1. päev
Rohu- ja Kadila raketibaasid, Lebavere metsavennapunker.
Militaar, järved ja raba projekt sai koostatud juba palju aega tagasi. Harukordne võimalus neli järjestikust vaba päeva ja seda pidi kindlasti ära kasutama. Mul oli valmis mõeldud paigad külastamiseks ja enamvähem järjekord ka. Mulle pakkusid huvi vanad raketibaasid ja nende vahele jääv taastatud Lebavere metsavennapunker. Nendest kohtadest oli plaan alustada ja liikuda järjest kodu poole.
Teekond Rohu baaside juurde.
Täna alustasin teekonda võimalikult varakult. Sõber tuli ka kampa ja nii oli seltsis toredam. Sõitsime kõige kaugemasse ja samas võimalikult lähedale esimestele objektidele. Väike-Maarja oli selleks kõige sobivam paik. Sealt muidugi üksjagu maad esimese baasi, Rohu raketibaasi juurde. Mulle hakkasid need kohad huvi pakkuma internetis leiduva materjali tõttu ja tahtsin ise ka üle vaadata. Ilmaga oli ka vedanud, mis jaaniaja tõttu veidi ebatavaline. Enamus aastaid on sadanud sel ajal vihma. Seda enam oleks olnud patt kodus istuda.
Kerge peatus Väike-Maarjas.
Väike-Maarjasse jõudsime kuskil poole üheksaks. Väga hea aeg, päike polnud veel nii kõrgel ja piisav ajavaru tänaste kohtadega tutvumiseks. Me käisime enne matkaga alustamist poest ka läbi. Täiendasime joogivee varusid ja ma võtsin endale kaks jäätist. See praegu kaks ühes, jahutav ja energiat andev. Väike-Maarja ilus koht. Keskväljak avara planeeringuga ja funktsionaalne. Lurichi skulptuur keset platsi kuulil näis omamoodi veider. On mõeldud ka ürituste korraldamise peale ja publiku jaoks tõusvas joones istekohad, mis on tegelikult ühe hoone katusel.
Kotid selga ja edasi Rohu suunas.
Rohu baasi suunas kulges tee suurest teest eraldi kergliiklusteel ja seda üllatavalt pikalt. Teele jäi ka mõni pink ja kui tundsime, et oleks nagu puhkust vaja, siis lubasime seda endale. Kott sai sellele matkale sama raske kui kevadisele. Vahel tundus, et isegi veidi raskem, sai kahekohaline telk kaasa võetud. Sõber võttis selle oma kanda. Vesi tegi koti natuke raskemaks, aga muud valikut ka polnud. Kuum ilm ja loodusest ka vett võtta polnud. Päike oli selle ajaga juba üsnagi kõrgel ja kõrvetas armutult kõike. Ma valisin heledad, aga pikad riided, et oleks maksimaalne kaitse päikese eest. Valge müts oli ka palju abiks ning ka päikeseprillid.
Kuna distantsid pikad ja kott pole just kõige kergem, siis võtsin ka matkakepid kaasa. See oli väga õige otsus, nende kasutamine aitas mind väga ja hajutas raskust jalgadelt mujale. Sõbral tekkis ka suur kott ja ega temal ka kerge polnud. Aga rõõmus meel, kihk avastada maailma ja hea ilm kaalus kõik muu üles.
Üle kümne kilomeetri oli minna esimese objektini. Peagi lõppes eraldi tee ära ja pidi minema sõidutee äärt mööda. See oli natuke tüütu, autosid vuras pidevalt ning astu muudkui teepervele heina ja kivikeste peale. Olukord läks rahulikumaks siis, kui tuli ära pööramine väiksema kruusatee peale. Siit alates olid ka juhatavad viidad ja näitas, kui palju maad veel minna on. See viimane oli väga motiveeriv. Natuke kõndisime ja esimese pika sirge järgselt tegime järgmise puhkepausi. Kotid panime maha ja tegime võimlemisharjutusi. Natuke näksisime ja lasime kehal kuivada. Koht muutus üha kaunimaks, kaugustest eespool oli paistmas ilusat metsa ja üsnagi asustamata paik. Maju siin jaos polnud.
Veretu jaht liblikale.
Kuum ilm meelitas välja ka liblikaid ja tänane isend oli väga kaunis. Pääsusilm, keda harva näha on, lendas lillelt lillele. Ta eelistas ainult teatud värvi õisi, siniseid ja lillasid. Püüdsime teda pildistada, aga ta oli oma ilu näitamise osas veidi kitsi. Tugev tuul oli ka ja sellepärast vast liblikas pidevalt tiibadega lehvitas. Väristas end enamus ajast ja ega niisamagi korralikult ta kaunist tiivamustrit ei näinud. Olen varem näinud korralikult ja tean kui ilus rahvusliblikas meil on. Putukas oli hea meelelahutaja ja teda kaameraga jälitades oli seni pluusiselg kuivanud ja muidu taastumine toimunud.
Maastik ja loodus.
Võtsime kotid taas selga ja jätkasime teekonda. Maastik õnneks tasane ja teed muutusid pikkadeks motivatsiooni sirgeteks. Üksi oleks neid üsnagi nüristav läbida olnud, aga koos kaaslasega on palju asju hoopis teisiti. Mulle näis, et mida lähemale saime esimese baasi juurde, seda kaunimaks loodus muutus. Teeäärtes kasvas kauneid lilli ja võsa asendus keskealise palgimetsaga. Minu jaoks tundmatu, ülase välimusega lill meeldiv. Neid kasvas ühes kohas teepervel tiheda vaibana. Nende suured valged õied õõtsusid tuules pika ja nõtke varre otsas.
Tee lõppes väikese parklaga. Ei olnud viitasid ja siit hargnes mitu teed eri suundades. Tekkis segadus, kuhu minna. Hädast aitas välja nutiseade. Olime kohal ja põnevus kasvas iga sammuga. Õiges kohas oli viitasid taas ja selgus, et olime välja jõudnud ühele pikale matkarajale, Kauksi-Aegviidu-Penijõe. See rada läbib ka Rohu raketibaasi. Huvitav teadmine oli see.
Esimene angaar.
Võtsime siis kõigepealt vasakpoolse külje ja parempoolsed angaarid, et ei peaks pärast nii palju tagasi tulema. Autoga sõidetav ja samas loodusesse mattunud tee viis mõnesaja meetri pärast esimese angaari juurde. See oli juba kaugelt paistmas. Kurjakuulutava ilmega must auk reetis esimest objekti. Ma algul isegi veidi kartsin, sest keset rohelust olev must auk oli ebaharilik, midagi sootuks võõrast ja ohtlikku. Siiski tegu ohutu objektiga ja võib minna juurde vabalt. Lihtsalt pikk ja kinnise otsaga hoone on seest pime, kuna valgus lihtsalt ei ulatu sinna sisse lõpuni. Lähenesin ettevaatlikult, millegi pärast oli mul algul tunne, et keegi võib seal sees olla. Niinimetatud lävele jõudes ei suutnud silm esialgu tagaseina üldse tuvastada. Natuke harjumist ja nägin kõike siis.
Seestpoolt õhkus mõnusat külma õhku ja see oli väga meeldiv jahutus kuumast päevast. Siin oli ka kummalist lõhna tunda, midagi nagu õli laadset. Tunneli laadne raketiangaar seest tühi ja üllatavalt puhas, ei olnudki prügi täis. Kõik ka muidugi rüüstatud, metall viimseni läinud, isegi juhtmed. Akustika on siin võimas, kõik kajab nagu mikrofoni kaudu või see angaar ise võimendi eest. Proovisin mõned viisid ümiseda ja kajas väga tugevalt. Ei ole kusagil hoones nii tugevat akustikat olnud. Mulle meeldis see koht, algul oli äkitselt hirmus, aga nüüd täitsa äge koht.
Katusel olemine.
Esimese angaari juures peatusime päris kaua. Vasakul küljel märkasime väikest rada viivat üles ehitise laele. Sõbral tuli hea mõte pildistamiseks. Algul läksime koos üles, nagu okste murdumise järgi näha oli, siis siin katusel käidud palju ja usun, et nii mõnigi jäädvustus tehtud. Ma muidu kõrgust ei karda, aga siin lõi see tunne välja. Ma pelgasin, et võib-olla ei kanna serv mind, tegu ju vana ehitisega. Sõber oli kandvuses väga kindel. Vaade oli kõrgusest keskmine, puud varjasid ümbruskonna ära. Mulle siiski meeldis sõbra pildi idee ja ma tegin selle ära. Laskusin istukile ja tasa tulin servale istuma. Kõik läks hästi.
Järgmine objekt.
Järgmine angaar oli siit natuke edasi ja hoopis teistsugune väljast ja seest eriti. Välimine osa erines värvi poolest ja siin oli juba rohkem detaile alles, imestasin mõne üle isegi. Arvatavasti raskeid metalluksi hoidnud hinged olid alles imekombel. Proovisin jalaga lükata ja praegugi käivad nad kergelt. Natuke oli siin ka prahti, puulehti, aga siiski üsna korras.
Igal angaaril oli siin kompleksil oma otstarve, see täitis vist raketi hoolduse funktsiooni. Ühel viidal oli kirjas, aga mul meelde ei jäänud. Igatahes siia sisenedes oli tunda tugevamalt õli lõhna ja kõik näis siin hoopis teistsugune. Sünge ja ka samas juba nii tuttav, lihtne. See angaar oli seest ehituselt eelmisest täiesti erinev. Hoone oli jaotatud pooleks vaheseina ja veel eraldi väikeste ruumidega. Huvitav oli trepp, mis viis niinimetatud teisele korrusele. Kõik oli siin pime ja must. Seinad millegi kergesti määrivaga kokku tehtud, jäi ka mulje, et siin sees tuld tehtud, aga samas lagi valge.
All kõige parempoolne uks viis ühte hämarasse ruumi, mis mind natuke ehmatas. Algul tundus, et siit viib trepp alla. Silm seletas pilkases pimeduses mingeid heledaid laike. Sõber valgustas seda nurka ja ei olnud mingit treppi, oli vaid mõni väike kott prügiga seina ääres. Selles samas ruumis oli huvitav ava seinas, mis viis angaari teise otsa. Algul vaatasin siit lihtsalt ja siis ronisin läbi. Hoone ülejäänud osa oli nüüd samasugune nagu eelneval. Erinevus oli muidugi maalis seinal. See kenasti tehtud ja kujutas toonast ajastut vastava ideoloogiaga. See maaling pole originaal, vaid taastatud.
Kolmas angaar.
Siin pikalt ei peatunud. Oli plaan vaadata üldse siin kompleksil ringi nii palju kui võimalik. Edasi minnes, aga juba natuke maad rohkem, leidsime järgmise angaari. See oli muidu ka lihtsa ehitusega ja ei suutnud eelnevatest arhitektuuriliselt midagi uut pakkuda. Siiski oli ta teistest erinev. Aeg oli ta vorminud koostöös loodusega selliseks. Hoone oli üsnagi rohelusse uppunud ja see sobis neile kõigile, pehmendas palju kogu sünget ilmet. Mulle meeldis just see angaar, nagu ta väljast praegu on. Suured kuused kasvamas vasakpoolses katuse osas. Nii suured puud ja hoone püsib ikka tervena. Jah, kõik siin nii ära kasvanud, et ülevalt näiteks pole midagi aru saada, täiuslik maskeering.
Viimane neist.
Viimane angaar, mis eelviimase lähedal üsnagi, ehmatas mind jällegi nagu esimene. Äkitselt tee lõpus nähtavale ilmuv must ja põhjatuna näiv auk tekitas kõheda tunde. Seda tunnet oli korraks vaid. Seda põhjalikumalt uurima ei hakanud. Oli samuti lihtsa plaaniga ja sarnane igati. Nüüd tundsin küll, et mul on angaaridest villand, rohkem neid näha ei taha ja üldse sai isu neist täis. Siit jalutasime tagasi alguspunkti, et vaadata üle paar tuumapeade hoidlat.
Tuumahoidlad.
Need hooned asusid meie tuleku suunast paremal üle tee. Natuke mõnisada meetrit jalutamist ja leidsime need ehitised ka üles. Need lihtsama plaaniga väljast, aga seest sootuks teine lugu. Energia, mida siin tundsin ka erinev angaaride omast. Siin kuidagi selline rangem ja vaoshoitum ning tajusin ka hirmu eksimise ees. Seda võisid sõdurid omal ajal tunda sisimas, sest kui siin midagi nihu läks, siis kogu kupatus käinuks vastu taevast koos üsnagi arvestatava territooriumiga. Kusjuures kohalikud elanikud ei teadnud, et siin nii ohtlikku kraami hoiti. Kõik oli nii salastatud ja turvatud kahekordse traataiaga, milles kasutati kõrgepinge voolu. Olid lisaks vastavad traadid, kui loom või inimene vastu läks, siis vastava kokkupuute koha signaal läks baasi, seega saadi teada täpne koht, kust sisse tungida taheti. Oli ikka läbi mõeldud ja peen töö tolle aja kohta.
Siin esimese hoone sisemus väga tihedalt pisikesi ruume täis. Koridorist hargnes kahele poole. Midagi nii erilist ja põnevat polnud siin. Angaarid olid huvitavamad. Jalutasime siit lihtsalt läbi. Teine hoone oli natuke kehvema väljanägemisega väljastpoolt ja seest sarnase ruumilise paigutusega, seega põhimõtteliselt dubleering esimesest hoidlast.
Rohu baas täitis kõiki mu ootusi kokkuvõtvalt ja oli igati seda vaeva väärt. Nüüd on mu süda rahul. Koht on normaalne, isegi etem internetist leitud materjalidest.
Täna oli kavas veel Lebavere metsavennapunker üle vaadata ja ka Kadila baas ootas avastamist. Kadila osas olid mul samuti suured ootused, internetist jäi mulje, et see on Rohu omast võimsam.
Lebavere metsavennapunker ootas avastamist.
Kuna Lebavere punker jäi teele, siis selle plaani ka võtsime. Maad oli selleni Rohult kuskil natuke üle kolme kilomeetri, aga see maa tundus nii pikk olevat, et mingi aeg ma tundsin tõelist tüdimust. Tee sinna oli nöörsirge, nii pikk ka, et järjest kitsamaks läks, kuni kustus silmapiiri sisse. Kivine oli ka teine ja kuum päike küttis ka armutult. Sõbraga koos oli seda maad talutavam minna. Olime mõlemad vist juba väsinud ja vaikides läksime edasi. Pooleli ei olnud ka tahtmist jätta, täna pidi saama selle kõigega ühelepoole ja kus veel siin telkida, Kadila ainuke koht ja sinna ka palju minna. Viidad olid heaks motivatsiooni hoidjaks. Hea oli teada saada palju minna veel.
Kohal.
Põnevuse tunne ka siis kasvas ja see oli omakorda ergutiks. Nii saigi mindud järjest lähemale. Mingi aeg kasvas põnevuse tunne üle kergeks kärsituseks ja siis tundusid viimased seitsesada meetrit ilmatuma pika maana. Lebavere metsavennapunker oli teest veidi eemal väikese parklaga ja sealt omakorda viis rada lõkkekohani ning sealt veidike edasi oligi punker. Teda oli algul raske märgata, luuk oli kinni ja militaarvõrguga kaetud. Sõbra abiga sain luugi lahti.
Punkri olukord seest.
Sisemusest õhkus kohe mõnusat jahedat õhku ja oli juba silmaga näha tohutut niiskust. Maa-alune kambrike väike ja mahutas ainult kõike hädavajalikku. Vasakul, kohe ukse kõrval paar magamislavatsit ja otse lihtsa ehitusega küttekolle. Narivoodi üsnagi avar, mõlemale tasandile kokku mahuks neli inimest vabalt magama. Ülemisel lavatsil asus kollane mannerg, milles sees väike külaliste raamat. Vaatasin sisse huvi pärast, tahtsin teada viimasest visiidist. Oligi täna käidud ja see oli vihjeks, et seda kohta külastatakse palju. Kahju, niiskust on siin nii palju sees, et kaua see punker vastu ei pea. Kõikjal oli märke liigniiskusest ja tugev rõskuse lõhn, siin ööbida pole võimalik.
Külalised.
Me pikalt punkris sees ei olnud, isegi pilte ei olnud aega teha. Saime lõkkekohta minna, kui saabusid esimesed külastajad. Suur seltskond erinevas vanuses inimestega. Neil oli jaanipäeva tähistamiseks kaasas pruukosti, mida nad punkris manustama asusid. Rahvast oli palju ja kõik kindlasti sinna sisse ära ei mahtunud. Nad olid arvatavasti plaaninud lõkkekohas tähistada, aga me olime juba ees. Oleks neile ruumi teinud, aga meil olid asjad juba laiali, valmistusime sooja sööki priimusel tegema. Ükshetk palusid nad sõbra abi grupipildi tegemisel. Kogu kamp kogunes punkri luugi ja korstna ligidusse. Selle tänuks andsid nad meile kummalegi ühe ise küpsetatud muhvini.
Probleemid toiduvalmistamisel.
Peale nende külastamist tekkis väike paus ja me hakkasime seni süüa tegema. Mul oli võetud kaasa uus Primuse gaasipurk. Ei osanud ma eales arvata, et meil tekib probleeme sellega. Keerasin põleti otsa tavapäraselt ja mulle tundus juba kraani lahti keerates midagi valesti olevat. Tavapärast kahinat ei kostunud, isegi mitte kraani lõpuni lahti keerates. Põleti ja ballooni omavahelist sobimatust ka olla ei saanud, sama firma tooted mõlemad.
Järgmised külalised ja militaarne taevas.
Vahepeal tulid uued külastajad. Tunti väga huvi, kust tuleme ja kui palju juba täna käidud on. Suhtumine oli väga positiivne me ettevõtmisse ja seda just vanemaealiste poolt. Külastajaid käis me tunnise viibimis aja jooksul väga palju, mis üllatav mu jaoks. Seda enam, et koht pole ju teabmis kaunis või mastaapne. Võimalik, et oli asi jaanipäevades.
Igatahes arvatavasti paraadilt baasi naasevad lennukid hakkasid küll häirima lõpuks. Väikeste vahede tagant oli kosta kumedat kohinat ja taevasse vaadates ei olnud enamikel kordadel midagi näha, kuulda ainult. Paaril korral sai nähtud ka üsna lähedalt lennukit ja helikopterit. Viimane lendas nii madalalt üle metsatuka lahtise küljeluugiga, et oli selgesti eristatav seesolija. Mõtlesin korraks, mis toimub? Uudiseid ka pole täna lugenud. Õppused? Nendest oleks samas pikemat aega ette juttu olnud. Kujutasin ette seda lärmi päris sõja olukorras. Kurdiks jäämine pole üldse ime. Uurisin selle möllu kohta parasjagu kohal olevate külastajate käest. Sain teada, et siin mitte väga kaugel paar baasi ja nad aegajalt lendavad siit üle.
Sõbra gaasiballoon päästis päeva.
Vahepeal tekkis taas väike lünk uudistajate voos, et saime vee keema vahepeal. Seda muidugi palju töökindlama MSR ballooniga. Hea, et sõber oma gaasi ka kaasa võttis. See päästis päeva ja saime sooja sööki ka. Ei andnud ikka asu, miks ei taha minu balloon toimida. Sõber tegeles sellega ja tööle lõpuks saime, põletit peab lihtsalt kõvemini peale keerama, klapp võib olla sügavamal teistest balloonidest.
Käisime peale seda ise ka punkrit veelkord vaatamas ja sulgesime luugi. Olime siin päris kaua, tunni kindlasti. Päike hakkas loojumiseks valmistuma ja kuldne kuma paistis kõikjale. Temperatuur oli ka palju talutavam. Meil oli plaan jõuda Kadila baasi ja see ka üle vaadata. Ööbimine ka sinna planeeritud. Teekond sinna kulges taas mööda nöörsirget kruusateed. Natuke kummalisena see näis mulle. Seostasin seda kunagiste baasidega.
Minek Kadila suunas.
Loodus muutus ka üha kaunimaks. Teepervelt leidsin ühe kummalise taime. Õnneks ma olen neid varem uurinud ja teadsin, et see on üks orhideedest. Mis täpsemalt, seda kohapeal ma ei teadnud. Väga huvitav taim, klorofülli ei moodusta ja ikkagi on ta ilus. Hiljem otsisin selle taime internetist üles ja tegu on pruunika pesajuurega. Nimi on tal saadud pesa meenutava risoomi järgi. Kolmanda kaitsekategooria taim.
Kadila baas valmistas pettumuse.
Kadila baas oli me jaoks hoopis teine maailm. Internetis leidub küll huvitavat materjali, aga reaalselt pole seal midagi vaadata. Me igatahes ei leidnud mitte ühtegi vaatamisväärset hoonet. Mets oli kogu alalt kunagi maha raiutud ja järel kunagisest kompleksist vaid mõni üksik vare ja väike lõik kahekordsest traataiast. Otsisime kaardi järgi, aga no ei olnud sellest abi. Väike pettumus tekkis. Võimalik, et midagi on ehk kuskil teises suunas, aga meil seekord siit midagi leida polnud.
Läksime parem lõkkekoha suunas. Juba enne kostus muusikat õrnalt ja tekkis kahtlus, et see koht on juba hõivatud, sisetunne vähemalt ütles nii. Ikkagi läksime vaatama. Lõkkekoha suunas minnes jääb teele kunagisest angaarist vaid esiosa, mis nagu mingi värav näib.
Edasi minnes leidsime ühe enamvähem terve angaari. See oli ehituselt samasugune Rohul olevaga. Kiikasime siia sisse natukeseks. Siin olukord sootuks teine. Toodud oli palju risu, vana mööblit ja plastikut. Pääsukestele see koht meeldis ja olid omale pesa tegemise kohaks võtnud. Rohul pääsukeste pesi polnud, mis on natuke veider. Miks neile seal ei meeldi? Selle angaari läheduses lõkkekoht oligi. Kahjuks oli see juba hõivatud autoga tulnu poolt. Telk oli üles seatud ja meesterahvas üksi istus toolil, valmistus grillimiseks. Me terele vastust ei tulnud ja see jättis minu jaoks veidike ebasõbraliku tunde ja pidasin paremaks siit võimalikult kaugele oma telk üles panna. Laagriplatsile poleks eriti mahtunud ka, ta oli üsna pisike ja päris käimla kõrval ka telkida ei taha. Muidu omamoodi modernne värk. Kasutusele oli võetud vana mööbel, pehmed toolid puha siin istumiseks.
Telgile koha otsimine.
Me kolasime ringi ja otsisime kohta telgi püstitamiseks. Esimene koht oli muidu hea, aga sambla ja õhukese mullakihi all peitus betoon. Meile see ei sobinud, pole kuhugi vaiasid kinnitada. Teiseks, sõbral pole veel head matkavarustust ja külmal pinnal poleks hea mõte lebada olnud. Läksime siis tagasi, mulle kohe algselt silma jäänud koha juurde. Mulle näis päris sobilikuna üks metsasiht, seal nii kaugel vast ikka betooni all pole. Pealegi oli see heas kauguses lõkkekohast. Meil enam täna sooja sööki vaja polnud ja seega tule tegemise koht võis olla olemata. Privaatsus oli kõige tähtsam. Kadila baasi koht oli kuidagi jällegi teise energiaga, raske, vaevav ja muidu negatiivne. Mul oli hea meel, et me Rohult alustasime. Nüüd oli ükskõik, angaarid sellised on nähtud.
Lõpuks muud varianti ööbimiseks polnud, kui mulle algselt silma jäänud metsasiht. Jälgi sinna värskeid ei viinud ja seega igati hea koht. Hein oli natuke kõrge ja muret tegi hommikune välja saamine, kas saabki üldse kuiva jalaga siit ära, kaste vast nii tugev. Läksime üksjagu maad teest tahapoole ja panime telgi püsti. Pinnas oli hea ja koht eraldatud. Siiski üksi siin olles ikkagi nii turvaliselt ei tunneks.
Uued tarvikud.
Meil mõlemal olid kaasas esimest korda kasutusse võetud asjad. Mul uus madrats ja sõbral sääsetõrje, mis patareide pealt töötas. Nagu ikka uute asjadega, pole harjunud ja seega oli algul raske nende toimimisest sotti saada. Ma mässasin küljealusega, tema ei saanud kohe sääsetõrjet tööle. Lõpuks õnnestus kõik ja läksime ära telki. Uus madrats oli kohe meeldivalt soe ja ei olnud libe.
Hääled ümbrusest.
Lõkkekohast hakkas kostuma hääli, mees ja naisterahvas kisasid. Kuskilt hakkas kostuma ka tümpsu, ei saanud aru, kas kusagilt mõnest majapidamisest või siis lõkkekohas lasti auto makist. Nüüd olin küll rõõmus magamiskoha valiku üle, ei oleks seal sõbagi silmale saanud. Elu hakkas ka me telgi ümber kihama. Linnud tulid lähemale uudistama. Seda oli kuulda lennuvurina järgi. Lähedusse jäi ka üks porilomp ja sealt hakkas kostuma pladistamist. Kuum päev oli õhtusse jõudmas ja janused tulid siia kokku jooma ning sulistama. Algul meenutas see väga koera vee lakkumine häält, aga võtsin asja loogiliselt. Peni siin polnud, siis poleks samal ajal lennuvurinat kuulda. Päike hakkas iga hetk loojuma, aga pimedaks ei läinud, kuna jaanipäev. Õhtul kostuvad igasugused helid kaugele ja muusikat kostus kord kõvemini ja siis vaiksemalt. Ma olin mõnda aega ärkvel,sõber jäi kohe unne.
Öösorride lauluvõistlus.
Hämaruse saabudes hakkas teine maailm oma elu elama. Siin algas öösorride võidu laulmine. Minu lemmik lind oma elustiili ja lauluhääle poolest. Üks isend oli telgile üsna lähedal ja nii sai kuulda ka laulu peenemaid nüansse. Omamoodi veidi naljakas, lind häälitseb nagu mingi mootor. Teeb vahel mõne lühikese meloodilise hõike ja siis hakkab vuristama. See kestab mõne minuti ja siis nagu tuure maha võttes mõni kõlavam hõige järjest aeglasemalt. Tundus, et nad võistlesid. Neid oli siin palju, kolm kindlasti, kui mitte rohkem. Üks laulis lähedal ja kui see lõpetas, siis alustas natuke kaugemal teine. Mulle meeldis neid kuulata. Omamoodi eriline ja ega seda lindu vähe kuulda, mõnes üksikus kohas neid on. Siin kummaliselt neid palju koos.
Olin nende vuristamisest unne jäämas, kui äkitselt ehmatas mind virgeks käte plaksutamise moodi heli. Esimene mõte oli, et lõkkeplatsi hõivanud on tulnud meid nalja pärast hirmutama. Kuulasin uuesti ja see oli kuidagi teistsugune hääl. Taipasin, mingi lind lendab sedasi ja momentselt kostus öösorri laulu peale seda. Öösorr lendas tiibu laksutades. Ei tea, kas lõkkekohas olnutele see tiivapladin ei meeldinud, aga peagi keerati selle peale tümpsu kõvemaks ja hakati kisama. Neil oli häälte põhjal oletades väga lõbus ja vist veidi nokastanud ka. Olin oma kohaga väga rahul, piisavas kauguses teistest. Lähemal olles oleks täielik piin olnud. Harjusin kiirelt võõraste häältega telgi ümber ja jäin magama
2. päev. Äntu – Nõmme õpperada.
Teise päeva hommik.
Meil oli hästi vara plaanitud ärkamine, kuskil kuuest. Me ei viitsinud siiski nii vara tõusta, vajutasime äratuse kinni ja tunnikese vedelesime veel. Ase oli olnud mõnus ja madratsiga olen ka rahul. Olin ilusti asemel, mitte telgi põrandal ja küljealune kuskil mujal nagu eelmise matiga oli.
Hommik oli ilus ja näis ka täna veab meil ilmaga. Kõikjal oli vaikus, sootuks teistsugune vaikus eilsega võrreldes. Kõik teised magasid veel, linnud ainult laulsid, tavalised, keda päevasel ajal kuulda võib. Mingi aeg ajasime me ka end üles, ei saanud pikalt olla, täna ootasid uued eesmärgid täitmist. Pakkisime asjad, see võttis ka mingi tunnikese ja nii oligi päike juba kõrgel. Hein metsateel oli jõudnud seni kastemärjast ära kuivada ja saime täiesti kuival jalal tulema sealt.
Õigel ajal õiges kohas.
Teekonna jätkamiseks pidime läbima lõkkekohta. Seal oli vaikus, tundus, et veel tehti uinakut. Me olime välja puhanud hästi ja oli taas uut energiat matkamiseks. Meil oli plaan jõuda täna Äntu järvede juurde ja seega ka kodule järjest lähemale. Päike oli juba nii karm. Selgus, et eile oli teinud päike salakavalalt liiga veidi turjale ja käelabadele. Ei saanud eile midagi aru, täna koht hell natuke vastu puutudes. Võtsin pluusi ja panin selle turjale, käte kaitsmiseks pluusi varruka tõmbasin rohkem peale. Tänu matkakeppidele oli mu keha täiesti valuvaba ja liikuv.
Kodus sai planeeritud käik ka Porkuni energiarajale, aga loobusime. Ei olnud väga kindel selle raja seisukorrast ja määravaks sai Veadva bussipeatus. Me olime õigel ajal õiges kohas, buss oligi tulemas peagi. Ilm oli juba praegu põrgukuum ja ei olnud mõtet kõmpida mitmeid kilomeetreid niisama tühja. Võtsime otsuse sõita Väike-Maarjasse tagasi ja sealt edasi Äntu järvede juurde. Tuli madala põhjaga avar buss, kuhu pidi kompsudega sisse ronima, alla neid jätta ei saanud. Bussijuht hästi positiivne. Ta vast ise ka kunagi matkanud ja mõistis mis see endast kujutab. Sõber läks esimesena peale ja mina peale teda. Mulle pakkus bussijuht ühe kompveki jaanipäevade puhul. Midagi veel ütles ka, aga ma ei saanud sellest hästi aru, üle küsima ka ei hakanud.
Väike-Maarjas aega parajaks tegemas.
Aega oli muidugi järvede juurde sõidu alguseni palju ja see aeg tuli kuidagi ära sisustada. Algul tegime poes käimised, hankisime juurde vett ja ma ostsin paar jäätist ka, mis annab energiat hästi. Kuhugi minna ka polnud siin kohas ja nii siis me olime keskväljakul. Kompsud rasked, ilm lämmatavalt kuum ja ei viitsinud siin enam kolada. Hoidsime jaksu edaspidiseks. Hommikul küll mõtlesime siia jõudes, et mis see mõni kilomeeter minna on, jõuab varem kohale. Siiski arvestasime, et ei ole mõtet sellel, buss liigub kiiremini ja ega erilist vahet polegi, lihtsalt enda vaevamine. Otsustasime siiski niisama puhata ja oodata see aeg ära.
Lõpuks rajal.
Äntu-Nõmme õpperada asusime läbima kõigepealt Rohejärve juurest. See üllatas mind oma erakordselt selge veega ja koht ka väga ilus. Rahvast oli siin palju ja tundub olevat väga populaarne koht. Matkarada läks Rohejärve ja Valgejärve vahelt ning seega sai teha ringi valguse mõttes kõige soodsamas suunas. Rohejärv ehk Vahejärv oli päikese käes tavaline, ainult vesi hästi selge. See veekogu suur ei tundunud, seega jõudsime ruttu Sinijärve juurde, mis on neist järvedest kõige kaunim. Päike hakkas juba loojumiseks sättima ja sellise nurga alt langev valgus tungis sügavatesse veekihtidesse ja tõi esile pigem smaragd rohelise tooni. See värvus on tingitud aluspõhjast, milleks on arvatavasti sinisavi.
Praeguses oludes pildistamiseks sai vastas külg õige valitud, oleks teisest suunast läinud, siis poleks midagi näha olnud. Koht oli ilus küll, kaua, isegi aastaid mu soovilistis ootel olnud. Nüüd siis jõudsin ka siia ja see vaev polnud asjata. Kuumus ei tähendanud ka mulle midagi. Higi voolas niredena mööda keha alla, tundsin, kuidas piisad tasa nahka mööda alla libisesid. See oli natuke ärritav tunne korraks, aga looduse ilust lummuses olles ei pane seda pikalt üldse tähelegi.
Natuke jahutust.
Koht meelitab külastajaid ka meeletult. Kõikjal võis kedagi kohata, tõeline turistimagnet. Hästi palju ujuti ja muidu nauditi veemõnusid. Mul tekkis ka soov pista jalad vähemalt külma vette. See mõte tiksus mul peas ja ootasin vaba purret väga. Matka alustades leidsime küll ühe ujumiskoha, aga see oli enne hõivatud. Ringi lõpuks jõudsime selle juurde tagasi ja nüüd oli see vaba. Tegime puhkepausi ja kastsin oma jalad jahedasse vette. Vesi oli minu jaoks ujumiseks väga külm, aga niisama sulistada võis küll. Päike peale enam ei paistnud ja tume veekogu põhi näis nüüd ülimalt sügav ja põhjatu. Võimalik, et need järved on allikatoitelised. Kaua jalgu vees hoida ei saanud niisama. Ma liigutasin neid kordamööda mõnuga, kuni põlvini lasin veel pritsida. See oli väga hea värskendus.
Raja teine pool.
Edasi jätkasime matka Valgejärve päikesepoolsel küljel. Rada oli hästi vaheldusrikas. Ja palju oli ka teekonnast laudteed, mis oli kohati üllatav. Mõni koht hästi soine ja seal kasvas hulgaliselt orhideesid. Põhiline oligi vööthuul-sõrmkäpp, sekka ka mõni üksik käopõll. Sel rajal oli ka mäest ülestõusul huvitav kast, kus sees külaliste raamat. Vaatasin seda paksu kaustikut ja see oli ammu täis saanud, ei olnud kuhugi kirjutada, muidu oleks isegi märgi maha jätnud. Siit samast viis ka rada alla mäest ja oli seega antud raja üks raskemaid lõike. Õnneks ei pidanud turnima, üles ja alla minekul oli abiks mastaapne käsipuuga trepp. Kott oli raske ja see lisas mulle palju kehakaalu juurde. Oli päris mitmeid kohti, kus tahtsin laudteest läbi vajuda. Eks lauad olid ka juba vananenud ajapikku mõnes lõigus.
See kummaline matkarada, mis lõpeb äkitselt maanteega ja edasi juhatavat viita näha pole. Rada jätkub muidu teisel pool teed, aga seda jätku kohta annab otsida. Meil oli algul sellega üks paras segadus. Kaarti pidime kasutama ja ka veidi oma sisetunnet. Hea mõnisada meetrit eemal lõpuks viita märkasin. Teekond sai jätkuda nüüd hoopis teistsuguses metsas. Tihe madalapoolne segamets oli päris kaunis. Sääski ka muidugi kõvasti, aga liikumise pealt nad ligi ei saanud ja seega nad ei seganud meid.
Umbjärve ring.
Meil oli plaan läbida ka Umbjärve ring, mis väga pikk polnud. See matkarada tundus mulle juba alguses imelik, kuidagi vähem hooldatud ja tekkis väike kahtlus läbi saamise osas, aga siiski oli soov selles ikka kindlalt veenduda. Algus muidu kaunis. Kõigepealt viis rada üle Nõmme jõe lihtsama silla kaudu. Natuke metsast läbi minekut ja siis jõudsime välja Kaanjärve juurde. See oli loojuva päikese valguses väga kaunis. Laudtee viis otse üle madalama järve osa ja see oli väikestviisi elamus. Veetaimed liikusid natuke kui mõnele veeloomale liiga lähedale jõudsime. Põhi nähtamatu ja tume. Mõni üksik laialeheline veetaim kumas kergelt läbi. Siit edasi kulges rada taas metsas, pika kujuga Kaanjärve kaldal. Rada muutus siin raskemaks, tõuse oli natuke ja muidugi puujuured, mis mu õhukestest taldadest läbi tunda olid.
Paadisillal oli istumas üksik meesterahvas. Läksin juurde, et saada järvest paremat ülevaadet, võsa oli enne peaaegu kõikjal ees. Mees oli siin kala püüdmas, kohe ei näinudki ma ta kalapüügi vahendeid, tamiil oli veetud paadisilda mööda laiali. Saak olevat olnud kehv, kala ei tahtvat kuidagi näkata. Me siin kaua ei peatunud, soovisime kalamehele head kalaõnne ja jätkasime teed.
Meil oli kindel eesmärk jõuda enne päikese metsa taha kadumist laagripaika. Jõudsime välja uuesti maantee peale ja raja jätku leidsime kiiresti üles, viit oli nähtav hästi õnneks. Tee kulges nüüd jällegi veidi teistsuguses metsas, sekka oli isegi mõni põlispuu. Selles pooles vaheldus mets niitudega ja rada oli ja nagu ei olnud ka, viidad ainult olid andmaks aimu üldse raja olemasolust. Mingi hetk tekkis tõeline segadus, rada korralik raba servas, aga viita enam ei olnud. Kiitsin enne veel head teemärgistust ja nagu sõnusin ära, ühekorraga oli sellega kõik. Ei olnud enam võimalik edasi liikuda, rada põhimõtteliselt enam ei eksisteerinud ja tulime tuldud teed tagasi. Tundub, et see rada enam pole käidav, hääbub tasapisi.
Pettumus.
Tagasi tulles istus ikka see mees Kaanjärve ääres edasi loojangu kumas. Me läksime tagantpoolt vaikselt mööda. Olin natukene pettunud, et ei saanud seda rada läbi teha ja ka selle üle, et miks pole kusagil kirjas raja kehv olukord. Õnneks oli me laagri koht lähedal ja tõenäoline, et ka vaba. Sinna minek oli küll hästi koormust pakkuv, mäkke tõus korralik ja suurte kottidega andis minna.
Tänane laagriplats.
Me valisime ööbimiseks Punamäe lõkkekoha, mis on olnud kunagi muistsetel aegadel linnuse koht. Koht väga kena ja olin üllatunud, et see oli vaba. Siin kõik puhkamiseks olemas, enamgi veel. Kõigele tavapärasele lisaks roigastest püstkoda ja korralik kuivkäimla natukene eemal metsaservas.
Esimese asjana hakkasime telgile parimat asukohta otsima. Oli mitu varianti algul, aga pidasime õigemaks panna telk nii, et uksest on terve laagriplats näha. Kuna oli veel jaaniaeg, siis sõber tuli mõttele teha siin ka väike jaanituli. Küttepuudega seda kohta ei varustata, siis laagrilised peavad need ise kaasa tooma. Suuri mugavusi siin polnud ja veekogu ka veidi kaugemal ning selleks tuleb minna pervest alla tagasi silla juurde. Arvatavasti selle tõttu ei ole ka külastatud seda platsi. Heina tallatud vähe ja arvan see rohkem ongi matkajate poolt kasutuses, kui lihtsalt puhkajate peatuspaik. Koht igati ilus, hea tunde tekitas kohe siia saabudes ja piisavalt privaatne samuti. Asukoht vast veidi on, mille kallal nuriseda, raudtee ja maantee vahel asumise tõttu. Siiski, kui olla väsinud korralikult, siis ei häiri kõrvalised hääled.
Kuna küttepuid siin valmis pole toodud ja ei toodagi, siis korjasime oksi lähedalt metsaservast. Neid oli seal korralikult ühe koha peal pundis, nagu meile pandud. Mul oli kaasas mõni süütepala ja koos peenikeste okstega sain tule kiirelt üles. Sõber murdis seni suuremad oksad valmis parajateks juppideks. Tuli sai korralik käepärastest materjalidest. Soojendas hämaruses ja selle paistel sai isegi higised riided ära kuivatada. Öösel ärkasin korra üles rongi möödumise peale, see oli kaubarong, mis tegi hoopis teistsugust müra. Reisirongide häälega harjusin kohe ära. Need sõitsid palju vaiksemalt ja öösel ei lasknud signaali ka.
3. päev
Endla LKA.
Hommikuks olime päris hästi välja puhanud ja tegime plaane tänase päeva kohta. Täna oli kavas jõuda Endla looduskaitsealale ja läbida kolm matkarada. Männikjärve lühike matkarada, Männikjärve raba matkarada ja siis Endla-Kärde matkarada. Suured eesmärgid, aga kõik ei lähe paraku nii nagu loodad, alati võib tulla mingi ebakõla. Nii oli ka täna. Ajaliselt ei klappinud bussiajad ja seega otsustasime, et kõnnime Rakkesse ja sealt sõidame lähimasse peatusse. Pealegi oli vaja täiendada veevarusid, ja kui juba võimalus, siis ka jäätist osta. Ilm oli juba jälle põrgukuum, taevas mitte ühtegi pilve ja ega tuult ka eriti polnud. Alustasime nagu ikka, mitte liiga vara, ega liiga hilja. Ainsaks natukenegi korralikuks tuuleks oli mööduvate suurte veokite järeltuul. See oli küll hea, ainult tahtis vahel mütsi peast ära viia.
Rakke.
Rakke tundus mulle küllaltki hajali asustusega koht. Mingi tööstushoone süngena mõjus majade vahel. Ei saanud algul aru, mis tööstusega tegemist. Bussijaamas oli sellele küsimusele vist vastus olemas. Ooteala väga huvitava kujundusega siin. Võrkaeda on pandud kivid, moodustades sedasi müüri. Ja eriti omapärane Rakke Lubjakuningaks nimetatud mehe, Karl Kadaku auks püstitatud omapärane monument.
Esimese matkaraja otsimine.
Tooma peatusest hakkasime matkaradade suunas liikuma, see maa ei olnud üldse pikk ja tee oli päris meeldiv. Tooma lõkkekohas siis suur parkla, mis juba oli masinaid üpriski täis ja siin oli segadust rajaskeemidega kui palju. Viirusohu tõttu on tehtud siin mõningaid muudatusi radade kulgemise osas ja see oli algul natuke raskesti mõistetav. Kuidagi siiski leidsime õige teeotsa üles. Matkarajad algasid natuke eemal suure infotahvliga ja juhatasid läbi tiheda segametsa. Sääski oli siin ka meeletus koguses, seisma jääda ei olnud hea mõte, kohe parves saatsid meid. Praegu oli päike veel kõrgel, aga mis õhtul saab, hirmus mõeldagi.
Männikjärve rada.
Kõigepealt alustasime Männikjärve ringist, mis lühike, natuke üle kahe kilomeetri. Soojenduseks päris hea. Järv ise polnud eriti ilusaid vaateid pakkuv, ühes kohas sai enamvähem kauni pildi, aga olen ilusamaid näinud. Teekond juurikaid täis ja muidu konarlik, siis mul hakkasid jalatsite tallad järgi andma. Vasakpoolsel tuli tükk tallast ära. Ma ise seda ei pannud tähelegi, küll aga sõber märkas seda. Ma ei pidanud vajalikuks seda enam alla tagasi panna, lagunevad siis lagunevad, lähevad vähemalt asja ette, oluline, et koju saaks. Igatahes sai sellega nalja kui palju. Rahvast oli sellel matkarajal ka palju, üllatavalt palju.
Raba matkarada.
Männikjärve juurest viis korralik väike rada järgmisele matkarajale, raba rajale. Laudtee nii sirge viis suurema puhke kohani. Pingid olid hästi muljetavaldavad ja kuidagi ei saanud neist lihtsalt mööda jalutada. Panime oma kandamid pinkidele ja puhkasime veidi. Ja nagu enne mainitud ja üldse matkadel kujunenud on, siis pidi ka sel matkal juhtuma väike ebameeldivus. Ma määrisin oma heledad püksid tagumiku pealt vaiguga kokku. Puit, millest see tool tehtud oli, ajas ikka vaiku välja, aga seda polnud näha. See oli küll jama, see polnud lihtsalt süütu plekk, mida veega hõõruda ja korras. Ei aidanud küünega kraapimine ega miski. Matka lõpupäevad ka ja lõin käega, kelle asi see on. Sõbra väitel pidi seljakoti põhi plekke hästi varjama.
Algul oli võõristav näha raja piiretega suletud osi. Arvasin esimese ropsuga, et rada üldse suletud. Siin asuvad läheduses ka mitmesugused soo uurimiseks vajalikud seadmed. Ühe suletud lõigu lõpus oli puidust kast raba pinnases, mis mõeldud veetaseme mõõtmiseks.
Puhke kohta tagasi tulin, siis märkasin, et ühed inimesed tulevad ja see oli meelt rõõmsaks tegev väga. See tähendas, et rada on ikka avatud. Internetist leidus natuke segadusse ajavat materjali nagu see raba rada olevat ajutiselt suletud. Sellepärast need piirded segadusse ajasidki. Külastajaid vooris ka sellel matkarajal, tundub väga populaarne koht olevat. Mõistan seda, siin on tõesti mida vaadata ja meediast leitud piltide põhjal hakkas ka mulle meeldima. Laudtee pikk ja nöörsirge, sulandub silmapiiri sisse.
Vaated tornist.
Põhiline rahvamass oligi vaatetorni juures. Osad suplesid rabalaukas ja paljud olid vaatetornis. Inimesi siin praegu õhtusel ajal palju ei olnud. Hetkel oli ilus aega ka, päike hakkas loojuma ja siis on eriline soe valgus. Läksime torni jalamile ja panime oma kotid sinna maha. Kuna külastajate arvu piirang on torni minnes, siis tuli oodata, mil läheb osa ära siit. Aja parajaks tegemise mõttes tegime pilte. Õnneks õhtune aeg ja rahvast juurde tulemas ei olnud ja kui ära mindi, siis tuleku teed tagasi. Maksimaalselt kaks või kolm paarikest oligi. Väga ilus oli siin, pole üldse ime, miks see koht on nii populaarne. Tavaliselt on rabas vaikne, aga siin kihas elust, mitmed linnud häälitsesid ja siin elutseb palju kajakaid, kes valjult kisavad, tekitavad merelise tunde. Torni saamist kaua ootama ei pidanud. Platvormilt avanes imeilus vaade kogu ümbrusele, see üks kauneimaid.
Värskendav sulistamine.
Koht nii ilus, et mitte kuidagi siit ära minna ei tahtnud. Päike oli me jaoks veel piisavalt kõrge, et teha ise ka üks väike solistamine värskendavas rabavees. Võtsime jalad paljaks ja kastsime tumedasse rabavette. Kõik teised külastajad olid juba läinud mõnda aega tagasi ja see koht oli nüüd meie päralt. Aeg küll juba hilise võitu, aga samas oli just loojuva päikese valgus siia kõige paremini sobiv. See tõi selles rabas just kõige kaunima välja ja tekitas salapäraseid varje piltidele.
Kohe mitte ei saa me nende vaadete vastu.
Torni läksime pärast veel, kedagi polnud ja nüüd oli võimalus kogu seda ilu nautida veidike kõrgemalt. See suurelt mõjuv vaikus nagu oleks vaibana üle kogu selle paiga laotunud, kajakate vinguv kisa mõjus kohati häirivalt ja nagu ei sobiks see siia, harjunud neid ikkagi merelindudeks pidama. Ei tea, mis neile siin meeldis. Laukad ehk, neid siin üle 120 olevat.
Tänane laagriplats.
Me läksime ööbima Tooma lõkkekoha läheduses olevale platsile. Mulle algul ei olnud kuigi meeltmööda, kui tutvumas käisime üldse kogu piirkonnaga. Jõudsime juba korraliku loojangu ajaks ja saime läbitud täielikult ka Männikjärve raba matkaraja, Endla- Kärde rajale me ei jõudnud ja see jääb üldse järgmiseks korraks.
Laagriplats oli rahvast üsnagi hõivatud, parklas mitmeid autosid, järve ääres ujuti ja üks telk oli isegi üleval. Me olime algul nõutud, kuhu me oma telgi püsti paneme. Istusime lava taolisele alusele maha ja mõtlesime. Kellegi telk näis olevat juba kõige parema koha ära napsanud. Muidu plats suur, aga privaatsust pole eriti, mitmed rajad parklast otse järve äärde ja ei ole kuigi meeldiv, kui jalutatakse keset ööd telgist mööda. Hein ka siin niitmata ja pidi kiirustama, kastemärjaks läks kiiresti. Mõtlesime, mis mõtlesime, aga panime siis ka oma hüti teise telgi lähedusse, katsusime jätta vahemaad ka omajagu. Me kõrval telkis üks väikese lapsega perekond. Algul oli küll tunne, et siia kohta ei tahaks üldse ööbima jääda, aga kui telk püsti ja juba sisse ka seadnud, siis polnud vigagi. Olime päris väsinud ja uni tuli kiiresti.
Kostus ka mõningaid hääli ümbrusest. Kuna läheduses oli hobusekasvandus, siis mõni hirnatus ja see nii tavaline vist või mingi normaalsus, aga mingi aeg mindi järve äärde ja hakati vist kogu öö tümpsu laskma. Me olime nii väsinud, et see meid absoluutselt ei morjendanud ja jäime magama.
4. päev
Tagasi koju.
Hommikul oli täielik vaikus ja öised pidulised magasid veel. Me olime esimesed ja siis ärkasid ka me naabrid kõrval telgist üles. Ilm oli ilus ja tõotas tulla taas kuum päev. Pakkisime kiirelt asjad kokku ja asusime koduteele, puhkepäevad ära sisustatud. Peale laagriplatsilt lahkumist leidsime ühe vana kooguga kaevu ühe punaka maja juurest. Eile me seda ei märganud üldse kummalisel moel. Sõber proovis kas töötab. Algul mõne pumpamise peale hakkas kostuma korinat ja vee tagasi langemise häält, järelikult asi funktsioneeris ja pidi edasi pumpama. Korraga kahte asja teha raske, kui mitte võimatu, siis ma panin pudeli alla ja see tuli tugeva hooga kohe täis. Proovisime vett. See oli hästi külm ja maitsel polnud ka viga, täitsa joodav, seega on see kaev kasutusel. Võtsime seda vett teele ka kaasa.
Miskit kahtlast oli teoksil.
Kärde peatusse jäime puhkama. Kõrval, üle tee alajaama juures oli midagi imelikku. Roller lükatud kõrge heina sisse ja politsei auto ka seal kõrval. Käis mõte, et see masin võib- olla ärandatud kuskilt, muidu pole ju masinal suure heina sisse asja.
Temperatuurid tõusid kiiresti ja peagi nagu saunalaval. Istusime vilus ja lihtsalt lasime kuivada endil. Olime sedasi mõnda aega, kui ükshetk tuli paar politseiniku me juurde ja arvasid see meie sõiduk on. Kummaline küsimus, pigem tegid kontrolli kavalalt, kas räägime tõtt. Kui said teada, et ootame bussi ja kellaega teada saades läksid auto juurde tagasi. Masinad olid ilmunud vahepeal sõidutee äärde.
Märkasin, et rolleril oli puudu üks küljepeegel ja seda enam arvasin, et selle masinaga pole õiged lood, midagi kahtlast on toimumas. Jälgisime mängu edasi. Peagi sõitis politsei külma närviga minema ja roller jäi tee äärde konutama. Mõtlesin, mida värki, kas sõiduk jäeti meie valvata. See ikkagi nii ei olnud. Altpoolt, vastas peatuse suunast ilmus välja üks turske vanem mees, kes võis olla mingi asjapulk ses loos. Ta tuli aina lähemale ja rääkis telefoniga, meie juurde ei tulnud, jäi passima teise peatusse. See võis olla järgmine valvur, sest meil tuli buss ja mees jäi sinna edasi valvama või mis iganes edasi sai.
Üllatus metsateel.
Koju tulles oleks ühele olendile peale astunud, aga märkasin õnneks õigel ajal. Linnupoeg lihtsalt seisis keset metsarada ja ei liigutanud ka end. Ta arvatavasti liiga vara pesast välja tulnud, aga see olevat tavaline asi ja vanalind neid hüljanud pole, käiakse edasi toitmas, kuni saab lennuvõimeliseks. Ta lihtsalt oli rajal ja jäi ruttu magama, silmad vajusid kinni, kui ma ka mõnda aega ei liigutanud. Natuke ergutasin teda kaamerat liigutades, siis tehti selle peale ainult silmad suuremaks, muud ei midagi. Ta oli nii halva koha peal tegelikult, et vabalt võib keegi ta ära tallata, seega tahtsin teda teest veidi kõrvale tõsta, aga olen kuulnud, et neid ei tohtivat puudutada, siis jätab vanalind nad maha. Jätsin siis ta sinna nagu oli, loodan, et saab ikka suureks kasvada. Seni, kui linnupoja juures kükitasin, siis kuulsin mingi hetk enda lähedalt tugevalt linnulaulu.
