Lõpuks oli aeg käes Kihnu külastamiseks, mida olin nii kaua oodanud ja paik soovilistis ootel olnud aastaid. Kättevõtmise asi, keeruline pole sellele saarele saamine. Eeltöö käigus kogutud materjal oli väga inspireeriv ja juba sellest tekkis ülimalt võimas Kihnu tunne, nagu oleks just tulnud sealt. Seega tekkisid mul küllaltki kõrged ootused kohale. See saar väga ainulaadne oma erilise kultuuri ja kommete poolest, seoses sellega kogu saar UNESCO vaimse maailmapärandi nimistusse kantud.
Kihnu praam.
Hästi varakult hakkasime Munalaiu sadamasse sõitma. Ilm oli ilus ja soe, panin juba õhemad riided selga. Sadamas laev juba ootas ja ega palju minna polnudki, klõps ja võis minna pardale. Protsess oli kiire ja mugav. Üllatus oli tuul, mis palju jahedam ning oli vaja taas pikad püksid jalga tõmmata.
Laev Kihnu Virve oli kummalise väljanägemisega, alla läksid sõidukid ja inimesed teisele korrusele, mööda järsku ja kitsast metalltreppi. Siin oli tuul veel tugevam ja vaatasin kuidas kohe salongi sain. Sees veidike hämar ja jättis kitsa mulje. Kohe ukse ees mõned lauad ja väike söögikoht, mõlemal pool akende all siis istekohad. Läksime tahapoole, seal oli veel vabu kohti. Ei tahtnud minna võõraste juurde, sest omalgi rahvast kaasas ja hea pundis olla. Roosakad nahkistmed olid veidi kummalised, kolm kõrvuti reas ja samasugused nagu bussis. Kõrgetest akendest avanes merele hea vaade.
Sõit Kihnu saarele.
Ootasime laeva väljumist päris pikalt, kuigi see muidu ajaliselt polnud nii. Ühel hetkel oli kuulda karmimat mootori häält ja laev hakkas sadamakaist eemalduma. Vaatasime huvi pärast kella, paar minutit varem sättis minekule, ju kohad täitusid ja mis ikka oodata. Rahvast oli päris palju, salong oli peaaegu täielikult hõivatud ja inimesi oli ka väljas istumisaladel, nii ees kui taga.
Me ees istusid umbes natuke üle keskea inimesed ja üks vanem naisterahvas peatus nende juures, kimp õrnroosasid roose käes ja teatas õhinal oma plaanis neile. Tal olevat kavas teha Kihnu Virve auks üks väike mälestustsetemoonia merel, visates roosid vette. Kapteniga olevat ka räägitud. Paar meesterahvast kuulasid seda huviga ja jagasid ta mõtet.
Mu juunioril tekkis ka soov minna välja uudistama. Läksin kaasa ja jätsin kaaslase pakke valvama. Väljas oli küllaltki jahe tuul otse merelt ja oli hea, et salongis kiirelt istmete vahel tegin pükste vahetuse, nüüd oleks küll ära end külmetanud. Mul saartega vähe kogemusi ja arvasin, et siin on sama kuum nagu Naissaarel. Seal oli küll põrgu kuumus kõikjal ja sellepärast arvasin siin sama on. Mulle eriti ei meeldinud välialas olla ja tulin sisse, noor kaaslane tahtis välja edasi istuma jääda. Usaldasin ta sinna, ta juba suur ja mis seal ikka.
Inspireerivad vaated.
Salongis oli rahvast vähemaks jäänud kui tagasi tulin. Meie ees olev rida täiesti tühi, aga peagi tuli sinna keegi asemele. Kuskil üheksa paiku oli planeeritud väike mälestustseremoonia. Tahtsin ise ka seda näha ja läksin asja uurima. Välialal oli publikut palju kogunenud ja sättisin ennast ka oma juuniori juurde. Siin oli üsna tuuline, aga samas ilus vaade merele. Eriline mere lõhn ja hästi puhas ning karge õhk, vahel harva oli tunda ka laeva heitgaase. Kauguses oli paistmas maariba ja püüdsin arvata mis saare või poolsaarega tegu. Manija paistis hästi silma oma madala valge tuletorniga ja mõne majapidamisega põlispuude vahel. See saar on ka koht, mida tahaksin millalgi külastada. Siit eemalt vaadates oli ta väga ahvatlev ja ilus.
Mälestustseremoonia.
Ootasin mälestushetke Kihnu Virve auks ja ei saanud kohe aru kuidas seda läbi viiakse ja ega ma ei näinudki rooside vette viskamist, nägin, et naisterahvas käis all autotekil kimp käes ja rohkem teda ei märganud. Püüdsin pingsalt jälgida veepinda, aga ei midagi. Täna oli tuuline küllaltki ja võib-olla neelas väike laine õied kohe ära. Siis sai selgus majja, kui kapten ruuporist hakkas asja selgitama. Laeval võeti tuure maha, jäi peaaegu korraks seisma, kõlas sireen ja peale seda võeti mootoril taas tuurid üles ning alus tegi tiiru ümber oma telje ära. Sellest jäi veepinnale kummaline ring sileda pinnaga, kuhu ei tekkinud kohe uut lainetust. Peale seda jätkas laev tavapärast sõitu. See oli väga tore ja eriline šest, aga ma ei mõistnud miks oli tänasel kuupäeval seost Kihnu Virvega. Võib-olla lihtsalt peeti armastatud rahvalaulikut jaanipäevade puhul meeles.
Kaua välialal ei olnud ja tulime salongi sooja. Olime natuke üle poole teekonnast läbinud ja hinge tekkis väike ootusärevus ning suur uudishimu. Kihnu tuli aina lähemale.
Rattalaenutus.
Saarele saades tundus siin õhutemperatuur täitsa paras olevat ja kaldus kohati jaheda poolseks. Üsnagi sadama lähedal hakkas silma rattalaenutus, jalgrattaid suures koguses, vabalt saaks terve laevatäis turiste neid korraga kasutada. Jäime huvi pärast hindu vaatama. Esmalt hakkas silma elektrirataste hind, mis natuke kalli võitu ja nende valik oli väiksem ka.
Peagi ilmus välja üks pikem prillidega meesterahvas ja hakkas meile jalgrattaid pakkuma. Tuli välja, et kõik siin sadamas näha olevad rattad kuuluvad temale. Meid juhatati tavaliste juurde ja nende päevahind oli parem. Lisaks pakkus ta pagasiveo teenust ka majutuskohta. Meil oli plaanis olla saarel kaks päeva, seega laenutasime selleks ajaks rattad. Valisin valge ratta, tundus täitsa mugav. Raam oli ka enamustel mugavust lisavalt kaardus, mis võimaldas kergemat peale minekut. Nagu lubatud, siis viidi me seljakotid majutuskohta autoga ette ära ja ise sõitsime ratastega järgi.
Majutus.
Huvitav saar Kihnu ka selle poolest, et enamus teid asfalteeritud, mida ei osanud eales oodata. Ratastega liikudes möödus mõni kilomeeter majutuskohta kiirelt, hea, et ikkagi laenutuse kasuks otsustasin, olime nagu nipsti öömaja juures. Jõudsime just hetkeks, kui me kotid olid kohale toimetatud ja nägime autot lahkumas. Me valisime mitme majutuskoha vahel ja valik langes kõige erilisemale. Leidsin, et aidas pole kunagi ööbinud ja veel eriti huvitav kogemus vanades taluvoodites magamine.
Meid registreeriti kiirelt ja mugavalt sisse ning avastusretk võis alata. Meil olid ka naabrid aida teises otsas juba enne meid kohale jõudnud. Mees ja naine kolme lapsega, tundsin nad kohe ära, sest nemad olid ka laevas me läheduses.
Stiilne tuba.
Tutvusime siis oma toaga. Kohe märkasin, et majutuskoha kodulehel oli ühe voodi kohal ka valge linik seinal, aga võib-olla saime teise toa või linikut lihtsalt polnud. Koht oli vahva, meeldis internetis ja ka nüüd, väga ajastutruu sisustus ja muidugi väga Kihnulik. Muidugi ainuke tülikas asi oli see, et pidi alati meeles pidama, et enne uksest sisenemist või väljumist end kummargile veidi võtaks, muidu lõi pea ära. Mõtlesin, et kas tõesti olid vanasti inimesed nii lühikesed.
Saare avastamine.
Panime oma liigsed asjad tuppa hoiule ja suundusime ratastega ringreisile. Ilm oli ilus ja päike paistis tugevalt, aga meretuul jahutas samas, seega pikad püksid ja lühikeste varrukatega särk oli paras. Peakatet ka vaja polnud ja mul see poleks nagunii peas püsinud rattasõidul.
See saar kummaline, algul tundsin, et ei taha omaks võtta nagu. Seda sedasi, et ma ei tundnud kohe siin midagi erilist olevat, tundus nii maismaa moodi olevat. Esimene asi, mis juba looma hakkas, olid mõned mooni puhmad söödis.
Sõitsime sinna kuhu arvasime, kaarti ei olnud ja saar ise ka väike, sõidab läbi igati ka ilma kaardita. Orientiiriks asfalt, kui sellel püsida, siis näeb enamus objekte ära. Viidad olid siin iga käänaku peal ja see kergendas liikumist, kaarti nagu otseselt polegi vaja.
Järjest huvitavamaks läks, saar hakkas end nii-öelda avama. Kiviaed koos vana hoone ja sõidukiga oli küll juba pulssi kiirendav kombo, tänapäeva mõistes eksootika. Sõiduk oli vana hästi ja leidnud endale uue funktsiooni, lillekasti hoidjana. Huvitav masin, mis võis olla päris kummaline, nimelt tal olid all vankri rattad. Mõtlesin, et ei olnud sel siis mingeid amorte ja iga muhk ning lohk läbi käis. Olime ise ka Kihnu teedega tutvunud ja olgugi, et asfalt, siis raputab hullult, augud täidetud lihtsalt ära ilma korraliku tasandamiseta ja rattaga üle sõites sarjas karmilt.
Liiklemise eripära.
Täna, esimesel päeval kavatsesime käia läbi saare suurimad vaatamisväärsused, et teisel päeval vaadata ülejäänud kui midagi nägemata jääb. Plaan oli siis esimesena minna tuletorni vaatama. Kaarti me ei viitsinud vaadata, ei saa ju nii sõita, nina kepsus kogu aeg. Läksime umbes, lootes saar väike ja kõik teed viivad kuhugi, abiks olid ka muidugi teeääres viidad. Ratastega oli ikka hea küll, palju kiiremini sai edasi ja oli jahutus ka omastkäest võtta. Mõni kilomeeter möödus kiirelt, see tundus lihtsana, näiteks seitse kilomeetrit polnud mingi maa. Polnud ammu ratta selga saanud ja seoses sellega polnud mu keha harjunud sellega. Mul muutus tagumik nii kohutavalt valusaks, et iga väiksemgi kühm ratta all andis ebameeldivalt tunda. Eriti hull oli rattalt maha tulles, siis lõi terava valu sisse. Tuli mõte sadamasse minna ja lihtsalt vahetada parema mudeli vastu. Seda pärast objektidega tutvumist, sest sellest taastus mõne aja pärast.
Täna rahvast oli liikvel palju, seega liiklus oli väga tihe, veidi harjumatu ja veider väikse koha kohta. Natuke imestama pani see, et ega kohalikke ei näinudki liikvel olevat sellisel viisil nagu oodanud olin, näiteks külgkorviga mootorrattal või jalgrattal. Autoliiklus oli ka küllaltki tihe ja teed käänulised. Tihti tuli ette olukordi, kus äkki auto oli vaateväljas ja pidi hoidma kindlal käel lenksu, et mitte tee äärde võttes lahtisel killustikul vibama ei hakkaks, sest see oleks lõppenud kukkumisega. Teed kitsad ka ja vaateväli piiratud, seega pidi alati arvestama teiste liiklejatega. Saar näis olevat turiste täis. Tundsin nad kohe juba kaugelt ära, rataste kuju ja värvi põhjal, sest kahte sorti tavalisi ainult oligi, valged või roosad. Roosat mudelit liikus rohkem kui valget.
Kihnu tuletorn.
Tuletorn oli ilus kui kaugelt üle metsa paistma hakkas. Valge ja sihvakas. Ümbruses palju rahvast ja õues oli siin piirkonnas põrgukuumus, meretuul millegi pärast siin kõikjale ei ulatunud. Torni kõrval mõned maakividest kõrvalhooned ja eriti üks näis tuttav teistelt saartelt. See tuletorn eriline, et pole kohapeal ehitatud, vaid on mujalt toodud ja siin kokku pandud. 1865. aasta kohta see väga modernne saavutus. Inglismaalt ta siia toodi ja pandi siin kokku. Kihnu tuletorn on ainsana säilinud neljast teistel saartel olnutest.
Suveniirid.
Torni jalamil väikses maakivist hoones suveniiripood ja sealt sai torni külastamiseks pilet hangitud. Perenaine oli rahvariietes ja sai sedasi hea ülevaate milline see reaalselt seljas on. Põhiline toon punane, sekka erinevad mustrid, mis moodustab kokku väga ainulaadse ja ilusa komplekti.
Suveniiripood oli väike, aga hästi rikkalik. Soetasin endale ja emale mõne meene. Perenaine oli hästi lahke ja lubas meil seljakotid alla jätta, lubades kompsudel silma seni peal hoida. See oli temast väga kena, sest seljakotiga sinna torni minek raske. Mind veidi üllatas selline lahkus, tavaliselt on oma asi kuidas käidud saab, abi pole mujal pakutud.
Torn seest.
Torn kajas külastajatest hästi. Nagu uksest sisse astusin, siis siin oli kohe ja tugevalt tunda inglaslikku vaibi, ehk siis päritolu energia on sees. Stiil ka natuke selline. Värvid mulle meeldisid siin, rõõmsad ja julged, mis omavahel kokku sobitatud. Lisaks siin olevat ka näitus. Seekord olid siin väikesed maalid torni kohta igal korrusel ja ilusad tööd olid, mulle meeldis kunstniku stiil, aga autori nimi meelde ei jäänud. Tööde ilust oli tugevam muidugi torn ise ja põnevus tippu saamisest, seega piltide juures palju ei peatunud, osasid ei vaadanud üldse lähemalt. Märkasin, et maalidele ei pööranud teised külastajad ka tähelepanu, mindi tuimalt mööda.
Trepp kõrgemale oli küllaltki kitsas, järsk ja spiraalselt tugiposti ümber. Iga väiksemgi heli kajas siin seintelt vastu ja nii sai aimu kui kaugel on vastu tulev külastaja. Külg ees pidi seisma jääma kitsa trepi puhul, muidu ei mahtunud teine mööda. Üleval oli üllatus, päris üles ei saanud, aga väljaspoolt oli võimalik teha tiir ümber torni.
Vaated tipust.
Kasutasin võimalust, külastajaid üleval põhimõtteliselt ei olnud parasjagu ja läksin välja vaateid nautima. Siin oli hästi tuuline ja pääsukesed lendlesid õhuvoolus. Vaated olid lahele ja saarele lummavad, neid võis imetlema jäädagi, aga kahjuks polnud seda aega pikalt. Tuul oli ka karm, küllalt jahe ja sasiv. Kuulsin alt uusi hääli ja tegin kiirelt tiiru ümber torni ära. See oli ilusaid vaateid pakkuv ja ka natuke hirmus, väike kõrgusekartus lõi välja. See torn oli mul esimene mida üldse külastanud olen. Plaan veel mõni rahvale külastamiseks avatud tuletorni üle vaadata.
Avastused torni lähedal.
Torn üle vaadatud sai, siis me kohe siit ära sõitma ei hakanud. Kõrgusest märkasin, et külastajad lähevad edasi kividele ja mind hakkas ka huvitama, mis seal olla võiks. Rand siin oli hästi kivine ja koosnes põhiliselt suurtest maakividest. Neid mööda siis läksin, kivilt kivile astudes. Mingi aeg sai kuiva jalaga edasi liikumise võimalus otsa ja pidi otsustama mis edasi.
Nüüd sain teada ka põhjuse miks mõned inimesed siia tulnud olid, luik nelja tibuga toimetas seal. Luigepojad olid veel hallides udusulgedes ja nad nägid sedasi välja armsad karvapallid. Tahtsin neist pilti saada, aga nad olid selleks liiga kaugel. Edasi enam lihtsalt minna ei saanud, kuna kive jäi vähemaks. Tuli otsustada, minna edasi, mis tõenäoliselt tähendaks paljajalu liikumist või loobuda. Ma võtsin saapad jalast ja läksin edasi. Kiusatus oli selleks suur, mitte ainult luikede pärast, vaid ka kaugeim punkt meres. Paarike juba oli seal. Vesi oli õnneks hästi madal ja soe nagu vannivesi, aga põhi vetikatest libedam kui kiilasjää. Pidi nii aeglaselt ja tunnetades astuma, raske oli püsti püsida, aga kohale sain. Vahel astusin veest väljaulatuvatele kividele ja need olid päikesest kuumaks köetud ja see oli nii mõnus talla all.
Luiged sain lähemalt üle vaadatud, aga piltidega rahule ei jäänud. Tulin sama moodi tagasi ka. Ühte nastikut nägin ka kivide vahele kiirelt kadumas. Sõbral õnnestus kuiva jalaga see väike retk ära teha. Enne sõitma asumist tegime kiire söögipausi ka, et tarvitada kotist riknemisohus kraam ära.
Kihnu muuseum.
Järgmisena oli kavas minna muuseumit vaatama, see teine suurem vaatamisväärsus saarel. Tee sinna möödus samuti kiiresti ja küllaltki kerge vaevaga, viitade abil saime muuseumi juurde välja. Muuseum asub Linakülas, Püha Nikolai kiriku vastas.
Esmalt tabas mind väike pettumus, maja oli üle võõbatud roosas toonis. Internetis oli üleval veel vanem pilt kus maja palju värvikirevam. Nüüd oli natuke tagasihoidlikum välisilme ja natuke sellest pettunud. Muuseumi välisuks oli kinni ja me mõtlesime, minna või mitte sinna sisse. Aega jagus küllaga sulgemiseni ja me otsustasime ikkagi minna. Uksest sisse astudes avanes me ees üsna korralik ja kaasaegne muuseum. Lahke perenaine lubas ka siin meil seljakotid jätta ta valvsa pilgu alla. Me olime siin hetkel ainsad külastajad ja sellepärast mõjus see koht natuke teisiti. Sedasi oligi parem kõigega rahulikult tutvuda. Küsisime ka luba pildistamiseks ja saime selle loa. Ma natuke imestasin selle üle, sest paljudes kohtades pole see lubatud. Siin saarel käib elu teistmoodi, kohalikud on turistide suhtes avatud ja lahked, nendest oleneb ju sissetulek, raha sissetoojat peab hästi kohtlema.
Haridusele pühendatud ruum.
Esimeses ruumis, kus asus kassa, oli meeneid ja kaarte. Teises ruumis oli valik juba huvitavam. Selle temaatika oli haridus ja keskendunud ühele koolmeistrile, kel oli mitu ametit. Esimese ruumi väljapanek ka sellepärast vastavat teemat, et enne muuseumi asus siin majas Kihnu kuueklassiline kool. Aastal 1974 tuli siia muuseum, mis läbis põhjaliku renoveerimine 2009. aastal. Mulle meeldis siin ruumis nurk, mis kujundatud väga kodust tunnet tekitavalt. Seal asus vanaaegne seinakell ja all puidust nukuhäll, kus sees mõned käsitsi valmistatud kaltsunukud. Üks oli eriti vahva, sest talle oli kootud ehtne Kihnu troi selga. Tapeet oli ka huvitava mustriga, mis arvatavasti pärines tollest ajastust. Sellist tänapäeval enam kusagilt ei leia.
Samas ruumis oli huvitav näha ka taluaegset koolipinki. Vaatasin seda ja mõtlesin, küll olid ikka toona inimesed väikesed, tänapäeva seitsmeaastane küll siia normaalselt istuma ei mahu. Nüüd järeldasin, et inimesed olidki toona lühemad.
Veidi interaktiivsust.
Järgmises ruumis oli juba teine temaatika ja seinal interaktiivne monitor, kus käimas mustvalge film ja mida oli võimalik vaatama jääda vanale talutoolile, mis üks osa eksponaatidest. See ka huvitav, et külastajatel oli lubatud kasutada näituse osana olevat tooli videote vaatamisel, pole üheski teises muuseumis sellist võimalust kohanud. Mu juuniorile väga meeldis see lühifilm ja oli huvitatud kõigest mis siin oli. Meil aega oli küllaga ja saime omas tempos kõike lugeda infoks. Minu jaoks oli antud ruumis kõige huvitavamaks esemeks vanaaegne hõbeda kaal. See nägi küll selline välja, et kui poleks otsinud nimetust, siis ei oskaks arvatagi.
Siin ruumis sai näha selle tooli kohal, ahju siibrinupu külge rippuma seatud ehtsat Kihnu troid. Seda oli kõvasti kantud, küünarnuki kohtadest hoolikalt lapitud käsitsi nõelumise teel.
Edasi ruum merenduse ja sekka ka veidi põllumajanduse teemal. Esemed nii väga siin polnud huvitavalt rabavad, aga selle ruumi põrand oli küll tavatu. Klaasist vahedetail tekitas ebakindla tunde üle minekul, aga selle all oli kujutatud merepõhja ja näidatud kaabli kulgemist.
Järgmine tuba riietuse teemal ja tutvustas põhjalikumalt pulmakombeid, mis kihnlastel erilised ja selle poolest ka UNESCO kultuuri pärandi nimistusse kuulub. Lugesin seda ja ei jäänud mulle täpselt meelde, aga see protsess on pikk, võib kesta mitu päeva. Kõik algab kosjaskäiguga, kus kokku lepitud väikesed nöansid. Näiteks, kui tütarlapsele peigmehe kanditaat sobis, siis kinkis ta talle seelikuvöö kokku rullitult.
Järgnevad toad olid väiksematele tööriistadele pühendatud, näidis veimevakk oli ka klassi taha üles seatud. Eraldi tuba oli pühendatud ainult naivistlikule kunstivoolule. See kujutas endast igapäevaseid ja küllaltki realistliku sisuga maale.
Realistlik näitus.
Viimane tuba juba veidike ajastu edasi ja temaatikaks kaherattalised mootoriga sõidukid. Üks vana mootorratas oli keset tuba ja muidu põrandapind lage. Seintel oli rikkalik pildimaterjal. Aegajalt oli kuulda motikate möödumise heli ja ma arvasin see tänavalt tuleb, sest muuseum asub tee ääres ja mõni aken oli pärani. Sõber avastas, et see hääl pärineb üldse kõlaritest, mis olid lae all nurkades. Igatahes see oli neil hästi tehtud, efekti mõttes see töötas tõesti ja oli küllaltki loomutruu, mõtlesin küll vahepeal, et mis lahti, nii palju kohalikke vurab siit mööda.
Teine muuseumihoone.
See ruum oli viimane siin hoones, aga sellega polnud muuseumi külastus veel läbi. Perenaine ütles kohe algul ära, et üle hoovi on veel üks hoone külastajatele avatud. Käisime siis seal ka ära. See hoone oli ilma vahelaeta kahekorruseline ja talade peal olid suured paadid, teine korrus mere teemaline arvatavasti. All oli ainus huvitav asi vana külgkorviga mootorratas, mis nägi vana ja räsitud välja, õli lõhna tuli ta juurest.
Teisel korrusel oli mere ja kalanduse teema. Kalavõrkudest oli trepil isegi piirded ja tohutud infotahvlid kalade kohta. Kuna all oli välisuks kogu aeg lahti olnud, siis seoses sellega teine korrus paksult kärbseid täis. Neist sumises katusealune nagu mesitaru, nad olid uimased ka ja mõni lendas vastu nägu. Laps kartis sellepärast algul siia üles tulla, aga sai oma hirmust võitu ja luges kalade kohta. Neid infotahvleid oli palju, selle ei viitsinud ise ka kõiki läbi lugeda.
Kokkuvõtvalt ikkagi äge muuseum väikese koha kohta ja oli palju tegelikult vaadata. Külastajaid käis kummalisel moel vähe ja ka siseturistid. Meie külastuse ajal käis üks paarike ainult ja kõik, miks siia näiteks välismaalased ei tulnud, või neil mingid teised päevad.
Ohtlik olukord.
Nüüd said meil põhilised objektid vaadatud ja otsustasime majutuskohta sõita puhkama. Rahvast saarel oli palju, liiklus nii tihe, autosid tuli iga natukese aja tagant mööda. Teed siin kitsad ja kurvilised, pidevalt pidi valmis olema ootamatuteks kohtumisteks. Rattaga kohalikke ei näinudki, pigem siin liigub turist nii. Kohalikud lasevad autoga ringi. Ma kujutasin ette, et siin sõidetakse ka praegusel ajal külgkorviga mootorrattaga, aga midagi sellist ei näinud kordagi.
Teel koju tuli ette ka üks ohtlik olukord. Nägin äkitselt kurvi tagant tulemas tohutut suurt ratturite gruppi, kes olid veidi vist jommis ja ei tahtnud kuidagi teele ära mahtuda. Nad olid väga lõbusas meeleolus, lärm oli vali. Nende reageering meie suhtes oli ka aeglane ja kokkupõrke vältimiseks sõitsin sõbraga hästi kõrvuti ja laps me taga. Sellest oli veel vähe, äkki oli auto ka vastu ja olukord näis kriitiline. Mul ei jäänud muud üle kui auto nina eest peaaegu teiselpoole teed keerata. See päästis olukorra ja keegi ei kukkunud ja ei saanud viga. Autojuht oli õnneks arusaaja ja jäi aegsasti seisma, kiirused ka õnneks väikesed. Kõik läks hästi, aga oleks võinud ahelkokkupõrkena lõppeda. Vanduma võttis küll mind selle pundi käitumine. Vaatasin tagasi seistes ja auto ei saanud ka neist kohe mööda.
Kiire poeskäik.
Majutuskohas oli rahvast keskmiselt, ühed telkijad olid, õuepealne ja tagumine kollane peamaja ka kasutusel. Me hakkasime priimuse abil süüa tegema ja seoses sellega hakkas meil vesi otsa saama. Käis igasuguseid mõtteid, aga siiski kõige kindlam ikka poest ostetud vesi. Seega siis peale sööki jäi laps puhkama ja meie võtsime kiire poetuuri ette. Aeg oli juba õhtus ja pidi kiirustama, sest vastasel korral poleks hommikul üldse vett. Kartsin, et püha on ja selle pärast pood ehk varem kinni pannakse, aga see oli asjata kartus, siin tavapäraselt kauplus avatud. Me jõudsime kiiresti sõites kohale, aga poes vee valik nigel, kuni ma leidsin teiselpool riiulit maast viieliitrise plänni. See oli soodsam kui liitrine. Võtsime ka paar purki muud jooki ja natuke sõitsime sadama suunas.
Kihnu sadam ja tuikav tagumik.
Tahtsime minna sadamat uurima ja muidugi palju tõsisem probleem tahtis lahendust saada. Mul ikkagi ei sobinud selle ratta sadul, tagumik oli tulivalus ja edasine sõit olnuks puhas enda piinamine. Omanikku kusagil ei olnud ja ma vahetasin lihtsalt ratta ära. Valisin nüüd sadula järgi ratta. Punaka raamiga mudelil palju pehmem sadul ja vedrustus lisaks. Eelmisel puudus vedrustus ja oli jäigem ka. Pole ime, et tagumik jäi väga valusaks. See ratas oli kohe palju parem ja ma võtsin selle, valge tagastasin teiste rataste juurde. Roosa mudeli puhul meeldis mulle ka tugevam seisutugi.
Sõitsime nüüd sadama lõppu ja sättisime kividele istuma. Vaatasime merd ja rüüpasime jooke. Päike hakkas loojuma, aga täna sellest midagi suursugust välja ei kujunenud. Merel oli liikumas üks kaater, mis valmistus siia saarele tulekuks, keeras nina siia suunda. Meri oli nüüd rahulikum, lained läksid tasase ja kumeda loksumisega kivide vahele.
See kaater sõitis sadama suunas ja pardal oli kaks või kolm meest, ei mäleta täpselt. Üks märkas sadamakail tähtedest sadama nime ja käskis roolis olijal tagasi keerata pildistamiseks.
Jahte oli siin palju ja vaid mõni üksik isik toimetas nende juures, sadam muidu näis nii inimtühi.
Me öömaja.
Tänaseks aitas ja liikusime kodu poole, mõned toimingud ja ära puhkama. Esimene öö siis taluvoodites ja meil vedas rängalt, et oleme lühemat sorti inimesed. Üle 170 cm inimene neis voodites sirgu ajada täielikult ei saa. Minul oli küll napikas, pea vastu peatsit ja jalad vastu jalutsit. Külge keerates saatis vali krägin. Asemed muidu normaalsed, pehme küljealune ja mõnusalt paks tekk. Algul mõtlesin, et võtan maavillase raske teki ka lisaks, aga polnud vaja, tekk oli ise piisavalt soe.
Päev oli olnud väga tegus, aga mul kohe und ei tulnud, olin natuke üleval ja lugesin uudiseid. Täna oli võimalus saada osa Kihnu jaanitulest, aga me ei viitsinud minna. Kusagilt kaugelt kostus õrna tümpsu. Me naabrid olid küll sinna arvatavasti läinud ja saabusid kuskil ühe paiku. Nad olid lärmakad ses mõttes, et üks lastest köhis vahel hooti ja uks krägises ka. Ma tundsin ka end nüüd korralikult unisena ja jäin kiirelt magama. Hommiku poole ärkasin häälte peale üles aida juures, paar meesterahvast läks siit mööda.
Uus päev.
Kuskil üheksast ärkasime me kõik järgemööda üles. Naabrid veel magasid, aga tunni pärast kuskil ärkasid ka nemad me tegutsemise helide peale üles. Seinad kostusid küllaltki hästi läbi, arvasin, et palk pole nii heli läbi laskev. Juhtusin kuulma naabrite juttu, nad täna siia ööd ei jää ja seega meil teiseks ööks võib-olla oodata uusi naabreid.
Tänane päev oli ka ilus tulemas, päikeseline, aga natuke jahedam. Hakkasime süüa tegema. Selleks vesi priimuse abil keema ja matkatoitudele peale. See kiire ja mugav, samas pole toitainetevaene. Siit aida juurest avanes ilus vaade teele ja natuke oli merd ka näha. Sattusime õigel hetkel einestama ja märkasin just praami mandri suunas minemas. Ta liikus aeglaselt, aga samas kiirelt. Mõtlesin, et sellega vist me naabrid saarelt lahkusid.
Tänased avastamised.
Kõhud täis, siis otsustasime taas saarel veidike ringi vaadata. Täna küll kordades rahulikum päev, aga midagi ikka. Eile jäi meil sadamast vasakule minev tee läbimata ja mõningaid objekte oli veel. Kõigepealt sõitsime Kurase poe juurde, eile kamba peale ostetud viieliitrine veeplänn hakkas lõppema ja tahtsime osta uut, et oleks lahe majandada. Kurase poe juures oli rahvast palju, rattaid hulgi seina ääres. Märkasin kohe poe kõrval ühte väikest poekest, Merebutiiki, mis oli ka mul tänases plaanis, aga selle jätsime pärast poes käimist avastamiseks. Kauplus oli ka ostlejaid täis. Täna teadsin kohe kust leiab suure veeplänni. Eile jäi meist üks ja täna oli neid juurde toodud. Täna ostsin mina vee, sest eile ostis sõber ja nii tundsin end paremini. Kaardiga oli võimalik maksta, kuigi internetis leiduva materjali põhjal valmistusin sularahaga arveldama.
Poe teise seina juures oli üks vana mootorratas seismas. Sellist masinat siin saarel peale muuseumi näha pole olnud. Ma ei teagi, kas see sõidab ka või lihtsalt toodud turistidele vaatamiseks. Mind igatahes rõõmustas see leid, sest arvasin, et mis Kihnu see on ilma mootorratasteta.
Käisime siis Merebutiiki ka avastamas. See väike poeke, mis oli hästi tihedalt täis igasugust käsitöö toodangut, sokkidest kuni puutööni. Vaatasime lihtsalt siin ringi, et saada veel aimu Kihnu kultuurist ja elust siin saarel. Teine meeldiv avastus, et siin aus rahvas, ratta võib vabalt poe kõrvale jätta asjadega ja nad on ka naastes alles. Me veeplännid ootasid meid koos ratastega.
Saare vasakpoolne külg.
Järgmisena sõitsime siis otse sadama juurde, veeplännid jätsime ratta korvi kaasa loksuma, majutuskohta minema ei hakanud. Sõber oli ka teise plänni ostnud, seega 10 liitrit vett meil nüüd. Mul oli küll väike mure, et äkki ei pea ratta korv sellele raskusele vastu. Sõber oli üsna kindel korvi tugevuses. Vaatasin ise ka üle, tugiraam toetas ka eest ja sellest piisas. Tugevad rattad siin laenutuses, ütleks, et lausa lollikindlad. Ei juhtunud midagi isegi konarlikul teel ja mõnest august läbi kihutades.
Saare vasakpoolne külg tundus mulle kohe huvitav ja teistmoodi. Vaatamist oli järjest. Esimene kohe ilus ja korralik vaade merele. Lage rannaniit koos mõne suure kiviga mõjusid väga eksootiliselt mandri inimesele. Tee oli siin korralik ja võis samalajal vaadet nautida ning sõita.
Lambad.
Kurvis tuli üks majapidamine ja selle vastas oli karjakoppel, kus tee ääres ühe suure puu all olid arvatavasti Kihnu maalambad päikese eest varjus. Me peatusime ja parkisime rattad tee äärde, et lambaid natuke vaadata. Neid oli palju ja tundusid esmapilgul kõik uted olevat. Värvuselt ka iga loom oli isemoodi, näiteks üks must lammas omas ninast laubani valget jutti. Nad olid küllaltki inimpelglikud ja pidi järkjärgult lähenema, et nad ära ei jookseks. Kükitasime maha ja siis nad ei kartnud meid nii enam. Neid oli huvitav jälgida, enamik lebas mullale tallatud pinnasel puu all. Esimesed ehmunud sättisid end uuesti puhkama teiste vahele. Noored musta värvi lambad jäid puutüve juurde edasi pikutama ja märkasin, et üks neist oli isane, väikesed sarvenukid paistsid villa seest ja ta nüsis nendega puud aegajalt.
Kaugelt, sadama suunast oli ratastel tulemas üks paar ja ma olin kindel, et nemad ka peatuvad lambaid vaatama. Ma ei eksinud. Meil oli siis isu täis lammaste uudistamisest ja sõitsime edasi. See saare osa oli tõesti meeldiv, kohati tundus, et kõige ilusam jagu. Talukohad üksteise järel ja kõigil oli nimi välja toodud. Leidsime ühe huvitava rookatusega hoone, mille seinad olid ka väga tavapäratud. Seal ka tundus kasutatud roogu ja siis ühendatud kuidagi loodusliku materjaliga.
Põnev hoone.
Järgmisena äratas mu tähelepanu üks huvitava välimusega hoone. Seal oli seintel kunsti, mida tahtsin lähemalt uurima minna, aga seal oli vist väike kohvik ja õu rahvast täis. Loobusin sellepärast sinna minekust. Hästi natuke edasi jälle huvitav koht.
Rooslaiu talu toodang.
Rooslaiu talu pakkus suitsukala ja Kihnu leiba. Juba eelmine päev olin unistanud suitsukalast siin saarel, tahtsin mingit just sellele saarele omast rooga proovida. Pidasin ratta ilma pikemalt mõtlemata kinni. Hoov oli ka siin rahvast täis ja varjualune samuti hõivatud. Uurisin leti ääres pakutava valikut. Vaatasin enda ümber ringi ka, üks mees sõi arvatavasti ahvenat ja oli kuulda veoauto mürinat.
Tuulehaug.
Rahvast pungil kastiauto peatus samuti siin ja ma tegin kiire ostu. Seni kuni sealt külastajad maha ronisid, ostsin ma pätsi kihnu leiba ja kaks tuulehaugi. Lasin küll kauba kaasa pakkida, aga kiusatus oli kala proovida ja ma hõivasin ühe vaba koha ning asusime kala näppudega sööma. Kala oli ära rapitud ja pea eemaldatud. Esimesed suutäied olid küll võõrad, minu jaoks küllaltki soolane, aga ei muretsenud täna selle pärast, vett meil küllalt.
Huvitav leid tuulehaugi juures oli see, et ta luud olid sinakasrohelised. Sellepärast oli teda hea puhastada ka, kõik luud olid kergesti leitavad. Tuulehaug oli mulle täiesti uus ja seni proovimata kala. Olin küll kuulnud, aga nime ja kala kokku ei viiks. Liha oli tal kummalise tekstuuriga, kerge maitsega ja samas kergelt kiuline. See kala on röövkala ja arvan sellepärast ta liha oligi teise mekiga. Huvitav ta ka selle poolest, et teeb pika rännaku kudemiseks maha, tuleb Atlandi ookeanist Läänemerre kudema ja ka surema. Kudemise ajal teda püütaksegi, sest ta tuleb rannikule lähemale madalamasse vette. Kaks kala ostsin ja oleks ma teadnud, ta nii soolane on, siis ma poleks teist küll ostnud. Ühe kala sõime kahe peale ära, sõbrale pakkusin ka, aga ta ei tahtnud.
Lihtsalt sinna kuhu rattad viivad.
Sõitsime siis edasi seda teed mööda, läbi Rootsiküla. Märkasin teeääres ühte hoonet, mil ilus maal uksel. Peatusime ja läksime asja lähemalt uurima. Selgus, et tegu vana tuletõrjedepooga. Uksel oli QR kood, aga see oli ka pigem kunst kui infoallikas.
Sõitsime edasi majaka suunas, lihtsalt vaatamaks mida uut veel leiame. Otseselt midagi plaanis enam polnud, täna selline päev, kuis läksime sinna kuhu rattad viivad. Tuletornile lähemal oli ka rahvast rohkem liikvel. Nägin paremalt teelt suurt gruppi tulemas ja kihutasin ees ära, et oma punt jääks ühte ja võõra pundi sisse ära ei kaoks.
Tahtsime mere ääres täna olla, eile see ei õnnestunud. Arvasime, et majaka juurest saame randa. Pöörasime siis ühte teed sisse ja rattad parkisime kadakate vahele villu. Vaade muidu oli ilus, aga liiva polnud, ainult kivid igas mõõdus. Mind huvitas, mida edasi minnes näha on. Vaade kaugele merre ulatuvale kivirivile oli väga kena ja inspireeriv. Eile tuletornist nägin, et keegi kõndis seal. Täna tahtsin mina ka sinna jõuda. Hakkasin siis minema. Rand muidu kivine, aga kadakate vahel liivane. Mingid tundmatud taimed kasvasid kohati puhmastena. Nad olid välimuselt nagu mingid kõrbetaimed, sinakashallid ja okastega lehtede tipus, mis kergelt läbi püksisäärte tunda olid kui neist läbi läksin. Rannas tõusis hallhaigru parv üles, jättes maha kaks ilusat sulge. Ei õnnestunud saada sinna kivirivile, enne tuli suur kraav ette ja tulime tagasi tuldud teed mööda.
Meenus Metsamaa pärimustalu, oma erilise välimuse poolest. Tuletornist vasakule suunduvat teed mööda hakkasime siis uuesti tagasi tulema, kui nägime viita pärimustallu. Enne seda oli muidugi üks vana hoone, mille palgid aegade jooksul muutunud halliks. Siin oli nõuka ajal kanala ja kohalik kolhoos teenis munade müügist. Üks meesterahvas toimetas seal läheduses ja rääkis lisaks juba teada infole, et ta vanaisa oli siit talust pärit.
Pärimustalu.
Pärimustalu oli siit kohe järgmine ja kohe märkasin väikest pettumust tundes, et peamaja on üle värvitud kollase värviga, ilusaid kunstilisi detaile enam polnud. Mulle meeldis eelmine välimus rohkem, oli isikupärasem ja tekitas kordades rohkem Kihnu tunnet, oli ka selle pärast omamoodi reklaamiks. Selle pärast ma tahtsingi siia tulla, näha neid pildikesi, aga et siin selline korralik kultuuriprogramm on, sellest polnud muidugi õrna aimugi.
Folklooriprogramm.
Rahvast oli tohutul hulgal ja olime vist nii õigeks ajaks jõudnud kui võimalik oli, nimelt oli algamas muusikaline ja tantsuline etteaste. Koos oli mitu põlvkonda naisi ja kõik olid nad rahvariietes, mis ise juba vaatamisväärsus. Valmistuti rahvatantsuks ja mõned saatsid akordionil tantsijaid. Köeti ehtsat suitsusauna ja soovijatel oli võimalus mõne tunni pärast seda kasutada, saunavihta oli samuti võimalus kohapeal valmistada.
Keskenduti jaanipäevadele ja seoses sellega vastavad tantsud ning kõige vanem naisterahvas rääkis vanadest tavadest sel ajal. Enamus aspekte tuttavad, uus oli see, et ööseks pesu õue jätta ei olnud lubatud, kosmilised mõjud ja väikelaste riiete puhul pidi seda eriti järgima. Kui praeguse aja võtmes mõelda, siis natuke kummaline, aga huvitav teadmine. See vanem jutuvestja oli omamoodi staar siin üritusel, temast tehti pilte palju ja ta ei pannud seda pahaks, harjunud nagu sellega. Vaatasime paar kolm etteastet ja pikemaks siia ei jäänud. Programm oli üllatavalt hea ja me kõik nautisime seda. Tahtsime ikka mere äärde ka saada, muidu oleks tunne nagu midagi jääb poolikuks.
Linaküla rand.
Sõitsime Linaküla kämpingu juurde, seal tundus olevat kaardi järgi pääs mere äärde. Randa oli siin pikalt. Liiv küll pealt õrna taimestiku kihiga kaetud, aga rattaga sõita polnud siin võimalik, tuli käekõrval lükata. Siin küllaltki lage ala, liiv, üksikud kadakad ja jahedam tuul merelt. Rahvast oli siin suplemas küllaga, kuigi üsna jahe täna. Rannas paat oli huvitav ja üldse kogu vaade täitsa olemas, sellega võis jääda rahule. See paat arvatavasti siin sellepärast, et siin Suarõ ninäs (Saare ninas) oli vanasti lautrikoht ja räimepaatide randumiskoht. Siin hooldati ka merepüüniseid ja sorteeriti kalu.
Rannajoon tundus olevat ahvatlev ja me otsustasime natuke jalutada mööda randa. Otseselt liivaranda vähemalt veepiiril polnud, suplejad käisid põhimõtteliselt kivide vahel. Veest kaugemal liiv lahtine ja raske oli liikuda, isegi ratast käekõrval lükata. Vahel oli mõni lõik ka metsavahel. Keegi oli siin mingi sõidukiga sõitnud ja seda teed mööda siis läksime. Koht oli ilus ja sai nii öelda ranna isu ka täis. Läksime kuni tuli üks talukoht ja mööda randa edasipääs aiaga suletud. Läksime siis juba natuke korralikuma tee peale välja ja liikusime sõites majutuskoha juurde. Nüüd olime plaanitud kohad ära näinud ja tundsime, et oleme selle saare üle vaadanud.
Majutuskohas tegime oma toimingud, sõime teise kala ka ära, mis oli kuumale päevale vaatamata veel kõlblik, ohtrasti soola päästis halvaks minemisest. Proovisime kihnu leiba ka ja see meenutas peenleiba maitselt, aga sellest magusam. Ta oli värske ja õrn köömnete maitse oli tunda. Hea leib, täitsa söödav ka niisama.
Kõrvale kambrisse meil naabreid ei tulnud ja üldse oli rahvast vähe, mõned kes ka pikemaks jäid siia, siis neid juba hakkas nägupidi ära tundma.
Tagasisõit.
Hommikul esimese laevaga asusime siis tagasi tulema. Kell kümme väljus see ja oli sama mis tulles. Kõik oli saanud siin saarel olles natuke tavapärasemaks. Ainult see, et ei märganud ühtegi tuttavat nägu esimesest päevast. Meri oli täna rahulik, õrnad lained olid. Käisin ka Manilaidu vaatamas, tahaksin kunagi seal ka ära käia ja see koht läheb nüüd soovilisti ootele, et mu soov realiseeruks millalgi kindlasti. Laev teeb väikese möödasõidu laiust, sõidab natuke lähemale ja siis keerab nina Munalaiu suunas, seega lühikest aega on võimalik seda saart küljelt vaadata. Mulle meeldis Manilaidu siit vaadata ja passisin ekstra selle hetke, kui laev on küljega möödumas sellest saarest. Sel hetkel on päris palju võimalik ära näha, tuletorn hakkab esimesena silma juba kaugelt, mõned majad ja põlispuud. Just põlispuude poolest on see saar minu jaoks teistest seni nähtustest erinev. Siin on vaadata palju arvan.
Peagi olime Munalaiul ja kõik me valmistusime maha minema. Läksime alla autotekile kui praam sadamasse oli jõudnud. Autosid oli siin vähe, polnudki kogu pind hõivatud. Laeva tagumises osas paari masina jagu ruumi. Rahvas kogunes kõik alla ja osad hakkasid rivina seina ja autode vahelt minema ettepoole. Me ei hakanud seda tegema ja ootasime autode sõitma hakkamist,et siis minna kui seinapoolne rivi on sõitma hakanud ja siis viimase auto järel minna. Kiiret meil polnud. Masinaid oli kolmes kõrvutises rivis ja esimesena hakkasid sõitma mandrile keskmises rivis olevad ja kõrval olijad pidid ootama, see oli takistuseks ka jalakäijatele. Aeg aina läks ja see masinate maha minek näis lõputu olevat. Töötavate mootorite tõttu täitus autotekk heitgaasidest. Vaatasime, et me ees minevad inimesed saavad hanereas seina ja autode vahelt hästi maha, siis läksime meie ka. Hakkasime juba veidi muretsema, et jääme bussist maha, sest laeva ja bussi ajad olid küllaltki lähestikku.
inspiratsioon.
Õnneks bussipeatusse polnud palju maad minna, mõned sammud ja kohal. Äkitselt kõnetas mind üks rattaga üksi matkav naisterahvas. Ta küsis siit sadamast Pärnu suunal väljuva bussi tüüpi. Ta tahtis koos rattaga peale saada. Seletasin, et siin sõidavad suured bussid, mis keskelt ilma istmeteta ja soovitasin juhilt küsida. Aega veel oli ja me sattusime väga jutule, meil mõlemal hobiks matkamine ja temal tohutud kogemused. Mõtlesin, et sellist kambajõmmi oleks küll vaja. Küsisin talt saarte osas soovitust ja ta pakkus erilisemaks ja ilusaimaks saareks Pranglit. Soovitas sinna minna, kuna seal vaatamist jagub küllaga ja olevat väga talle meeldinud. Jätsin selle meelde ja kodus uurin, pole välistatud, et käin veel sel suvel seal ära.
Buss tuli ette ja läks kiireks ning ma ei jõudnud küsida ta nime, et edasi suhelda. Rahvast kogunes nii palju nagu ei kusagilt ja sai täis sõitjaid. Vaatasin, et see rattamatkaja ei küsinudki võimalust peale saada, või ei märganud seda hetke, aga igatahes ta peale ei saanud ja jäi kurvalt bussi lähedusse seisma. Rahvast tuli buss täis, kaks inimest istus isegi keskmise ukse juures maas. Mõni üksik istekoht jäi vabaks ainult.
Üldmulje.
Sõit koju oli pikk ja natuke väsitav. Kihnu muljed jäid kokkuvõtvalt tugevad, aga täiesti erinev Naissaarest. Need kaks saart on absoluutselt erinevad ja kui võrrelda neid saadud muljete intensiivsusest, siis Naissaar vajutas rajult. Sealsed militaarobjektid ja matkarajad olid võimsad. Kihnu mõjus mulle pehmemalt ja õrnemalt, siin nagu oleks muust maailmast eraldatud ja elu kulgeb sootuks teises rütmus ja rahulikumalt. Kultuuriline ja hästi tugevalt maalähedane on Kihnu. Vahel tundsin, et olen palju noorem ja vanaemal külas. Siin saarel nagu on säilitatud taluaegset olustikku ja jäädud sellega julgelt tänapäevases maailmas iseendaks.