Miks just Tenerife?
Üle mitmete aastate üks reis välismaale. Sel aastal tundsin, et nüüd on selleks igati sobilik aeg, koroona on taandunud ja otsustasin kasutada võimalust. Tenerife sai valitud küllaltki viimasel hetkel, sest reise vaadates võlus see suurim Kanaari saar just oma iidsete loorberimetsadega, mis minu jaoks väga erilisena näisid ja tekkis kange tahtmine need oma silmaga üle vaadata.
Eriline see reis ka selle poolest, et esimene lennureis ja ma lähen sellele tripile üksi, sest polnud kedagi erinevatel põhjustel kaasa võtta.
Esimene lennureis.
Esimene kord lennata on kogemus, mis jääb kõige eredamalt meelde. Kõik oli nii uus ja võõras, aga asja rahulikult võttes sain hakkama. Lennuaeg oli väga hilisel öötunnil ja lennujaama jõudes oli siin samuti vähe rahvast. Kõik näis nii vaikne ja otsisin Germalo infoleti kõigepealt üles, sest sealt reisidokumendid antakse. Ma jõudsin siia esimesena ja jäin siia ootama. Nüüd oli aega jälgida möödujaid. Märkasin, et ainult käsipagasiga reisimine on küllaltki populaarne.
Peagi hakkas kokku tulema siis Tenerifele suunduv grupp ja inimesi kahes vanusegrupis peamiselt, koolinoored ja enamuses üle keskea inimesed. Peagi anti reisifirma letist igale nimeline mapp, kus vahel mitu paberit, reisikirjeldus, kindlustuspoliis, arve ja veel ühed lennuga seoses paberid. Peale seda suundus kogu see punt lennule registreerimise lauda. Mulle oli see kõik võõras ja katsusin mõne reisikaaslase meelde jätta ja jälgida kuhu grupp suundub, nii sain olla kindlam, et lähen õigesse kohta.
Kõik sujus muidu, aga läbivalgustamise hetkel tekkis üks väike arusaamatus mu sulejopega. Nad kutsusid mu ühte teise ruumi ja jope lasti ühest võimsamast masinast läbi. Täitematerjal arvatavasti segadust tekitas neile, muidu oli asi korras.
Lend ise ei olnud nii hullu midagi, kuigi olin algul väga skeptiline selle suhtes. Olin kuulnud tuttavatelt ebameeldivaid kogemusi lennureisidelt ja algul kartsin, et minuga võib sama juhtuda, näiteks võib süda pahaks minna äkitselt aknast välja vaadates. Kõik oli hästi, ainult kõrvad kippusid lukku minema ja see oli ainus ebameeldiv asi. Kuus tundi lendamist Tenerifele ja see päris pikk aeg, aga mulle oli see kiirelt mööduv aeg, sest esimest korda lennates kõik uus, huvitav.
Esimesed muljed Tenerife kohta.
Peagi hakkas Tenerife paistma ja esimene mulje karm näis. El Teide vulkaan elutuna tundus ja nii võimas ning kurjakuulutav. Lennuk kohe ei maandunud, veidi saime seda saart kõrgusest imetleda ja see oli põnevust tekitav.
Tenerife võttis meid vastu väga omapärasel moel. Lennuk peatus lennuväljal ja trepi kaudu pidime maha minema ja otse meid ootavasse bussi, mis sõidutas meid siis lennujaama sissepääsu juurde. Temperatuuri šhok oli suur alguses, siin täielik suvi ja nii ere valgus, silmipimestav lausa. Tenerife lõunalennujaam nii kõle näis meie omaga võrreldes ja mugavusi palju vähem. Pikast koridorist oli palju maad pagasilindini. Mul seal midagi tulemas polnud, siis seni teisi oodates tegin kiire riietuse korrigeerimise, osa asju sai kohvrisse topitud.
Segadust algul palju ja ei teadnud siin kuhu edasi minna, siis vaatasin rahva liikumist ja selle põhjal leidsin õige suuna kätte. Oluline oli nüüd leida meile lennujaama vastu tulnud giid, sest see tähistas taas ühe olulise etapi edukat läbimist. Jõudsin välja suurde saali, kus ees ootas mitmeid inimesi nimesiltidega, kõik nad tulnud kellegile vastu. Leidsin oma giidi ka erkoranži jaki järgi kergesti üles. Nüüd järgmine katsumus. Giid andis koordinaadid bussi leidmiseks ja pidi ise edasi otsima. Õues oli busse sadu ja siit õige otsimine paras pähkel. Ei olnud kindel ja käisin uuesti küsimas ja nüüd teadsin rohkem õigest suunast otsida. Seni sain kokku mõne oma grupi inimesega ja koos meid hotellidesse sõidutava bussi leidsime. See oli juba üle poole täitumuses.
Sõit hotellini.
Selgus, et bussijuhiks on kohalik hispaanlane, kes hotellidest midagi ei teadnud ja näitasin siis lehelt oma öömaja nime, siis taipas küll kohe ning aitas mu kohvri pagasiruumi paigutada. Märkasin, et mu kohvri on sarnane kaaslane, õnneks natuke suurem ja seega meil need segamini omavahel ei lähe.
Bussis oli üks vaba koht üsna taga ja sinna siis läksin, hiljem selgus, et see oligi mu õige koht. Broneerimise järjekorras neid kohti jagati. Sellega polnud kuigi vedanud, taga mootor plärises hullusti ja giidi juttu raske oli kuulda. Peagi tagumised hõikasid, et ei kuule siia taha. Hotellideni oli siit saare lõunaosast ligi tund sõitu põhja, Puerto de la Cruzi, kus me peatumiskohad. Selle tunni jooksul sai siis vaadeldud saare loodust, mis lõunas küllaltki kõrbeline on, taimestik kehv ja maapind liivane, kivine, mis lausa anub igat veepiiska. Iga kilomeetriga ümbrus muutus, põhja pool taimestik lopsakam ja loodus kaunim.
Me peatuspaik Puerto de la Cruz on saare vanim ja ajalooliseim kuurort. Linnal mõnus traditsiooniline atmosfäär ja säilinud palju kanaaripärast.
Meil oli valida sel reisil nelja hotelli vahel ja ma väga imestasin, et minuga on sama valiku teinud vaid viis inimest, kõik teised on otsustanud rohkem raha välja käia. 4Dreams Chimisay on olnud arvatavasti üksikute valik, sest sellisel juhul oli see kõige soodsam valik. See hotell näis mõnes kohas kulunud ja väsinud, aga tuba oli normaalne, olin sellega rahul.
Esimene shoping Puerto de la Gruzis.
Nüüd oli siis kõik. Edasine tänasest päevast oma teha. Mul plaan minna midagi söödavat otsima ja hankida joogivett, sest giid hoiatas meid kraanivee osas. See ei kõlbavat juua ja parem tarbida pudelivett. Tundsin end nii rohelisena ja seega esimesel päeval ei teinud just kõige õigemaid valikuid. Käisin söömas ühes väikeses kohas, kus müüdi mingeid pirukaid. Noor naisterahvas ei osanud ka hästi inglise keelt, aga kuidagi saime aru teineteisest. Temalt ostsin ka esimese pudeli vett. Kõhu sain täis, aga mõru maik jäi juurde sellest kohast, ei meeldinud mulle sealne rahadega õiendamine. Miskit ei tahtnud hästi klappida. Tegin otsuse, et sinna ma rohkem ei lähe, uue koha vaatan.
Mõningad vaatamisväärsused.
Viisin vee ja ülejäänud pirukad hotellituppa külmikusse ning oli plaan minna linna peale kolama. Tahtsin võtta esimesest päevast juba midagi. Kodus olin teinud eeltööd ja teadsin mida otsima minna. Ilm muutub Tenerifel kiirelt. Hotellis näis, et on palav ja päikeseline ilm ning valisin kleidi. Algul oli nii hea linnas jalutada. Tundsin esimest lõhna, sellist magusat ja kerget. Linnulaulu kostus ja kohalik kaelustuvi häälitses troopilist muljet jättes. Meie tuvi nii mahedalt ei häälitse. Otsisin kõigepealt erilisi rõdusid, mis on siin levinud detail hoonetel. Mõne üksiku ilusa leidsin.
Järgmisena oli mul kavas üles otsida vanad lubjaahjud. Leidsin need objektid koduse eeltöö käigus ja bussiga hotellide juurde tulles sai neist mööda sõidetud, seega teadsin nüüd õiget suunda. Tee viis mäkke üsna järsult ja kerges riietuses oli hea minna. Iga sammuga tõusin järjest kõrgemale ja lõpuks hakkas ookeani sinetav viirg majade vahelt läbi kumama. See oli ilus vaatepilt, aga ilm muutus aina pilvisemaks ja tõusis tuul. Kiirustasin ahjude juurde, et jõuaks need enne sadu üle vaadata.
Neid on neli ja vaadata kavatsesin vaid esimest kahte, sest nad on kõik sarnased. Ehitatud 19.sajandi lõpul, et saada lupja Gran Canarialt ja Fuerteventuralt meritsi imporditud kaltsiumkarbonaatkivi kaltsineerimise teel. 2 suurimat kuubikupõhjaga ja nende peal Taoro teel olevast karjäärist kaevandatud veskikiviga koonustüved. Hiljem taastatud ja 1993. aastal kuulutas Hispaania valitsus selle muinsuskaitseliseks ajaloolis-ja kunstimälestisteks.
Omapärased ehitised, aga ümbrus lastud veidi käest ära. Prügi vedeles, uriini lehka oli tunda ja võsa tungib ka peale. Kõiki ei hakanud üle vaatama, sest mõnes kohas oli korralik kohalikust taimestikust koosnev padrik. Ilm muutus ka nii tuuliseks ja jahedaks, et parem oli minna hotelli tagasi.
Teine temperament.
Olin rahul, et neist mõne ära nägin, sain ettekujutuse küll. Täna midagi juurde avastada ei jõudnud, sest õhtu hakkas kätte jõudma, aga nagu ma aru sain, siis kohalikud alles hakkavad elama, neile pole pimeduse saabumine mingi takistus elu nautimiseks. Hotelli aknast vaatasin välja ja õhtu saabudes tullakse kokku ja nauditakse head sööki ning seltskonda. Hispaanlastele on söögikord väga tähtis ja nad naudivad seda protsessi, söömise protsessi väga rahulikult, ilma kiirustamata.
Hotellis naabreid valida ei saa. Minu kõrvale sattus lärmakas seltskond. Õnneks mingi aeg jäid nad ka vaikseks ja sai ikka öösel sõba silmale.
2. päev
Hommikusöök hotellis.
Täna olime lennust välja puhanud ja ees ootas esimene korralik ekskursioonipäev. Ootasin seda põnevusega, kuid enne seda hommikusöök, mis oli poole kaheksast. See oli rootsi laua stiilis ja põhiliselt võileiva materjal, soojad joogid, erinevad mahlad, mõned puuviljad, keedumunad, topsi jogurtid ja muu väike kilesse pakitud magus nänn. Varasematest reisidest nipp oli, et korraga kõik ära võtta mis vaja. Kahest rikkaliku kattega võileivast sai kõhu täis hästi ja hommikul katsusin võimalikult hästi süüa, et päev vastu pidada ja õhtul kuhugi välja einestama minna. Veider oli see, et minu juurde tuli üks hotellitöötaja ja küsis millisest toast olen ja vastuse saamise peale kadus ära. Ma ei osanud sellest veel mitte mingit probleemi ette näha. Ma ei olnud ainuke, seda sama küsiti ka mu teistelt reisikaaslastelt, keegi ei osanud ette aimata suurt segadust.
Alguspunkti kogunemine.
Kell 9 oli meil väljasõidu aeg ja meie hotelli rahva kogunemise kohaks sai Plaza del Charco park. Hommikul oli see kõik nii vaikne ja unisena näiv. Kohalikud magasid õndsat und ja nende päevarütm on hoopis teine meie omast. Aega oli ja natuke kolasin ringi siin. Õhk oli isegi hommikul mõnusalt soe ja ega õhtuga suurt temperatuuri erinevust polegi. Ilm muutub kiirelt ja vahel oli mõni vihmapiisk tulemas, aga see möödus peagi kiirelt.
Mulle meeldis see park, kus keskel suur purskkaev, laste mänguväljak ja kogu seda kompleksi ümbritsevad hiiglaslikud palmipuud. Linnud laulsid nii kõlavalt, tuvi hõikas mahedalt troopilise kõlaga. See kõik oli eile minu jaoks nii ebaloomulik, et arvasin palmide otsa on pandud väikesed kõlarid, ning nendest lastakse siis söögikoha külastajatele meeleoluks linnulaulu.
Mingi aeg selgus, et me peame minema uude kogunemise kohta, sest tänav on kinni ja buss ei saa ligi. Eile oli siin mingi üritus.
San Christobal de la Laguna
Täna oli plaanis korralik ekskursioonipäev. Esiteks siis Tenerife endise pealinna San Christobal de la Laguna ehk lihtsalt La Laguna külastus. See linn on eriline selle poolest, et siin on olemas trammiliin, mis ühenduses praeguse pealinna Puerto de la Cruziga. La Laguna kitsad ja pikad tänavad on olnud eeskujuks mitmete Lõuna – Ameerika suurlinnade linnaplaneeringus, nagu näiteks Lima(Peruu) ja Havana(Kuuba). La Laguna vanalinn on kantud 1999. aastal UNESCO maailmpärandi nimistusse. Kunagi oli see linn ühe järve kaldal, mis 19. sajandil ära kuivas rahvastiku kasvu tõttu. Sellest saanud see linn ka nime, oma kunagise asukoha järgi.
Esimene ajalooline hoone mida siin vaatasime oli arhitektuuriliselt huvitav, natuke idamaist stiili meenutav keraamiliste plaatidega kaetud seinte poolest.
Siseõu oli ka huvitav esimest korda näha ja olin sellest võlutud. Huvitav ja omapärane puu kasvas siin, mille juured olid tunginud maapinnale ja moodustas nagu renni üle teeplaatide.
Giidi juhatusel liikusime edasi järgmiste ajalooliste ehitiste juurde ja silma jäid mõned huvitava välimusega hooned mida väljastpoolt ainult vaadata saime.
Karneval ja mõned vaatamisväärsused.
Rahvast oli tänav paksult täis ja algul ei saanud aru mis toimub üldse siin. Raske oli liigelda ja oma grupikaaslasi pidi silmapiiril hoidma, muidu oli kerge ära eksida või teistest maha jääda. Selgus, et tegu karnevaliga, mida peetakse igal Kanaari saarel ja iga saar korraldab seda erinevalt. Praegu näis rohkem lastekarneval olevat, kuigi silma jäi ka ilusates roosades kostüümides olev naiste punt. Neid gruppe oli mitmeid ja igal oma ühtne teema.
Peagi algas rongkäik ja esimene lastegrupp alustas marssi. Meil aega palju polnud ja pidime minema, kuigi seda oleks olnud tore edasi vaadata.
Eemaldusime rahvamassist ja hea oli olla taas rahulikumas keskkonnas. Giid juhatas meid ühe instituudi juurde, mis meie mõistes on nagu gümnaasium. Hispaanias on haridussüsteem meie omast natuke erinev. Nende põhikool on 10 klassi ja gümnaasium 2 järgmist klassi. Kooli lähevad kuue aastaselt.
Järgmine hoone oli neist kolmest kõige erilisem, natuke silmapaistvam välisfassaad ja üsna korras välimusega siseõu. Siin jalutades oli tunda kerget ja magusat lillearoomi. Muid õitsevaid taimi oli vähe, aga õites olid mõned põõsad.
Seda magusat lillelõhna oli terve siseõu täis ja ma otsisin selle päritolu. Apelsinipuu õite lõhn on sarnane selle vilja aroomile, aga natuke mahedam. Apelsinipuu pidi olema kummaline selle poolest, et ta võib õitseda ja samal ajal vilju kanda. Üks puu oli just selles faasis, kuna õitses ja leida võis ühelt puult rohelisi ja oranže vilju.
Aafrika turg.
Aafrika turg meil järgmine peatus ja giid andis enne minekut range soovituse oma asjadel silm peal hoida, sest siin pidi olema taskuvargaid. Mul oli kaasas vöökott ja seda oli hea riiete alla ära peita. Mulle muidu turud eriti meeltmööda pole, aga siin oli teine keskkond ja tundus huvitav olevat. Tegu 1943. aastast tegutseva turukompleksiga, mis arhitektuuriliselt veidi idamaist stiili on. Miks tal selline nimi, seda ei tea. Ma midagi osta ei kavatsenud vaid vaatasin siin niisama ringi. Rahvast oli tohutult ja omamoodi oli üllatav, et see koht kahekorruseline oli. Alumine korrus nagu ehitatud maa sisse ja eskalaatoriga võimalus alla minna. Ma sinna ei viitsinud minna, vaatasin üleval ja siin jagus erinevaid müügikohti küllalt. Midagi erilist kohe silma ei jäänud kauba poolest, aga valik tohutu, kõike põhimõtteliselt saada.
Taimset kaupa siin väga palju, kast kastis kinni ja vahel vaid müüja pea välja paistis. Minu jaoks oli selline vaatepilt veidi kaootiline ja läksin läheduses asuva leti juurde, kus kaupa normaalsemalt välja pandud. Muidu pealtnäha kõik tuttav kraam, aga pudelkõrvitsad olid midagi uuemat silmale.
Vaba aeg Santa Cruzis.
Peale turu külastust oli meil Santa Cruzis natuke vaba aega ise avastamiseks. Giid andis suuna kätte ja ütles kogunemise aja ning koha. Ma ei osanud midagi spetsiaalset otsida ja kolasin niisama tänavatel.
Läksin ühte suvalist tänavat mööda lihtsalt kuhugi, sihitult jalutasin ja tegin aega parajaks. Ilus tänav näis see. Mulle meeldis rohelus, puud laiusid majade vahel ja nende all mitmed söögikohad järjest. Üks tundmatu kunstnik maalis otse tänaval mandala stiilis pilte ja miski oli neis teostes kutsuv, värvid hästi julged ning mustrid üsna keerukad. Neid pilte sain vaadata ainult korraks, sest nagu seisma jäin, siis arvati kohe ostusoovi olevat. Korraks mõtlesin seda, kaks eurot oli ühe pildi hind, aga samas, kuhu ma selle kodus panen, ei sobi ülejäänud ümbrusega kokku.
Güimari püramiidid.
Güimari püramiidid ootasid avastamist ja ei olnud sellele kohale suuri ootusi, sest eeltöö käigus selgus, et küllaltki tavalise objektiga tegu. Sõitsime bussiga kohale ja seal selgus, et me oma giid ei saagi meile kohta tutvustada, nende oma giid pidi olema ning ta hakkas nii kiiresti inglise keeles rääkima, et raske oli sammu pidada. Lindistasin ta jutu hiljem kuulamiseks, nii oli mul vähem pinget. Kõigepealt alustasime tuuri läbi muuseumi, kus räägiti vanadest laevadest ja kergelt mujal maailmas leiduvatest püramiididest ning siis oli õue minek. Meie ees oli väike astmeline püramiid, ootasin veidi suuremat. Need Güimari püramiidid olid madalad, pigem nagu mingid varemed suurel maa-alal laiali.
Seal natuke varjulisemas kohas oli ka üks kummaline aed, mis esmapilgul ei paistnud üldse välja. “Mürgiaed” mis loodud spetsiaalselt tutvustama mürgiseid taimi ja infotahvlitel kirjas oli ka natuke ajaloolist materjali, näiteks mürgitatud kuulsuste kohta ning ühes kohas veidi meditsiinilist juttu juurde. Seal elab ka kukk ja kana, kes söövad neid vilju ja ära ei sure, kuna neil on vaist tarbida vähem ohtlikke vilju. Kõik ei olnud seal ka kohe surmavalt mürgised taimed, vaid erineva mürkaine sisaldusega. Minu jaoks oli see aed väga kõle ja negatiivse energiaga koht. Kuke ja kana askeldamist oli huvitav jälgida. Kaasa hoolitses oma naisukese eest ja kui midagi leidis, siis kutsus sööma kummalist häält tehes.
Suveniirid.
Enne ärasõitu anti meile natuke vaba aega suveniiripoes uudistamiseks. Läksin sinna ka niisama aja parajaks tegemise mõttes. Müügil seal igasugust kaupa, alates nipsasjadest kuni mingite kreemideni välja. Siit polnud mul midagi osta, sest plaan oli ainult külmkapi magnet osta ja seegi pidi mulle meeldima, esimest ettejuhtuvat ei ostaks. Silma jäid siin poes küll ühed algul vastakaid tundeid tekitavad kujukesed. Küsisin giidilt nende kohta ja need veidrad kujud olevat guanchide viljakusjumala kujutised.
Peale poes käiku kiire läbipõige seal hoones asuvast kohvikust. Koht oli tühi parasjagu ja sai tehtud üks väike kehakinnitus paus saiakeste ja laivis pressitud apelsini mahlaga. Müüja lasi mitu suurt apelsini masinasse ja peagi oli maitsev rüübe olemas ja see oli palju parem poodides müüdavatest.
Candelaria.
Candelaria oli me järgmine peatus ja sealne kirik kus on Must Madonna. Kuna see kuju on nii palavalt kohalike poolt armastatud, siis on loodud spetsiaalne võimalus minna seda ikooni teise nurga alt tagant vaatama. Me tegime seda, aga see kuju ei olnud midagi nii rabavalt erilist, eestpoolt on ilusam.
Igal aastal käivad Candelarias Kanaari saarte kaitsepühakut, Musta Madonnat vaatamas tuhanded turistid. Candelaria keskväljakut ehtiv kirik, Basilica de Nuestra de la Candelaria valmis 1959. aastal, ent selles peituva aarde lugu ulatub sajandite taha, aastasse 1392. Just sel ajal olevat kohalikud guanchid leidnud rannast puust nikerdatud, last süles hoidva tumedanahalise naise kuju. Esmalt hoiti ja kummardati teda nahavärvi ja salapärasel moel saarele sattumise pärast. Guanchide silmis ilmaime staatuse saanud kuju hoiti algul ookeaniäärses koopas ning hiljem saare vallutanud kastiillaste-hispaanlaste rajatud koobaskirikus. 1826. aastal räsis saart tohutu torm ja tähtis kuju kadus teadmata suunas. Kadunukese asemele nikerdati puidust uus, aga palju kaunim Must Madonna, mis koliti 1959. aastal Candelaria keskväljaku kirikusse. Iga aasta 15. augustil “käib” Must Madonna väljas ning sellest sündmusest tulevad osa saama paljud palverändurid kõikidest Kanaari saartelt ja kaugemaltki.
3. päev
Probleemid hommikusöögil.
Hommikul oli sel ajal saabunud kaua oodatud vaikus, aga mis sellest enam, kõlas äratuse helin ja oli vaja end hommikusöögiks valmis panna. Kerge unerammestus oli ikka peal ja venitasin õige hetkeni minna hommikusöögile. Mu teise seina tagune naaber oli juba all fuajees istumas. Mul tekkis mõttes küsimus, miks sa siin oled, aga ta jõudis juba teatada, et teda lihtsalt ei lastud hommikusöögile, polevat makstud. Nüüd oli selge miks varasematel hommikutel see veider toa numbri küsimine oli. Reisifirma kasutas esimest korda seda hotelli oma partnerina ja neil oli tekkinud omavahel arusaamatus. Esimesena jõudnud naine võttis kõne giidile ja siis räägiti varsti juba otse vastuvõtus olnud töötajaga. Meie kohalik giid Maarika oskab hästi hispaania keelt ja tegi asja selgeks arvatavasti ja meid lubati sööma. Olgugi, et asi lahenes, siis jäi vähemalt tänaseks päevaks üsnagi mõru maik.
Vaba kavaga päev.
Täna oli vaba valikuga päev ja teha võis mida iganes. Peale hommikusööki kogunesime me viiekesi all kuidagi kokku ja mulle näis, et ühel oli huvitav plaan koos. Võtsin neile sappa ja kolamine pealinnas algas. Algus tõotas huvitav. Läksime hoopis teises suunas ja see oli põnev. Munkade torni ronisime ja sealt avanes imeline vaade linnale, rannale ja mässavale ookeanile. Tuul oli täna tugev ja see pani ookeani tegema suuri laineid. Need rullusid korraks helesinist värvi näidates ranna suunas vastu kive valgeks vahuks. See võõras ja kauge müha mürises lausa, vesi raevutses, näitas oma jõudu.
Must rannaliiv nii veider näis, ei osanudki võtta seisukohta, meeldib või mitte. Rahvast rannas oli mõni üksik, vetelpäästjaid oli rohkem lintidega sissepiiratud rannaalal. Järelikult lainetus ikka nii tugev, et suplema minek eluohtlik. Keegi vist oli lintidest läbi tunginud, kostus terav vile ja mehed pleekinud vormides jooksid asja uurima.
Kaktuste aeda jõudsime peagi. Üks me grupi meestest tegi selfi selle taustal. Olid alles suured sukulendid, puu mõõtu. Neist oli ranna lähedal park lausa. Viigikaktus põõsana ja noored kasvud juba läinud, õitest rääkimata. Otsisin neid, sest mõni neist oli õide minemas, aga enne oli pung ära näpatud.
Mul olid teised plaanid.
Mindi aga edasi ja siis selgus, et kõik see punt tahab Loro parki minna hoopis ja see kogu nende päeva kava. Noup, see polnud minu teema ja me teed läksid nüüd lahku ning ma tulin tuldud teed tagasi. Mul oli teine plaan vabaks päevaks, otsida üles ja vaadata üle kodus eeltöö käigus leitud objektid. Tagasitee on alati kiirem ja tahtsin välja jõuda tänavale, kus pidi olema mõningaid suuri muraleid. Enne muidugi läksin kohalikku kalmistut vaatama, mille juba hommikul avastasime. See oli nii hooldatud ja sootuks teistsugune matusekombestik. Minu jaoks oli see ilus üsna ja kolasin siin nüüd uuesti põhjalikumalt. Teised hommikul ei julgenud väravast sisse tulla nagu, aga mis siin ikka karta on.
Palju tänavakunsti.
Hotelli minna ei viitsinud peale kalmistut veel ja hakkasin avastama peatänavat. Käisin kogu selle ala läbi ja tegin pildi ainult kõige kobedamatest töödest.
See tänav tundus mulle, et on spetsiaalselt loodud turistidele, sest siin suuri muraleid ning mõningate hoonete ukse ja akna ümbruse kunstilist kujundust. Muidugi ei puudunud siit ka söögikohad, aga neid oli siin vähem ja rohkem poode. Astusin ise ka ühte sisse ja hinnad ka muidugi vastavad, firmajalatsid polnud sugugi odavamad kui meil.
Ilm oli täna suurepärane. Lauspäikest sain siin tänaval liikudes korralikult, lootust oli saada veidi jumet talvisele näole. Majade vahel oli küll tunda nagu praepannil oleks, õhk seisis, siiski ei olnud see nagu meie leitsak, vaid mahedam.
Otsisin sel tänaval midagi sootuks erilist, midagi sellist mida pole veel leidnud. Teadsin, et siin muraleid on, aga et mõni inimene on näinud ka vaeva oma kodu isikupäraseks muutmisega, see oli midagi uut, täiesti uus avastus. Mulle meenutas see veidi idamaist stiil.
Jalutasin nüüd natuke teises suunas ja seal oli palju huvitavat arhitektuuriliselt just. Värvilised majad ja silmapaistvad rõdud. Lähemal vaatlusel oli märgata ukse kõrval erinevaid väikeseid pilte, just ikoonilisi usuteemalisi detaile. Seda ei olnud kõigil majadel, vaid mõnel üksikul. Miks, seda ei tea ja mis üldse selle tähendus oli.
Poes.
Käisin tänava lõpuni ja siis tagasi. Päike oli tugev, tuulevaikses kohas kippus kergelt kõrvetama, nälg ning janu hakkasid ka tüütama ja ma otsustasin natuke hotelli minna. Enne muidugi käia toidupoest läbi, samast kus eile. Järjest harjusin ja mõni asi laabus juba paremini. Võtsin midagi näksimist ja ka ühteist enese ravimiseks, mul oli ju endiselt nohu ja sain aru, et ise see ära ei kao. Ära tüüdanud oli ka nende väikeste pudelitega vee ostmine ja ma ostsin 5 liitrise pudeli, et sellest täita liitrist pudelit päevakotti. Hinnad selles poes põhimõtteliselt samad meie hinnaklassiga, räägitakse, et siin on odavam kaup, aga mina küll sellest aru ei saanud. Võimalik, et see oli kallim pood, aga mul suva. Luges asukoht rohkem ja hotell ka lähedal.
Orhideeaia otsingul.
Peale väikest puhkust hotellis siis edasisele avastusretkele. Jama lugu, et polnud siin internetti ja seega tuli orienteeruda nagu vanakooli tüüp paberkaardi ja mälu järgi. Tahtsin külastada ühte botaanikaaedadest. Muud ei teadnud kui suunda ja nii ma lihtsalt läksin, õnneks on siin tänavate, teede võrgustik loogiline. Ilm oli vahepeal muutunud ja päikesest polnud jälgegi, pilve läks ja tõusis tuul. Kohati oli isegi jahe.
Jõudsin lõpuks mingisse parki ja kitsast tänavat mööda tuli turiste mitmeid, seega peab siin midagi olema huvitavat. Läksin asja uurima. Kitsas tänav tõusis aina kõrgemale, kuniks tagasi vaadates oli näha hoonete vahelt sinetavat ookeani. Pugenvillead üle aedade lõsutamas oma õitehunnikutega. Kõik nagu viitaks peagi leitavale huvitavale objektile, aga ei näinud selle sissepääsu. Jõudsin välja suurele maanteele ja vaade nüüd mägisemale alale, majade rühmad kauge silmapiirini, mäetipp uttu mattumas. Viitasid vaadates leidsin vihje, et siin väga lähedal on orhideeaed. Oligi, aga alt tänavat mööda tulles ei ole sissepääs hästi märgistatud ja vabalt võib mööda minna.
Orhideed.
4.95 maksis sissepääs orhideeaeda. See botaanikaaed on Tenerife vanim ajalooline aed, mis eraomandis. Nimi tuleneb sellel kohal ühe kunagise omaniku nimest, Little Place, mis hispaania keeles on Sitio Litre. Mõis ehitatud 1730.aastal ja oli algselt Hollandi veiniekspordi peakorter ja veinikeldrid. 1774. aastal ostis selle mõisa Archibald Little, Briti kaupmees, kelle perekonnale kuulus maja 1854. aastani. 1856. aastal oli selle kinnistu omanik Charles Smith, kellele kuulus see kinnistu kuni 1996. aastani. Ajaloolise inglise aia kujundas esmakordselt Little’i perekond, hiljem täiustas seda Smith’i perekond.
Algul esimene reaktsioon oli küll, et kus on siin orhideed ja tundus kuidagi mage see kompleks. See kahetsus oli vaid hetkeks, sest selles aias edasi jalutades tulid aina rabavamad vaated. Hoidsin vasakule ja eest leidsin tiigi eksootiliste kaladega ning selle ääres mõned saksa turistid pinkidel istumas. Vaatasin ise ka neid kalu ja esimene mõte oli küll, et need ei saa olla loomulikult nii erkpunased, oranžid, mustad, raudselt värvitud külastajate auks. Neid kalu oli väike veesilm tihedalt täis ja ootasid vist publikult süüa, ujusid kalda lähedal vahel avatud suuga veepinda kammides.
Agatha Christie nurgake.
Samas suunas, aia tagumises nurgas väike rada läbi lopsaka taimestiku viis Agatha Christie auks pühendatud nurgakesse, kus võimalikult loomutruult tehtud nukud teda ja ta sõpra jäljendasid. Võimalik, et teda on siin kujutatud ühena kunagi siin viibinud aukülalistest. Tegelikult on Agathe Christie siin veetnud aega küll ja kirjutanud siin romaani “Salapärane Mr Quin”, olles inspireeritud just sellest aiast ja Puerto de la Cruzist. Siin on peatunud ka Marianne North, botaanikamaalija. Arvan, et tema auks on siin aias väike kunstigalerii ja saab vist ise ka käed külge panna. Tulles oli siin just 2 maalijat õues laua taga.
Imelised pergolad.
See aed oli hästi korras hoitud ja kunst ühendatud botaanikaga. Aiast leidis mitmeid ise loodud lisandeid nagu tsemendist valatud diivanid, mitu lehtlat, pergolat ja muid väiksemaid detaile. Kõik oli sellel maa-alal hästi paigutatud, kõike korraga näha polnud, vaid pakkus pidevalt uusi üllatusmomente. Aia nael on bugenvillea alla mattunud pergola ja selle juures väike purskkaev. Hästi tugevat briti mõju kuidagi tunda oli siin ja nüüd ajalugu teades mõistan miks.
Saksa keelt oli siin jalutades hästi palju kuulda. Järelikult neile meeldib aiandus. See, et siin nii palju saksa turiste oli, üllatas mind.
Häälekad papagoid.
Lisaks kaladele siin pargis ka väike majake papagoidega. Need leidsin üles suure kisa järgi. Rahvast oli puuri ümber palju ja linnud olid sellest arvatavasti üsna häälekad. Vaatasin ka neid natuke, et puhata natuke. Linde oli palju ja nad tihti jagelesid omavahel ruumi pärast toidunõu serval. Mitut liiki neid ja osad panid pikaks ajaks oma nokad kokku, et suhelda ning lähedust jagada. Neid kutsutakse ka lovebirds sellise neile omase käitumise pärast. Nad on pärit muidu Aafrikast.
Lõpuks leidsin üles ka orhideed, mis olid nii kõrvalises kohas peidus liiga ereda päikese eest. Pikk tunnel sisaldas erinevaid orhideesid, millest paljud mulle juba poelettidelt tuttavad, seega tegin pilte ainult haruldasematest sortidest.
See aed oli võimas ja ületas kõiki mu ootusi ja enamgi veel. Mul oli hea meel, et leidsin selle.
Mõtlesin, et kui ma juba siinkandis olen, siis vaataks üle ka teise botaanikaaia. Tahtsin ka Agatha Christie värvitud treppe leida, aga ei leidnud neid. Spetsiaalselt otsima ei hakanud, aga plaan oli. Botaanikaaed kindlam minek, sest seda teadsin otsida enamvähem ja kui selle ka üle vaadanud olen, siis tean neid võrrelda. Usun, et nad on teineteisest erinevad.
Botaanikaaed.
Seda aeda oli palju lihtsam leida, sest asub suure tee ääres ja on rohkem nähtaval. Selle aia pilet maksis 3 eurot ja oli võimalik kohapeal kassast osta, kuigi enamik suuremaid vaatamisväärsusi eeldab ammu pileti ette ostmist. Märkasin kohe juba siia aeda sisenedes, et erineb eelmisest väga palju. See on kuidagi nagu ametlik, veidi isegi kaugem ja suurem ning siin kasvavad mõned sadu aastaid vanad puud.
Rahvast oli ka siin palju, aga suurem ala ja nii teiste külastajate keelt ei kuulnud. See koht oli ka ilus ja ei kahetsenud siia tulekut. Jahe oli kohati täitsa ja ilm kisuks nagu sajule, aga siin on asjad teisiti, pilve kiskuv taevas ei tähenda veel sadu ja kui tulebki vihm, siis see lõpeb kiirelt.
Hiidvana kummipuu ja muud taimed.
Siin aias jalutades oli hoopis teine tunne, selline iidne ja ei tekkinud sellist lähedasemat sidet aiaga, aga samas see koht ka meeldis mulle, sest siin oli väga kõrges eas puid. Näiteks 19. sajandil 70ndatel Herman Wildbreti poolt istutatud kummipuu, mis liigina pärineb Lord Howe’st, väikeselt saarelt mis asub Austraaliast 600 kilomeetrit idas. Sama mees on selle aia ehk Jardin de Aclimatacion asutaja 1860. aastal.
Taimede valik ka siin pargis hästi suur, hiidvanadest kummipuudest kuni väikse banaanisaluni välja. Siin nägin ära ka inglitrompeti, mis kasvas pargi tagumises osas. Leidsin ka ühed huvitavad seemned maast, mida ma kohe ei märganud, aga üks teine külastaja üles korjas. Huvitavad seemned, mis meenutasid südant või kõrvalesta ja üsna kõva kestaga näisid, pooleks murda oli tegu. Ladinakeelne nimetus aitas mul seda taime tuvastada, tegu siis Lõuna-Ameerikas ja Brasiilias kasvava kõrvapuuga. Huvitavad seemned tal, kaasa polnud mul neid mõtet kodustele näitamiseks tuua, sest on keelatud siit kaasa midagi võtta. Siit võis õnnestuda see, aga lennujaamas oleks see tõenäoliselt ära korjatud.
Banaanisalu oli ka võimas elamus. Siiani teadsin, et banaani puu on ka tegelikult puu, aga siiski on ta üheaastane rohtaim, mis maailma suurim.
See objekt oli mul viimane, rohkem enam ajaliselt ei olnud võimalik, sest oli vaja hotelli tagasi jõuda enne pimedat.
4. päev
La Orotava.
Tänane päev algas La Orotava linna külastamisega. See linn lõhnas jällegi teistmoodi, võrreldes eelmistega, siis siin oli tunda õhus karri ja vürtside aroomi. La Orotava paikneb Tenerife põhjarannikul ja on suurima territooriumiga omavalitsus ning seetõttu on seda kohta nimetatud ka Hispaania kõrgeimaks linnaks, El Teide vulkaani pärast, mis jääb kohaliku omavalitsuse piiresse. Sajandeid tagasi oli La Orotava jõukamate elupaik.
Casa de Los Balcones.
Esimene peatus Casa de los Balcones. See üsna tagasihoidliku välimusega hoone pärineb 17. sajandist ja on kanaari arhitektuuri näidis oma siseõues näha olevate rõdudega. See kunagine mõisakompleks on nüüd käsitöömuuseum. Käisime meie ka siis põgusalt sees ära. Kaugemale ei jõudnud, siseõu jäi nägemata, kuigi see oleks olnud kena vaatamine, sest just siin oleks saanud näha seda õiget ja ehtsat kanaari stiilis arhitektuuri. Eespool sai näha siis palju linikuid, salle ja muud peenikest näputööd.
Muuseumi uksel kaks rahvariietes mannekeeni oli küll huvitav leid. Hommikul oli kiire ja ei olnud meeles giidilt küsida, kas need selle piirkonna rahvarõivad.
Lillevaibad.
Peagi jalutuskäik jätkus ja tuli juttu erilistest lillevaipadest. See igasuvine suursündmus on armulauapüha ehk Corpus Christie, millega teatud pidustuste raames ilmuvad vanalinna tänavatele ja väljakutele imekaunid lillevaibad. Need tehakse kohalike elanike poolt vulkaanilisest liivast, lilleõite kroonlehtedest ja männiokastest. See võtab kõik päevi, nädalaid.
2007. aastal kanti selline mastaapne ettevõtmine, ligi 860 ruutmeetrise pinnaga hiidkunstiteos Guinnessi rekordite raamatusse.
Alumisel pildil kõige esimese töö kavand.
Viktooria aiad järgmine koht, mille lasi kunagi ehitada üks väga jõukas inimene ja tegi seda oma poja auks, kes oli olnud vabamüürlane.
Icod de Los Vinos.
Edasi sõitsime Icod de los Vinosesse, mis kuulus oma hiidvana draakonipuu poolest. 1501. aastal asutatud Icod de los Vinos on saare vanim asula. See linn on ammu tuntud oma viljapuuaedade, viinamarjaistanduste, veinimeistrite ning ümbruskonna banaaniistanduste poolest.
Veinide degusteerimine.
Käisime ühes veinimuuseumis veine ja muid kohalikust toorainest valmistatud tooteid proovimas. Võtsime ritta ja meile kallati igale väikesesse pitsi üks sorts. Veinid algasid kõige kuivemast ja liikusid järjest magusama poole maitseskaalal. Saime mekkida ka erinevaid moose, näiteks kaktuse moos maitses küll nagu meie pohlamoos. Püüdsin alati kasvõi mõttes tuua võrdluse kodumaiste maitsetega. Banaani moos oli minu jaoks liiga imal, aga chipsid olid küll head. Anti ka mõningaid juustusid proovida. Kitsepiima juust oli küll ebameeldiva maitsega, “kitse maitset” oli liiga palju ja ootasin juba ruttu veini, et see jälkus suust kiiresti alla loputada. Peagi uus pakutav vein päästis mu öökimisest. Leidsin siin degusteerimisel ka ühe just minu maitsele sobiva veini ja ma ostsin selle omale reisilt kaasa vedelaks suveniiriks. Tol hetkel ma ei muretsenud, et kuidas ma selle Eestisse saan, käsipagasisse seda panna ei saanud, aga olin kindel, et keegi aitab mul selle oma pagasis ära tuua.
Minu vein oli eriline ja giid kiitis mu valikut. Tegu siis Tenerife kuulsaks teinud veiniga, mis valmistatud malvasia viinamarja sordist. See rüübe on omalajal Euroopas õukondades kõvasti laineid löönud, olla ta ju kuulsuste jook olnud ning teda kutsutakse ka kuningate joogiks. Mulle meeldis selle veini tasakaalus ja puhas maitse.
Tenerife sümbol.
Natuke jalutamist ja avanes vaade El Drago Milenariole ehk tuhandeaastasele draakonipuule. Saime seda Tenerife sümbolit eemalt vaadata ja ta jättis natuke sünge ja samas ka väikese mulje. Keegi tema täpset vanust ei tea, sest draakonipuudel pole aastaringe ja teadlased on püüdnud välja selgitada ta iga oksaharude põhjal. Draakonipuu õitsevat iga 15 aasta tagant tagadihoidlike õitega ja peale seda tekib ära õitsenud õie kohale uus oksaharu. Icod de los Vinose Draakonipuu vanuseks pakutakse erinevate andmete põhjal 650-3000 aastat.
Liblikaaed.
Külastasime ka Mariposario del Dragot ehk liblikaaeda, kus elab üle 2000 liblika. Ruumi sisenedes oli kuulda liblikate lendamise sahinat õrna muusika saatel. Kolm maailma suurimat päevaliblikat (Morpho pheleides) tegid parasjagu tiivasirutus lendu. Neid näis siin kõige rohkem olevat, üks puhkas maas tiivad koos ja altpoolt on ta hoopis teises toonis ning mustris.
Kaunitele tiivulistele putukatele oli loodud võimalikud soodsad tingimused eluks, võimalikult sarnaseks nende looduslikule elupaigale. Siin jalutades oli pigem tunne nagu taas botaanikaaeda sattunud. Erinevaid taimi oli terve suur ruum täis, siin oli ka väike veesilm, millest sild üle. Püüdsin leida mõned röövikud, aga ei märganud neid, siis silla kohal üks külastaja leidis nii lehestikuga ühte värvi pöidla suurused röövikud.
Erilised tiivulised.
Siin ringi jalutades maandus üks väike ja õrn liblikas (Heliconius melpomene) mu õlale. Külastajaid oli palju ja üks soovitas mul kiiresti selfi teha selle liblikaga. Ma ei hakanud rabelema, liblikas oleks kohe selle peale ära lennanud, käisin siis siin ringi edasi koos kaaslasega õlal. Omamoodi uhke tunne oli see.
Heliconius melpomene tundus olevat üldse üks julgeim liblikas siin majas, ei lasknud end külastajatest segada ja elas oma üürikest liblikaelu edasi. Sain lähedalt vaadelda kuidas ta toitus, õiel nektarit kogus ja tolmendamisele kaasa aitas. Pika astlaga käis õie kõik sügavused läbi.
Attacus atlas hästi suur ööliblikas arvatavasti oma välimuse põhjal. Nad olid tavaliselt mitmekesi koos ühe teatud puutüve peal ja püsisid päevavalguses tardunud olekus. Kaks suurt rühma oli neid siin aias ja ühes kohas nad kõik koos väristasid õrnalt tiibu. See liblikas küll alustassi suurune ja kui selline öös lendab, siis seda peaks kuulda olema tasasel vurinal.
Rahvuslikud toidud.
Täna oli võimalus siis proovida ühes söögikohas rahvuslikke roogasid. Oli valida kolmekäiguline või kahekäiguline lõuna. Ma võtsin ikka täiskomplekti, mis koosnes kanaari supist, kala kortsukartulitega ja pudingust. Kanaari supp tundus mulle algul veidi kummaline, suured kartuli tükid nuudlite kõrval ja kondiga liha. Lihtne supp, mida saaks meil ka vabalt järgi teha ja mõtlesin kodus ka katsetada millalgi, sest tegelikult maitselt oli normaalne ja eelroaks oli ta siin ideaalne.
Praad muidu tavaline, aga kortsukartul(papas arrugados) huvitav uus lisand, mille suhtes oli mul ka eelarvamus. Kuna kodus lugesin nende valmistamisviisi kohta, siis arvasin, et need kartulid on tulisoolased. Keedetakse neid ju soolvees koorega, kurnatakse ära ja õrn soolakiht jääb kartulitele. Ei olnud soolased, vastupidi, väga maitsvad olid ja ka üks toit, mida saab kodus katsetada. Lauale toodi ka saia ja sinna juurde kahte moodi kastet, mojo kastet, mida saiale määrida sai. Punaka suhtes giid enne hoiatas, et võib väga vürtsine olla. Roheline pidi mahedam olema. Roheline oli täitsa hea, mahe ja sobis saiaga hästi kokku. Saiatooted siin nii kõvad, et harjumatu süüa. Neil olevat see normaalne, mida meie peame ära kuivanud saiaks.
Mojo kastmeid kahte sorti ja need erinevad koostisosade poolest. Punakas/oranžikas koosneb tsillipiprast, safranist, oliivõlist, küüslaugust. Roheline petersellist, paprikast, koriandrist ja oliivõlist.
Caracico.
Järgmine koht oli meil täna plaanis külastada Caracico linna. 1496. aastal asutatud linnal on küllaltki õnnetu ajalugu, sest Emake loodus on Caracico kallal korduvalt oma jõudu näidanud. 16. ja 17. sajandil saare tähtsaima kaubasadama rolli täitis. Siit veeti näiteks teistesse maadesse veini ja suhkruroogu, samuti looduslikku värvainet karmiini, mis saadud kaktustel elavatelt kilptäidelt.
1645. aasta tõi Tenerife põhjarannikule tugevad vihmad, mis tekitas Caracico kohal kõrguvates mägedes maalihke ning linn mattus koos sadamaga mägedest alla varisenud pinnase ja rusude alla. Hävis kümneid kaubalaevu ja elu jättis üle saja inimese. Sellest hoolimata linn taastati. Vaid 60 aastat hiljem aktiveerub Caracico kõrval asuv vulkaan Treve ning kostitas eelmisest õnnetusest vaevu taastunud linna laava vooluga. 5-14 maini 1706 kestnud purske tagajärjel hävis taas sadam ja osa linnast, kaasaarvatud linnalähedased viinamarja istandused. See oli Caracico sadama – ja merekaubanduse äri lõpp. Kauba vood suunati ümber Puerto de la Cruzi sadamasse ning Carachicost sai põllumajandusest ja tänapäeval ka turismist elatuv väikelinn.
Vaatasime siin Carachico kunagist sadama kohta, mis välja kaevatud. See praeguse linna suhtes tohutult madalamal, mõjus nagu augus oleks.
See hoone üks vähestest, mis vulkaanipurske tagajärjel tekkinud laavajoast puutumata jäi. Selles linnas vanematel majadel huvitavad aknad, mis on kahe luugiga ja õhutamiseks need toestatakse. Siin tänavatel jalutades püüdsin ära tunda selle linna lõhna, mis on just sellele kohale omane. Carachico lõhnas ookeani ja mereandide järele.
Looduslikud basseinid kivistunud laavajoast ja kohalikud käivad siin suplemas rahulikuma ilma korral.
Sõit Masca külla.
Viimane koht täna veel Masca küla, mis oli pikka aega kohalikele piraatide eest kaitset pakkuv. Sinna viis ainult jalgsi tee kuni kuuekümnendateni. Ookeanist paikneb 650 meetrit kõrgemal. Sinna viib nüüd kitsas ja käänuline serpentiinitee, mis pakub tohutul hulgal kauneid vaateid. See koht oli ka üks, mis mind võlus ja kallutas valiku Tenerife poole. Tee Masca külla oli lõputuna näiv. Käänuline tee võttis palju aega ja kulutas bussijuhi närve ka kindlasti, sest enne igasse kurvi sisenemist pidi signaali laskma, et vastutulev sõiduk teaks ettevaatlik olla. See koht ka eriline selle poolest, et tavalise suure bussiga siia tulla pole hea mõte, ei keera neis kurvides välja ning seega tehti me grupp pooleks ja tulime väiksema bussiga. Täna pooltel vaba päev.
Teel Masca külla olid ilusad ja lummavad vaated, aga ka veidi närvikõdi. Bussi aknast välja vaadates sai vahel otse oru põhja näha, seega sõit oli mõnikord väga tee servas.
Masca külaga tutvumine.
Meile anti siin kolamiseks natuke vähe aega. Piltide tegemiseks otsisin kohe algul natuke kõrvalisema koha, et veidigi unikaalseid jäädvustusi saada. Läksin mingite hoonete juurest alla ja nüüd oli suuremast rahvamassist rahu ning vaade alla kuristikku oli võimas. See tekitas vastakaid tundeid ja üldse koht oli nagu väga väike.
Aega oli vähe ja ma tahtsin ka teisest kohast seda küla näha. Ruttu tagasi ja teist tippu vaatama. Minna oli hea sinna, allamäge. Rahvast oli siin palju, selle küla vaadatuim koht. Käisin ka niinimetatud lõpus ära ja ausalt see ei olnud midagi nii erilist, esimene valik oli parem. Siin ei saanud juurde korralikult ja vaade oli kehvem. Süda oli nüüd rahul ja ruttu bussi juurde tagasi.
Ülesmäge minek nüüd ja see oli raskem, aga rahulikult pikema sammuga jõudsin normaalse aja peale teiste juurde. See koht vajab aega ja natuke siin olemist, see paik pole kiirustamiseks. Siin on tegelikult avastada palju, kuulsin, et siin on matkarada alla ookeanini ja kasvõi istuda rahulikult ja vaadata ilma tormamata ümbrust. Siin on oma võlu ja salapära, mis kohe sulle kätte ei tule, selle peab ise leidma. Majade juures kolades oli õige koht ja siit nägi ümbrust hästi. Mäed kõrgusid üle hoonete kuni pilvedeni ja mõni isegi nende sisse.
Vaba õhtu.
Masca oli täna meil viimane objekt ja tagasi hotellini oli tund sõitu taas. Käänulised teed väsitasid meidki, juhist rääkimata, päev oli pikk küllaltki. Sellest hoolimata oli paljudel jaksu minna poodidesse kolama ja kui buss peatus me hotelli läheduses, siis maha tuli koos minuga ainult üks vanem meesterahvas. Tema imestas ka, et kuhu teised sõidavad ja kuidas ma siis nii üksi olen. Ta oli eile leidnud ilusa vaatega koha, linn olevat nagu peo peal ning seal ka ühe hea söögikoha. Mind hakkas see koht huvitama ja tegin kohe ettepaneku täna sinna sööma minna.
See koht oli mulle osaliselt tuttav, sest olin siit vabal päeval väga lähedalt mööda läinud ja otsisin seda isegi, aga kaotasin viida silmist. Taoro park oli see ja täna õnnestus mul seda külastada. Palju treppidest käimist, ülesmäge rühkimist, aga see vaev tasus end kuhjaga ära, sest need vaated olid lihtsalt võrratud.
Pargist leidsin ka ühe suure kunstitöö, kus arvatavasti kujutatud seda sama linna, Puerto de la Cruzi algusaastatel.
Õhtusöök.
Pargis oli ka üks hubane söögikoht ja me otsustasime täna siin õhtust süüa. Täna oli vaiksem, aga eile oli olnud siin väga palju külastajaid. Koht super, valisime sellise koha, kus linn oli einestades näha. Lahke teenindaja küsis millises keeles menüüd soovime ja andis meile kiirelt selle. Inglisekeelsest menüüst aitasin reisikaaslasel toitu valida.
Mina tellisin polognese ning tema õlle ja omleti. Viimane nägi küll kõike muud välja kui omlett kui lauda toodi. See oli nii paks ja veidra kujuga. Minu toit oli suures supitaldrikus ja riivjuust eraldi nõus. Mulle meeldis seda ise polognesele peale valada ja siis natuke mahedam maitse, sest tomatipasta veidi hapu oli. Minu toit maitselt üldiselt normaalne, aga reisikaaslane polnud oma roa maitsega rahul. See oli kuiv ja liiga palju kartulit sisaldas, muud maitsed jäid kõik selle varju. Kui lõpetasime, siis oli läinud pimedaks ja linn säras tuledes. Taoro pargist avanes vaade tervele rannikule põhimõtteliselt ja tuledesära ulatus kaugele silmapiirile.
Nipp lärmakate naabrite vastu.
Hotellis oma toa ukse taga kuulsin, et mind on õnnistatud taas lärmakate naabritega, aga nüüd olin juba kogenum ja teadsin kuidas sellisel juhul käituda. Tuleb endast ka märku anda, et naaber saaks aru, kõrval polegi vaba tuba. Tõmbasin siis ukse pauguga kinni ja teler mängima. See toimis eile suurepäraselt ja usun toimib täna ka. Õhtu oli igatahes täna normaalne ja jäin telerit vaadates magama. Ärkasin öösel, tuba pime ja vaikus kõikjal. Mul sai hea meel, et teler ise end välja oli lülitanud.
5. päev
Sõit El Teide rahvusparki.
Täna plaanis kõigepealt El Teide rahvuspark. Sõit sinna oli ülesmäge ja teed muutusid ka aina kurvilistemaks. Igav see ei olnud, sest maastik ja loodus muutus sootuks teistsuguseks seni nähtust. Esimese suurema pildistamise peatuse tegime selle loodusliku tekkega moodustise juures, mida kutsutakse kaljuroosiks.
Edasi sõites saime näha hiljutise mastaapse metsapõlengu tagajärgi. Kellegi tahtlik või hooletu tulega ümberkäimine hävitas väga suurel maa-alal, peaaegu vulkaanini välja rahvuspargi metsa. Kustutustööd kestsid mitmeid päevi ja siis oli rahvusparki viiv tee ka suletud. Praegugi tehakse põlenud metsa juures palju tööd, allpool lõigati elutud puud maha ja võib-olla istutatakse midagi uut asemele. Lehtpuumets vist ei taastu enam ise ja ilma lehtedeta puud olid nii sünged ning üldse põlenud mets nägi välja kurjakuulutavalt karm, elutu.
Kõrgemale tõustes parem pilt ei olnud, aga metsatüüp oli siin teine, okaspuumets. Oleneb, mis siin kasvas, kui kanaari mänd, siis on lootust, et see mets taastub varsti, aga see võib võtta kuni 20 aastat. Edasi sõites nägime mõningaid elumärke selles metsas ja kanaari männid siis järelikult siin kasvamas, sest nemad suudavad põlengus alles jääda ja ajada uued tüvevõrsed. Nende seemnetele olevat veidral moel tuli isegi kasulik.
Olime ühtlasi jõudnud udusest, sombusest ilmast välja, ehk siis läbinud pilvepiiri. Päike paistis siin eredalt hästi ja temperatuur jahedam.
“Kuumaastik”
Järgmine ja natuke suurem peatus oli meil hoopis teistsuguse maastiku juures. Kui ei teaks, et asume endiselt planeedil Maa, siis võiks seda kohta vabalt pidada Kuu maastikuks. Kuu maastikuks seda kutsutaksegi oma elutu väljanägemise ja tardunud laavahunnikute pärast. Siin seistes kujutasin ette seda kohta vahetult peale vulkaanipurset, siin põrgukuumus ja kivimid sulanud meeletust kuumusest vedelaks voolavaks massiks. Märkasin ühes kohas hästi säilinud laava oja, millel isegi kurrud peal. Olime praegu El Teide vulkaanile juba nii lähedal, aga samas vulkaani ennast veel näha polnud, võimalik, et jäi selle künka taha peitu.
El Teide vulkaan.
Natuke sõitu ja ühe käänaku tagant hakkas paistma El Teide vulkaan, mis hallikates toonides kurjakuulutav välja nägi. Mägi nii suur, et köisraudtee ja kõik muu selle juurde kuuluv vaid täpikesena näha oli. Auralt see koht lämmatav ja endiselt elutu ning eluvaenulik. Mõtlesin, et oleks huvitav tõusta jalamile sellest hoolimata köisraudteega, aga me ei läinudki sinna, isegi mitte lähedale. Sõitsime palju kaugemale ja hinges väike pettumus, miks küll me sinna ei läinud. Hiljem selgus, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Giid selgitas, et sinna pileteid raske saada ja üles lastakse päevas ainult teatud kogus külastajaid ning kui ei mahu nende hulka, siis raha tagasi saamisega veel omakorda sekeldusi. Lohutati meid, et tulevikus võime siia tagasi tulla.
El Teide rahvuspargi kuulsad kaljud.
Jäime peatuma rahvuspargi kuulsate kaljude juurde, mida hispaanlased kutsuvad tuhande peseeta vaateks, sest enne eurot ehtis tuhande peseeta kupüüri tagakülge just see motiiv. See kivimoodustis on Roques de García seeriast ja kannab nime Roque Cinchada ehk jumala sõrm.
Giid luges meile veel enne bussist väljumist sõnad peale, et me oma asjadel ja eriti rahal silma peal hoiaksime, sest siin pidi osavaid taskuvargaid olema. Meile anti taas teatud aeg siin olemiseks ja sellest püüdsin võtta nii palju kui võimalik.
Vaated kõik nii lummavad, et raske oli siin neist valida seda ühte. Rahvast oli siin palju ja vastamisväärsuste juures väike tunglemine. Loobusin neist ja valisin natuke hõredama koha ja see ei olnud ka paha. Vaatasin alla orgu ja see maastik oli müstiline, nii ebamaine ja kutsus lähemalt avastama. Elutu org, aga värvidemäng siin nii intensiivne. Väike jalgrada viis alla oru põhja suunas ja poolel teel väljaulatuv kaljunukk, millel paljud peatusid ja selfisid tegid. Suur kaljuhiiglane püstloodis oru põhjas tekitas kergelt ruumilise pildi ja nii oleks tahtnud siin edasi kolada, sest see koht tõmbas mind nagu magnetiga. Kiusatuse tunne hinges, vaatasin seda maastikku, millel sisse tallatud rajad nagu heledama niidina kaugusesse looklemas.
Tajusin kuidagi, et aeg hakkab otsa saama ja peaks tagasi minema, ent enne veel see koht ka teise nurga alt üle vaadata. Ilmastikuolud on siin karmid, tuule käes võib vabalt külm hakata ja tuulevaikses kohas kõrvetav kuumus.
Rahvuspargi külastuskeskus.
Käisime ka külastuskeskuses, mis väike informatiivne kohake vulkaanist ja Tenerifest, aga sealset materjali polnud aega tervenisti läbi lugeda lihtsalt. Midagi kiiruga meelde jäi ikka, El Teide rahvuspargist näiteks. El Teide ehk Pico del Teide kõrgus merepinnast 3718 meetrit ja on Hispaania kõrgeim tipp ja ühtlasi ka kogu Atlandi ookeani saarte kõrgeim tipp. Teide on mõõdetuna jalamilt kuni tipuni maailma kõrguselt kolmas vulkaan. Erakordse vulkaanilise maastikuga kuulub Teide rahvuspark ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. See rahvuspark on Kanaari saarte neljast rahvuspargist vanim, 1954. aastal loodud.
Inspireeriv sõit Vilaflori.
Teel Vilaflori sai imetleda veel kauneid vaateid ja olin saanud El Teide piirkonnast palju inspiratsiooni näiteks matkamiseks. Nii kutsuvad olid sealsed rajad. Giid rääkis ka statistikat eestlaste Tenerife külastamisest ja kümnest eestlasest üheksa tuleb millalgi siia uuesti tagasi. Sellel võib tõepõhi all olla, see saar on nii mitmekülgne, et kutsub ikka ja jälle tagasi. Praeguses reisigrupis on ka mitu inimest, kes pole siin esimest korda. Ise tuleks siia matkama.
Veinimõis.
Tegime peatuse ühes veinimõisas, kus meid oli ootamas kolmekäiguline lõuna koos kohalike veinidega, mis erinevad ülejäänud Tenerife veinisortidest, sest siinsed viinamarjaistandused asuvad kuni 1600 meetri kõrgusel ja temperatuuri kõikumised suuremad ülejäänud piirkondadest. Seda kohta peab inglastest perekond ja vastavat vaibi oli siin ruumide sisustust vaadates tunda. Kõlaritest kostus õrna torupilli muusikat ja algul arvasin, et see mingi Šoti pala on.
Perenaine tutvustas enne lõunatamist veini joomise kunsti. Punane vein valati meile eelnevalt bokaalidesse ja ta siis näitas meile ette kuidas glamuurselt veini juuakse. Esmalt nuusutatakse aroomi ja siis keerutatakse veidi jooki bokaalis ja veelkord tunnetades nüüd lõhna, enne kui esimene väike sõõm võetakse. See oli punane vein ja minu jaoks eriti meeldiv polnud, hapu ja mõrkjas. Saime proovida mitmeid sorte, aga minule siit lemmikut ei kujunenud.
Toidud veinimõisas.
Eelroaks oli rohelist tooni supp, mida sai värske saiaga süüa. Siin oli sai meeldivalt pehme ja mõnusa maitsega. Põhiroaks pakuti meile sealiha kortsukartulitega. Osad valisid sealiha asemel kanaliha. Eelmine päev pidime omale lõunatoidu valima ja giidile teada andma, vastavalt sellele osadele sealiha ja osadele kanaliha. Ei kahetse, et sealiha võtsin. Praad oli siin väga hea, liha meeldivalt pehme ja maitsed tasakaalus. Veini voolas ka praktiliselt ojana, kui vaid joojaid oleks olnud. Magustoiduks oli puding. Lõunasöögi lõpupoole sain äkki aru, et kõlaritest tuleb tegelikult meie oma muusika. Seda taibates tundsin, et see oli armas žest meid võõrustanud perenaise poolt.
Meile tehti ka väike tuur veinimõisas ja ühes tootmisruumis rääkis ta veini valmimise protsessist. Seejärel oli soovijatel võimalus siit veini kaasa osta. Huvitav oli see, et siin oli leti taga väike saba ja rahvale meeldis siinne vein. Ma tegin seni õues aega parajaks, sest mulle siit meelepärast veini ei olnud.
Õues oli palju huvitavat vaatamist, aga ei julgenud minna päris igale poole. Hoovi nurgas kasvas suur sidrunipuu ja nägi välja nagu meie õunapuu saagist lookas. Kandis vilju ja samalajal õitses ka. Perenaine märkas, et me oleme selle puu juures kobaras ja lubas lahkelt meil igaühel ühe sidruni korjata. Nüüd sain aru, kui erinev on tegelikult poe sidrun ja otse puult nopitud ökoloogiline vili. Sellel siin oli tugev ja aromaatne lõhn, mida poe omal ei tunne. Mind huvitas selle maitse ja õhtusesse plaani võtsin selle mekkimise.
Täna viimane vaatamisväärsus Los Gigantese linn ja kaljud. Neist viimast pidasid guantsid maailma lõpuks.
Uus õhtusöögi koht.
Oligi siis tänaseks kõik ja jaotati meid taas oma “kodude” vahel ära. Õhtu oli veel noor ja kõht tundus tühi olevat. Tuli kuskile sööma minna. Mulle eilne koht väga meeldis ja tahtsin sinna tagasi minna, aga reisikaaslane ei viitsinud täna jälle treppidest ronima hakata. Lasin tal siis uue söögikoha valida ja ta teadis nagu varnast uut kohta. Olin põnevil, no milline see koht küll olla võiks, pidi hea ka olema. Lõpuks kui kohale jõudsime, siis teadsin, et olin sellele olnud väga lähedal, aga majade poolt tulles ei ole seda lihtsalt näha, ookeani suunalt on ta paremini leitav. Asukoht juba huvitav pooleldi kalda sisse tehtud ja ookeani meelevallas natuke.
Väljas hakkas hämarduma ja ookean mässas täna rahutult, lained tulid mürinal vastu kaldaseina. Reisikaaslasel oli kõik tuttav siin ja oma mõnus üksiku lauaga koht leitud, kus avanes vaade üle terve saali. Seda kohta vaadates mulle näis, et siin on kõvasti merelist stiili tunda, terve see söögikoht nägi seest välja nagu üks suur laev. Üks vanem, hallipäine, aga noorusliku olemisega kelner tundis mu reisikaaslase kohe ära ja tervitas teda rõõmsalt nagu oma sõpra või pereliiget. Seda tegi ta paljude külastajatega. See oli tüüpiline hispaania temperament. Kõht oli täna kohutavalt tühi ja otsustasin tellida korraliku toeka õhtusöögi. Valisin päevasupi, pitsa ja apelsini mahla juurde. Algul arvasin, et ei jõua seda kõike ära süüa, aga toit oli maitsev. Pitsa oli ka hea, rikkaliku kattega ning normaalse põhjaga, seega oli nali kõik see ära süüa.
Rahulik öö ometi.
Hotelli tagasi jõudes oli fuajee teismelisi täis ja see vaatepilt tekitas frustratsiooni, jälle võib tulla halvasti magamise öö, niigi homme on meil tavalisest varajasem ärkamine. Kõigil teistel mu siin hotellis peatuvatel reisikaaslastel normaalsed toanaabrid, mulle sattus alati mingi veider seltskond kõrvale. Täna valmistusin hullemaks, aga õnneks paigutati noored korrus allapoole ja meil oli vaiksem. Kõige rahulikum öö oli üldse.
6. päev, (La Gomera).
Sõit La Gomerale.
Täna alustasime hästi varakult oma reisipäeva, mis oli valikuline ja hotell oli meile hommikusöögi kaasa pakkinud. Fuajees teiste kogunemist oodates sai kiirelt mõne lonksu kuuma kakaod rüübatud ja siis minek. Õues oli veel pime ja me startisime Los Christianose sadama poole, et sealt praamiga La Gomera saarele sõita. Sadamani oli ka palju maad sõita, tund umbes ja kuskil poolel distantsil hakkas õues ka valgeks minema. Hämaruses oli omamoodi huvitav, uus piirkond.
Bussiga saime üsna sadama lähedale ja oli aega ka siin ringi vaadata. Sadamahoone natuke väike tundus, aga praamid hiiglaslikud, vist ookeanisõiduks mõeldud alused. Kogunesime ühte punti ja nüüd oli aega vaadata siis, mida hotell kaasa hommikusöögiks pannud oli. Kilekotist harutasime välja ühe banaani, väikese pudeli vett, magusa saiakese ja suure fooliumisse mässitud pika saia, mis omakorda täidetud juustu ning singiviiludega. Mõni sõi seda isukalt, aga mulle ei tahtnud see kuidagi sisse minna. Paremad palad sõin ära ja õnneks oli meie praami väljumiseni aega ning natuke üle poole sellest suurest saiast suutsin ka ära süüa.
Üks suur praam, veidi kummalise nimega, Fred Olsen, tagurdas kai äärde ja peagi pandi kaldteed paika. See oli meie laev ja kogunesime välja lintide vahele kahte rivvi. Rahvast oli palju ja me grupp jäi keskele umbes. Olgugi, et kaks uhkes vormis teenindajat kontrollisid dokumente, siis rivi liikus aeglaselt, mõnel tekkisid probleemid vist. Meile ka giid toonitas, et laevale mineku-ja registreerimise dokumentide numbrid peavad ühtima, muidu ei pruugi pardale saada. Kahes rivis liikusime sammu haaval edasi ja sattusin kõrvuti ühe reisikaaslasega oma grupist, kes rääkis seni oma kogemustest. Ta näis mu jaoks juba vana kala olevat reisimises, paljudes kohtades ise käinud, auto rentinud jne.
Praamisõit.
Praam, mis meid La Gomera suunas viis oli lihtsa ehitusega. Sõidukid all ja rahvas trepist üles teisele korrusele, kus mitu ala erinevale maitsele. Jäin kohe sinna samma, ehk siis laeva ahtrisse istumisalale. Pingid polnud eriti mugavad, metallraamile põhimõtteliselt tugevam kangas veetud ja kui keegi kõrvale istus, siis seda oli liigagi hästi tunda.
Kui laev ookeanil seilas, siis vaatasin ka laeva sisemusse. Sees tohutu istumisala baariga keskosas. Lainetus oli isegi selle suure laeva jaoks korralik ja seega tavapäraselt oli raske käia. Mõtlesin aja parajaks tegemise mõttes käia laeva vetsus. Naiste pool oli küllaltki hõivatud, aga ühe vaba kabiini sain peagi. Kui hiljem käsi tahtsin pesema hakata, siis läks äkitselt uks lahti ja sisse tormas öökiv naine, kes otsejoones kraanikaussi oksendas. Väike ruum täitus momentaalselt okse haisuga ja see naine öökis ikka edasi, umbes sellise häälega nagu hinge tahaks seest välja kakkuda. Minu jaoks oli see liig, otsustasin siit võimalikult kiirelt lahkuda, muidu oleks ma järgmine olnud. Õnneks pakkisin deso lapid kaasa ja tegin käed nendega puhtaks.
Õnneliku lõpuga õnnetus.
Tulin välitekile tagasi ja Tenerife saare siluett oli nüüd taevaga peaaegu sama tooni, aga õrnalt oli veel näha, seega La Gomera oli nüüd lähedal. Laev loksus korralikult, aga mul halb ei hakanud, tean hoiduda sellest. Üks mees kohmitses oma asjadega ja äkitselt tõusis midagi lendu ta juurest. See käis nii kähku, et mees ei saanud kohe arugi mis juhtunud oli. Tugev tuul oli ta passile tuule alla teinud ja lennutas selle mitu meetrit edasi rahva sekka. Seda pealt nähes mõtlesin, et see mees on õnnesärgis sündinud ja selleks, et oma dokumendist ilma jääda polnud üldse palju vaja, vaid teist tuulesuunda, mis passi otse ookeani oleks lennutanud.
La Gomera esmamuljed.
Sadamas ootas meid ees teine kohalik buss uue juhiga ja läks sõit siis sisemaa suunas, esimene peatus aaloe kasvatus. Enne seda märkas bussijuht parasjagu banaanide laadimise protsessi ja ta tegi meile parema ülevaate saamise nimel väikese auringi auto juures. Mehed sellest eriti elevil polnud, et turistid neid nüüd suu ammuli vaatama jäävad, pigem tegid oma tööd edasi.
Koht, kus me peatusime oli ilus, väike küla mägede vahel ja siin kohe erinevus Tenerifega, vett looduses näis rohkem olevat, väike jõgi voolas külast läbi. Pilliroog selle kaldal mitme meetri kõrgune, umbes nagu meil pajuvõsa kraavi kallastel.
Aaloeistandus.
Siin külas kohalik aaloe istandus, kus meile algul räägiti kuidas nad teevad aaloest erinevaid tooteid ning näidati me silme all seda protsessi. Aaloe paks leht oli laual ja perenaine spaatliga nülgis osavalt sellelt naha ning peagi oli paks läbipaistev ollus tal käes. Sellest siis tehakse kreeme ja muid kehahooldus tooteid. Huvitav jutt oli sinna juurde. Iga aaloe ei olevat raviomadustega ja neid on isegi mürgiseid. Kõige parem kollaste õitega sort. Siin sain ka teada, milline üldse aaloe õis välja näeb, lähedalt vaadates meenutab väikest kollaste küpsete banaanidega puud.
La Gomera erinevused tenerifest.
Mind huvitas väga lõunasöök, kus meile vaid sellel saarel vähesel määral säilinud vilekeelt tutvustatakse. Kuid enne sinna jõudmist sai veel palju imetleda La Gomera saare looduse ilu. See oli erinev Tenerife omast, taimestik lopsakam ja saar näis üldse ürgsem kuidagi, siin pole liivarandu, seega massiturismist puutumata. Seda teada saades eriline tunne, enamvähem, et üks vähestest siis, kellel siin saarel käia on õnnestunud. Maastik kurrulisem ja kaunim kindlasti naabersaarest. Kuulsin paljusid oma reisikaaslasi seda ilu imeks panevat.
Ilus oli see saar tõesti ja ei kahetsenud, et selle küllalt kopsaka hinnaga valikekskursiooni valisin, see oli seda väärt igas mõttes.
Rahvuslik lõunasöök.
Lõunat viidi meid ühte restorani sööma, kus siis peale 3 käigulist lõunat vilekeelt meile tutvustatakse. Seda ootasin põnevusega, sest ei suutnud ette kujutada, kuidas nii suhelda saab ja algul väike vihje anti, et see olevat universaalne suhtlemise moodus, ehk siis seda saab kasutada paljudes keeltes.
Kuid enne seda pakuti meile kõigepealt rohekas toonis taimset suppi, serveerituna saia ja gofio jahuga. Viimane mitmest erinevast teraviljast tehtud ja mõeldud siin saarel supi paksendamiseks. Maitselt meenutas see segu väga meie kama jahu.
Põhitoiduks kala kanaari kartulitega. Serveering oli ilus, aga kala nii väikese tükina, et see küll nagu pael lookles üle taldriku. Magusaks saime pudingu. Veini pakuti ka siin ohtralt, aga ei olnud meeltmööda selle mekk.
Vilekeele esitlus.
Peagi esitati meile siin saarel veel säilinud silbot ehk vilekeelt, mida koolides lastele õpetatakse, et säiliks see keel. Suur saal oli kogunenud külastajaid täis ja seega oli kokku kogu selle rahvahulga peale kolm giidi, kes igaüks sai ette öelda omas keeles midagi ja noor restoranipidaja siis tõlkis öeldu vilekeelde. Esialgu oli seda kuuldes suur üllatus, mees suhtles vilekeeles nagu lind laulaks ja see oli üsna vali, mägede vahel kostuks see mitmete kilomeetrite kaugusele. Universaalne selle poolest, et kõikides keeltes võimalik vilistades suhelda, silbiline keel. Meie giidile oli lisaks prantsuse ja saksakeelne giid ja kõikide nende öeldud lauseid suutis see mees järgi teha, mõni sõna oli natuke naljaka kõlaga vilistades ja mõni hästi äratuntav.
Garajonay rahvuspark.
Peale lõunasööki sõit Garajonay rahvuspargi suunas. Teel sinna sai nauditud taas mitmeid kauneid vaateid. Võrreldes Tenerifega on siin rohkem terrssipõlde.
Garajonay rahvusparki jõudes olime sattunud samuti niiskesse ja jahedasse keskkonda. Õhk oli nii niiske, et mikroskoopilised veepiisad hõljusid õhus ja okstele jäid pidama, kogunesid ja kukkusid siis maapinnale, tõeline vihmamets. 1981. aastal kuulutati see park rahvuspargiks ja 1986. aastal võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse. Pindala 40 ruutkilomeetrit ja ulatub igasse saare kuuest omavalitsusest.
Väike matk loorberimetsas.
Meile anti siin rahvuspargis natuke aega, et üks lühike matkarada läbida. See oli tänases päevas põnevaim osa ja olin sellest õhinas, matk ürgses loorberimetsas. Üle puhkeala (saare suurim puhkeala, Laguna Grande) läksin ja jõudsin ühele teele mis udus nii müstilisena mõjus.
Teelt kõrvale viiva raja leidsin ja seda mööda hakkasin minema. Sellel otseselt mingit tähistust ei olnud, aga see kulges küllaltki puhkeala servas ja seega eksimise ohtu polnud. Koht oli väga eriline, puud kidurad ja tuule suunas viltu kasvanud ja samblike, sammaldega oksad kaetud. Kõik see kokku oli nagu teisel planeedil või mingil salapärasel muinasjutumaal olemine. Mulle see koht väga meeldis ja oli inspireeriv. Natuke kahju, et nii vähe aega anti ja pidime peagi edasi kiirustama, sest siia saarele me ööd ei jäänud.
Peatus teel sadamasse.
Teel sadama suunas tegime ühe peatuse imetlemaks ühte vaadet. Me ees kõrgus tipuga pilvedesse üks mägi esmapilgul, aga tegelikult on see ühe miljoneid aastaid tagasi pursanud vulkaani keha. Sellest pilt korralikult välja ei tulnud ja pildistasin kohe jalamilt algavat orgu, mis samuti uduvinesse mattunud oli.
Edasi vaated bussi aknast vaadatuna.
Kohalik kirik erilise maaliga.
Viimaseks objektiks mida siin saarel vaatasime oli Iglesia De La Asuncion kirik, mis suurim, 15. sajandist pärit katolik kirik, mis stiililt gooti ja rokokoo. Kirikus on käinud enne oma Ameerika reisi palvetamas Christopher Columbus.
Väikese koha kohta oli üllatavalt kaunis sisemus, mitmed altarimaalid, mis väga värvikirevad ja detailirohked. Lisaks omapärane puitpits uste juures ja üldse olen märganud, et hispaania pühakodadel on tohutu suured uksed, mis lükatakse pärani kui kirik avatud on. Seega on juba kaugelt veidi harjumatud mustavad ukseaugud näha.
Siin kirikus on ka üks eriline maal, millel kujutatud 1743. aasta inglaste rünnakut La Gomera saarele, mille kohalikud tagasi lõid. Nad nägid aegsasti saarele laevu lähenemas ja andsid üksteisele vilekeeles märku ning mõne tunni jooksul saadi kokku suur hulk inimesi ja rünnak tõrjuti tagasi.
Suveniir kaasa ja sadamasse.
Rahulikul sammul läksime sadama poole ja enne päris laevale minekut mõned sissepõiked suveniiri poodidesse. Nagu ikka, siis otsisin ainult seda üht, külmiku magnetit ja esimesest ettejuhtuvast kohast ei ostnud, käisin kiirelt mitmed läbi ja siis tegin valiku. Valik oli kehv ja minu maitsele suurt midagi valida polnud, seega pidin leppima natuke kehvemaga, aga antud piirkonnast oli see parim.
Väikeses sadama hoones oli meil natuke aega oodata laeva, mis meid tagasi Tenerifele viib. Seni sai vaadata kuidas üks laev rahvast ja masinaid peale võttis. Suured sõidukid liikusid teokiirusel ja motikaomanikud sõitsid nende vahelt osavalt manööverdades sisse.
Sõit laeva ninas.
Lõpuks kui meie laev tuli ja peale olime saanud, siis nüüd tahtsin proovida sõitu veidi teises kohas, laeva ninas. Sinna pidi kiirustama, sest need kohad täitusid kiiresti. Jõudsin viimasel hetkel, mõned kohad olid kõige esimeses reas vabad ja üllatavalt palju vanemaid inimesi oli siia tulnud. Natuke muretsesin, et kas mul siin võib halb hakata, aga tahtsin siiski proovida. Vaade oli siit praegu väga ilus kaugele ette üle veepiiri, päike hakkas loojumiseks valmistuma ja osaliselt kuldas veepinda. Üks varem väljunud laev oli siit eemaldunud ja praegu näha vaevu. Nüüd oli selge, Tenerifele tagasi hotelli jõuame taas pimedas arvatavasti.
Laeva ninas oli huvitav olla, kui juba natuke sõitnud olime, siis sai tunda esimese laine mõju, mis pani suure laeva kõikuma kahele poole, niiet kostus väikest raginat salongist. Seest võttis ka veidi õõnsaks kui laev endisele asendile tagasi vajus. Tuul oli tugev ja tekitas suuri laineid, mis isegi ookeanisõiduks mõeldud laeva õõtsuma pani. See ei olnud hirmus ja paha ka ei hakanud.
Õhtusöök.
Tenerifele jõudsime tagasi pimedas ja õhtul oli kindlasti vaja sööma minna, sest eelnevad eined olid jäänud kehvapoolseks. Hotellis polnud aega jokutada, reisikaaslasega koos suundusime juba tuttavasse söögikohta. Väljas oli kott pime, aga üllataval moel olid veel mitmed poekesed lahti. Mind jäi paluma üks väike keraamikapood ja astusime sealt läbi. Eriti oli huvitav näha mõningaid taldrikuid, sest neid siin polnud reisi vältel märganud. Neid oli vähe, aga kujunduselt lihtsad. Kiirelt vaatasime kogu valiku ära ja hakkasime restorani suunas minema. Äkitselt hakkas tohutu paduvihm pihta ja mõtlesin korraks, kas nüüd ei saagi minna, esimest korda siin saarel kogu reisi jooksul selline sahmakas, midagi sellist nagu meie paduvihmad. Tänav muutus ojaks momendiga ja läheduses olev riidemüüja korjas kähku oma kauba kokku. Kõikjal käis kiire asjade kokku pakkimine ja ühtlasi ka müügikohtade sulgemine oli tänaseks alanud.
Reisikaaslase tahtis sööma minekust loobuda selle saju pärast, aga ma tegin ettepaneku oodata veel natuke. Siin olles sai mulle ruttu selgeks, et sadu kaua ei kesta, peagi jääb järgi. Nii oligi ja saime minna.
Söögikohas valisime sama koha ja kelneri jaoks olime juba püsikunded, üllatavalt hästi oli tal meeles, mida eile tellinud olin joogiks. Siiski otsustasin proovida täna uusi toite. Tahtsin kahe söögikoha pologneset võrrelda ja tellisin selle siin ka. Hind oli sama, aga maitsed erinevad nagu siga ja kägu. Lisaks muidugi serveering ka, riivjuustu polnud siin üldse ja tomatipasta küllaltki hapu. Selle koha polognese jäi alla mäe otsas saadule.
7. päev
Anaga loorberimetsad.
Täna avastasime Anaga piirkonnas iidset loorberimetsa valikekskursiooni raames. Enne päris kohalejõudmist tegime ühes vaatepunktis peatuse, et imetleda ilusat vaadet. Siin oli ka üks mobiilne müügikoht autol, kus pakuti küpsiseid ja puuvilju.
Anaga loorberimetsad oli sel reisil oodatud hetk ja see objekt sai ka üldse määravaks valikuks.
Tenerife kirdenurgas asuvates teravatipulistes mägedes on säilinud ürgne loorberimets, mille sarnast leidub maailmas veel vaid üksikutes paikades. Kümneid miljoneid aastaid tagasi leidus loorberimetsi peaaegu kogu Lõuna-Euroopas, kuid need kadusid koos neile eksisteerimiseks vajalike ilmastikutingimustega. Tänapäeval on alles sellised tingimused Kanaaridel, Assooridel ja Madeiral. Anaga mägedes(ühtlasi saare vanim osa) leida oleva loorberimetsa on teadlased tunnistanud arvestuslikuks elavaks fossiiliks.
Siin metsas viibides oli väga eriline tunne, seda ei oskagi kirjeldada, tajusin midagi väga iidset igatahes. Siin vist päikeselist ilma polegi, sest see koht jääb tõenäoliselt enamjaolt pilvedesse ja seega on siin alati pilvine, niiske ja ka jahedam temperatuur. Kidurad loorberipuud on tuule suunas viltu kasvanud ja püüavad udust niiskust kinni, seega on see mets oluline vee koguja. Niiskust on siin tõesti palju, puudelt tilkus piisku alla ja nähtavus udust piiratud, aga siia keskkonda udu ideaalne, loob nõiduslikku miljööd. Meile anti siin natuke vaba aega ise avastada omas tempos. Teised liikusid kiiresti edasi, aga ise tahtsin teha pilte ja vaadata, tunnetada seda maagilist metsa. Minu jaoks eriline koht ja siin viibides oli tunne nagu kogu see paik jälgib tuhandete silmadega, aeg käib siin sootuks teistmoodi ning siin elavad maagilised olendid ammustest aegadest.
Tenerife musta liivaga rand.
Peale huvitavat käiku Anaga piirkonnas ootas meid lõuna ühes kalarestoranis. Vaatasin ise ka sinna sisse aga ei läinud lõunatama, kuidagi tundus, et hind ja pakutav toode pole tasakaalus. Selle asemel tegin aega rannas parajaks, lõpuks ometi oli hea võimalus musta vulkaanilise liivaga tutvumiseks. Must liiv, mis sädeles pisikeste kuldsete tükikestega. Ookean oli täna rahutu üsna ja silus tallatud jäljed peagi ära. Siin oli mõnus olla, lainete müha rahustas ja peatas mõtetes ruttava aja, siin oleks olnud päeva ja nautinud seda kohta. Kui oleks siin päeva saanud viibida, siis oleks mingi matkaraja otsinud ja kolanud veidi kõrgemates kohtades, Tenerife inspireeris mind just matkama. Teist korda siia saarele tagasi tulles teeks siin küll ühe matka, sest tavalised suuremad turistikad said meil põhiliselt läbitud, hea põhjalik programm oli.
Playa de las Teresitas.
Viimane objekt meil saare ainus kollase liivaga rand, Playa de las Teresitas, mille liiv veetud siia Sahara kõrbest. Meile anti vaba aega siin olemiseks. Ilm oli tuuline ja pilves, siis seega oli rand tühi, mõni üksik inimene jalutas või tegi tervisesporti. Selle ranna liiv oli teise struktuuriga, kõrbe liiva oli juba omaette põnev uurida. Liivaterad natuke suuremad, teraline konsistents, kerge kuldne sädelus ka siin ja sekka mõned tumedamad liivaterad. Midagi nii väga otseselt vaadata polnud, aga kollane liiv ikka oli rohkem meeltmööda. Leidsin ühe palmi, mis olevat vist datlipalm, mõned maha kukkunud viljad nagu meenutasid küll datleid, aga kordades rohkem armetumad kui meil poodides müügil olevad. Võtsin mõne ja murdsin näpu vahel pooleks, sisu oli olematu põhimõtteliselt, puru alles vaid ja keegi neid süüa ei tahtnud, tuvid polnud ka neist huvitatud.
Hiljem selgus, et see tänane lõuna oli olnud jama, lauda toodud küpsetatud ja roogitud kala, aga midagi suurt süüa seal ei olnud. Õhtul restorani ka ei viitsinud minna, kohalikust poest vaatasin midagi kerget hamba alla.
8. päev. Reisilt tagasi koju.
Probleem lennujaamas.
Ühes hotellis peatunud reisikaaslastega olin saanud tuttavaks ja veidi isegi ära harjunud. Tekkinud olid sel reisil nagu omad pundid, vastavalt valitud majutusele, paremates hotellides ööbijad nagu ei tahtnud meiega eriti suhelda, aga viimasel päeval asi veidi laabus.
Täna oli meil ainult tagasi koju pöördumise päev ja seega peagi peale hommikusööki ootas sõit lennujaama. Enne lahkumist oli hotelli poolt tavaline kehakaal toodud, et oma pagasi ära kaaluda saame. Mul oli käsipagas kaalus ja ise olin ka paar kilo juurde võtnud suureks üllatuseks.
Lennujaamas kõik sujus muidu, aga suur probleem tekkis mõnel lennukile pääsemisega. Mõned meie grupist olid maha jäänud, sest tekkinud oli ülebroneeringu probleem. Üks maha jäänutest aitas mul oma pagasis veini Eestisse tuua ja nüüd oli ta kadunud, mul mure, kuidas ja kas saangi seda enam kätte, kontakte ka vahetatud ei saanud ning hetkel kahetsesin väga, et seda ei teinud. Õnneks asi lahenes ja nad said ikka lennukisse, aga ka mitte kõik. Oli olnud üks paar, kus naine sai lennule ja mees pidi maha jääma, sest lihtsalt kohti enam polnud. Meie grupist said kõik pardale õnneks. Mul oli nii hea meel, et see jama lahenes ja tundsin neile inimestele kaasa, sest see olukord oli kohutav, nende nahas küll olla ei oleks tahtnud. Giid oli meil abivalmis hästi ja talle võis alati helistada mure korral, tema kindlasti aitas seda jama lahendada.
Üks naine me reisiseltskonnast oli ühe koti uute asjadega lennujaama unustanud selle segaduse pärast ja nüüd stressas ta kuidas seda kätte saab, aga meeltesegaduses oli ta selle pannud juba lennukis istmete kohal olevasse laekasse ja kui ta selle sealt leidis, siis oli ta ülimalt õnnelik.
Tagasi koju ja kokkuvõte.
Tagasilennul oli lennukis teenindav personal eestikeelne ja see oli väga meeldiv, tekitas kergelt koduse tunde. Kuus tundi lendu Tallinnasse ootas ees ja kui me lõpuks jõudsime, siis oli väljas juba kottpime. Eriline tunne oli taas olla kodumaal ja mu kõrval istuv naine poetas mõne pisara Tallinna tulesid õhust nähes, kuigi ta ise oli Haapsalust pärit.
Pärast kogunesime öises lennujaamas kõik koos pagasilindi juurde. Ma olin ärevil, kas mu veinipudel on ikka terve. Õnneks oli sellega kõik korras ja olin tänulik sellele inimesele, kes aitas veini ära tuua.
Pärast peale seda pingelist lendu tundsin, et kodumaal on ikka kõige parem olla, ükskõik kui halvad on ilmad või maksusüsteem sakib, aga oma on ikka oma. Nüüd oli aega ja uudistest sain teada, et Tenerife plaanib piirata vee tarbimist, sest sademeid on olnud vähe ja seega hotellides enam nii vabalt veega ümber käia ei saa. Õigel ajal saime tulema sealt.
Tenerife reis oli tore ja ei kahetse seda, väga mitmekülgne saar ja avastada seal palju. Selle reisi kõrghetked minu jaoks olid mitmesaja aastane kummipuu riiklikus botaanikaaias ja paljud muud objektid.
Orhideeaias pugenvillea õite alla mattunud pergola, eraldatud pisike Masca küla ja
Anaga loorberimetsad, mis olid ilusamad, kui La Gomera saarel olevad.
