Otsustasin minna matkale, kuigi hommikune ilm oli küll sajule kiskuv. Mind see ei heidutanud, ennegi nii olnud. Pikemat aega olnud plaan Harjumaal mõni koht või matkarada avastada. Algul oli veidi raske, sest kohti nii palju põnevaid, aga valisin välja kindla piirkonna ranniku lähedal. Plaan oli esialgu siis Pakri poolsaar, kuigi kodus tundus tegu olevat üsna tavapärase kohaga, aga tuletorn määras kõik.
Määravaks sai ka kohale saamise mugavus, nimelt selles kohas saab käia mugavalt rongiga ära. Nii tegingi. Ümberistumise aeg ka lühike, selle mõnekümne minuti tegin parajaks läheduses asuval turul. Midagi muud teha polnud ja seal niisama ka kuskil olla polnud, rahvast oli siin väga palju.
Balti jaama turg.
Turg oli samuti inimesi täis. Kohe ees olid igasuguse taimse kraami müüjad ja tagapool nägin kala osakonda. Turg oli mõnus nostalgiline koht mu jaoks. Tulid meelde ammused ajad, kui sai palju käidud sellistes kohtades. Siin oli tunda nagu aeg oleks mõned aastad seisma jäänud, omaette maailm, kus kehtivad teised reeglid väljaspool maailmast ning käib äriline konkurents kauba pakkujate vahel. Täna siin oli rahulik, müüjad olid rahulikud ja neil näis, et välja kujunenud oma kindel klientuur.
Ma lihtsalt jalutasin siin niisama, midagi osta polnud plaanis. Päris lõppu ei jõudnudki, poolel teel astusin sisse ühte kummalisse väikesesse poekesse, mis oli igasuguseid esoteerilisi nipsasjakesi maast laeni täis. Kohe lahtisest uksest sisse astudes oli tunda erilist lõhna, viiruki aroomi. Müüjaks olev noormees ei pööranud mingit tähelepanu, nokitses oma asjadega. Siit samuti midagi osta ei plaaninud, lihtsalt ajaviiteks vaatasin ringi. Minu jaoks olid siin huvitavad unenäopüüdjad, mis olid kõik erinevad suuruse ja värvi poolest. Natuke inspireerisid nad mind.
Esimesed muljed.
Paldiskisse sõitsin mugavalt rongiga. Kui on valida, siis alati eelistan rongi, sest sellega lihtsalt nii mõnus sõita. Mõnusalt jahe ümbrus, avarus ja kiire kohale jõudmine. Peatus küllaltki mere ääres, paistis juba meresina rongiaknast ja see tekitas minus väikest positiivset elevust. Sadam ka siinsamas ja suuri laevu sai küllaltki lähedalt näha.
Paldiskis kohe esimene objekt vana raudteejaama hoone, mis Eestis vanim säilinud raudteejaam. Hoone ammu enam ei ole kasutuses, aga siiski hästi säilinud. Silma hakkasid kohe rikkalikud puitpits kaunistused akna kohal ja katuse serval. Käisin seda hoonet mitmest küljest vaatamas. Heki seest leidsin tühjaks tehtud reisikohvri. Mind hakkas huvitama miks ta siia visatud on. Leidsin kaaned laiali maas ja vihmavett osaliselt täis. Katki ei näinud olevat, rattad terved, muud ei hakanud vaatama, arvan, et varastatud kuskilt, tühjaks tehtud ja siia visatud. Rongipeatuse lähedal küllaltki see.
Retke alustamine.
Hakkasin siis tuletorni suunas minema. Otse mööda kalda äärt polnud võimalik minna, sadama piirkond suletud ala, mõned hooned ja siis tükike linna, mis natuke muutis teekonda merest kaugemale. Mingi aeg lõppesid hooned ära ja leidsin ühe kitsukese kruusatee, mis juhatas merele taas lähemale põõsaste vahelt. Peagi olin jõudnud ühele väljale, millel ebatasane pind ja sildilt sain teada, et tegu Muula mäega, mis kõrgusest vaadatuna on tegelikult korrapärane kujund, üks nurk on natuke katki ainult. Tegu Peeter Suure aegse ehitisega. Minu jaoks see koht otseselt muljet ei avaldanud, sest maapinnalt pole aru saada selle objekti kujust. Mind huvitasid rohkem siin kohas paekivi paljandid.
Vasakult algas kitsas rada, mis viis otse mereni. Mulda siin polnud, raja põhi koosnes kiviklibust. Ma polnud siin üksi, kolm meest juba liikusid minust eespool kerges riietuses. Tuul merelt oli tugev, aga soe. Päike soojendas hästi ja võtsin ise ka särgi väele. Rada läks mere suunas, aga lõppes sadama ja klindiservas ära ning keeras teise suunda, et kulgeda edasi klindi serva mööda majaka suunas. Siin muutus maastik palju, mitmes kohas oli näha järske paepaljandusi ja need olid huvitavad objektid mu jaoks.
Teisi huvilisi oli palju siia kokku tulnud. Kuulda oli vene keelt rohkelt ja minu käest küsis üks naisterahvas teed linna, aitasin teda ja kõndisin aegamööda edasi. Loodus oli siin ilus ja mul oli hea meel tänase valiku suhtes. Siin rajal kõndides igav ei olnud, kohe kuidagi mitte, kaunid vaated merele, silmapiiril suured laevad nii väikesed näisid. Tuul tõi ninna kummalist aroomi ja siin klindiserval kõndimine tekitas omamoodi maa ja taeva vahel oleku, kerge adrenaliini laks.
Pakri poolsaar teise nurga alt.
Ükshetk leidsin ühe võimaluse alla randa minekuks. Klindiservast näis, et on kunagi mingi trepi laadne ehitis olnud, mille alumise osa meri ära viinud. See oli põnev võimalus ja ma kasutasin selle pikemalt mõtlemata ära. Astmed polnud kuigi korrapärased ja tasapisi laskusin alla. Mu ees avanes sootuks teine maailm. Võimas merekohin, laine laine järel tõi randa aina rohkem adrut. Nüüd oli hästi näha klindi alune ja sain tegelikust olukorrast ülevaate. See rada mis praegu klindiserval kulgeb on ohtlik täitsa, sest raja alune on tegelikult tühi ja on vaid aja küsimus mil see merre kukub. Kivistunud kunagine pinnas oli kiht kihi haaval hästi näha ja murdunud ka üsna korrapäraste kamakatena lahti.
Teine huviline ja nastik.
Ma polnud siin üksi, kaugelt näis mulle üks välismaalase olekuga naine, stoilise rahuga istumas kivil ja telefoniga rääkimas. Veidi imestasin, kuidas ta ei karda mõne lahmaka alla jääda, siin ei tea iial, mil mõni tükk lahti tuleb. Ma tahtsin siin pilti teha ja austamaks teist, läksin temast vaikselt mööda, et ei jääks pildile.
Nagu ma temast mööda olin saanud, siis nägin ühte suurt nastikut enda ees kiirelt kivide vahele kadumas. Ma ei kartnud seda ussi, tahtsin teda pildistada, aga ta oli liiga kiire selleks. Mul oli pigem põnevus tollel momendil. See naisterahvas kargas kohe püsti, kui sai teada, et siin samas uss oli olnud ja küsis minult hirmunult, et ega see mürgine pole. Naine oli nii ehmunud, et isegi telefoni hoidis kõrva ääres edasi ja kõne lõpetas alles, siis kui uss oli peitu pugenud. Nastik oli suur siin, nagu mingi must vöö lookles üle kivide kärmelt. Mul oli kahju, et ei suutnud teda pildile saada, ta oli kiire ja kivikeste peal oli isegi tegu, et püsti püsida talle järgi minnes. Naisterahvas ütles, et ta pole kunagi rannas ussi kohanud, see olevat esimene kord. Mul juba teine kord ja kolmas uss, Kihnus nägin koguni kahte ussi samas rannas.
Kohalik kivide otsija.
Saime jutule. Ta nimi Heli ja kaasas väike vasar, millega koukis kuldse helgiga kive, olevat püriit see. Lubas mul ka kasutada kui näen kuskil sädelevat kivi. Ta olevat siin poolsaarel veetnud kogu oma lapsepõlve ja iga sopike talle siin tuttav. Nüüd mõistsin, miks ta nii julgelt istus klindiserva all, ta on harjunud selle kohaga. Ta rõõmustas väga kui sai teada, et mul ka eesmärk liikuda torni suunas, natuke pelgavat mehi tagapool ja üksi ei julge minna sinna. Mul oli hea meel sellest, et ta põhimõtteliselt kohalik ja seega nagu giid omastkäest.
Kivikeste peale oli tal silma, ma ei näinud midagi, kui ta juba vasaraga põrutas sinisavi kihti. Tuligi sealt välja kuldse läikega kivike. Kilekotis oli tal neid mitmeid juba. Mingi aeg leidsin ka mina mõne kuldse läikega kivikese otse veepiirilt suurte kivide vahelt, lained arvatavasti randa uhtnud. Põhiliselt leidsin täna millegi pärast igas toonis südamekujulisi kive, millest kaunimad kotti panin ja koju kaunistuseks toon. Liikusime koos siis kive uurides ja vahel püriidi taolisi kivikesi koukides edasi.
Pakri poolsaar teise nurga alt.
Rannajoon oli siin põnev, nagu takistusrada ja pidi mõtlema põhimõtteliselt igal sammul, kuidas edasi puhtalt, kuivalt ja ohutult saada. Alla kukkunud paelahmakad olid kohati ranna täiesti blokeerinud ja pidi siis üle nende ronima. Matkasaabastega oli seda lihtne teha, aga plätudes raske. Leidsin ühe päris huvitava struktuuriga kivi, mis näis olevat just nagu kivistunud korallide või vetikate kogum. Kusjuures sagarad olid murtavad.
Siin all lehkas ka kohutavalt randa uhutud adru järgi, mis meenutas täitsa lehmasõnniku lehka. Tema oli kõige sellega, mis merega kaasas käib harjunud, aga mulle, maismaa inimesena oli see kõik uus. Ujumise koht siin kindlasti polnud, vesi oli tohutult sogane adrust ja muust sodist. Rannas mõnes kohas oli seisma jäänud vett ja adru, kokku see siis kääris päikese käes ja haises sõna otseses mõttes nagu sõnnik. Ma katsusin sellest hoiduda, aga tema astus vahel sellesse püdelasse massi sisse põlvini. Ei teinud ta sellest numbrit, põlvini merre ja pesi end puhtaks, plätudega sellevõrra lihtsam. Mul sai kiirelt rannas selgeks, milline adrumass on ohutu peale astumiseks ja milline mitte, kuivale võis astuda, aga vesisele mitte.
Mingi aeg tundus mulle, et siin klindi all kulgeb edasi minek ikkagi liiga aeglaselt ja tekkis soov üles saada, aga see oli keeruline. Nägin ühte head lauget kohta ja jätsin meelde, olin üsna kindel siit üles saamises. Natuke liikusime edasi, sest ta teadis siin lähedal ühte väikest koske olevat. Mulle näis see võimatuna ja jäin kivile istuma, ta käis vaatamas, aga ei leidnud. Arvasin kohe, et nende aastatega veetasemed muutuvad. Tulime siis koos tagasi selle lauge kohani, jätsime teineteise kontaktid, tegime klõpsud ja jätsime korraks emmates hüvasti. Mul oli hea meel, et kohtasin sellist inimest, temaga oli huvitav rääkida ja kuulda tema kogemusi.
Tagasi üles ronimine.
Olin kindel täiesti, et siit laugest kohast saan üles tagasi. Hakkasin siis tasapisi minema. Algus oli lihtne ja möödus ladusalt, aga üle poole maast muutus pinnas ja pidi muutma taktikat. See hetk oli veidi hirmus küll. Tuul puhus ka karmilt siin. Polnud edasi ega tagasi kuhugi toetuda. Jäin rahulikuks ja muutsin taktikat üles minekuks. Keerasin end selili ja ämbliku moodi samm sammult sain üles servale, rullisin end siis servast eemale. Õnneks keegi ei näinud seda, see oleks mõne ehmatusest minestama pannud.
Mulle tundus, et aega on palju kulunud ja olulisema jaoks võib napiks jääda, seega kiirel sammul majaka juurde. Teerada taas serval küllaltki ja ma käisin parem rajast kaugemal, nii tundsin end paremini. Teel majaka suunas oli kohati väga ilusaid vaateid, mõni näis eriti karm ja seal all jalutas ka keegi. Mõtlesin, kuidas ta üles saab, sest siit pole enam mingit lootust. Tegin õige otsuse sealt seda võimalust ära kasutades, nüüd oleks siia jäänudki, torni pääsemine jäänud ära. Tuul oli hästi tugev merelt ja seda kasutasid ekstreemsportlased ära. Nad liuglesid tuult nautides mere kohal, hõljusid kullina tasa üle välja. Nad samas polnud ka nii kõrgel, tahtsin lehvitada neile, aga ei teinud seda, aga mulle meeldis neid mere kohal liuglemas näha.
Enne tuletorni leidsin mõned militaarobjektide varemed ka, mis lihtsakoelised maa-alused punkrid ja tegelikult ei midagi erilist.
Pakri poolsaare tuletorn.
Tuletorni juures näis antud momendil vaikne olevat, ootasin rahva hordi, aga oli üks vanem naisterahvas hoovil ja kui ma sinna jõudsin, siis kadus ta kuskile ära. Torni ees oli puude vilus väike piletiputka. Kuum ilm oli ja küsisin kõigepealt vee ostmise võimaluse kohta. Neil polnud seda võimalust, aga lahke piletimüüja pakkus paar topsi vett oma plännist. Samuti lubas seljakoti alla hoiule jätta.
Siia torni sisenedes oli kohe tunda spetsiifilist masinaõli lõhna ja tajutav ajalooline miljöö. Kõrgus 52 meetrit, trepi astmeid 275 ja seega Eesti üks enim trepiastmeid sisaldav tuletorn. Seoses sellega tehakse ka üks erand, nimelt lubatakse külastajaid ka päris tippu, kuhu teiste majakate puhul võimalik pole minna. Trepi astmestik kusjuures väga mugav, ei võtnud sugugi võhmale ja ei tundnud ebakindlust siin liigeldes. Kivitrepp ikka midagi muud, kui kitsas metalltrepp.
Siin sees oli tunda natuke ebatavaliselt palju masinaõli lõhna, mis lisas siia omamoodi ammuste aegade väge. Rahvast oli siin tegelikult palju. Ülevalt tuli alla mitmeid ja minu taha oli jõudnud üks perekond väikese lapsega, keda isa seljas tassis. Trepikoda oli piisavalt lai, et külg ees seistes said teised mööda normaalselt. Seintel märkasin kohe huvitavaid mustreid ammustest aegadest, seda tõeliselt originaalset seinakaunistust. Need olid natuke erinevad korruste kaupa. Leidsin kolm erinevat mustrit, aga neist kaks meeldisid kõige enam. Neid oli näha kohati ainult, seega ei tea täielikult kogu torni ulatuses.
Paksu müüri seest, läbi kitsaste akende avanes ilus vaade kogu ümbrusele. Üles minnes ootasin muidugi tipust avanevat vaadet kõige enam.
Üleval, enne trepi lõppemist oli näha vanaaegset krohvialust seinal ja mulle meeldis see sinine uks siin. See lisas kohe mitu kraadi värvisärtsu ja veidi lisas nagu ka iseloomu tornile.
Järgmisena tõeliselt stiilne detail ja see on olnud igal tornil erinev tunduvalt. Ma küll ei tea, mis see on, aga siin oli see väga omapärane. Siit ruumist oli siis võimalik minna korrus kõrgemale, kust teistel tornidel see võimalik pole. Kitsast metalltreppi mööda oli veidi ebakindel tunne üles minna, aga see oli seda väärt.
Vaade torni tipust.
Siit avanes võrratu vaade kogu ümbrusele, aga akendest segas seda sõrestik. Polnud viga, korrus allpool võimalik nautida puhtamat vaadet. Siin sai siis imetleda tulekeha, mis teatud nurga alt näitas ka vikerkaarevärve päikesevalguse murdumise tõttu. Peaaegu tiiru sai peale teha ja otsida siit vikerkaart, mida oli tegelikult raske leida, tabamaks seda õiget vaatenurka.
Korrus allpool sai siis imelist vaadet nautida. Tuul puhus siin karmilt ja kuivatas hästi higist selga. Tegin tiiru peale, vahetevahel teisi mööda lastes. Kõige ilusam vaade oli siit tuulepargile ja kõrgelt vaadates jäi silma paar hoonet torni lähedal. Üks oli hästi suur ja teine väiksem. Mind hakkas huvitava, mis hooned need on ja tekkis isu sinna kolama minna.
Jutukas piletimüüja.
Alla seljakoti järgi tulin, siis piletimüüja küsis kuidas tornist mulje jäi. Ta pakkus juua ja rääkis juurde torni ajaloost. Palju meelde ei jäänud, aga huvitav teadmine oli see, et seest on püütud seinu katta uue krohviga, aga see ei jää kuidagi püsima. Väliseina värviga olevat selline teema, et ega tuletorni restaureerimist suurt ei toetata ja ise peavad hakkama saama. Praegu siis dilemma ees ollakse, võtta maha vana värv ja katta uuega, või lasta vana värvi eemaldustöö loodusjõudude poolt ära teha. Maismaa poolt ongi torn juba vanast värvist puhas. Küsisin ka kahe juures oleva hoone kohta. See suurem olevat olnud generaatori ruum, tagamaks stabiilsem elektriühendus. Väiksem hoone oli vist elumaja tornivahil. Soovitati sinna mitte minna, ohtlik olevat. Nad tahaks kogu kompleksi korda teha, aga rahasid ei jätkuvat.
Enne pikemat torni paikneb, umbes 80 meetrit eemal, klindiserval esialgne tuletorn, mis ehitatud 1760. aastal. Meri nihkus järjest lähemale ja torn üha rohkem serva peale jäi. Sellepärast hüljati ja lammutati maha, jäeti ainult esimene korrus alles. Seetõttu ehitati kaugemale uus torn 1890. aastal.
Piletimüüja oleks mulle veel ajaloost ja plaanidest rääkinud, aga mul hakkas aeg otsa saama. Tundsin, et siin on veel küllaga avastada, pool poolsaart käi üldse nägemata ja millalgi peaks siia tagasi tulema.
