1. päev.
Naissaar oli üks mu unistuste koht avastamiseks ja nüüd avanes hea võimalus seda külastada. Mitmete heade asjaolude kokkulangevuse tõttu saigi reis planeeritud. Ütleks, et suhteliselt viimasel hetkel. Vähem kui nädalaga oli plaan koos, isegi vast kolme päevaga. Sõber mainis, et keegi ta tuttav oli käinud hiljuti seal ja ma hakkasin ka huvi pärast plaani pidama, esialgu lihtsalt huvist. Kõik tingimused sobisid ja nii läkski. Kutsusin sõbra ka ja ta oli kohe nõus minuga kaasa tulema.
Teise juuli hommikul hästi varakult alustasime teekonda kõigepealt Tallinnasse. Seal oli ajavahemik edasi liikumiseks väga napp, hea, et ma digitaalse pileti juures ka infot lugesin, ei oleks teadnud, et viiteist minutit tuleb olla enne laeva väljumist kohal, ei võeta muidu peale hiljem. Kodus oli selle probleemi lahendamine paras peavalu.
Jõudmine Naissaarele.
Maad kesklinnast palju ja aega ka vähe. Õnneks sõbral tuli hea mõte ja sai kasutatud Bolt takso teenust. Õnneks oli see sadama piirkond mulle tuttav ja õige laeva leidmine polnud keeruline, oligi peaaegu Suure Tõllu kõrval. Lennusadamas laev Venus juba ootamas ja tohutu järjekord tekkinud laevale pääsemiseks. Oli täna toimumas ka üks üritus, Elamusplussi Elamus maraton. Sellele üritusele oli registreerunud tohutu rahvas, terve laev sai täis. Laev väike ja näis mulle veidike vanamoodsa salongiga.
Paljud läksid kohe ülemisele korrusele peale piletite kontrolli. Tahtsin ise ka algul, aga see näis juba üpriski täis olevat ja läksin alumisele korrusele. Akende all olid istekohad koos laudadega ja keskel niisama istmed. Need sellised nagu bussis. Kõige tagumises nurgas oli hea ülevaade kõigele.
Vaatasin maratonil osalejaid ja neid oli igas vanuses, ainult lapsi polnud. Imestasin, et oli ka eakaid. Väike laev sai sõitjaid täis, all siiski jäi mõni vaba koht alles. Enamus Elamusplussi maratonil osalejad, lihtsalt matkajaid mõni üksik. Võib-olla oligi hea, et täna selline üritus oli, muidu poleks ehk läinud nii varakult saarele laeva. Kergelt nostalgiline salong ja üldse üle aastate merele saamine tekitas täiesti uudse tunde. Mulle tundus, et oleksin nagu suure seltskonnaga mingil välismaa reisil. Muretsesin juba natuke ka selle pärast, et kuidas me matkata saame, oli ju kavas kolm rada läbida ning vast hakkame üksteist segama. Sportlastel ka suured plaanid, 10 ja 21 kilomeetrised rajad ja nagunii nendega kohtume.
Naissaare sadam väike, aga toimiv. Kogu rahvas läks laevalt maha ja koguneti stardijoone taha. Oli hästi näha, kui palju on tavalisi külastajaid ja sportlasi. Viimased moodustasid suure enamuse sõitjatest. Mõni üksik matkaja oli ka suure seljakotiga. Meil olid seekord väiksemad kandamid, mul eriti väike, kuskil natuke üle kahekümne liitrine kotike.
Ilm oli väga kuum nagu oodata oligi, aga siin tundus see kuidagi teisiti olevat. Ei olnud nii palav, jahe meretuul jahutas hästi, aga selle eest tuulevaikses kohas karmilt kõrvetas päike. Ootasime rahvamassi hajumist ja seadsime eesmärgiks panna endale tuba kinni. See oluline samm, rahvast palju ja võib-olla majutusasutuses pole nii palju ruumi.
Majutuskoha otsimine.
Kodus eeltööd tehes sai valik langetatud Naissaare külalistemaja suhtes. Selle koha hind soodsam ja mahutavus suur. Sadamast oli sinna muidugi parasjagu maad. Panin täna sandaalid ja algul harjumatu käia. Häiris liiva sattumine jalatsisse, aga plusse rohkem, ei ole nii palav ja õhtul jalad ei peaks paiste minema. Saar üpriski metsane ja siin oli päike väga karm, liiv lausa põletas taldu jalatsisse sattudes. Oli tunne nagu praepannil, kogu kuumus õhkus maapinnast üles. See muutis loiuks ja ka veidi pahuraks. Majutuskohani tundus nii palju maad, et ei ole otsa ega äärt.
Lõpuks ta üles leidsime. Omamoodi ootamatu leid. Kodune miljöö oli tugevasti tunda. Väike koerake tuli igat külalist tervitama kärkival toonil, aga rahunes kiiresti maha. Rahvast oli siin palju. Kõikjal käis kiire sagimine. Me otsisime vastuvõttu, inimest, et saaks toa kinni panna. Olime kujutanud liiga palju ette. Teenindajatel näis ka hetkel väga kiire olevat.
Üks grupp oli minemas kastiautoga ekskursioonile. Põhiliselt eakate punt, kes tulnud arvatavasti nostalgia mõttes siia. Külastajad kogunesid kärmelt masina juurde ja reipalt roniti redelist üles kasti pinkidele istuma. Eakad olid tublid, läksid ilma virisemata käbedalt üles. Omavahel tuttavad külastajad innustasid üksteist turnimise ajal. Ma ise sellisest sõidust poleks vaimustuses, midagi ei näe korralikult, teekond sõidetakse lihtsalt läbi, aga see mis jääb kõrvale, see nägemata jääb. Lõpuks olukord veidi lahenes ja me saime ühe töötaja kätte. Nobe väikest kasvu naisterahvas juhatas meid me öömaja juurde. See oli peamajast natuke eemal. Hoone tagumisest otsast viis trepp üles katusekorrusele. See tõotas tulla hea tuba. Meile näidati ühte tuba, kus saaks neli inimest olla. Normaalne tuba, väga omavahel kokku sobivad värvid jäid mulle kohe silma ja stiil oli ka ühtne, kergelt mereline. Ainsaks väikeseks miinuseks tualett ja pesemisvõimalus toast eraldi.
Panime oma asjad ära ja avastasin, et meile toa võtit ei antudki. Me keset päeva läksime ja võib-olla arvati, et tulime siia lihtsalt magama. Meil olid suured eesmärgid tänaseks, kaks matkarada läbida, lõunarada ja keskrada. Võtsime toa, et liigsed asjad tuppa hoiule panna ja siis kergemalt matkata. Küsisin enne retke algust ikka võtme ka ära, me nii ei saanud, et jäta uks rahumeeli lahti. Kõigil teistel oligi nii. Me vastas naabritel sama lugu. Suurem kaasmaalaste seltskond oli saanud otse me ruumi vastu toa.
Matkaga alustamine.
Alustasime matka üsna ööbimiskoha lähedalt, natuke tagasi sadama suunas esimene infotahvel. Alustasime lõunarajast, see looduses sinise valge tähistusega. Esimene objekt Eesti patarei nr. 4. Algul ei saanud üldse aru millega tegu. Meenutas kaugelt kivihunnikut. Eestpoolt sain aru, et olnud kunagi kaitsepatarei. Sammaldunud välimusega ja vanade puude vahel oli ta päris ilus omamoodi.
Mets on siin saarel hoopis teistsugune mandril olevaga võrreldes. Puud madalamad ja jässakamad, meretuul neid aastasadu vorminud ole ka. Taimestik ka väga madal ja hõre, seega mine kasvõi sandaalides kuhu iganes. Muidugi peab olema ka ettevaatlik, sest leidub maapinnas militaarsel otstarbel rajatud käike, mis on pealt lahtised ja võib kõvasti viga saada. Rada viis minnes järjest enam merele lähemale ja aina rohkem oli tunda spetsiifilist merevee lõhna. See kummaline lõhn ja võib eri paigus olla sootuks erinev, siin ta mulle isegi meeldis. Meenutas täpselt mereandide aroomi. Matkarada kulges küll mere lähedalt, aga randa ei puutunud.
Ilus rand.
Ma uudishimulik, nagu ikka uues kohas ja tahtsin kõike näha, seega sai veidike rajalt kõrvale kiigatud. Rand oli siin vapustavalt kaunis. Liiv nii hele ja kibuvits- kurdlehine roos õitses, seda oli siin väga palju ja nende õite magusat lõhna levis tuulega. Sellel taimel vartel pisikesed okkad ja sandaalides olek nagu me olime, nõudis ettevaatlikkust, astlad teravad, kui pinnud ja võis jala ära lõhkuda.
Siin rannas oli ka mõni üksik inimene ja paat ulpis lainetuses kaldajoone lähedal. Liiv nii tulikuum, et ei kujuta ette paljajalu olemist ja päike ka kõrvetavalt kuum. Ideaalne päevitus ilm muidu. Ma olin ennetavalt päikesekreemi peale kandnud, sest sellise päikese käes olles õhtuks nahk punetav ja mõne päeva pärast hakanud narmendama. Ilus oli siin, nii puhkuse meeleolu loov ja isegi natuke ebamaine. Siiski me siin pikalt peatuma ei jäänud, sest oli plaan läbida täna võimalikult palju, et homme võtta kergemalt. Me polnud siin ainsad matkajad, neljaliikmeline perekond oli ka me järgi liikumas, aga me tegime väikese vembu, tegime haake jässakate mändide vahel ja nad jäid meist maha sedasi.
Veidike nuputamist rajamärgistusega.
Matkarada juhatas rannajoonega kõrvuti edasi. Märgistus läks kahjuks vahetevahel lappama, mõnes kohas oli liiga tihedalt ja siis tekkis niinimetatud tühje lõike, kus kadus igasugune orientatsioon ära. Ei saanud umbes ka minna, iial ei või teada, mil rada kuhugi ära keerab. Natuke oli küll segadust, aga siiski leidsime järje üles. Sellepärast ongi hea kahekesi või isegi suurema pundiga matkata, keegi ikka leiab peidus oleva märgi üles. See pusimine oli vaeva väärt ja ka veidike vihastamist, sest järgmine koht oli veel ilusam ja oli ka me rajal esimene korralik puhke koht, Hülkari ots. See ala oli mõeldud telkimiseks ja muidu puhkamiseks. Mulle see koht väga meeldis ja oli tõeliselt ilus, lausa paradiisi mõõtu paik. See liiv, kuum päike, merelõhnad, lainetuse kohin ja pinkidega varjualune mõjusid ülimalt eksootiliselt. Siin olles tekkis küll tunne, et me pole Eestis vaid kuskil troopilisel maal.
.jpeg)
Veel kaunim rand.
Me järgi liikunud matkajad jõudsid ka siia ja jäid varjualuse alla veidikeseks peatuma. Me läksime ka puhkama. Valisime rannas ühe suurema lapiku kivi ja istusime sellel veidike. Rahvast oli siin omajagu. Kohe siia tulles ei olnud näha liivavalli tagant, aga tundub, et see koht on väga populaarne suvitajate seas. Kivilt oli hea vaade rannale kuni sadamani välja. Igaüks oli leidnud endale sobiva tegevuse, küll oli niisama sulistajaid, skuutriga tiirutajaid, päevitajaid ja mõni ujuja ka. Siin rannas oli lihtsalt nii hea olla, et siia võikski jääda, aga sõbral hakkas palav ja ega meil nii palju ka seda aega polnud. Läksime tagasi rannalt varjualuse suunas ja seni oli koht vabanenud.
Me liikusime mööda saare äärt sadama suunas. Lõunaraja võtsime kõige esimesena ette, et ei peaks pärast nii palju topelt käima, mingi osa ikka peab, see paratamatus, püüdsime siiski näha palju ja topelt võimalikult vähe käia. Sadama suunas minnes oli ka mitmeid ilusaid vaateid rannale, aga siiski, mitte nähtust ilusamat.
Kiire jäätisepeatus.
Sadam oli väga vaikne parasjagu, mõni laev oli kai ääres ja tagapool palju purjekaid. Kohvikualal oli mõni inimene ja põhiline sagimine oligi just siin. Sõber tahtis juua ja siis seadsime ise ka sammud sinna. Algul jäin õue ootama, aga kui kaaslane kauemaks sisse oli jäänud, siis läksin ise ka asja uurima. Pood oli väike ja kaubavalik piiratud. Hinnad kosmilised, tavaline pulgajäätis ja pooleliitrine veepudel maksid kaks eurot tükk. Arvan, tavaolukorras ei ostaks keegi sellise hinnaga, aga kui ikka on vaja, siis on vaja. Võtsime siis kumbki kaks jäätist ja ühe vee. Pooleliitristest suuremaid veepudeleid müügil ei olnud. Kuum ilm oli ja jäätised pidi kiiremas korras ära sööma. Otsisime varjulisema koha ja sõime need järjest ära ka. Vähemalt jahutas ja andis energiat rajale minekuks.
Põhja suunas minnes sai mindud algul mööda teed ja kui midagi huvitavat nägime, siis kiikasime kõrvale. Rahvast oli kõikjal randades ja maismaal teisi matkajaid. Imestasin natuke, et nii palju pole kusagil kohanud retkelisi kui siin, tundub olevat nagu veel vähe avastatud koht ja midagi väga erilist. Tegelikult see seda ole ka, sellel saarel on omamoodi võlu, siin puhkad tõeliselt, kui ainult nii palju aega oleks. Ja kui siia tulla, siis arvan, et mitu päeva oleks mõttekas varuda, ühe päevaga ei tee siin midagi, kui tahta saart korralikult avastada.
Erilised kivid.
Meile jäid silma kõigepealt huvitavad rahnu taolised kivid. Üks õige kummaline, täpselt nagu oleks pooleks lõigatud. Ei tea selle nime, aga üks kõige eriskummalisemaid küll. Mul tekkis mõte, et minna selfi tegemiseks kahe niinimetatud lõigu vahele, aga lähemale minnes selgus, et sinna ei ole võimalik minna, kivide vahe on siiski liiga suur ja veetase kõrge. Katsusin vähemalt siis teha tast hea pildi ja see tuli suurepäraselt välja, ütleks, et täiuslik pilt.
Järgmised kivid püüdsid mu pilku juba kaugelt, eriti just see valge. Linnud on ta vist nii selliseks teinud oma väljaheidetega. Kõrval jällegi tumedam kivi ja koos meenutasid nad mulle kahte koogitükikest sinisel taustal.
Mets ulatus siin rannajoonel mereni välja ja lainetuse mõjul olid puude juured välja uhtunud osaliselt. Imeline kohastumus on ikka, pooled juured maa seest väljas, aga ikka püsivad puud püsti ja veel tugevate tuultega. Liiva siin polnud, puha erinevat sorti kivid ja neil oli sandaalides hea liigelda, ei tulnud jalatsitesse midagi vähemalt. Puhkasime siin natuke jalgu ja vaatasime ümbrust. Mõni suplemas oli ka siin. Sadamast oli kosta laevade tuututamist ja üks pisike laev alustas sõitu Tallinna suunas. Viis vist esimese satsi maratonil osalejaid ära.
Leidsime esimese meremiini kesta. Tundus, et siin küljel oli järjest midagi põnevat vaadata, aga kahjuks pidime tagasi pöörduma ja matkaraja tähistuse järgi minema edasi. Kiusatus oli küll minna edasi, nii nagu hing ihkab.
Kuna siin saarel õieti mulda pole, siis on sellepärast taimestik tagasihoidlik. Maad kattev põdrasamblik muutunud krõbisevalt kuivaks, lausa tuleohtlikuks. Okaspuudest enamik siin mänd ja nemad on tugevate ja väändunud tüvedega, meretuul voolinud neid aastaid. Mõni puu eristus teistest eriti oma vana välimuse poolest ja näis vanust olevat sajandeid. Matkarada viis nõlvast üles mööda laudteed. Natuke kõrgemale tõustes muutus mets tihedamaks, sekka ka mõni kuusk, aga ikkagi alustaimestik suhteliselt hõre. Siin kandis olime jõudnud märkamatult keskrajale ja juba teise rajapunktini, esimest infotahvlit me ei näinudki. Siin pidime mõtlema, kuidas edasi oleks kõige mõttekam minna, sest tahtsime kindlasti miiniladusid näha. Otsustasime, et käime siis selle raja ka ära, nii nagu skeem ette näeb. Päev oli juba poole peal ja meil veel keskrada käia palju, seega võis põhjaraja jätta homseks. Looduses rohelise ja valge märgistusega keskrada pidi kindlasti täna läbitud saama.
See matkarada erines eelmisest väga palju, ütleks, et lausa drastiliselt. Taimestik muutus üha enam edasi minnes mandril olevaga sarnaseks. Olime jõudnud Taani kuninga aeda. See salumets saab arvatavasti oma niiskuse lähedal asuvast Kullikrooni soost. Suured põlispuud olid tõeliselt vaheldust pakkuvad eelnevale metsale. Pinnas siin hästi mure. Läksin ühte puud lähemalt vaatama ja seda kohevat pinnast oli tunda. Siin oli küll mulda, aga ka liivaga segamini.
Selle kohaga olevat ka legend. Taani kuningas olevat oma halbade elukommetega tütre siia saatnud. Aiandushuviga printsessile olevat kaasa pandud erinevaid seemneid ja taimi. See praegune salumets olevat mälestus kunagisest aiast. Tegelikkuses oli see salumets kunagi heinamaa ja külasimmanite pidamise koht. Alustaimestik pidi siin olema rikkalik, aga siiski ei anna võrrelda mandril oleva alustaimestikuga.
See matkaraja lõik näis olevat nagu hiljuti sisse tallatud uuesti, võimalik, et tänased Elamusmaratonil osalejad on siit läbi läinud. Hein oli mineku suunas maha tallatud ja kohati nagu oleks midagi enda järel veetud. Lõpuks ristus matkarada sõiduteega ja sai kiiremini astuda. Ilus lõik tuli siin, käänuline ja liivane tee.
Ükshetk olime kontvõõraks Elamusmaratonlaste seas. Rada oli kitsas ja pidi liikuma nende tempos. Sõber imestas, et mis maraton see on, kui ei joosta. Arvan, et see oli kõndimise peale ja joosta just ei tohtinud, ma täpselt ei tea, ei uurinud seda lähemalt. Tohutu rahvamass oli ikka kokku tulnud, sadades võis olla küll.
Esimene grupp, kes lühemat distantsi läbis, oli praeguseks lõpetanud ja nendega me kokku ei puutunud. Nüüd olid rajal pikima teekonna kõndijad, 21 kilomeetrise trassi läbijad. Polnud ime, et sattusime nende teele, see oli vaid aja küsimus. Pikad vahemaad ja kuskil pidid nad käima, seega varem või hiljem nendega ühes pidime matkama. Eks see natuke segav faktor oli, aga püsisime kenasti nende tempos. Me oleme ise ka kiire liikumisega harjunud ja maratoni laadseid olukordi on ette tulnud küllaga, kui kuskile kiirustama oleme pidanud. Päris pikalt sai nendega ühes rütmis mindud. Jalasääred said mustikavartest piitsutatud, kui rabaservast tee läbi viis. Muretsesin, et hiljem on sääred triibulised, aga ei olnud midagi pärast.
Mingi aeg irdusime neist natukeseks, sest märkasime metsa all kandilisi kividest laotud platvorme. Mingit infotahvlit läheduses polnud ja seega arvasin, et tegu mingi kalmega. Rajamärgistus läks ka segadusse ajavaks ühes kohas. Elamuslastel oli kõik hästi mugavaks tehtud ja iga väiksemgi käänak tähistatud kollase lindiga. Matkajad, kes ikka matkarada järgida tahavad, siis nemad vaadaku ise kuidas hakkama saavad.
Ilm läks ka vahepeal halvaks ja tahtis sajule sättida. Mõni piisk langes ja hakkas järjest tihedamalt tulema. Mõtlesin, mida küll teha. Ei olnud kaasas midagi vihma eest kaitseks. Kõndimisest oli üsna palav ja mõtlesin, tulgu siis see vihm, palju ikka sajab, ongi väikestviisi jahutuseks.
Leidsin rajatähise ka üles ja see juhatas meid metsavahe teele tagasi ja otse Elamuslaste teekonnale. Nad liikusid nüüd meile vastupidises suunas ja ma sain aru, et peame ka nendega samas suunas ja viimatisse ära pööramise punkti minema. Tuli luite koht ja üks üksik fotograaf oli seal. Algul arvasin, et teeb looduspilte, aga tegelikult oli ta huvitatud Elamuslaste jäädvustamisest. Tuli tõus mäkke. Kostus nurinat, et miks küll rada peab nii järsust nõlvast üles minema. Me eemalt vaatasime seda ja läksime neile järgi veidike kergemat teed pidi. Künka otsas oli snäki ja joogipunkt maratonlastele. Me läksime mööda neist ja saime edumaad peatuvate ees.
Rajal oli üks ohtlik koht ka, okastraat pikalt väljas ja vabalt võib sellega jala katki teha. Imestasime, et kuidas saab selline ohtlik asi veel rajal olla või miks pole märgistatud. Hea, et ise märkasime. See oli vana raudtee peal. Nüüdseks raudteed nii palju nähtud sel saarel, et vaikselt hakkas ära tüütama juba. Põhiline liikumisviis oligi kunagi raudtee. Vanu liipreid leidus tohutul hulgal metsa all, loodus iga aastaga enda rüppe seda võtmas. Algul oli seda kõike näha väga huvitav ja sootuks midagi erinevat tavalisest. Mandril sellist asja ei ole, kõik metall ammu ära viidud, aga siin saarel kõik nii nagu jäänud on, omamoodi ajakapsel.
Jõudsime välja Põlendikukivi juurde. See rahn tõeline hiiglane, tundus, et suurim kivi seni nähtutest. Mingi väiksem grupp inimesi oli ka siin puhkamas. Kivi juurest viis rada edasi metsa alla, kus oli imeliselt hästi ajale vastu pidanud okastraataed, isegi puit oli ilmastikule hästi vastu pidanud. Aed oli olnud kahekordne, aga samas traat üsna hõredalt põimitud. Leidsime ka kunagise puidust valvuriputka, mis väga lagunenud. Siin on isegi valgustus olnud aia äärt valgustamas. See kõik on olnud ammusest ajast, mil kogu saar oli militaarne ja tavainimesele suletud. Teiseks muidugi see, et kogu seda ala oli ikkagi vaja turvata, tegu ju väga strateegilise kohaga, läheduses olevate miiniladudega.
Matkarada kulges siin natuke maad tagasi mööda raudteed ja peagi jõudsime miiniladude juurde, kus praegu vaid meremiinide jm. pommide kestad. Olime taas muidugi ühinenud Elamuslastega, aga me liikusime omas tempos ja peatusime seal kus tahtsime, meil polnud kiiret kuhugile.
Miinilaod olid sootuks teised nagu ma ette olin kujutanud. Arvasin, et tegu on ikka mingite hoonetega, kus siis miinikestad maas vedelevad. Tuleb välja, et neid hoiti betoon aluste peal ja mingit katust peal ei olnudki. Või oli ka, aga praguseks on see kõik lagunenud. Kui võrrelda vanu fotosid, siis mulle näis, et kesti on jäänud kõvasti vähemaks, neid oleks nagu siit ära viidud. Ütleks, et midagi nii rabavat siin pole, meremiinid ovaalse kujuga juba nähtud ja ühelt platvormilt leidsin torpeedo kujulisi miine ka, mis näisid terve välimusega olevat. Nüüd mõistsin, et varem kohatud maakividest platvormid võisid samuti olla miinialused, need kõige esimesed, tsaariaegsed vast.
Siin miiniladude juures puhkasime veidike ja edasi matkama asudes kadus taas meil teejärg ära. Märgistus on kohati väga puudulik ja see ajas vihale küll, eriti kui pead jõudma ajaliselt kuhugi ja märgi otsimisega raiskab asjatult aega. Võtsime asja rahulikult ja liikusime Elamuslaste trassi pidi, nende finiš sadamas arvatavasti ja eks matkarajaga kattub nende tee ka. Nii me jõudsimegi välja miinide komplekteerimis tehase juurde. Rahvast oli siin ees juba natuke ja kohe pilti teha ei saanud.
Hoone üllatavalt hästi säilinud, metallist detailid enamuselt alles ja siin ka nagu aeg oleks lihtsalt äkitselt seisma jäänud ja peale seda enam keegi ei hoolitsenud ehitise eest. Teisi külastajaid oli paras punt sees, siis läksin seni avastama põhiruumist edasi viivasse koridori, kust kahele poole hargnes veel omakorda ruumidesse. See oli suhteliselt hämar ja sünge koht, aga siiski lisavalgustust ei vajanud. Koridoris oli seina ääres üks tünn ja selle taga mingi tume karp, millel punased tuled vilkusid. See ehmatas mind ja enam edasi ei julgenud minna, ei tea, mis asi see üldse oli, aga mulle näis see ohtlik.
Rahvast oli ikka palju sees ja neid tuli järjest peale. Läksime õue ja istusime maha natukeseks, otse maja külje kõrvalt mööduvale raudteele. Ebamugav oli veidike, aga muud varianti ka polnud istumiseks ja päris palja maa peale ka ei tahtnud. Vahetevahel käisin olukorda hindamas ja kui oli plats puhas enamvähem, siis tegin pildid kiiresti ära, sest iga hetk oli keegi tulemas.
Siit edasi liikusime taas koos Elamuslastega raja lõpu poole ja kuskilt eestpoolt kaugusest oli kuulda, et keegi jõudis vist finišisse, kostus rõõmuhõiget. See võis ka olla õnnehõige enne rongi liikuma hakkamist. Peale seda oli peagi kuulda rongi müra, mis aina lähenes.
Me olime õigel ajal õiges kohas, raudtee oli lähedal üsnagi ja me kiirustasime rongi ootama. Nägin, et midagi sinist tuleb ja pidi kiirustama, et lähemalt näha. Vana aga taastatud masin liikus kiiresti, aga tegi kohutavat lärmi. Kast oli rahvast kolmes reas täis ja enamus näis olevat vanemaealised. Lehvitati üksteisele ja silmist nad olidki läinud.
Me koos mõne Elamuslase ja paari matkajaga liikusime mööda raudteed ranna suunas. See heaks orientiiriks, kui enam kuhugi minna ei oska või vaja kindlat teed pidi kuhugi jõuda. Me tulime lõpuks ainsana mööda raudteed, kaasa majutuskohani parasjagu keegi ei tulnud.
Aeg oli ka õhtusse jõudnud ja põhjaraja jätsime homseks, oleks muidu päevavalgust jagunud küll, aga energiat ei ole ka hea mõte korraga ära raisata. Majutuskohani ka maad üksjagu minna, veidike üle kahe kilomeetri sadamast. Enamjaolt liivane ja kohati kivine tee, mõnes kohas vist tuhka ka pandud, liiv oli sellest tumehall ja tolmav hästi. Autoliiklus üsna tihe, põhiliselt külalistemajaga seotud sõidukid. Need tekitasid kõrge tolmupilve sel teel liigeldes ja eriti jama, kui ihu higine ja siis tolmupilve satud, kõik ladestub nahale ja pärast riided määrdunud.
Enne me majutuskohta mõned kahel pool teed väiksed majakesed, mis madalad ja mõni rõõmsates värvitoonides. Kohviku taoline koht oli ka. Peale madalate majakeste rühma oli veidike tühja maad ja seal jäetud turistidele uudistamiseks vana rongi vrakk kitsarööpmelisele raudteele. Siin saarel on veel see säilinud ja vist ka ainult saartel veel eksisteerib seda, seoses kunagiste militaarsete ehitiste tõttu. Mandril on kitsarööpmeline raudtee ammu ajalugu ja võetud üles, sest mindi üle mujal maailmas kasutusele tulnud laiemale versioonile.
Külalistemaja lähedale jõudes tuli väike hallikas peni meid taas kärkival toonil vastu võtma. See omamoodi nii koduse tunde tekitas. Maja ees varjualuse all oli palju rahvast ja seal oli valitsemas hoogne meeleolu. Kära oli kaugele kuulda ja mõtlesime, kas me peame seal nende juures õhtust sööma.
Meil küll polnud tuba broneerides toidukorda tellitud, aga selgus, et on seda siiski vaja, ilma sooja söögita ka ei saa. Õnneks oli asi selge. Võtmeid küsides uurisin seda varianti igaks juhuks ja meil oli võimalik peale matka saada süüa küll ja ükskõik mis kell tagasi jõuame, neil kindlat kellaaega polnud. Hästi paindlik süsteem, see midagi erakordset, enamus kohti on kehtestanud kindla aja ja sel ajal peab kohal olema.
Kaks rada said läbitud ja olime üsna määrdunud. Põlvini olin ma liivaga ja varvastest muidugi rääkimata, higine nahk võttis kõik külge kergesti. Käisime enne sööma minekut pesemas. Pesuruumid asusid me öömaja esimesel korrusel trepi poolses otsas. Meeste oma oli eespool ja naiste oma tagapool. Kummaline see, et ust lukustada enda tagant ei saanud, seega privaatsust natuke vähevõitu. See vast selle pärast, et tegu üldkasutatava pesuruumiga. Mul vedas, kedagi parasjagu ees polnud ja sain end üle loputada. Päevituskreem tuli maha ja peale seda oli parem olla igati. Sõber pidi ootama, tema boksis oli kaks meest ees olnud. Ma tulin juba tagasi, kui tema polnud veel pesema saanudki.
Me ei teadnud kuidas siin toidukorra tellimine käib ja läksime sinna kus töölised askeldasid parasjagu. Pisike köök oli neid täis ja vilkalt toimetasid seal. Meid lubati lahkelt läbi köögi söögisaali. Ruum oli hästi avar ja huvitava interjööriga. Valisime tagumise laua, kust hea ülevaade kogu ruumile. Saalis oli praegu väga vaikne, teisi külastajaid polnud, olime koos ühe meesterahvaga ainult. Teenindajatel oli hetkel kiire aeg, nad valmistasid ette suuremale seltskonnale prae portsjoneid, kuskil kümme portsu. Need toodi köögi ukse esisele lauale ritta.
Me seni ootasime ja saime ruumi uudistada. Siin leidus antiikset mööblit, maale ja muid nipsasjakesi, laes uhked lühtrid, aga tuled põlesid mõnes pirnis ainult. Mingi aeg pandi mängima ajaloolise hõnguga muusika, mis toetas veel omakorda söögisaali stiili. Siin asjade põhjal oli tunda rootsipärast või üldse põhjamaist mõjutust. Punane sein oli väga efektne, mis sobis siia väga, aga muidu ei meeldiks mulle see.
Kui tellitud praed valmis komplekteeritud said, siis toodi meile ka söök. See oli samasugune, kartul ja kaste, salatiks marineeritud kurk sibulaga, erinevus oli kotlettides. Välismaalased said kollakad paneeritud, meile toodi tavalised hakklihast kotletid. Peagi liitusid välismaalased, võtsid laualt valmis pandud prae ja läksid saalist läbi ja õuealale sööma. Tuli veel rahvast juurde, me naabrid üle ukse. Nüüd oli näha, kui suur seltskond neid oli. Kokku ei lugenud, aga ainult neljasesse tuppa nad ära ei mahtunud. Neile toodi täpselt samasugune praad nagu meile.
Mulle meeldis siin hästi vaba olemine ja paindlikkus. Siin ei aetud taga täpseid kellaaegu ja meil lubati teisel päeval olla sees nii kaua kui tarvis. See esmakordne, muidu igal pool lõunast hiljemalt peab toa vabastama. Meil sai pudelivesi otsa ja nad andsid me oma nõudesse kraanivett. Selle variandi pakkusid nad ise välja. Morss õhtusoogi kõrvale oli tehtud samast veest ja ei olnud häda midagi sel veel. Kergelt raua maitset oli tunda.
2.päev.
Äratuse olime sättinud kaheksaks, aga kohe kella helina peale üles ei hüpanud, natuke niisama silmad lahti sai oldud ja siis üles alles. Asemed olid mugavad, aga natuke kuumaks läks tuba ja katuseakent lahti teha ei jõudnud. Õnneks oli võimalus peale võtta õhuke päevatekk.
Osalesime ka hommikusöögil. See oli rootsi laud, ehk võta mida tahad. Serveeritud oli aluste peal sinki, juustu ja kaanega nõudes viinerid, keedumunad, õunamoos ja puder. Pudrule oli võimalus panna moosi asemel ka võid. Kohe ei märganud seda, aga teise laua peale oli serveeritud kõik vajalik tee või kohvi jaoks. Valisin pudru moosiga kindlalt, see toidab hästi ja juurde paar muna ka. Sõber oli meile klaasiga vee juurde võtnud, aga hommikul oli niisama juues raua kõrvalmaitse hästi tunda ja see oli veidike võõram eilsest. Vaatasin, et välismaalased ei julgenud üldse seda vett juua, neil oli kohv põhiliselt. Jõin enda klaasi tühjaks, eile sai joodud morssi samast veest ja ei ole midagi juhtunud ja ei peaks ka nüüd midagi olema. Olen rauarikka veega varem kokku puutunud ja tundsin ära millest see maitse on. Hommikusöök oli toekas ja saime kõhu korralikult täis.
Viimase päeva hommik oli ja otsustasime toa ja toidukordade eest ära tasuda, pärast võib kiireks minna. Külalistemaja kodulehel olid hinnad toodud välja ilma käibemaksuta ja seega võis tulla kokku korralik summa. Nad algul eelistasid sularaha, aga meil vedas, oli tulnud tehnik ja kaardimakse terminal sai korda. See päästis meid ja hinnad olid ikka nii nagu kodulehel kirjas olid.
Meil oli täna plaanis ainult üks rada, põhjarada ehk militaarrada. Võtme jätsime enda kätte, kuna ülearused asjad jätsime tuppa hoiule. Täna läbimist ootaval rajal palju huvitavaid objekte, mis on ainult Naissaarele omased. Otsustasime, et alustame seda rada esimesest punktist, et ei peaks pärast veel rohkem topelt käima. Natuke ikka pidime, aga viimasest punktist alustades oleks see maa pikem olnud. Läksime teed mööda otse sadama juurde ja sealt edasi esimese infotahvlini põhjarajal. See alguspunkt oli Haldja külas, mis tekkinud Esimese maailmasõja aegu, kui seal asus ohvitseride kasiino ehk Naissaare komandantuur.
Peagi tuli ilusa koha peal ka korralik Savikalda puhke koht. Ilusa vaatega merele siit ja kõik vajalik puhkamiseks, varjualune ja käimla, lõket teha ja telkida siin pole lubatud.
Järgmisena jõudsime välja Eesti patarei nr. 5 juurde, mis rajati 1919. aastal, et kaitsta Naissaare ja Aegna vahelist ala. Järgnevatel aastatel täiustati seda kohta. Siin käisin ka sees. Suurt midagi erilist polnud, kõik hästi minimalistlik, põhimõtteliselt pikk tunnel, kus sai püsti liikuda. Ainsad detailid, mida leidsin, olid seinasisesed kapid, mis tehtud tervenisti metallist. Kahte tüüpi oli, varbriiulitega ja tavaliste riiulitega. Neile käis omal ajal metallist uks ka ette. Mõnes kohas oli otse lae all seinal ka riietenagi pikalt.
Siin oli kuumal ajal mõnusalt jahe olla, aga väga pime, mõnest üksikust kohast tuli veidike valgust sisse, lamp hädavajalik sellistes kohtades kolamiseks. Tunneli põrand oli kohati õhukese veekihiga kaetud ja oli mõeldud ka näiteks plätudega liikujate peale. Mõned kivitükid olid pandud vesistele kohtadele, kohati pikkade vahedega, pidi seina vastu toetuma, aga kõikjal oli meeletu niiskus. Ruumi seinad niinimetatult higistasid talvist külma ja muidu rõskust välja. Kummaline lõhn ka, nagu ikka militaarobjektidel on olnud, see üks ja sama, midagi õli sarnast. Ühes kapis olid millegi pärast kogunenud heledad liblikad ja nad ei teinud isegi lambi valgusest välja, nagu tardunult olid seal. Taskulampi mul polnud, ununes, kasutasin telefoni lampi ja see aitas ka hästi.
Sõjalistest punktidest edasi minnes kadus rajamärgistus ära. Rahvast liikles ka täna ja sellel rajal. Meist möödusid kaks jalgratturit ja läksime siis nende järgi, kuigi polnud aimugi, kas on õige tee või mitte. Risk tasus ära ja peagi oli puudel märgata valge punase triibulist tähistust. Irooniaga sai sõbrale öeldud, et nagu asustus läheneb, siis peab olema märgistus, et jumala eest keegi küsima juhatust ei tule, metsavahel vaadaku matkajad ise kuidas hakkama saavad. Reaalsuses oligi nii, et asustuse läheduses oli kohati märgistust liigagi palju, mõnel harulisel puul võis värvitriip olla kummalgil harul. Kõrvalisemas kohas, kus teed hargnesid, ei mingit viidet kohati. Vahel oligi hetki, kui sai mindud edasi teiste liiklejate põhjal.
Enne Virbi otsa mõned majapidamised ja tee ääres nostalgiline buss. Täpselt samasugusega sai kunagi koolis käidud, kuskil üheksakümnendate algusaastatel. Jube ebameeldiv kogemus mul sellega, kütuse lõhna oli alati salongis tugevalt tunda ja see ajas oksendama. Parem oli mitmeid kilomeetreid jalgsi käia. Bussi tagant kaugusest oli paistmas punakas tuletorn, mida oli tahtmine lähemalt uudistama minna. Rada viis mereranda välja, Virbi ots oli selle koha nimi. Rannas midagi erilist polnud, üsna tagasihoidliku ilmega. Mõned kivid väiksemad ja kogu lugu.
Meist enne möödunud kaks jalgratturit olid ka siin veel ja me tulekuga sättisid minekule. Nad olid välismaalased. Me jäime siia natuke lihtsalt peatuma ja merd nautima, maha ei istunud. Läksime randa veepiiri lähedale ja lihtsalt olime. Täna näis tuul olevat tugevam ja see pani vee mässama, lainetus oli võimsam ja seega tekkisid valged laineharjad. See koht tähistab Naissaare põhjatippu. Kunagi on asunud siin Põhjasadam ja saare vanim kabel, mis Holmbergi kaardil märgitud 1689. aastast. Virbu (Virbi) ainuke küla, kus nõukogude ajal tsiviilelanike elas.
Saare poole tagasi vaadates paistis üle puude punane tuletorn, mis ehitatud 1960. aastal. Enne seda on olnud siin puust majakas ja kahel korral kivist. Tahtsime minna torni vaatama, aga rada viis sellest sootuks mööda, kui selle avastasime, siis olime liiga palju juba mööda läinud ja nii meil tuletorn nägemata jäigi. Natuke oli sellest kahju, aga meil oli kiire ka, aeg liikus halastamatult edasi ja teised kohad tahtsid ka üle vaatamist.
Patarei nr. 9 oli huvitava välimusega esimest korda nähes. Kummalise ehitusega, imelikult pikk torn lisaks, mida pole veel teistel patareidel näinud. Muidu nagu polnudki midagi erilist, aga kogu kupatuse niinimetatud laele minnes leidsime kahurialuse. See oli küll huvitav. Muidugi kogu süsteemi mastaapsus võttis kananaha selga. Siin on olnud varing õhkimise tõttu ja selle pärast on moodustunud omaette nagu iidse templi varemed, või nagu suur koobas, mille sisemus kottpime ja tundmatuna näib. Väga sünge oli see siin. Ruumide laed väga kõrged ja avarad, olnud laskemoona laoks arvatavasti. Infotahvlilt lugedes sain teada, et siin kummaski otsas on olnud sees kuue meetrine trepp, järelikult nii kõrged seinad ongi. Vaatasin servalt sisse ja see oli omamoodi hirmutav. Ma ei tea, miks on militaar objektide seinad enamuselt seest mustad, mingi põleng olnud vist.
Kõrval olev patarei osa oli tervem ja kui hea lamp, siis saanud kõik üle vaadata. Leidsin ühe huvitava, suure tagakehaga ämbliku, kellest tahtsin algul niisama pilti teha. Ta oli vahva. Kaamera puutus natuke vastu võrku ja ta ajas selle peale oma esijalad äkitselt ette sirgu, tõstes veidike ka keha esiosa, nagu vastast ehmatades või valmistudes võitlema. Läbi kaamerasilma suurenduse oli seda näha. Kaitses oma urgu tublilt. Ta pikalt seda ei teinud, kui sai aru, et me talle liiga ei tee ja ta kodu ei taha, siis tuli urust rohkem välja ja hakkas ümber oma koduukse patrullima. Nüüd ei püsinud ta paigal ja rohkem pilti teha ei saanud.
Korralik rada viis teise tervemasse patarei ossa. Ma läksin ka uurima. Kõhedalt suured ruumid, mida telefoni lamp valgustada ei suutnud mitte kuidagi. Küll aga sain aimu, et siin on terve pikk koridor, millel ka üüratult kõrge lagi. Pime tunnel, kuhu viis mõni trepiaste veel allagi ja teisest otsast oli veidike valgust vastu paistmas. Siin oli nii vaikne ja iga kõbin kuulda. Kuskil tagapool kukkus üksik veepiisk ja see kajas hästi seintelt vastu. Hirmus ja tulin tagasi õue.
Loodus on võtnud kogu selle kompleksi oma hoole alla ja järjest aastatega matab selle kõik enda rüppe. Elu käib siin omasoodu ja niikaua kui lastakse olla. Laest ulatumas alla mitmes kohas stalaktiidid ja alt moodustamas neile omakorda vastu stalagmiidid maapinnal.
Edasi liikusime mööda metsateed, mis sõidetud sisse suurte masinate poolt. Muret tegi aja kiire kulgemine ja seega tegime natuke sörkjooksu. Meile tuli jalgratastel vastu välismaalastest paarike, midagi pidi olema valesti, et nad tagasi pöörduvad. Vahel on jooksmine ka päris vabastava tundega ja saan aru, miks mõned inimesed käivad regulaarselt jooksmas. Sellel on omamoodi võlu, vabastav ja reipust andev. Sedasi jõudsime päris kiirelt järgmise objektini, patarei nr. 10A ehk Peeter Suure patarei juurde. See välimuselt üks tagasihoidlikumaid ehitisi siin saarel ja pealtnäha polegi midagi erilist. Käisin ka siin natuke sees ära, aga midagi muud polnud, kui palju erinevaid väikseid ruume ja siin ka kajas veepiiskade kukkumine hästi. Kottpime ka täiesti, no täiesti pime, mitte kusagilt valgust juurde ei tulnud. Toimuvad mingid ettevalmistustööd, ühes ruumis oli lagi toestatud raudvarbadega. Kaugemale ei viitsinud minna, ei olnud midagi põnevat lihtsalt.
Sellest patareist tahetakse teha muuseumi ja midagi veel lisaks rahvale näitamiseks. Kuskilt lehest lugesin selle kohta ja see asi ajendas ka siia saarele tulema, tahtsin enne uue hoone valmimist näha vana originaali.
Kui eelmine patarei oli väga tagasihoidliku plaaniga, siis see, patarei nr. 10A lõunatorn hoopis erilisem neist. Loodan, et see on selle nimetusega koht, sest mingit infotahvlit ma siit ei leidnud. Ehituselt kummaline ja üks veidramaid, ei olnud üldse patareid meenutav, pigem mingit iidset eksootilist templit. Mulle ta meeldis neist nähtutest kõige enam. Sulandus loodusega ka nii hästi ühte, et jällegi koht, kus tekkis tunne, et ma pole Eestis.
Käisime siin kõikvõimalikud urkad läbi. Alustasime müüride vahelt vaatlemist. See oli küll koht, kus tekkis väike kõrgusekartus alla vaadates. Siis tulime alla ja vaatasime seda pragu alt üles. Ma ei saa aru, milleks selline kanal on tehtud. Seda oli veel edasi ka ja nagu ümber ehitise südamiku oleks. Koht ilus muidu igati, praegu loodusega ühtne, aga enne seda ta nii kaunis arvatavasti polnud, aga sammal loob eksootilisema ilme.
Käisime päris sees ka ära. Nägime, et on kõvasti käidud ja vaatasime ise ka. Selleks pidi pugema esiteks ühest avast sisse ja siis ronima kitsast tunnelist üles. Jõudsime välja varemete keskele ja lehtri taolisse kohta. Betoonist lehtri kujulise moodustise keskel olime ja seda ääristas omakorda metallist renn, kus oli vesi sees ja selle põhja ei näinud. Arusaamatu asi, nagu sademete vee kogumiseks oleks. Keset hiiglaslikku lehtrit olla oli huvitav, kallak oli arvestatav ja tahtsime edasi minna ja otsisime kuidas siit edasi saab. Rahvas on siin käinud ja sambla ära tallanud ning oli näha kangemate tüüpide hüppekohti läheduses olevale müürile üle kanali. Me riske ei võtnud ja muud valikut polnud, kui läksime tuldud teed tagasi. Niinimetatud lehtri keskel oli auk, kuhu kõik kokku valguks sinna. Auku läksime uuesti sisse ja lühikest tunnelit pidi laskusime alla tagasi. Hiljem sain aru, et see võis olla kuulipilduja aluse südamik.
Nüüd oli jäänud eelviimane militaarehitis, patarei nr. 10B. See mulle piltidelt juba tuttav ja reaalselt näis päris huvitav. Käisin ka siin sees ära, sest korralik teerada oli sissepääsuni. Peaukse juures põrand nagu kummaliselt kumises ja vetrus jalge all. Siin muidugi sisemuses pilkane pimedus, täielikult kottpime ja see oli päris heaks adrenaliini laksuks. Kaugelt pimedast tundmatusest kukkus aegajalt veepiisk ja see kajas süngelt vastu siledatelt seintelt. See veetilga heli oli ka üsna õudust tekitav, aga ikka oli samas huvitav kogemus ka. Väikestviisi hasart. Väljas valitses põrgukuumus, siis siin mõnusalt jahe, umbes nagu keldris suvel.
Ruume oli siin jällegi tohutult ja kõik tühjad täiesti, uksi ees polnud ka ühelgi. Väikestviisi labürint oli see patarei seest küll ja natuke tegi muret siia mitte ära eksimine. Telefoni lambi valgel läksin ja see valgustas ainult jalge ette, mujale ei olnud jaksu sel. Abiks oli seegi, sest oluline oligi näha kuhu astud ja kuidas pind on. Läksin muudkui mööda koridori edasi, see kindel vähemalt, pärast ei ole ohtu eksida.
Peagi jõudsin välja kohta, kus hästi nõrgalt tuli päevavalgust sisse ja koos lambi valgusega oli võimalik saada peaaegu kogu ruumist ettekujutise. Mu ees oli trepp, mis viis aina kõrgemale. Olin vist torni jõudmas. Trepiastmed olid hästi puhtad sodist ja näis palju käidud siin. Astmed näisid vähemalt minu raskust välja kandvad küll. Tänu lisavalgusele nägin ka mis tooni on olnud kunagi trepikoja sein, sinist värvi. Ajapikku on värvid omavahel veel paremini sobima hakanud, sinise intensiivsus nõrgenenud ja niiskuse tõttu on sekka tulnud ka muid toone, pruunikaid ja punakaid. Jõudsin välja luugini või ukseavani seinas.
Kuulsin, et sõber hõikab mind ja ma olin just poolel maal tornis. Hõikasin talle vastu. Siit oli kaks varianti kõrgemale pääsemiseks. Võimalik oli minna väljast mööda metalltreppe, mis minu jaoks väga ohtlikud ja teine võimalus minna seest kitsast tunnelit mööda otse üles. Ka see oli ebaturvaline mu jaoks. Olgugi metallredel, mille üks aste kõveraks painutatud, ei pidanud ma mõttekaks seda mööda minekut. Ega nende vanade hoonetega üldse ole nii, et tuleb end õigesti hinnata ja parem karta kui pärast kahetseda. Ei ole väärt ükski vaade õnnetust. Tulin siis tuldud teed tagasi turvalisele maapinnale.
Siin kadus taas rajajärg ära ja enam edasi minna ei osanud. Nüüd oli selge miks ratturid tagasi tulid, neil oli sama lugu, et ei osanud lihtsalt kusagile minna enam. Me küll tagasi minema ei hakanud, ei tahtnud sellele isegi mõelda mitte. Mis siis ikka, tuli teha objekti raadiuses mõni tiir ja lihtsalt raja ots üles otsida.
Selle käigus leidsime lähedalt metsatukast ühe suure kivilahmaka ja all orus vetikatega kaetud rohelise tiigi. Kuulipilduja esipaneel oli kivi najal alles. Väga huvitav nähtus, mandril pole enam kusagil nii jäänud, ammu vanarauda ära viidud. Koht oli ilus, samblaga kaetud vana puu lebas teise pooliku kivi najal ja majakõrgune kivi selle vastas. Käidud oli siin palju, kõik tugevasti tallatud, aga siia juurde õiget rada polnud. Siit rada ei läinud edasi ja tulime tagasi patarei juurde. Läksime siis järgmisse suunda, niinimetatud patarei katusele ja vaatasime sealt. Ei midagi. Vahepeal oli ilmunud üks kastiauto siia ja kedagi liikvel ei näinud. Mõtlesime viimases hädas lihtsalt juhatust küsida, aga enne leidsin õige teeotsa üles. See oli nii peidus roheluse taga, et võimatu märgata. Hoovilt näiteks ei näegi seda, polnud ime, et ratturid loobusid ja pidid tulema tuldud teed tagasi.
Üksjagu aega oli pelgalt matkaraja jätku otsimise peale kulunud ja nüüd pidi selle kuidagi tasa tegema, et järgmise vaatamisväärsuse juures oleks aega peatuda. Tegime jälle sörkjooksu vahepeal. Jah, tundsin, et mu vorm on selles osas aastatega kehvemaks jäänud, varem jõudsin joosta palju kiiremini ja pikemat maad.
Siit edasi sai küll sörk jooksu tehtud nii palju kui võimalik, et saaks kõik objektid üle vaadata väljast ja seest. Jäänud oli viimane, nõukogude armee rannakaitse patarei. Tal polnud nime ega numbrit ja ehitati peale Teist maailmasõda. Objekt oli seni oluline, kuni tehti raketibaas. Olemuselt hästi lihtne, enamus ehitisi maa all ja maa peal mõni kuulipilduja dzott ja kahurialus.
Selle objekti juures muutus edasine matkarada, 300 meetrit nüüd maa all, mööda tunnelit edasi minek. Sõbral oli telefoni aku tühjenemas ja minu telefoni lambi valgel siis läksime. Käik oli samasugune nagu hommikul esimeses objektis oli. Siin leidus ka komistamise kohti, trepiastmeid ja paaris kohas oli raske rauduks blokeerimas täielikult edasist teed. Nihutasime veidike eest ära ja saime edasi minna. Kohati oli ka õhuke veekiht maas. Jällegi oli abiks kivitükk keset vett ja õnneks koridor kitsas ja sai kätega ka toetatud. Siin oli paigaldatud ka helkurmaterjalist suunaviidad ja mõningatest avavustest kumas sisse ka veidike päevavalgust. See rada lõppes kiirelt, trepist üles ja päikese käes. See suur valguse kontrastsus pimestas algul. Kui silmad harjunud olid, siis väljatuleku koha juures oli rohus vedelemas üks laeva rooliratta taoline ese. Mis otstarve tal oli, seda ei tea.
Siit edasi kulges rada kohati väga igavalt. Pikalt metsa mööda ja mõni lõik väga kivine nagu vana kiviaeda pidi minek. Siin jaos ei kohanud me kedagi, eks vahepealne segadus märgistusega vähendas rahvahulka edaspidiseks kindlasti. Nüüd oli meil edasi ainult kõndimine majutuskohani, pesemine, asjad võtta, võti tagasi anda, sadamasse jõudmine ja laevale minek. Meil sai valitud täna kõige viimasena väljuv laev ja sama, millega tulime saarele. Rahvast hakati vastu võtma päris varakult enne väljumist. Me otsustasime ka minna valmis ära. Peale nimekontrolli küsiti esiteks, kuidas päev möödus meil ja kas metsloomi ka saarel kohtasime. See oli kummaline, sest me ei kohanud siin matkates mitte ainsamatki metslooma. Ega ei imesta ka, sest külastajaid nii palju, esimesel päeval oli võimatu kedagi metsaasukatest näha, kära igal pool ja tohutu rahvamass. Teisel päeval oli inimesi saarel vähem, aga päise päeva ajal neid ei ole näha, selleks hästi varajane hommik kõige õigem aeg.
See matk oli küll üle pika aja üks vahvamaid ja kõige huvitavamad kohad olid mu jaoks patarei nr. 10A lõunatorn ning Hülkari otsas olev rand oli kõige ilusam sellel saarel. Omamoodi elamuse andis ka saare tajutav miljöö, mis tugevasti mõjutatud erinevatest ajastutest, kuidagi põhjamaist mõju oli eriti tunda.