Oli kolm koha valiku varianti mul välja valitud, aga need ei sobinud antud hetkel erinevatel põhjustel ja tundus lootusetuna näiv üldse sel nädalavahetusel kuhugi minek. Tundsin suurt pettumust ja terendasid raisku minevad puhkepäevad. Midagi pidi ikka ette võtma, pole ammu käinud kuskil ja suved meil samuti üürikesed. Õnneks meenus mulle eelmise aasta plaan, mis jäi meil teostamata sügiseste ilmastikuolude tõttu. Õmma raba metsaonn tuli mulle meelde ja kui seal olla, siis külastada ka ühtlasi Marimetsa matkarada ära. See variant päästis nädalavahetuse ja see plaan sai kindlalt kavasse võetud.
Sõit lähimasse punkti Ristile oli pikk ja väsitav. Ilm tõotas tulla ilus, aga põrgukuumusega, seega kohalikus poes täiendasime veevarusid. Algul mõtlesime võtta kahe peale suurem kogus, aga seda mitu kilomeetrit tassida ka halb. Võtsime siis väiksemas mahus vett kaasa.
Ristilt esimese objektini oli mitu kilomeetrit maad minna, lauspäikeses. Võõras koht ja algul sai mindud juhise järgi, aga ma märkasin interneti vahendusel tuttavaks saanud disainelektriposti. Teadsin, et see suund on õige ja juhiseid pole enam vaja. Peatusime korraks ristee ääres oleva Soorebase nime kandva Eesti esimese disainelektrimasti juures. See midagi väga modernset loodud aastal 2020 Part OÜ poolt. Valmistatud Rumeenia tehases ja Eestisse toodi kolme rekkaga 11 osas. Tegu Harku- Lihula- Sindi kõrgepingeliini nurgamastiga. Muidu huvitav töö, aga mulle ei suutnud see kuidagi rebast meenutada, roostekarva värvus ka ei aidanud. Kujult pigem ühevärviline kaelkirjak niinimetatud jalgade asetsemise pärast.
Marimetsa raba matkarajani oli maad päris palju põrgukuumuses, mida leevendasid aegajalt mööduvate autode liikuma pandud õhuvoolud. Need olid kohati tugevad, tahtes peakatet ära viia. Siiski ei pakkunud need täielikku jahutust sellest suvekuumusest, pidi lihtsalt edasi minema ja ära kannatama, mineraalvesi oli nüüd ülimalt hea, tavaline vesi janu ära ei võtaks.
Võtsime plaani Marimetsa raba matkarada esimesena läbida, sest see jäi kõige kaugemale ja rada ise ka üpriski pikk, üheksa kilomeetrit edasi tagasi. Ühtlasi on see matkarada ka sellepärast üks pikimad raba matkaradu meitel.
Maanteelt polnud sellele rajale otseselt viita ja digikaardi abil leidsime õige teeotsa üles. Sõber oli selles nii kindel, kuigi mina küll kahtlesin selles. Usaldasin ta valikut ja hakkasime minema. Algul oli tavaline tee ja peagi jõudsime parklasse, mis oli autosid küllaltki täis. Tundus neid masinaid nähes, et see on väga populaarne koht. Inimesed viitsivad kõndida seda pikka maad, järelikult peab seal olema midagi võluvat. Algusest sellest küll ei saanud kuidagi aru. Teekond tundus igav esialgu, laiem rada muutus enne metsa suundumist kitsamaks. Ainus hea asi oli metsa, puude varju jõudmine, see pakkus kuumusele kohest ja tuntavat leevendust.
Esimene raja punkt metsateel tutvustas lubja kasutust vanal ajal ja ühtlasi tähistas enamvähem kohta, kus on olnud kunagi ammu lubjapõletusahi. Info oli stendil muidu tuttav, olen sarnast teavet saanud üht teist matkarada külastades. Natuke läks asi huvitavamaks, kui rada muutus korraga üsna kiviseks. Paekivi tükke oli ainult kohati paaris kohas ja sellele lisas veel omakorda erilisust juurde põimumine puujuurtega. Kokku moodustus omapärane kooslus, mis mõjus veidike maagiliselt ja ka veidrana. Ise arvasin, et need kivid pärinevad kunagisest lubjapõletusahjust. Rada ise küllaltki vaheldusrikas, aga mitte ka päris vaimustavalt. Oli metsateed, üle niidu minekut ja kraavide ületusi. Just see viimane oli ühes kohas natuke kummaline. Kaks ülekäiku üle kraavi lähestikku ja üks kummastki otsast kettidega suletud ja kõrvalt uus sild tehtud, mis oli tegelikult vanemaga võrdne, sest mõni laud vetrus kahtlaselt peale astudes, seega olid nad samal tasemel. Välimuselt oli uuem sild kipakam ja vanem näis pehkinud peale kasvava taimestiku tõttu.
Ilm oli kohutavalt palav või tekitas sellise meeletu higistamise seljakoti kandmine, aga täna tundsin, et seda kuumust on natuke palju mu jaoks. Õnneks tuli peagi puhkenurk ja seal natuke istusime ning kuivatasime oma särke. Rahvast vooris siia rajale täna massiliselt, päris segamatult ei saanudki me end kuivatada, iga hetk võis keegi tulla. Olime jõudnud lõiku, kus laudtee hakkas ja see oli ilmatumalt pikk, kadus silmapiiri sisse ja see oli kasulik, sest nii oli juba hästi kaugelt võimalik liikumine tuvastada. Natuke kuivasime ja siis asusime liikuma, sest vaadata oli plaanis palju. Laudtee viis üle natuke niiskema koha ja taimestik oli sellepärast kohe teine. Suvekuumus siia nii suurt mõju polnud avaldanud ja oli pigem lisaboonuseks. Orhideesid tuli järjest nähtavale, kohati oli neid järjest ja kohe laudtee kõrval. Ma ei suutnud ikka eristada millise orhideega täpselt tegu, kas vööthuule või sõrmkäpaga, aga ühte ja sama õrnlillakate õitega sorti oli siin parasjagu näha.
Laudteed mööda minnes läks pilk ikka maha ja mõned tumedad väiksed olendid vilksatasid kiirelt peitu külastajate lähenedes. Sisalikud kasutasid võimalust päikese käes soojendamiseks. Nad olid siin huvitavad, tumedad ja igaüks oli natuke teist tooni, päris samasugust polnud ühtegi. Nad olid küllaltki pelglikud ja pildi tegemiseks pidi natuke nende usaldust võitma rahulike liigutuste näol. Katsusin neid mitte minema hirmutada ja hästi rahulikke ja aeglasi liigutusi nad talusid, eks nemad uudistasid mind samuti siis. Huvitavad toonid olid siin elavatel sisalikel, hästi tagasihoidlikust pruunist mustrist kuni roheka varjundini ja just need viimased olid kõige kartlikumad, neid polnud võimalik pildile saada.
Kaugusest vaevu nähtavad jalutajad jõudsid ka meie juurde ja ma pidin sisalike pildistamise pooleli jätma. Tajusin juba eemalt, et neid huvitas mida me pildile püüda tahame, mis on siin nii huvitavat. Arvan peagi said nad ise aimu, et me tegime veretut fotojahti sisalikele. Paar inimest tulid me suunas üsna vaba astumisega ja seda niigi arad sisalikud välja kannatada ei suutnud, kiirelt, end pooleldi kukkuda lastes laudtee alla peitu pugesid. Naisterahvas väljendas väikest nördimust mehele, et miks tema ei näe ühtegi. Seda sisalike rikast lõiku oli vähe, põhiliselt hästi lopsaka taimestikuga kohas, kui lõppes see ja raba edasi, siis ei näinud enam ühtegi looma.
Rada muutus nüüd lõputuna näivalt pikaks ja ka natuke igavaks. Olen iga rabamatka ajal püüdnud tabada raba, soo eripära, mis on just omane antud kohale, aga see on olnud raske. Raba eriti näib nii ühtemoodi olevat kus iganes minna. Üle märgala oli juba hästi kaugelt aimatav vaatetorn, väreles kuuma päikese käes.
Nagu parklas olevate autode hulga järgi arvata, siis torni juures oligi kogu see punt ja näis, et just see selle raja tõmbenumber ongi. Rada siin põhimõtteliselt lõppes ka. Torn lihtsa ehitusega ja esmamulje küll selline, et ootasin sellest kohast rohkem. Mul kujunes internetist leitud materjalide põhjal sootuks teine ettekujutus ja see ei vastanud reaalsusele. Esiteks, torn oli lahjem ja selle läheduses olevad laukad veel eriti. Aga vähemalt üle vaadatud ja süda rahul. Käisime tornis vahepeal, sest all platvormil palju inimesi ja enamik tulnud siia laukasse ujuma ning päikest võtma. Üks suurem seltskond oli sättinud end lauka ja torni vahelisele vabale pinnale.
Torn madal ja läksime koos seljakottidega üles, et teha seal äkki kiire söögipaus. Panime kandamid pingile ja hakkasime hoopis tornist avanevat vaadet nautima. Silmapiir paistis hästi kätte ja üle metsaviiru olid isegi kõrgepingeliini mastid näha ja eristatavad, Soorebane oli ka näha. Siit avanes vaade läheduses olevatele laugastele, mis siin küllaltki tagasihoidliku suurusega. Maapinnalt vaadatuna ei olnud üldse näha keset raba olevaid kandilisi ja kõvasti lagunenud ehitise jäänuseid. Arvasin, et mõne hoone vundamendid, sest soos on vanasti elatud keerulistel aegadel ja ehitatud isegi talukomplekse. Siinkandis olevat ka olnud rabas talukoht ja metsavendade peidukoht. Minu jaoks olid kõige huvitavamad ja mõistatuslikuna mõjuvad pehkinud palkseina jäänused keset raba. Tekkis soov neid lähemalt uurida ja lähedalt mändide alt ehk leiab ka mõne marja suhu pista, sest mul oli tekkinud nende suhtes suur isu.
Me ei teinudki siin söögipausi, sest rahvast tuli muudkui juurde siia ja see koht muutus sellepärast juba nagu mingiks kommertslikuks paigaks, mis rahuldab massiturismi vajadusi. Paar inimest tuli torni ja me läksime alla tagasi. Me üleval oleku ajal oli siia lisandunud ligi kümme külastajat ja mulle vähemalt näis, et siin pole õieti enam ruumi. Kotid selga ja uudistama torni lähiümbrust. Kõigepealt sai käidud mändide all marju otsimas. Mõne leidsime ka, nadi väljanägemisega murakad ja mõne joovika. Olgugi, et enamik murakanopse polnud päris valmis, siis sellele vaatamata maitsesid nad imehästi.
Proovisin siis minna lähemalt avastama palginottide otstarvet, aga ei olnud pinnas nii tahe tossudega minekuks. Torni suunas tagasi tulles sai veel proovitud ja see õnnestus. Lähemalt vaadates sain aru mis need üldse olla võisid. Arvan, et laudtee tugipostid, mis hoidsid laudu maapinnast kõrgemal. Ma ei tea kindlalt, kas on olnud kunagi sealt laudtee, igatahes kolm sellist kohta oli ja kindlate vahemaade tagant. Kui nii, siis on ka siin toimunud matkaraja kahanemine aastatega, järjest lõik lõigu haaval. Praegu on laudtee otse tornini ja kõik, pärast tuleb otse tuldud teed tagasi minna.
Mõned aastad tagasi on olnud arvatavasti korralikumalt käidav laudtee ka ümber suurima lauka. Praegu ka see lõik läbitav, aga pole nii ohutu ja mugav. Tahtsin ise ka minna ja teha tiir veesilmale peale. Rada näis nii vana ja väsinud, et algul veidi kahtlesin selle mõttekuses, aga kaks noormeest tulid just ja kui nemad said käidud, siis miks ei peaks mina saama. Pooleldi lahtised lauad olid küllaltki tugevad ja kandvad. Mõnes kohas osaliselt säilinud vaid laudteest.
Püüdsin leida siit mõnd ilusat vaadet, aga eriti polnudki midagi. Torn paistis lauka tagant vaadatuna palju ilusam ja siit oleks olnud ka kõige parem jäädvustamise koht, aga ma ei saanud seda teha, sest rahvast oli liiga palju. Tegin ringi ära ja tulin sõbra juurde istuma, puhkama. Oli väike lootus, et ehk läheb inimesi vähemaks ja saab ühe klõpsu ära teha, aga seda ei paistnud juhtuvat. Üks suurem seltskond peesitas seal edasi ja näksisid midagi. Kõrval pinkidel paarikesed ootasid ujuma minekut ja parajasti ujusid laukas kaks inimest.
Meile oli seda kõike palju ja otsustasime hakata tagasi minema. Tulek näis nii pika maana, aga lohutus, et tagasitee on alati lühem pidas paika. Kõndisime ühe jutiga peaaegu algusesse. Niidul jõudsime ühele hästi aeglaselt sammuvale mehele järgi. Algul tundus ta mulle veidi kahtlane ja arvasin nokastanud teine. Läksime tast kiirelt mööda, aga tualettide juures jõudis ta meile järgi. Ootasin sõpra väljas ja see mees hakkas enne päris meieni jõudmist mingit kummalisena kõlavat heli tegema. Tinistas midagi suu juures ja lähemale saades sain aru, et tüüp mängis parmupilli. See küll kummaline, miks peaks keegi matkarajale muusikainstrumendi kaasa võtma. Rahvamassi liikumine oli jäänud stabiilsemaks, uusi külastajaid juurde nii enam ei tulnud ja see suurem punt jäigi sinna, meil poleks nii või naa mõtet olnud jääda vähenemist ootama.
Meil oli teine plaan ka kavas täita, Õmma metsaonn tahtis ülevaatamist. Õnneks see päris algupunktile lähemal ja seega hommikul ka lihtsam, meil oli plaanis jääda Õmmale ööbima. Natuke hirmutas Marimetsa külastatavus ära, aga teadsin Õmma metsaonni ja selle juurde viiva tee nirust seisust, siis olin arvamusel, et siin sellist rahvamurdu olla ei saa. Marimetsa kvaliteetsema teega tõmbab siit tähelepanu ära, mis meile täna tõotab privaatsemat olemist.
Õmmale viis ilma viidata kitsas kruusatee suurelt maanteelt. Algus tõotas olla hea. See tee täitsa sõidetav, aga kaardi järgi seda pikalt ei olnud ette näha. Liiklust näis siin vähe olevat, mõned porilombid selge põhjaga ja see näitas vähest liikumist. Loodus ka teed enda alla matmas, võsa kahelpool teed laotamas end üle vähegi lagedama ala, ruumi pole raisata. Olime nii ametis minekuga, et ei märganud ega kuulnud auto tulekut. Nii vaikselt veeres teine, et märkasin siis alles, kui selja taha juhuslikult vaatasin. Me olime just jõudnud sõidetava lõigu lõppu. Seda autot nähes tekkis väike nördimus hinge, kas siin peame öömaja jagama ja halvimal juhul koguneb siia mingi peoseltskond.
Tee lõppes tupikuga, suured kivid blokeerisid autoga edasi saamist. Me ees laius tohutu turbakaevanduse väli, mis näis peaaegu lõputuna näiv. Kauguses oli kaevandamise traktorit vaevalt näha ja kollase värvuse tõttu teda oli võimalik märgata. See väli näis nii elutu ja surnud kui üldse olla sai, nagu kõrb põhimõtteliselt.
Me otsustasime veidi masinatele edasist teed sulgevatel kividel jalgu puhata. Saime veidi aimu teistest külastajatest. Nad kolmekesi ja koer ka kaasas, tõenäoliselt perekond, kes tulnud õhtusele aegaveetvale väljasõidule. Kompse neil põhimõtteliselt polnud, kui jätta välja väiksed seljakotid, seega ööd nad ei jää. Me olime siin natuke ja jälgisime nende reipal sammul edasi minekut. Ühel neist oli seljas midagi neoonoranzi ja sellega paistis ta hästi silma.
Tee kaevanduse teise otsa oli pikk ja varsti muutus oranžis inimene vaid punktiks kauguses, täpiks, mis ähvardas ükshetk lihtsalt silmist kaduda. Leidsin, et sellel ei saa lasta juhtuda, patt oleks lasta raisku teejuhi võimalus. Hakkasime siis neid inimesi jälitama põhimõtteliselt, et endal oleks lihtsam, sest viidastatud ja otsest rada siia ei olevat. Nii selline mulje jäi mulle internetist leitud materjalide põhjal, aga reaalsus oli hoopis teine.
Viidad olid olemas küll, aga neid pole hästi näha, sest muutunud välismõjude tõttu halliks ja loodusega ühte sulavaks. Raja puudumise üle ka kurta ei saanud. Päris korralikud nii öelda kahesuunalised rajad turbasse tallatud. Tavaline maapind oleks sellisest käidavusest kivikõva olnud, aga turvas jääbki vist lõpuni kaasa vetruvaks jala all. Mulle see ei meeldinud eriti, harjumatu ja kohati tundus nagu vajuks sisse. Õnneks seda lõiku polnud palju. Me ees olevad inimesed kaotasime ikka silmist, aga see ei tähendanud midagi, sest edasi lõppes üles kougitud maa ära ja algas raba ning seal peaks olema alles midagi kunagisest laudteest.
Inimesed olid täiesti kadunud silmist, aga meid aitasid nüüd vana laudtee jäänused. Koht oli siin mulle väga ilus ja omamoodi eriline, kõnetas küllaltki tugevalt. Tundsin siin vana laudtee alguses, et see koht on palju parem eelmisest, siin kohas on palju oma vaibi sees, mida Marimetsa rajal ei tundnud peaaegu üldse. Siin kohas oli palju erilist energiat, tohutul hulgal külastajate mälestusi, mida on jäetud ka siia natuke maha.
Laudtee polnud midagi hirmsat me jaoks, täiesti talutav. Mäletan, et Nigula rabas vana laudtee oli hullem kordades. Siin lauad nii väga ei olnudki lahti ja ei visanud teist otsa ka nii palju üles. Teeolud üldiselt täitsa normaalsed olid, kuiva jalaga oli võimalik juurde pääseda, vett nähtavat polnud. Meil sai hea aeg külastamiseks valitud, peale põuast perioodi. Sügiseti ja kevadeti pidi siin väga palju vett olema, ilma kummikuteta onni juurde ei saavat.
Tee metsaonnini tundus lühike, aga onni ennast ei olnud mändide seest kohe nähagi. Puud varjavad tuleku suunast hästi ära.
Enne ehitist seisis rajal meist ennem jõudnud külastajate koer, kes mulle näis nagu lõriseks me peale. Sõber ei kartnud ja läksime siis koos edasi. See oli tegelikult sõbralik mopsi tõugu koer, kes häälitsebki kui elevil on nii. Beež lömmis ninaga mops hüppas mulle kohe üles jala najale. Venekeelsed külastajad tahtsid peni tagasi kutsuda, aga to ei teinud kuulmagi. Ma hakkasin kätega veidi tõrjuma, et mu heledaid pükse päris ära ei määri. Samas oli see just harukordne võimalus tutvuda selle tõuga, kes on mu lemmik. Nüüd sain seda koera sorti lähemalt näha ja segamatult paisid teha. Ta oli küllaltki armas ja julge, lasi paitada ja talle meeldisid need. Ise hingeldas siis ja lühikese nina tõttu on see hääl tõesti nagu lõrin. Vahepeal läks kutsu ka oma pererahva juurde ja see oli mulle veidi vabam moment.
Hakkasime siis oma öömajaga tutvuma. Esmalt hakkas kohe silma värskelt parandatud läveesine. See tähendab, et koht on rahvale oluline ja hoitakse hinges veel, kuigi hoone ise on väljaspoolt hall ja veidi väsinud ilmega. Koht oli kaunis, otse trepi ees kohe järv ja ümber onni rabamännik. Siin otseselt midagi vau effektiga polnud, aga jätkuvalt oli see koht minu jaoks väga erilise energiaga. Tundsin, et selles kohas on oma võlu, mis on säilinud ja pole kuhugi ära kadunud. Kommertslik turism pole seda ära lörtsinud ja arvan, et see koht võikski jääda selliseks eraldatud pelgupaigaks.
Ma tundsin natuke häiritult teistest ja ootasin salamisi nende lahkumist. Meesterahvas ütles meile sulaselges eesti keeles, et nad lähevad peagi ära. Koerake oli kohati ülevoolavalt pealetükkiv võõrast seltskonda nõudes ja sellepärast peremees nagu lohutuseks meile nii ütles.
Peagi läksid teised ära ja me jäime siia ainsana. Nüüd hakkasime kohta natuke põhjalikumalt uurima ja mõtlema, kuhu ja kuidas telk paigutada.
Huvitav metsaonn ehituse poolest, kahe korrusega ja põhimõtteliselt ka kolmas korrus, aga see ainult ümbruskonna vaatluseks. Praegu puud varjavad väga palju vaadet ära, aga omalajal võis siit tornist võrratu vaade avaneda kogu ümbruskonnale. Praegu osaline vaade järvele on ja see ka kõik. Märkasin, et seda onni on põhimõtteliselt surmasuust päästetud kaasaegsete vahenditega. Katuse alune on tehtud valge vettpidava materjaliga, mis hoidmaks nüüd edasist vihmavee sissepääsu. Teisel korrusel oli märgata, et see hoone on olnud päris pikka aega katkise katusega, augud üpris suured ja sealt sisse tulnud sademed on vahelae ka ära mädandanud. Aga mingi aeg on see koht nagu tuhast tõusnud ja uuesti üles ehitatud. Töö on nii peenelt tehtud, et väljast ei saa midagi aru uuest sisemusest. Paigaldatud uus vahelagi ja muudetud uuesti kasutuskõlblikuks.
Huvitav on siin see, et välisuks käib niisama kinni ja esikut ning kambrit eraldab vaid vaip. Aga see ajab suvel asja väga ära, rohkem polegi vaja, putukate ära hoidmiseks piisav. Põnev on metsaonnides näha mida teised külastajad maha on jätnud, see valik on mõnikord üllatav ja natuke kummaline. Siin leidus näiteks prügikotte ja üks reisipadi vedeles riiulil. Külaliste raamat ka täitsa olemas ja seda sirvides sain aru, et rahvast ikka käib siin ja tegelikult mitte vähe, kui arvestada, et need kes siia midagi kirjutavad on külastajate koguarvust vaid jäämäe tipp.
Olime nii öelda sisse elanud, siis ma läksin natuke kaugemale ümbrust uurima. Ma tahtsin eelkõige marju leida. Mul oli kange isu nende järele ja ma kavatsesin neid otsida. Hakkasin siis parempoolset järve äärt mööda minema. Mõte oli teha sellele väiksele veekogule tiir ümber, aga ei saanud seda lõpuni teha. Pinnas läks liiga püdelaks ja marjavarsi ka polnud, seega kaotas mõtte ring ümber järve.
Tulin tagasi tuldud teed, pilk ikka maas ja silmadega otsisin mustika kasvukohti. Korraga märkasin midagi sootuks uut. Ämblikuvõrk oli mättal kanarbikuvarte vahel nagu suur lehter, mis disainitud sinna sattuvatele putukatele surmalõksuks. Nutikas lahendus see. Lehter loodud, mis koondab sinna sattunud putukad otse ämbliku haardesse, mugav, ei peagi muud tegema kui oota, söök tuleb ise koju kätte. Kontrollisin, kas kütt kodus ka on. Hästi õrnalt liigutasin võrgu serva ja peagi tulid lehtri põhjast nähtavale pruunikirjud sihvakad jalad. Isend oli kaval, palju end ei reetnud, ainult esijalgu õnnestus näha, keret hoiti peidus.
Tagasiteel õnnestus mul leida üks mustika koht, kus marju oli päris hästi. Sõber jäi onni juurde ja ma asusin marju sööma, käed muutusid õige pea nagu õigel korilasel, vahel mõtlesin käsi vaadates, milline küll suuümbrus välja võib näha.
Tänavu mustikas väike, isegi rabas, kus niiskuse puudust olla ei tohiks. Marjad maitsesid hapult, aga see oli hea, kustutas janu ja isu nende järele. Kauaks jääda ei tihanud, sõber jäi laagri juurde ja pikalt oodates hakkab muidu muretsema. Seega pikalt siin ei olnud ja läksin tema juurde. Pesin käed purdelt vett võttes puhtaks, nägu oli puhtaks jäänud.
Õhtu hakkas kätte jõudma ja tegime õues vanas lõkkekohas priimusel süüa. Muidugi pakitoit aitas hädast välja. Peale seda uuesti marjule, kutsusin sõbra ka kaasa, sest koht oli hea, marju käsitsi korjamiseks jagus. Siin täitsa tihedalt marju, mõni oks sinetas neist, aga väikesed marjad ning hapud. Neid palju ei saanud süüa, mul võttis keele hellaks. Sõbral vist veel ennem, sest ta ootas mind kuni ma lõpetan ja isu täis saan neist.
Täna oli olnud ilus ilm ja tõotas tulla ilus loojang. Ootasin seda aega juba ja tahtsin näha kordki üle pika aja seda üürikest ja ilusat hetke. Päike oli veel kõrgel ja seni aja parajaks tegemise mõttes panime telgi kokku onni esimese korruse tuppa. Siin on ööbinud mõned ka vist ainult magamiskotiga, sest põrandal oli kaks fliisise pinnaga õhukest matti. Kloppisime need sodist puhtaks ja panime telgi nende peale. Soe suveilm on petlik, päeval kohati ülipalav, aga öösel võib külm hakata, eriti veel rabas. Suurde tuppa jäi ruumi ülegi peale telgi püstitamist. Madalale lauale panime oma muu nodi, et hommikul oleks hea ja kiirelt kotti kokku panna.
Loojangu ajaks saime oma tegemistega valmis ja läksime torni seda hetke ära tabama. See oli ilus, päike maalis üha enam järvevette punakaid toone silmapiiri taha vajudes. Kõik oli looduse poolt nii vaikne, kohati näis nagu kohatult vaikne. Öö lähenedes muidugi võimendusid ümbruskonna tsivilisatsiooni hääled, motikate plärin oli eriti hästi kostuv.
Päike metsataha saadetud sai, siis tulime ära alla ja tegime oma toimetused ööks valmis. Huvitav oli märgata kui kiirelt öö saabudes siin muutus kõik. Elu hakkas kihama järveveel, mõned üksikud pardid julgesid nüüd peidust välja tulla ja ujusid risti rästi üle järve. Temperatuur alanes kiiresti jaheda poole ja sellest tekkis peagi udu. Veesilm hakkas nagu keema. Udu teket oli huvitav vaadata, kuidas see kaldajoonelt tekkis ja järjest veekogu endasse mattis. Õhk muutus ka küllaltki kargeks ja kaua ei suutnud olla õues. Toas oli soojem tunduvalt. Kohe oli tunda temperatuuride erinevust kui sisenesin ja vaiba eest lükkasin korraks, järelikult toimib hästi ning palksein ole ka päeval omamoodi soojust salvestav.
Mul oli kaasa võetud suve sulgmagamiskott, mis esimest korda kasutusse läks. Pugesin algul koos siidsiselinaga sinna sisse, aga peagi hakkas palav. Olin mõnda aega ainult siselina väel ja siis hakkas jahe. Sõber pidas mitu tundi järjest ainult linaga vastu ja siis ärkas ka külmatunde peale üles. Lõpuks mõned tunnid ööst raiskasin ma sobiva kombinatsiooni leidmisele. Hommikuni sobiv kombo oli siis selline, et kotis sees siselinaga, aga lukk täielikult lahti. See oli nii ideaalne, et oleks sedasi tahtnud veel tunde magada, aga me pidime väga varakult lahkuma. Ase ise oli muidu väga hea, ei libisenud kuhugi ja selg ka kangeks ei jäänud. Ruum oli hommikul väga külmaks läinud ja sulekott oli hea valik. Seda oligi oodata, rabas veekogu ääres öösiti alati jahedam kui sisemaal.
Poole viiest oli siis meil äratus ja minekuks ettevalmistusi oli vaja teha. Hommikul kohe esimene asi riidesse ja õue. Vaatepilt mis uksest välja astudes avanes oli maaliline. Udu oli tihe ja kõrgemal taevas olev roosa viirg peegeldas ka järveveelt vastu. Kõik oli nii vaikne, et ainsaks heliks olid kuskilt kaugusest kostuv kukelaul ja mootorimürin, mis nüüd hommikul oli nagu vaevuaimatav nurrumine. Kõik ümbrus magas veel, aga meie pidime juba lahkuma, nii hea oleks siin olla pikemalt. Selle kohaga tundsin küll, et siin võiks isegi elada, väga sümpaatne paik.
Tuppa tagasi tulles võttis mõnus soojus vastu. Kiire pakkimise tegime ja püstjala einestamise, panustasime juba tuttavale söögikohale.
Kui olime asjad kokku sättinud ja veel viimased pilguheitmised, et midagi maha ei ununeks. Ma käisin seni veel kiirelt õues, sest tahtsin ühtlasi ka päikesetõusu näha. Udu oli endiselt ja seda oli nüüd rohkemgi veel ja tulemas oli omamoodi maagiline hetk. Päike oli juba silmapiiri tagant kerkinud ja läbi uduse metsa tungides tulid nähtavale kiired. See oli ilus ja harva on mul õnnestunud seda näha. Kiire klõps ja onni juurde tagasi. Kas mu kõrvad petsid, aga ma kuulsin selgelt inimhääli. Mulle näis, et siia on tulemas rahvast. Aegajalt tõi õrn tuuleiil mu kõrvu kuskilt meesterahva häält. See näis nii lähedal olevat, aga inimesi ei paistnud kusagilt.
Päike tõusis hoogsalt ja üha enam hakkas ta ümbrust soojendama ning kõik algas otsast peale, aga täna ilma meieta, me pidime siit kahjuks varakult lahkuma.
Selgus, et mu kõrvad ei valetanud, kuulsin õigesti, et ühed varajased külastajad tulevad nüüd siia. Kuskil poolest maast laudteel me kohtusime nendega. Keskealised mees ja naine, meesterahvas naisest päris palju ees. Mees küsis neilt kas onni veel rahvast jäi. Imestasin, et nii varakult tulevad juba mõned siia, neil pidi olema mingi spetsiifiline huvi, kas fotograafia või lihtsalt tugevam soov mitte objektil kedagi kohata.
Selle tripi nael oli minu jaoks ikkagi Õmma metsaonn oma erilise tähendusega. See koht oli mul listis eelmisest aastast ja leidsis sõber internetiavarustest. Mulle hakkas see koht põhimõtteliselt esimesest pilgust meeldima. Tahtsin nii väga minna, aga me avastasime selle paiga sügisel ja vihmased perioodid sundisid külastust edasi lükkama. Kohal on minu jaoks seletamatu võlu, seda kirjeldada raske, seda peab ise kogema.