Tõrva Tulede Öö üritusele ei olnud esialgu üldse plaani minna. Ei tundunud programm nii meelikõitev olevat. Siiski oli hea, et võtsin kuulda oma sisetunnet ja ikkagi läksin sellele üritusele. Rahvast oli keskmiselt ja muusika mängis. Ei teadnud ka kohe, mis artist parasjagu esines, aga ühes loos oli nagu midagi tuttavat ja meeldis pealekauba. Järgnevad palad olid mulle mitte midagi ütlevad.
Ümbrus oli peoks tohutult suur ette valmistatud. Veepinnale paigutatud suures hulgas põlevaid õueküünlaid ja osa valgusatraktsioone juba töötas, mõni oli pimedama aja ootel või ei paistnud veel silma. Mind hakkas nüüd tõeliselt huvitama, mis saab edasi ja milline kulminatsioon üldse kõigel on. Olin tulnud natuke liiga vara ja andis pimedamat aega oodata. Seni sai objektidega tutvust tehtud. Tantsumäele põhiliselt kõik koondunud oligi. Igale maitsele erinevat kunsti, mis kokku moodustas nagu muinasjutumaa. Leidsin, et seda kõike peab pimedas ka nägema, sest paljud efektid siis just kõige paremini nähtavale ilmuvad.
Pimedust oodates sai esialgu esimene tiir ära tehtud. Kõigepealt jäid silma suured ümmargused lambid puuvõras, mis valgustasid soojas toonis Veskijärve suunast Tantsumäele tulevat teed. Perves leidus mõni valge mustade täppidega asi, mille mõttest ma üldse aru ei saanud. Järgmisena kaks pesakasti vastakuti ja kui neile lähemale läksin, siis kostus veidrat muusikat sealt. Edasi sinise valgusega lamp, mis muutis läheduses olevad taimed ka siniseks. See oli küll kõige huvitavam esimesel pilgul. Jalutus tundus nagu mingis ebareaalses muinasjutus olevat, iga jupikese maa tagant mõni eripalgeline objekt. Helendavad südanekujulised lilled kahel pool teed ja vasakul roheliselt kumav niinimetatud portaal. See näis olevat väga lummav külastajatele. See koht polnud peaaegu mitte kunagi tühi, raske oli leida momenti inimeste vabaks pildistamiseks.
Jätkasin otse edasi. Midagi ka välismaist sisse toodud rajale. Kreeka killuke siin ja see oli teine, mis mulle meeldis. Praegu näis ta täiesti valgest materjalist olevat. Kohe kõrval mängis samuti muusika ja mõningad valgusefektid kumasid lavaesisele. Lastele meeldisid need erinevat värvi liikuvad täpikesed maapinnal. Aeti neid kilgates taga.
Siin tegi installatsioonide rada pöörde ja pidi tagasi linna suunas järgmise objektini minema. See oli ka vahva. Mulle meenutas abstraktset ämbliku võrku. Päevavalguses ühte ja heledat tooni näiv nöör oli veetud kolme puu vahele mitme kordselt. Tüve ümber mähitult oli eriti efektne. Vaatasin selle ära ja edasi ei läinud, midagi no nii kutsuvalt põnevat polnud. Oli küll kujutisi metsa all üles seatud, aga rohkem püüdis pilku niinimetatud portaali suunas tagasi minnes objekt “Kodu”. See oli lihtne, aga samas väga huvitav lahendus. Oli võetud kasutusse vana aknaraam koos akendega ja raami ümber veetud peenike punases toonis valgusvoolik. See oli isegi päevavalges hästi väljapaistev.
Rahvast lisandus järjest juurde, aga oli ikkagi veel vähevõitu, aega oli ka veel pimeduse saabumiseni. Oli võimalus nüüd minna läbi kolme erinevas suuruses ruudu, mis palistatud rohelise valguskaabliga. Selle objekti nimi oligi “Portaal”. Siit läksin läbi ja see oli kummalist tunnet tekitav, seda ei oskagi kirjeldada, nagu suruti korraks igast suunast kokku. Saan aru, miks oli see üks külastajate lemmik. Noored olid väga vaimustunud sellest.
Jäin nüüd natukene Õhne jõe kaldale seisma, parim vaade kesklinnale siit, ütleks, et parim vaade avanes. Kõik oli hästi näha, nagu peo peal. Jõekäärus oli ootamas palkidest püramiid ja selle ümber ringis põlesid mitmed väiksemad minilõkked. Need andsid parajalt suitsu ja see oli kogu etenduse oluline komponent, laserkiirte nähtavaks muutmise jaoks. Metsatuka peal oli juba praegu näha mõningaid laserefekte. Istusin natukeseks maha ja jäin siia natukeseks ootama, aega parajaks tegema. Praegu polnud veel piisavalt pime, aga hakkas hämarduma. Järjest enam tulid valgusefektid nähtavale. Tõotas tulla huvitav õhtu ja vaatemäng. Seda kõike vaadates näis, et väga palju on veel nägemata ja ainult ootamine on seda igati väärt.
Kui kõrvalseisjat oli hämaruses raske märgata, siis oli õige hetk kolida paremale vaatekohale. Läksin Veskijärve suunas, eesmärgiga lõkkele lähemale. Rahvast vooris meeletus koguses mulle vastu Tantsumäele. Kesklinnas oli kontsert just lõppenud ja enamus publikust vooris nüüd siia kokku valgusatraktsioone uudistama. Külastajaid oli nagu paisu tagant äkitselt lahti päästetud, korraga nii palju inimesi ja neid oli igal pool. Jõe ääres oli veidike hõredamalt.
Palkpüramiidi juures toimus ka askeldamist ja näis, et varsti algab süütamistseremoonia. Rahvas seda just ootas ja kokku kogunes. Sain otse jõe kaldale betoon servale istuma. Tulin õigel ajal, oleks natuke hiljem, siis pidanud püsti seisma jääma. Müürijupp tundus päevast veel üsnagi soe olevat. Nüüd oli juba käes arvestatav pimedus, enamus atraktsioone olid nähtavad kogu oma ilus ja võimekuses. Jäin imetlema seda põhi komponenti, palkidest püramiidi, selle ümber ringis minilõkkeid ja kogu selle krooniks olevat laserkiirte mängu. See oli pikemat peatumist väärt. Suitsuses õhus oli hästi näha erinevaid toone ja kiirte ulatust. Väga eriline ja kohati lausa maagiline vaatemäng. Selles oli kuidagi ürgset väge. Rahvast oli murdu lausa, tuhandetes kokku tulnud. Usun, et pealinnast ka siia tuldud. Mulle oli see kõik täiesti midagi uut, esimest korda sellel üritusel ja sellepärast ei teadnud ma kõigest ja algul jäi mõni asi ka arusaamatuks.
Väljas täielik pimedus. Lõkkeplatsi vaadates tundus, et midagi oleks nagu puudu. Rohkem tuld vaja. Nii sujuvalt ja kohati ka märkamatult läks üks inimene palkidest püramiidi juurde ja süütas selle tõrvikuga põlema. Rahvas ahhetas vaikselt ja mõni üksik kõvem hüüatus. Tuleleek ronis kohe kuhja tipu poole ja haaras materjali järjest enda alla. Lisaks laserkiirte mänglemine, minilõkked ja jõele ilmusid esimesed valgustatud ninaosaga paadid. Nüüd oli küll hästi muinasjutuline kogu vaatemäng. Tulukesi oli kõikjal, kuhu riputada või asetada oli võimalik. Pimedus oli korralik, tulede taustal kaarsild sinaka valgusega ja taevas ühtlaselt tumesinine. Siia võis istuma jäädagi, hea oli olla ja vaade suurepärane, aeg ka näis peatunud olevat, sellel polnudki tegelikult tähtsust. Olin siin pikalt, kuni lõke oli natuke põlenud. Enamus inimesi liikus kohe peale lõkke süütamist edasi. Rahvast jäi hõredamaks järsult, aeg oli ka väga hiline ja pooled külastajatest moodustasid lapsed. Arvatavasti laste äraminek kahandas piduliste hulka.
Liikusin ise ka edasi kui tundsin, et sai küllalt vaadatud. Linna poole edasi oli paar lahedat vanaaegset talutehnikat, looreha ja mingi asjandus kahe suure ratta peal. Need olid lihtsalt nähtavaks muudetud öös valguskaabliga. Lihtsad ja samas väga efektselt mõjusid.
Poolsaarel püüdis järgmisena pilke uhke valguskaabliga ehitud kontuur ja selle taustal huvitavad tantsijad. Nad esindasid kuud ja päikest ning nende kostüümid olid juba ise kunstitööd. Ma olin lõkke juures nii kaua, et kahte tantsunumbrit nägin ainult. Nad tulid peale esinemise lõpetamist rahvale lähemale ja oli võimalus pildistada neid. Siiski seda väikselt distantsilt. Üks mustas kapuutsiga mantlis mees lisandus ka neile ja hoidis kahte põlevat tõrvikut. Soovijad said nendega ka grupipildi teha. Nad olid üleni kostümeeritud, silmad välkusid ainult. Lähemalt vaadates tundus mulle, et nende silmad olid veidike ebaloomulikud, läätsesid kasutasid vist. Väga graatsilised olid nad iga pildistamise seeria juures ja poseerisid kaasa. Nende näoilme oli ka hästi emotsionaalne, suhtlesid rahvaga kehakeeles ja väljendusrikaste pilkude kaudu.
Kohe kõrval oli järgmine objekt, mis erines teistest kardinaalselt. Selle toimemehhanism juba ise erakordne. Tööpõhimõte looduses vikerkaare tekkimine, ehk siis kasutati veepiiskadel valguse murdumist ja sedasi projekteeriti pilt veekardinale. Lisaks mängis vastavalt temaatikale muusika.
Esimene pala jäi poolikuks, aga teine lugu oli huvitav. Jäin seda vaatama. Mida enam ma sellesse süvenesin, siis mulle tundus, et igal lool oli sõnum sees. Üks lugu ülistas elu, elu hoidmist ja selle haprust. Kujutati kõigepealt lendavat kotkast, natuke ahvi näo kontuure ja hästi palju inimloodet. See kindlasti oli seotud praegu maailmas toimuvaga. Muusika ka oli väga eriline, seda iga päev kindlasti ei kuule. Meenutas kohati väga šamaani rütme ja parmupilli tinistamist. See oli kokku miksitud sujuvalt elektroonilise muusikaga. Seda kõike nautisin ka pikalt, pool tundi vist küll, sest ühe loo vaatasin ja kuulasin lõpuni. Järgmine lugu tuli kohe otsa ja nii sujuvalt, et sellest polnud suurt aru saada, ainult pildid veekardinal reetsid uue pala algust.
Kohe teisel pool teed oli üks vana kivihoone saanud tänaseks õhtuks grafiti mustri peale. See oli ka vahva. Projektorit lasti peale erinevaid mustreid. Linnavalitsuse hoonele tehti sama tehnikaga, aga teises stiilis samuti muster peale. Pimeduses olid need hooned väga ilusad sedasi.
Tõrvaahju kujutise ette oli maa pinnale ka väike valgusmäng tekitatud. Kaugelt näis, et seal on kääbuste kokkutulek. Viirulises valguses oli see tõesti sedasi välja paistev. Lähemale saades nägin, et seal mängisid väikesed lapsed, kiivrid peas. Tõrvaahju sees põles punane tuli ja kostus omaette muusikat.
Bussijaama esine parkla oli täis kõikvõimalikke müügiputkasid. Kõrval suures välitelgis mängis üks bänd ja rahvas kogunenud sinna tantsu vihtuma. Jalutasin siit lihtsalt läbi, ei olnud midagi huvitavat. Linnavalitsuse hoone tagant läksin uuesti Tantsumäe suunas. Seal veel objekte oli ja tahtsin need ka üle vaadata. Siin ei olnud mitte ühtegi lisavalgustust ja vastutulevad inimesed vaevu nähtavad. Rada polnud ka kuigi turvaline, puujuurikad ja muidu ebatasane.
Esimene objekt selles pooles oli lihtne, aga samas omamoodi efektne. Valguskaabliga siksakid erineva suuruse ja kõrgusega. Lihtsuses peitub võlu kui osata märgata, leida. Selfide ja üldpildistamise jaoks head valgusolud. Siin sai sellega kõvasti mängida. Soe ja kuldse kuumaga valgus andis lisaefekti.
Tuli väiksem ports külastajaid ja loovutasin selle koha neile. Äkitselt nüüd pimedusse minnes oli tunda, et see ere valgus pimestas natuke pikemaks ajaks. Igatahes näisid mulle vastu tulevad ja maapinna ebaturvalisuse pärast ettevaatlikult liikuvad inimesed kui zombid. Neid muudkui tuli ja tuli, nagu zombide paraad. Mõni üksik külastaja oli natuke nokastanud olekus ka.
Kõrgel mändide vahel kaks nahkhiire kontuuri. Kehad punakad ja tiivad kuldsed. Need ka mulle meeldisid. Valgus mahedam ja silmi ei pimestatud. Sobisid siia kohta ideaalselt.
Suure lõkke juurde nüüd tagasi. See polnud veel alla langenud. Nüüd lähemal ja sootuks teise nurga alt sai laserkiiri näha, efekt oli ka võimsam. Seisin ja lasin vaatemängul end üllatada. Rahvast oli siin hõredamalt, aga oli tulenautijaid küllaga. Mõni oli ikka üsnagi lähedal. Ma ei riskinud, sädemed lendlesid taevast alla tagasi ja püsisid hõõgumas kaua. Huvitav oli kogeda kiirte vaatamisest ja nende liikumisest veidraid tundeid. Sai mindud otse kiirte alla, näoga lõkke suunas. Näiteks, kui mitu kiirt tulid ülevalt alla kõrvuti, siis tundus nagu oleks mingis ruumis ja selle lagi vajuks peale ja hakkab vajutama. Või siis, kui kiirte grupp liikus edasi tagasi, siis viilutamise tunne tekkis. Neid kombinatsioone oli lõputuna näivalt, tüdinesin enne ära.
Silla juures kolm helendavat oblekti ja kaugelt ning külgvaates ei saanud aru neist. Lähemalt vaadates nägin, et kolm erinevas suuruses kiili. Kasutatud pleksiklaasi või läbipaistvat plastikut, natuke sinaka tooniga valgusketti.
Tahtsin sillalt üle minna, aga ei saanud aru, miks üks mees ei lase rahval minna. Lasti üle jaokaupa ja teatud arv inimesi korraga. Taipasin, et sild vana ja väsinud ning võib puruneda raskuse all. Turvalisuse huvides ei lastud vabalt rahvast üle. Vastavat silti nägin alles ise järjekorras seistes. Minu ees oli paar tüsedamat naisterahvast ja neid lubati kahekaupa sillale, teised pidid ootama. Saledamaid lubati korraga viis üle. Olin keset silda, tundsin tugevalt selle vappumist. Mulle tuli küll suurem punt vastu, kui lubatud näis.
Tegin uuesti tiiru peale rajale. Kõigepealt otse suunas. Ka siin oli teed valgustamas mõned suured ja sooja valgusega ümmargused valguskerad. Edasi nüüd pimeduses efektne ämblikuvõrk, mis lillades toonides silmipimestav. Lilla valgus muutis kõik, mis valge lillaks, seega sai riietus ka korraks violetseks.
Niinimetatud portaali juures oli väike järjekord isegi. Paar fotograafi ootasid vaba momenti. Nii menukas objekt algusest peale. Noori ja lapsi tõmbas ligi nagu magnetiga. Mingi hullutav mõju pidi olema sel objektil. Mind huvitas, mis fenomen on siin ja ootasin sobiva hetke ära. Vahepeal sai käidud punase kontuuriga akna juures ja nüüd oli see sumedalt punase valgusega ja kergelt õuduka žanriga. Siiski selle objekti kujundus ja idee meeldis mulle.
Portaalist lipasin ka kiirelt läbi ja siis kõndisin paar korda rahulikumalt. Ma tundsin, kuidas miski nagu juukseid kisuks püsti ja veidike rõhuvat tunnet tajusin ka. Ruumilised objektid võivad kummaliselt mõjuda ja võimalik, et iga inimene tunneb seda erinevalt.
Lehtlasse pandud paar sinist valgust kiirgavad lampi andis kogu ümbrusele oma värvi. Muru oli nüüd sinisest kuni sinakas roheliseni. See läks suurepäraselt kokku kuldset valgust kumavate tulpidega. Nagu ebamaine muinasjutt, haldjamaa üheks ööks.
Esimene objekt, sinine lamp, mis puud siniseks muutis, lõpetanud töö. Kahju, sest sellest jäi pilt sootuks tegemata. Mis ikka, läksin edasi. Tahtsin näha, milline on nüüd tükike Kreekat ehk siis Akropolise nimeline töö. See oli nüüd üllatavalt efektne. Lillakas valgus muutis valged tükid tõelisteks kunstiteosteks. Millised värvid ja nii hästi omavahel kokku sobivad. Päeval polnud midagi näha, nüüd helendasid mitmes erksas toonis. Fragmendid inimskulptuurist olid liikunud teise kohta natuke. Käsi ja jalg enamvähem sama koha peal. Ainult sinakas toonis helendav pea vedeles sootuks teises kohas ja sobis, olenes vaatenurgast. Mulle näis selle töö mõte nagu tahetud kujutada hauast või tuhast tõusmist, Kreeka kultuuri uuesti sünd, millest sai alguse kogu maailma tsivilisatsioon. Tahetud kujutada millegi uue algust, millegi unustatud vana uut tulemist, aga positiivses võtmes. See töö meeldis mulle oma värvilisuse poolest just. Aeg väga hiline, aga siin oli rahvast palju, isegi väikseid lapsi ja neile ka siin meeldis väga.
Vaatasin tagasi tulles korraks ka üle jõe. Vesilehvik veel töötas, muusika mängis kõikjal ja jällegi olin just õigel hetkel siin. Äkitselt vajus lõke laiali, moodustades korraks tohutu tulepilve ja sädemete pahvaka kõrgusesse. See oli võimas, seal lähedal küll olla ei oleks tahtnud tol hetkel ja loodan keegi kõrvetada ei saanud. Nüüd võis küll peo lõppenuks lugeda, lõke muutus nüüd nii madalaks ja mannetuks.
Tegin mõned pildid osadest objektidest, sest rahvast oli vähem ja ruumi rohkem. Täiskuuna mõjuvate lampide valgust oli jäänud järjest vähemaks, töös oli vaid mõni üksik. Tohutu suur generaator viidi auto kastis minema. Sellelt paljud objektid oma energia saidki. Tagasi jõe ääres olles oli olukord nukram, vesilehvik oli seisma pandud ja koguti tehnikat kokku. Tagasi minnes elu käis veel täiega bussijaama ümbruses. Seal müügiputkad tegutsesid ja üks esineja lahutamas publiku meelt. Inimesi oli siin rohkem. Kell oli kuskil kaks, uskumatu, kuidas aeg oli lennanud.
Pärast kodus uurisin ürituse kohta lähemalt, varem lihtsalt ei süvenenud nii väga. Tegu oli siis kolmandat korda toimuva Tõrva Tulede Öö Valgusfestivaliga, kus sai näha 25 erinevat objekti. Uskumatult lahe üritus ja arvan, et järgmine aasta külastan ka. Oli kahju natuke, et varem ei osalenud. Aga lohutav oli teada, et tänavune oli üks võimsamaid. Mu lemmikud olid vesiratas, Akropolis, nahkhiired ja laserkiirte show.