav. Märkasin neid tollal paljudes metsades, aga nüüd on need haruldused. Tegu siis metsloomade lisasöötmis sõimega. Üllatav fakt infotahvlilt oli see, et kaitsealal keelatud loomade lisatoitmine. Tahetakse nii loomade arvukust hoida loodusliku valiku meetodil, kus ellu jäävad vaid paremate geenidega tugevamad isendid.
Meie telkimiskoht.
Mitte just väga kaugel märkasime kunagist laagrikohta vist. Mingi varjualune ja käimla veel püsti, aga ajahambale kõvasti ette jäänud. Koht oli muidu meeldiv, väike oja voolas ka orupõhjas. Otsustasime, et siia paneme laagri püsti. Siin on varem ka telgitud, plats päris lage. Telgi seadsime nii, et päikest ka paistaks uksest sisse. Rahvast sel matkarajal käis väga vähe, paarike ainult me telgi püstitamise aegu.
Telgi saime kiirelt püsti ja üldse kogu kaasaskantava majapidamise. Sääski ka meeletult. Nüüd tundsin ka kui tüütud nad on. Kondist naksasid nii kuidas said. Mis sealt viga, õhuke sokk vastu nahka, ideaalne puhvet neile. Me neile pikalt seda pidu ei võimaldanud. Nagu telk ja asemed valmis said, nii pugesime varju. Need, kes sisse olid jäänud tegime vagaseks. Verejanu oli vist piiritu. Paljud sääsed olid tunginud kahe kihi vahele, lootes nii telki pääseda. Igatahes sumises lausa neist. Seekord oli üllatavalt soe, kiiresti läks pisike kamber soojaks.
Veidi harjumatu uus küljealune.
Testimisele läks mul uus õhkmadrats, mis kerge, aga siiski puus kipub liiga ära vajuma, puhu nii trimmi kui saab, see ei loe. Selili ideaalne magada, aga ma ei saa terve öö sedasi olla, keeran mitmeid kordi end ja ikka külili rohkem olen. Proovisin ka uut võtet, kui panna madrats magamiskotti sisse, tahtsin teada, kas sedasi ka pealt maha libiseb. Esiteks kitsam oli ja ikka kippus madrats alt ära minema. Seekord polnud tal mujale minna, kui jalutsisse kokku. Korra tõmbasin tagasi, aga siis püsis all ka hommikuni. Asja pluss on ka see, et kordi soojem on. Ütleks, et mul pole veel ühelgi matkal nii soe olnud, ikka olen pidanud kasutama sooja pesu. Seekord ei läinud seda vaja ja ma ei võtnudki seda kaasa, ilmad piisavalt soojad.
Hääled telgi ümbrusest.
Valget aega veel jagus, vähem, kui kaheks tunniks. Meil sai õhtusöök ka tehtud ja magamispoosid sisse võetud. Und muidugi kohe ei tulnud, kuulasime siis elu telgi ümbruses. Linnud laulsid kõlavalt ja mõni tuli lähemalt ka asja uurima. Kostus õrna tiivavurinat vahel. Sääsepirin hale muidugi visalt edasi. Üks puu tegi kummalist häält vastu teist hõõrudes, nagu meesterahvas räägiks midagi. Kusagilt koer haukus vahel. Mõni auto sõitis kauguses mööda teed. Õhtul kõik kostus hästi, kuidagi võimendusid helid.
Õige pea kogunesid ka varesed ühe puu otsa parve, kohalikud kamraadid arvatavasti. Tulid uurima, mis toimub nende kodumetsas, kes tegutseb siin. Kuulasin nende koosolekut ja arutlust. Igal isendil oli oma kõlaga hääl. Tundus, et neil oli ka oma pealik, kes otsustas, kelle sõna maksis. Nii oligi. Enamus lõugas kooris ja siis üks isend, teistest tunduvalt teises hääles, paari kraaksatusega sundis kisakoori momendiga vait. Veidi vaikust, siis uus karjumisvoor, kuniks pealik nad uuesti vait kamandas. Raugase häälega pealik oli nii naljaka häälega, et ajas naerma.
Mingit naisterahva häält ka kuulsin. Andis märku oma kaaslasele, et on telki märganud siin. Imestas ka, miks siin nii palju vareseid on. Linnud lendasid kõik ühise kambana minema paarikese ilmumise peale. Õnn, et nad tulid, see koosolek puuladvas hakkas juba vaikselt ära tüütama.
Hämaruses jäid laululinnud vait, kostuma hakkasid teised helid ümbruskonnast. Taevaskodade suunast tuli mitmel korral rongi häält, korra tuututati ülimalt kõvasti, rongijuht vist mõnuga tegi seda. Lõhestas vaikse küla sellega. Mõtlesin, väga hea, et sinnakanti ööbima ei jäänud. Ehmatus une pealt oleks päris julm olnud. Kostus ka nagu lehmade ammumist, mida pimedamaks läks, seda närvilisemalt loomad röökisid. Nad oleks nagu oma lauta saamise kellaaega teadnud või siis huumoriga, et kardavad niivõrd pimedust. Metskits õrritas külakoera oma möhatustega kuskilt kaugusest. Lõpuks vaibusid kõik hääled, jäi vaid sääskede visa väsimatu pinin telgi ümber ja kahe kihi vahel.
Uus päev.
Ärkasime vara. Kaaslane varem, lasi mul natuke suikuda. Kirjutas seni oma muljeid üles. Mul hommikul reipust polnud, oleks tahtnud veel magada, mitte ei viitsinud üles tulla. Oleks siis täiesti eraldatud privaatne koht olnud, siis lasknud silma looja mõneks tunniks. Siin ei julgenud lihtsalt olla. Polnud ka aimu, kui kaugel Kiidjärve täpselt on. Vedasin siis vaikselt end ka üles. Tegime hommikusöögi ja pakkimise, mis toimus kõik telgis, sest sääski oli siin endiselt massiliselt. Hommikuks oli telk niiskusest rõskeks läinud, isegi magamiskoti üks külg täiesti märg, seest täiesti kuiv. Ei hakanud kuivatamisele mõtlema, kodus nagunii kõige põhjalikum varustuse hooldus. Praegu pakkisime lihtsalt transpordiks ära.
Seitsmest asusime uuesti liikuma. Üllatuseks olimegi Kiidjärvele välja jõudnud ja koht sai tegelikult hea. Eespool oli korralikum telkimiskoht, aga see veel vähem privaatsem, eramajad kahelpool. Ei oleks sellises kohas olla tahtnud. Teiseks, see puu, mis tuulega vastu teist hõõrdus tegi lehma häält. Siin ei ole läheduses mingit veist. Vast palju kaugemal, aga siin külas küll mitte.
Kiidjärve küla pisike koht, mõni majapidamine ja kõik. Praegu tundus ta nii unine ja vaikne, tundus nagu ta magaks veel. Paistis tuttav piltidelt veskihoone. Juurdepääs oli esialgu segadusse ajav. Mööda teed väikese ringiga pääsesime juurde. Ümbrus natuke räämas. Täna ilm taas sünge ja masendavalt halli taevaga.
Ahja jõe teine kallas.
Aega oli ka täna ja arvasime läbida ka teine Ahja jõe pool. Rada algas asulast natuke väljas. Kuni Sõnajala lõkkekohani maastik lauge, aga edasi muutus maastik raskeks. Neid järske tõuse ja langusi tuli päris mitmeid. Mõtlesin, hea, et eile seda poolt rajast ette ei võtnud, oleks küll liiast olnud. Kuna ööuni ei olnud täiuslik, siis tundsin end veidi väsinuna. Ase oli normaalne, aga polnud siiski nii privaatne, lõõgastumiseks polnud piisav. Kaaslane oli ka täna tasa enamus ajast, tõusudest üles saanuna soovis puhkepeatusi teha. Hea oli see, et meil ei läinud vaja plaastreid ja üldse ei tekkinud seekord ville.
Selle Kiidjärve matkaraja eripäraks maastik, päris rasked tõusud kohati ja muidugi preemiaks iga pingutuse eest ootas tipul imeilus vaade Ahja jõele. Iga suurema tõusu ja ilusa vaatega kohas tegime pooletunnise pausi. Lasime endid kuivada higist ja nautisime võimast vaadet. Lasime mõtetel rännata omasoodu.
Tagasi Taevaskojas.
Tagasi Taevaskotta jõudsime kõvasti ennelõunal. Mõtlesime, kus veel käiks, või vaataks midagi uuesti. Läksime Emalätte poolset rada mööda. Plats enne Emalätet võttis vastu tugeva lillelõhna pahvakaga, mida oli korraks vaid tunda.
Allikal ei peatunud kaua, vett juurde ei võtnud, oli veel piisavalt. Siiski on allika piirkonnal hea mõju. Siin natuke viibides kadus roidunud tunne ära, meel täitus kuidagi uue energiaga. Otsisime viita, mis juhatas otse läbi metsa Taevaskoja külani. Sinna oli kaks kilomeetrit ja ajaviiteks täiesti piisav maa.
Vanasti kutsuti seda kohta, kust praegu viit Taevaskoja külani Kimera oruks. Enne Teist maailmasõda oli siin Võru ja Tartu maakonna piir, kulgedes mööda Kimera orgu. Olen kuulnud, et vanasti märgiti piirikivid ristiga. Siit leidsin ka sellise kivi, mis eile jäi täiesti märkamatuks.
Proovisime ka siis minna otse Taevaskoja külla, aga teemärgistus polnud piisav ja nii pidime tagasi pöörduma. Tulime sama teed tagasi. Pisikeste siniste õitega mailased lõhnasid meearoomiga. Neid taimi kasvas siin ohtrasti, sinetas väli neist kohati. Lapsena olid need lilled mu jaoks kõige erilisemad, just need sinised pisikesed õied.
Kokkuvõte.
See matk läks igati korda. Jätkus toitu ja vett. Varustus sai ka kõik vajalik kaasa võetud. Muljed siit kohast on üdini positiivsed ja arvan mingit teist matkarada siin piirkonnas tulen millalgi läbima. Mõttes on Valgesoo matkarada. Praegu õitseb sookail ja tuppvillpea. Raba on praegu väga ilus. Siit kohast sain sellise inspiratsiooni.