Tänane jalutuskäik oli planeeritud taas ühele saarele, kuhu pole eriti lihtne saada, seega sai taas langetatud valik grupiga matkamise osas, liitudes adventurehiking seltskonnaga.
Salmistu sadam näis pilves ilmaga nii vaikne ja natuke isegi sünge. Purjekad kai ääres ootasid paremaid aegu ja nende juurest kostus kõlina taolist heli suurema lainetuse hetkel. Koht vaikne, aga samas siin ka elu käis, toimetati. Mingid vormis tegelased askeldasid ühe aluse juures, harjutasid vist midagi.
Meil oli aega pool tundi, olime jõudnud varem ja üks grupi liige puudus veel. Selle vaba aja võis sisustada oma äranägemise järgi, minna randa jalutama näiteks. Variante oli siin mitu ja esialgu oli üsna raske teha nende hulgast ühte valikut. Otsustasime, et jalutame suurtest maakividest laotud muuli laadsel sadamarajatisel, mis arvatavasti on lainetuse mõju vähendava eesmärgiga. Siin oli kõige parem olla, sai peaaegu kogu ümbrusest hea ülevaate. Otse ees oli hästi silmatorkav Pedassaar tumerohelise viiruna. Mõned teised piirkonnas asuvad saared veidike vaid kumasid kaugusest. Mõtlesin neid vaadates, et millised need oma olemuselt olla võiks ja seda enam, et iga saar on täiesti oma moodi. Rand oli ka siin päris arvestatav ja ulatus üsna kaugele välja.
Kõige enam tekitas minus kiusatust siinsamas asuv vaatetorn. Tahtsin sinna üles ronida ja vaadata kogu piirkonda hoopis sealt. Siiski loobusin, sest polnud kindel, millal puudu olev grupiliige tulla võib ja minek saarele võib olla äkitselt kiire. Lootsin seda teha pigem peale matka.
Ilm oli pilves ja aegajalt oli tunda mõnda üksikut suurt vihmapiiska näol. Pidevalt oli tunne, hakkab iga hetk sadama.
Väike tutvustus enne retke.
Lõpuks saabus ka viimane grupi liige ja kogunesime matkajuhi juurde ringi. Meil paluti end natuke tutvustada üksteisele, näiteks, kuidas matkamisega seotud ja miks valisid tänase retke.
Huvitav seltskond oli meil täna koos, kaks sügava militaarse huviga naist. Neist ühe tundsin kohe ära spetsiaalse seljakoti põhjal, et ta on raudselt ajateenija. Grupis oli ka üks püsiklient, kes on käinud selle firmaga mitmetel matkadel. Ühel naisel oli kaasa võetud ka neljajalgne sõber, eesti hagijas. Kummaline natuke oli ka see, et tripile oli tulnud suurem omavahel tuttavate punt. Nemad on sõbrannad olnud juba lasteaiast saadik. Kõige kummalisem oli veel see, et põhimõtteliselt kõik naised, ainsad meeshinged kui grupijuht välja jätta, olid mu sõber ja matkajuhi poeg.
Mingi hetk ilmus keset me tutvustus vooru välja üks räsitud välimusega vene keelt kõnelev meesterahvas, kes tahtis vist oma pruunikat koera meile maha parseldada. Keegi meie pundist oli seda sama tüüpi rannas juba kohanud ning oli samuti talle koera pakutud. See meesterahvas oli küllaltki pealetükkiv ja segas me jutu vahele pidevalt. Kiitis oma koera kui tubli ta on ja mida kõike ta teha oskab, poetades taskust samalajal peoga krõbinaid maha. Lõpuks läks ta me juurest ära .
Meeleolukas saarele sõit.
Peagi avati sadama väravad ja paadimees jaotas me grupi pooleks, sest alus oli liiga väike ja korraga meid poleks ära mahutanud. Kuus inimest sai korraga ainult kaatrile minna. Esimene grupp paigutati kaalu põhimõttel ära alusel, et sõiduk oleks paremini merel tasakaalus.
Ma ei hakanud kiirustama, ootasin koos ülejäänud pundiga teist vooru. Tegin seni kail purjekaid vaadates aega parajaks. Väike sadam ja lahkuvast alusest tekkinud kerge lainetus pani purjekad kõlisevat heli tegema. Linde näis ka siin olevat vaatamata halvale ilmale. Kaks pääsukest maandusid purjeka käsipuule puhkama.
Alus oli peagi tagasi ja teine pool grupist jaotati samal põhimõttel ära. Sain sõbraga kaatri pärasse istuma. Matkajuhi pojal oli peas nokamüts ja paadimees soovitas tal selle heaga enne sõitu peast ära võtta. Kaob muidu peast ja uppuma pidi ka kiirelt, ei jõudvat ümbergi pöörata, kui juba läinud on. Mul oli peapael kaasa võetud ja see oli siin hädavajalik.
Rahulikust sadamasopist välja olime saanud, siis paadimees enne hoiatas, et nüüd paneb kiirema käigu sisse. Mootor tõi kuuldele karmimaid hääli, aluse nina tõusis veidi püsti ja meist jäi viivuks vahutav rada maha. Tuul oli merel niigi tugev ja lisaks veel sõidust tekkiv, seega peapael oli asendamatu.
Natuke filmisin sõitu Pedassaare suunas, aga ei näinud mõtet seda pikemalt teha. Oleks ma teadnud paadimehel varuks olnud vimpkat, siis filminud kauem. Nimelt natuke maad enne saart tegi ta ootamatult kaatriga korraliku drifti. Alus oli kohati nii palju kaldu, et vesi oleks peaaegu sisse tulnud. Sellele polnud aega mõelda, oluline oli hoopis antud hetkel kõvasti kinni hoida. Lisaks veel tugev tuul ja mõtlesin, kas ma ikka oleks jõudnud hoida ühe käega ainult kinni ja teisega filmida. Natuke kahju, et ei saanud seda jäädvustada, aga mulle meeldis peaaegu kaheksa kujuline drift.
Esmamuljed Pedassaarest.
Pedassaare saar on selle poolest eriline, et sel pole üldse sadamat. Siia saavad tulla ainult väikesed alused. Koht, kus meie randusime, oli järsult sügavamaks mineva põhjaga. Paadimees läks esimesena ja pani meie jaoks pingikese rannaliivale ning aitas käega toetades meid ühekaupa maha. Esimesed sammud siin saarel polnud lihtsad, rand küllaltki adrune, mis omakorda üsna vesine. Jala all lirtsuv vetika kogum tekitas veidi ebakindlust.
Kindel maa jalge all oli, siis sai rohkem ümbrust vaadata. Esimesena jäi silma suur puust, väsinud ilmega Pedassaare lõkkekoha viit. Olime seega saabunud täpselt matkaraja esimese punkti juurde. Siin saime ka kokku esimesena saarele jõudnutega.
Matkajuht juhatas meid natuke metsa sisse jääva lõkkekoha juurde. Teel sinna leidsime ühe korraliku välimusega aiakäru kummuli asendis. See olevat märguandeks, et saare teises otsas olev metsamajake pole veel hõivatud.
Fakte Pedassaare kohta.
Pedassaare lõkkekoha juures tegime esimese suurema peatuse ja matkajuht rääkis meile mõningaid huvitavaid teadmisi selle saare kohta. Kõigepealt, kuidas on üldse tekkinud selline nimi. See on lihtne, kuna siin saarel kasvavad männid ehk pedajad, siis sellest ongi tuletatud nimi Pedassaare. Mandrist lahutab seda saart vaid kilomeetri laiune veeriba.
Minu jaoks veidi üllatav oli teada saada, et siin on olnud kunagi rebasefarm. Saarel on peetud lühikest aega kõrtsi ning on asunud piirivalvekordon.
Pedassaar on Kolga lahe vanim ja kõrgeim saar, mis kerkis merest ligi 4000 aastat tagasi. Siinsetest saartest on ta kõige metsasem, valdavalt keskealine sambliku- ja kanarbikumännik. 50ndatel on olnud siin põleng, peale seda istutati uued männid.
Kaartidele kanti saar juba 17. sajandi lõpus. Teadaolevalt asustati Pedassaar 19. sajandi alguses, mil siia rajati metsavahikoht. Tänapäeval on saar asustamata ja seda haldab Riigimetsa Majandamise Keskus. Pedassaare matkaraja pikkus on ligi 4 kilomeetrit.
Pedassaare matkarada.
Saare läänekülg.
Lõkkekoha juurest alustasime matkarajaga tutvumist, seega valisime saare vasakpoolse külje. Lisaks matkarajale oli meil pärast plaanis ka ülejäänud osa saarest avastada, mis tegi kokku ligi kuus kilomeetrit retke pikkuseks.
Esimese asjana märkasin, et siine mets on hästi tihe ja muid puid siin ei kasva. Mets on nii ühtlane, suuremaid puid oli mõni üksik. Matkarada kulgeb üsna ranna lähedal, seega on võimalik mõlemal silma peal hoida. Mida rohkem edasi läksime, siis seda enam leidsime siit midagi uut. Rannajoon oli kõige enam erineva ilmega ja järjest kivisemaks läks.
Natuke maad edasi leidsime teise lõkkekoha, mis esimesest küll lihtsam, aga samas asus see kaunima koha peal, pakkudes merele ja rannale ilusamaid vaateid. Peagi leidsime ka kolmanda, külastajate endi poolt loodud lõkkekoha. See oli neist kolmest kõige lihtsam, mis koosnes okstest kokku pandud raamistikust ning kividega ääristatud tuleasemest. Seda on kasutanud kunagi väga minimalistlikud matkajad.
Mööda rannaga kõrvuti kulgevat rada liikudes leidsime nii mõndagi uut. Päris mitme puu otsas leidus suuri kandilisi pesakaste, mis arvatavasti loodud kosklate jaoks. Enamik neist oli üsna lagunenud seisus, vaid mõni üksik parema väljanägemisega. Huvitav, et siin saarel neid nii palju on paigaldatud.
Saare põhjakülg.
Siin leidsime eest hoopis teistsuguse ranna, palju kõrgema ja liivasema. Esialgu lähemale jõudes ei olnud peale mere midagi näha ja alla vaadates üsna sünge tunne tekkis. Olime jõudnud Landvaotsa randade juurde ja pole ime, et siit alla vaadates veidi sünge tunne tekkis, astangu kõrgus võib kuni kaheksa meetrini ulatuda.
Astangu pervel kohtab vanu, 150-200 aastaseid mände, mille krobelisel korbal võib märgata kunagise metsapõlengu jälgi. Siit avaneb kaunis vaade merele, edelast paistab metsane Rohusi ja madal Umblu, loodesse jääb Koipsi, selle tagant kerkib esile ühe tuletorniga Rammu siluett. Siin tegime teise suurema peatuse ja matkajuht andis meile kasutamiseks oma kaasa toodud binokli, millest kordamööda vaadates saime lähemalt vaadelda eelpool mainitud saari ja mõningaid veelinde. Rammu saar kõnetas mind praegu neist kõige enam, tekkis soov ka see saar millalgi ära avastada.
Edasi liikudes muutus rannajoon kivisemaks ja sekka võis rannast leida juba suuremaid kive. Need on merejää poolt kokkukuhjatud rändrahnud. Katkendlikus rannaastangu ülaosas on kaldapääsukeste pesad. Mõnes kohas oli ka palju mahalangenud puid.
Peagi jõudsime Ulguotsa randa, mis on väga kivine, peaaegu liiva polegi. Siin kõndisime otse rannas ja ma püüdsin leida siit mõnda huvitava väljanägemisega kivi, aga kõik olid nii tavalised.
Nüüd oli tulemas kivikülv, mis oli nähtav ka metsaall üksikute suuremate sammaldunud rahnude näol. Siin tegi rada pöörde ja sai näha Pedassaare hoopis teistsugust ilmet.
Saare idakülg.
Olime jõudnud Venekari randa, mis on tuulte eest varjatud ja siin leidub kitsal rannaribal veidi roostikku ning laiguke rannaniitu.
Muidu suhteliselt tasase pinnamoega saar pakkus veel ühte üllatust, retke jooksul oli ükshetk tunda, et kuidagi raskem on edasi liikuda, maastik pole enam tasane. See tähendas, et olime jõudnud Triikari randa, mis on Pedassaare kõige kõrgeim koht, ulatudes ligi kümme meetrit üle merepinna.
Siin kasvab ebaühtlase vanusega mets, kus mändide hulgas on ka mõned üksikud kased ja haavad. Metsas on rohkesti rändrahne, mis on kaasa toodud mandrijää poolt, mis oma olemuselt on Soome ja Läänemere põhja kivimid. Saare keskosa männimetsas, Triikarist lääne suunas on kivikülv, mis koosneb tihedalt üksteise kõrval olevatest erineva suurusega rändrahnudest. Suurimad neist on üle kahe meetri kõrged. Suur osa kividest on kaetud samblaga.
Siin muutus loodus huvitavaks. Üks rahn oli toetumas otse kõrvalt kasvavale männile ja seega mulje nagu puu hoiaks kivi mäest alla veeremast. Matkajuht juhatas meid siin rajast kõrvale saare suurima kivi juurde. Selleks tuli turnida üsna järsust vallseljakust üles, mis arvatavasti on samuti kunagi mandrijää poolt kujundatud.
Pealtnäha oli see tavaline kivi, aga lähemale jõudes märkasin, et see on huvitaval kombel hoopis kahest kivist koosnev. Üks grupiliige oli seni kiirelt jõudnud selle rahnu otsa ronida koos oma neljajalgse sõbra Roosiga. Ma tahtsin ka sinna saada. Otsisin ümber kivi käies nõutult kõige paremat kohta üles turnimiseks. Proovisin isegi ühest kohast ja matkajuht oli nõus mu jalga hoidma, aga ei tundnud end sellest kohast üritades kindlalt. Proovisin siis kahe kivi vahelt, aga ei olnud nii palju jaksu enda üles vinnamiseks. Lõpuks leidsin, et suurema tüki otsast on kõige parem üritada. Seni oli päris mitu retkelist kivile jõudnud. Ma pidin ka saama üles, saagu mis saab. Roosi perenaine ulatas mulle käe ja tõmbas mu kivile.
Kõik matkalised siia kivile ei jõudnud ja tehti siis grupipilt neist kes üles olid saanud. Roosi seisis ka nagu tikk perenaise käsul pildi tegemise hetkel.
Pärast kivilt alla saamine omaette teema, igaüks vaatas kuidas sai. Mina hüppasin mugavast kohast ja pärast andis see pikka aega tunda pingena reielihastes.
Pedassaare metsamajake.
Suundusime nüüd matkarajale tagasi. Ühest kohast paistis veidi randa ja seda läksin muidugi uudishimust piiluma. Koht oli kaunis, kaugemalt oli metsamajake mändide vahelt paistmas. Sinna me järgmisena jõuda plaanisime, et teha seal lõunapaus.
Öeldakse, et oma silm on kuningas ja see on õige. Üheksakümnendate keskel kunagise metsavahitalu kohale ehitatud metsamajake nägi hoopis teine välja kui internetist leitud piltidel. Siin tundus ta palju värskema ilmega ja ma ei teadnud, et siin on veel lisaks kõigele muule ka kaev. Viimase juurde pole eriti külastajad käinud, rada nagu ei leidnud.
Siin tundus hetkel nii vaikne olevat, et jäi mulje nagu majake on tühi. See oli petlik ilme. Inimesi ei näinud, aga küttepuud olid juba kohale toodud läänerannas kummuli olnud aiakäru abil. Peagi ilmutasid end ka kolm metsamaja hõivanud matkalist. Matkajuht teadis rääkida, et see koht on väga menukas ja pool aastat ette on vähemalt broneeringud tehtud.
Me kogunesime õues varjualuse alla ja asusime oma kaasa võetud snäkke manustama. Roosi oli sel ajal väga elevil ja käis närviliselt me ümber. Perenaine hoiatas, et me oma kotte järelvalveta ei jätaks, ta oskavat kotist osavalt meelepärast pihta panna. Teiste juurest ta vist midagi ahvatlevat ei leidnud, siis seega oli ta enamik aega minu ja sõbra juures. Roosit huvitas kõik söödav, isegi sai. Ta nurus palukest härdal pilgul otsa vaadates, vahel niutsudes. Kui meil einestamine läbi oli saanud, siis Roosi üllatas meid taas, ta oli nii osav ronija, et nagu nipsti oli ta keset lauda ja kontrollis kõik üle, et ega pole jäänud miskit head ripakile.
Nüüd asusime teele, taas trepist üles lääneranna suunas, et käia ära ka saare selles jaos, kus matkarada pole. Randumiskoha ja majakese vaheline rada oli siin saarel kõige laiem ning paremas seisus, see vist peamine marsruut külastajatel. Trepi koht muidugi paras katsumus, näiteks aiakäruga läbimisel, isegi astmete kõrvalt paras ettevõtmine koormaga liikumine, kallak siin küllaltki järsk.
Teekond lõunatippu.
Läbi metsa jõudsime randumiskohta ja hästi oli tunda korraga soojemat õhku. Juba praegu tuntav leitsak, mis siin veel suvel olla võib. See rand pidi kõige parem olema rannamõnude nautimiseks.
Rada saare lõunaossa eraldi polnud, siis nüüd liikusime mööda randa ja see pakkus jällegi uutmoodi avastusi. Kosklate pesakaste oli märgata mitmes kohas ja isegi siia on jõudnud kübeke reostust. Rannaliivalt leidsin mõne pudeli ja ühe katkise jalatsi. Lisaks sai lähemalt näha rannikualadel kasvavat põisadrut, mis on Eesti suurim vetikas, kasvades kuni 75 cm pikkuseks. Kasutatakse teda väetisena.
Rand muutus aina huvitavamaks, madalamas vees, kivide ümber oli mõnes kohas vohamas rohevetikat. See vaatepilt meeldis paljudele ja oli seega üks grupi magneteid.
Kõige parem oli astuda veepiiri lähedal, sest siis ei olnud käimist raskendavat lahtist liiva. Lõuna suunal edasi minnes muutus rand aina kivisemaks ja lõpuks tuli hoopis suurte kivide vahel laveerida. Astudes vaatasin ikka maha, sest rannas võib kivide vahelt leida kõikvõimalikke asju. Esimest korda siin saarel leidsin ühe linnu luu. Sain sellest vaevalt ühe pildi teha kui Roosi tuli ja kahmas selle oma hammaste vahele ning loomulikult oli see tal vaja katki närida.
Saare lõunatipp.
Lõpuks olime jõudnud saare lõunaossa, kus on kõige madalam veetase ja see on ka koht, kust uljamad matkajad on tulnud jala läbi mere saarele. See muidugi omajagu ohtlik ettevõtmine, iial ei tea, milline veetase hetkel olla võib ja seega on siin ka mõned inimesed elu kaotanud. Seda kohta on parem hästi teada ja ajastus peab õige olema. Me matkajuht tahtvat ka teha sellise tripi millalgi ikka ära.
See koht on huvitav, vee all on nagu mingi väike vallseljak ja lained tulevad üksteisele vastu. Pole kusagil midagi sellist näinud.
Siin tegime ühise grupipildi ja hakkasime saare teist kallast mööda metsamajakese suunas minema. Teel sinna leidsime nii mõndagi huvitavat, näiteks oli võimalus näha lähemalt kormorani. Ta oli maise teekonna lõpetanud ja ulpis merevees. Ta oli hästi säilinud ja seega sabast peani üsna loomulikus väljanägemises, tore vaatepilt see polnud, aga hea ülevaate sellest linnust sai küll. Mul näiteks esimene kord seda kalatoidulist lindu näha.
Rannalt leidsin natuke maad edasi jalutades mõned kreemikasvalged munakoored. Üsna kormorani laiba lähedalt, seega võiks ütelda, et siin rannal esindatud elu ja surm. Selliseid munakoori leidsin natuke maad edasi veel ühel korral.
Muud huvitavat rohkem silma ei hakanud ja nüüd oli lihtsalt mööda adrust randa mööda edasi minek. Peaaegu kuivanud vetikat oli siin päris palju millalgi randa uhtunud ja sellest moodustunud nüüd omaette väike vall. See kõik kõdunemas päikese mõjul, mis tekitab üsnagi ebameeldivat lõhna. Vahel tõi tuul veel eriti vänget haisu ninna.
Tagasi algusesse.
Meil oli plaan jõuda metsamaja juurde välja ja sealt juba tuttavat rada pidi otse randa. Nüüd seoses sellega sai selle saare ööbimispaiga ümbrus veidi teisest suunast ka ära vaadatud, nimelt mere poolsest küljest. Rand siin küllaltki kivine ja mingi betoonist valatud kaevurakke taoline ehitis oli ka siinsamas. Huvi pärast käisin seda lähemalt vaatamas. Ei olnud ses midagi erilist, vaid muda ja sodi täis, aga ikkagi miks ja kuidas ta siia sattunud on.
Natuke puhkasime jalgu varjualuse all ja jätkasime teekonda risti üle saare tuleva raja kaudu, mis viib raja alguspunkti. Selleks taaskord mõningaid samme trepiastmetel tegema pidime ja siis tuli mõnus nauditav metsatee, kahelpool nii ühtlase kasvuga noorepoolne männik.
Läänerand oli nii mõnusalt soe kui metsast välja olime jõudnud ja meile anti nüüd siin pool tundi vaba aega kuni kaatri tulekuni. Võisime siin rannal teha seni mida iganes. Sõbrannade punt palus mu sõpra fotograafiks, et neist tehakse pilt mälestuseks Pedassaare lõkkekoha viida juures. Roosi perenaine viskas seniks liivale pikutama. Ise vaatasin lihtsalt niisama ringi. Mind huvitas, et mis raam see siin rannas on. Suur metallist raam ja sellel veel omakorda mõned puust lipid. Võib-olla on see seotud paatidega või lihtsalt mingi randa sattunud arusaamatu ese.
Kaugusest nägin midagi meie suunas tulevat, kuidagi liiga otse tuli miskit me suunas. Kaater tuli meid saarelt ära viima ja ei saanudki siin enam nii pikalt lebotada.
Salmistu sadam.
Saime aru, et nüüd ootab ees tagasisõit ja need kes tulles olid esimesed, jäid nüüd teiseks, et oleks kõik õiglane. Paadimees pani maha väikese pingi ja aitas käega toetades kaatrisse. Seekord sattusin hoopis ninasse istuma ja ilma driftita oli sõit otsejoones Salmistu sadamasse.
Kuna olin seekord esimese pundi sees, siis teostasin oma algse plaani ja käisin sadamas olevas vaatetornis ka ära. See torn oli hoopis erinev seni avastatutest, esiteks üdini metallist ja üles minek nagu redelist. Eks see algul oli veidi võõras, aga harjusin ära. Päris mitu korrust oli minna, aga see vaev tasus end ära. Vaade oli siit arvestatav ümbrusele. Nägin isegi oma grupikaaslaste tagasi tulekut. Tegin ka sellepärast kiirelt torni minekut, et tahtsin näha, kas neile äkki drifti tehakse. Ei tehtud ja seega võisime olla õnnelikud, et saime seda kogeda.
Vaade oli siit tornist hea lähedal asuvale rannale ja väikesele purjesadamale. Peale minu oli veel tulnud torni sõber ja matkajuhi poeg. Teised oleks ka saanud nüüd tulla, aga millegipärast ei tundnud keegi rohkem huvi. Võib-olla põlati liiga järsku üles minekut. Olgu, üles minek veel lihtne, aga alla tulek oli tõesti keerulisem. Pidi selg ees tulema, hoolikalt tunnetama, kinni hoidma ja seda kõike rahulikult tegema.
Ilm oli endiselt pilvine, põhimõtteliselt sama nagu retke alustades, poetas mõne vihmapiisa. Hea seegi, et pidas vähemalt vastu kogu saarel oleku aja. Tuul oli karmim ja eriti tornis olles oli tunda.
Kokkuvõtvalt.
Peale retke saime matkajuhiga Tallinnasse ja siis muutus ilm halvemaks ja oli igati tunda, et nüüd hakkab peagi sadama. Nii juhtuski. Imestasin, et ilmataat oli olnud täna me vastu nii armuline ja põhimõtteliselt hoidis vihma seni tagasi. Üldse oli täna vihmaga nii, et koht kust me sõitu alustasime, lubas iga hetk sadu ja me sõitsime selle eest ära ja nüüd Tallinnaga sama lugu.
Pedassaare oli mul neljas saar kus käinud olen ja jättis positiivse mulje. Täiesti erilise vaibiga koht, selline matkajate paradiis, kuhu tulles võib kõik argimured unustada. See saar on säilitanud oma eripära, metsikuma poole. Inimkonna mõjusid on siin vähe, pole asustust eriti olnud ja jäänud puutumata militaarehitistest.
Mulle meeldis tänane retk ka selle poolest, et matkajuht oli hästi põhjalik ja tegi meile ka saare rajata osa tutvustuse ning lisaks transpordivõimalus Salmistu ja Tallinna vahel.
