Türgi ringreis. 05. – 12.04.2024.

1. päev.

Tallinna ilm oli väga talvine, tugev tuul ja lund tuiskas ning kippus vägisi talv tagasi tulema, kuigi mujal juba väga kevadine. Lootus jäi, et Türgi on rohkem kevades omadega.

Türgi reisi algus.

Lennujaamas toimunud tehnoloogiline areng ja enam käsipagasist vedelikke välja võtta polnud vaja, uued läbivalgustamise seadmed pandud. Mu sulejope ei tekitanud enam probleeme. Muidu kõik sama, aga uus olukord passikontroll. See reis eriline, sest meil esiteks väike grupp, 19 inimest ja kaasa lendas Eestist giid ja reisisaatja. Nägin nüüd oma reisikaaslasi ja taas vanemad inimesed, noori polnud. 

Esimest korda lendasin Turkish Airlinesega ja lennukid hoopis teistsugused. Me saime kohe äriklassi taha kohad, viies rida ja ma keskel, välja vaade muidugi ideaalne polnud, aga parem ikka kui varem olnud. Märkasin kohe esimese asjana mitmeid mugavusi salongis, suured personaalsed ekraanid, istmed natuke laiemad ja meile jagati kõrvaklappe ning toitlustus hinna sees. Istme käsitugi peitis endas funktsionaalset lauakest, mille sai pärast hõlpsasti tagasi pakkida käsitoe sisse. 

Ilm muutus enne starti veel hullemaks, lumesadu aina tugevnes ja nähtavus peaaegu olematu. Lennuk manööverdas kaua ja korra tekkis mure, et äkki tühistatakse see lend. Siiski mindi rajale ja hakati vaikselt hoogu võtma, kuid siis jälle seis. See oli korraks ja siis hakati otsustavalt kiirust kasvatama. See lennuk oli erinev, mootor vaiksem ja hoo võttis kiirelt sisse ning õhkutõus oli järsem. Seekord tajusin seda teisiti, huvitaval kombel kõrvad lukku ei läinud, aga peapööritust tundsin korraks tugevalt. Õnneks oli see hetkega mööduv nähtus.

Sain ka esimest korda lennukitoitu proovida. Valikus oli pasta ja kana, viimane üllatavalt maitsev. Kandikul oli mitmeid lisandeid, koogike, mineraalvesi ja juurde sai tellida teed või karastusjooke. Mulle meeldis see toit ja maitset oli hästi tunda, muidu suurtes kõrgustes pidi maitsemeel nüristuma. Kasutasin peale söömist meile antud kõrvaklappe. Kuulasin muusikat, kvaliteet polnud suurem asi, sest mootori müra kostus ikka läbi, aga mis muud ikka oli teha selle kolme tunni jooksul ja see aeg möödus kiirelt. 

Miljonivaated lennukiaknast.

Vaated olid täna muidugi super ilusad, sest kõrgel taevas selge ja vahel pilvede vahelt näha maastikku. Tundsin ära Doonau ja muidugi Istanbul maagiline nägi välja ülevalt vaadatuna. 

Lennuk kallutas vahel natuke ja seega oli nähtavus vastav, sellega kaasnes ka veider tunne, aga halb see polnud. Istanbuli lähedal lennuk kallutas end mere kohal mitmeid kordi ja sel hetkel oli näha ainult vett ja arvukaid laevu. Neid oli terve laht täis ja veepinnal tuulega tekkinud huvitav muster. Lennuk kallutas end tagasi peagi ja nüüd sai näha silmapiiri. Siit ülevalt olid nii ilusad vaated, teine maailm täiesti ja mulle näis, et meile tehti spetsiaalselt panoraamtuuri, tiirutasime päris pikalt Istanbuli kohal. 

Lennujaamas polnud vist meile hetkel vaba rada, aga tohutu suur süsteem. Lennukid maandusid ja tõusid õhku nagu konveieril, üksteise järel ja kõik toimis nagu üks suur mesitaru. Äriklassis oli üks mees sellisest vaatepildist väga erudeeritud. 

Istanbuli lennujaam.

Istanbuli lennujaam tohutu suur ja siin sõidab teenindav personal väikeste sõidukitega ringi ja pidi valmis olema, et mingi aeg kõlab selja tagant signaal. See oli tüütu ja ehmatav. Neile oli spetsiaalne rada, aga ikka sõideti kõrvalt. 

Passi kontroll igal etapil ja pagas valgustati läbi isegi siia saabudes. 

Suuremast rahvamassist natuke välja olime saanud, siis kuulsin kuskilt kõlamas ühte muusikapala, mis mõjus peale seda suurt kadalippu väga rahustavalt. Lähemale saades nägin, et üks mees mängib viiulit nii hästi, manades sealt välja huvitavama heliseva pala. See oli meloodiline, nukker, romantiline, rahvuslik ja igatsev. 

Meil oli peagi edasi siselend Nevşehiri ja ka seal omad nõudmised. Sõbra käsipagas tembeldati äraantavaks, aga pardale minnes lubati salongi võtta.

Siselend Nevşehiri.

Siselennu lennuk nostalgilise mulje jättis sisenedes. Mängis rahulik muusika. Salong näis juba vanem ja päevinäinud ning lennuk ise ka vanem mudel. Me koht oli taga küllaltki ja seega mootori müra niigi rohkem kuulda. Vanem lennuk tegi karmimat häält ja sel korral oli tunda kõrvade lukku minekut. Kuna Türgis praegu ramadan, siis pakuti ka siselennul korralikku kostitust, ilusas karbikeses mitmesugust nosimist. Giid istus me reas ja teadis, et tavaliselt nii head külakosti siin ei pakuta, võileib ainult. 

Kohtumine kohaliku giidiga.

Nevşehiri lennujaam oli nii üksildane kui me saabusime, väljas pime ja üksik töötaja võttis meid vastu. Osad pidid ka sel korral oma pagasi läbivalgustuse masinast läbi laskma. Ruum roosakates toonides, sinised uksepiidad, see värvikombinatsioon oli nostalgilise mõjuga.

Meil oli siin vastas kohalik giid ja bussijuht. Siingi reisil kindlad kohad, aga meil olid need meelest läinud ja ootasime kuni teised peale ära olid läinud, et siis minna vabadele kohtadele. Hiljem oleks vaadanud täpsed kohanumbrid üle. Suur mugavustega buss ja meil väike grupp, seega edaspidi saame ise valida istekohad. Kohalik giid rääkis algul meiega türgi keeles, tutvustades keelt ja selle kõla. Mõne aja pärast tõi ta pudeli mingi tsitruse lõhnalise vedelikuga ja andis seda sortsu kõigile käe peale. See olevat üks vana Türgi komme, et külalisi tuleb lõhnastada, nii tulles kui ära minnes. See lõhn oli tugev ja mõned hakkasid köhima selle peale. 

Hotell Surban Ürgüpis.

Hotell Surban Ürgüpis me öömajaks kaheks ööks ja jõudsime täna sinna pimedas, natuke harjumatult hilja. Koht stiilne ja sarnane meie talupoja või keskaegse stiiliga. Koridorid kitsad ja kohvrid pidime jätma esikusse ja niisama saali minema, kus giid meile võtmed jagas. See suur saal võttis küll oma stiilipuhtusega ahhetama. Suures kaminas tuli põles, täites kogu ruumi hubase ja koduse tundega, see koht ootas külalisi. Väga südantsoojendav oli kuulda ühe töötaja suust küllaltki selges eesti keeles, tere tulemast. 

Tuba hotellis.

Tuba oli natuke üllatavalt väike, aga nuriseda ei saanud, nad kõik erinevad. Me kahekesi ja siis oli tükk tegemist, et harjuda korraga koos toimetama nii väikeses ruumis. Suur voodi ja nurka ehitatud pesuruum võtsid oma osa sellest toast. Muidu jällegi stiilipuhas, tikanditega voodipesu, sepisest kardinapuu ja vanaaegne kapp nurgas. Pesuruumis näis ehtsast marmorist valamu olevat. Toas oli tunda erilist lõhna, eksootilist lillelõhna. 

Õhtune Ürgüp.

Õhtu oli veel noor ja me otsustasime minna linna peale kolama natuke. Mu pilku püüdis kauguses kutsuvana näiv kalju, kus palju ruume sisse uuristatud ning mitmest kumas punakat valgust. Väljas oli pime ja nüüd näis see linn nii salapärane kaugusest vaevu nähtavate koobaskaljudega. Elu käis siin vaatamata pimedusele ja hilistele õhtutundidele vaatamata täies hoos. Mitmed söögikohad olid avatud, aga tänavad küllaltki inimtühjad. See kõik mõeldud turistidele, ise kohalikud paastusid ramadani raames. Algul käisime siin tänavatel niisama sihitult ringi, vaatasime seda mis huvitav tundus. 

Leidsime täiesti juhuslikult ühe pähklipoe tänavatel jalutades. Noor meesterahvas oli meeldiva käitumisega, ei olnud pealetükkiv. Sõber pakkus talle huvi ja talle hakati pakkuma igasugust magusat kraami ja sain ise ka sellest osa. Siin poes oli tohutu valik seemneid, pähkleid ja kohalikke traditsioonilisi maiustusi. Müüja käis kühvliga ringi ja tõi meile proovimiseks siit ja sealt midagi natuke. Soolapähklid erinevate katetega olid head ja mõned magusa ümbrisega pähklid ka. Siit ostsime natuke kaasa kodustele või siis reisil tarbimiseks. 200 liiri eest sai kilo pähkleid, mida võtsime miksina, ehk siis kõigest meeldivast natuke ühte pakki. 

Ürgüp väike koht, aga eriline näis. Pimedas küllaltki vaikne, aga päeval kindlasti veel kaunim, sest siis näha need kohad, mis õhtul nähtamatuks jäid. Suvaliselt jalutades leidsime mõne suveniir käsitöö müügikoha ja suureks imestuseks kaup jäetud ööseks välja. Mõtlesin, et siin on ausad inimesed ja ühiskonnas peab kõrge moraalitunnetus olema. 

2. päev.

Mis hääl see oli?

Hommikul vara, kuskil enne viit ärkasin veidi hirmsa kõlaga laulu peale, mis kostus akna tagant kusagilt kaugusest läbi kõlarite. See ei olnud pidevalt vaid lause või teatud fraaside kaupa. On see seotud palvele kutsega või mis iganes, aga algul läbi une oli seda päris võõras ja hirmus kuulda ning ei saanud ka kohe aru millega üldse tegu on. Hääl mis kõlas oli nagu anuv, üdini hinge sisse tungiv ja emotsionaalne. 

See oli samas mõnes mõttes hea, sest meil oli täna varahommikul lend kuumaõhupalliga päikesetõusul. Giidi käest küsisin selle enne kuuldud hääle kohta, siis nemad ei olnud seda kuulnud. Kuidas see küll võimalik sai olla, see ju nii vali, et surnu võinuks ka selle peale ärgata.

Sõit stardipaika.

Oli mis oli, aga minu suureks imestuseks rahvast nii vähe minemas kuumaõhupalliga lendama, meie grupist ainult seitse inimest. Hommikul vara, veel hämararas tuli mikrobuss meie hotelli ette ja sõit stardipaika algas. Tiirutasime pikalt ringi mööda kitsaid ja käänulisi tänavaid, loksusime auklike ja munakividega kaetud teede tõttu, saime väntsutada korralikult.

Buss, mis meid õhupalli juurde viis oli ka juba vana ja väsinud masin. Teel stardi paika võeti huvilisi ka teistest hotellidest peale, kuni buss sai täis. Neid oli ikka vähe, meilt tuli 7, mujalt majutuskohast  ainult mõni üksik. 

Kuna meie oma palli juurde jõuame, kas enne jõuab päike tõusta, nii  tundsin muret ja ärevust seesmiselt kui olime mitmest õhkutõusmise kohast mööda sõitnud. Vaatepilt oli eriline, isegi veidi müstiline, natuke kõhe ning sünge. Suured kuumaõhupallid olid täitumas mitmes kohas ja mõni üksik oli hetk tagasi juba lendu tõusnud. Seda esimest korda näha on elamus omaette. 

Lend kuumaõhupalliga.

Lõpuks jõudsime ühe tagasihoidliku rohekat tooni täitmisel oleva kuumaõhupalli juurde. Korv oli külili ja kaks põletit soojendasid õhku palli sees. Koht oli küllaltki lagedal alal, mõni kõrgem küngas vaid läheduses. Meie stardipaiga lähedalt olid just õhku tõusnud mõned kuumaõhupallid ja liuglesid hääletult üle karges hommikus oleva välja. Kaks põletit soojendasid õhku meie palli sees kuni see hakkas püsti tõusma. Siis oli aeg korvi minekuks. See polnud lihtsalt nii, et roni aga suvaliselt sisse. Korv jagatud eraldi tsoonideks ja meid paigutati mingite kriteeriumide põhjal korvi ära.

Enne õhku tõusmist selgitati meile mõningaid ohutusreegleid ja ükshetk olime maapinnast eraldunud. Seda ei olnud kusjuures üldse tunda ega aru saada vaid alla vaadates oli kohe selge, et me juba lendame. Kiiresti kerkisime taevalaotusesse ja Kapadookia eriline maastik tuli hästi nähtavale. Sakilised mäeharjad, sügavad orud, teed ja neil sõitvad masinad näisid siit ülevalt vaadatuna tikutopsidena. Olime nii õigel ajal õhku tõusnud, et hommikupäikese esimesed kiired olid iga hetk ühe kõrgema künka tagant välja piilumas ja me silmi peagi pimestamas. 

Liuglemine kuumaõhupalliga Kapadookia kohal.

Hommik oli täna üsna karge ja soe riietus hädavajalik. Kui parasjagu õhku palli sees ei soojendatud, siis oli hunnitu vaikus ja me liuglesime hääletult üle orgude ja küngaste. Samal ajal oli eriline mõelda, et selline lendamise viis oli üks kõige esimesi saavutusi inimkonna ajaloos lennunduse valdkonnas. 

Peaaegu kokkupõrge.

Me teekond oli mitmekesine ehk siis meile tehti vahel ka natuke põnevust, närvikõdi. Korra me kaks kelmikat õhupalli juhtinud pilooti lasid nimelt ühe tufikoonuse tipu liiga lähedale korvile, enamvähem nagu me liugleks iga hetk korviga sellele otsa. Me grupist üks naine läks sellest veidi endast välja, arvates, et päriselt nii juhtub. Ma sain kohe aru, et see oli vaid nali, väike vimpka, aga tegelikult nad seda ei tee. Ma pigem nautisin seda olukorda. Äge oli vaadata ühte teravatipulist tufikoonuse tippu lähedalt. See nii napikas, et oli hetk, kui oleks saanud isegi käega puudutada seda. Mehed juhtisid kuumaõhupalli peagi osavalt ja sujuvalt üles tagasi kui olukord ohtlikuks hakkas kujunema. Selleks lasti paar mahvi põletist propaani ja tõusime kiirelt kõrgemale. Kõike seda saatis algusest peale pilootide omavaheline suhtlus raadiosaatjate vahendusel. 

Veel veidike närvikõdi.

Teine kelmikas seik oli nii madal lend oru põhjas, et riivasime korviga ühte põõsast. Need olid minu jaoks pigem vürtsikust lisavad juhtumid selle lennu ajal, ilma nendeta oleks kogu see ettevõtmine veidi lahjaks jäänud. 

Meile tehti ka sellist sõitu, kus ühte suuremasse kanjonisse suundusime ja ühe serva lähedal lendasime pikalt. See oli huvitav, seal maastik muutus trastiliselt. Ühe järsu kalju sisse kunagi uuristatud väike eluase, mis praegu kerge samblikukihiga kaetud oli. 

Piloodid naljahambad tegid ka siin trikke. Põletil ei lastud põleda ühtlaselt vaid järkjärgult. Tugev kohin katkestati korduvalt järsult ja see kõlas nagu tümps, mida oli tunda kerge lööklainena vastu rindkere ning see kajas kanjoni seintelt ka vastu. 

Meile oli lennuks ette nähtud tund, aga tehti pikemalt, kuskil poolteist tundi saime kokku nautida seda imelist retke ja võrratut Kapadookia maastikku. 

Pidulik lennu lõpp.

Maandusime keset värskelt küntud põldu ja põleti pidi appi tulema tõstmisel ning siis mehed tulid oma valgete tossudega mudasele põllule ning aitasid korvi koos rahvaga otse auto taga olevale treilerile. Peale seda saime väikse safari sõidu veidi kindlamasse kohta. 

Peale kuumaõhupalli lennu lõppu pakuti meile šampanjat ja anti igale sertifikaat eduka lennu lõpetamise puhul siin Kapadookias. 

Suur ettevõtmine on see kuumaõhupalli lend, selle taga on tohutu meeskond ja äri. Ühte palli valmistab ette ja hiljem võtab maha, pakib kokku mitu inimest. Kõige rohkem mäsu on just palli soojast õhust tühjaks saamisega. Seda protsessi tehakse mitme mehega. Kõigepealt tõmmatakse kuumaõhupall külili ja siis hakatakse sooja õhku välja juhtima seda rihmadest järjest allapoole sikutades. Ühe palli juures on mitu inimest ja kui mõelda kõigi täna taevas olevate peale, siis see on üks äri liike siin Kapadookias, sellest elatakse. Üks turismi valdkond, mis on just selle piirkonna müügiartikkel. 

Göreme rahvuspark.

Peale hommikusööki liikusime edasi Göreme rahvusparki. Mul olid küllaltki suured ootused siin asuvate koobaskirikute osas, just iidsete freskode suhtes, mis mõnes kirikus hästi säilinud. Kahjuks ei olnud olukord siin sugugi selline, ei osanud oodatagi, et esiteks kõik siin on ainult silmadega vaatamiseks kohapeal ja kõigis pühakodades polegi nii värvilisi freskosid. Positiivne pool oli see, et siin mitu koobaskirikut lähestikku ja kõiki võimalik järjest vaadata. Mingis ajutiselt valveta pühakojas sain kiire salajase klõpsu ikka ära teha. 

Göreme rahvuspargis anti meile natuke vaba aega ja saime ise teatud aja sees omalkäel ringi vaadata. Midagi erilist ei jäänud silma, aga natuke huvitavam oli näha esimest korda kaamelit lähedalt. Läksin kahest kõrvuti seisvast kõrbelaevast mööda, samalajal neid vaadates, seisma jääda ei tohtinud, sest siis oleks kohe hakatud kaamelisõitu pähe määrima. Huvitavad loomad, kõrged, kuskil kaks meetrit tundusid ja pika tumepruuni karvaga pea, nende lõhn meenutas veise oma. 

Meid viidi ühte programmivälisesse kohta, Cave Men’i tufikoonusesse ehitatud elamut vaatama, mille ta ise ehitanud oli, pigem uuristanud ruumid. Vanasti oli selline elukoht küllaltki levinud ja pärandati põlvest põlve nagu meil talud. Tänapäeval elab tufikoonuses mõni üksik inimene. 

Cave Men’i tufikoonuses olev elamu koosnes neljast korrusest, mida ühendas tavaline metallredel. See koht oli nii uuristatud, et ruume küllaga ja põhimõtteliselt võimalik sees aastaringi elada ja mulle näis, et see nii ongi. Väga ainulaadne võimalus oli näha sellist tüüpi elamut ja muidugi ohtralt Türgi rahvuslikku tekstiili. Vaipu ja patju oli igal korrusel ning see kõik oli väga tugevalt hubast tunnet tekitav. Veidi isegi kutsus esile mälestusi lapsepõlvest kui sai erinevaid onne ehitatud ja käepäraste materjalidega sisustatud. 

Siin oli võimalus katsetada kui tugev see vulkaaniline kivim on. Proovisin natuke küünega kraapida ja kui võrrelda seda meie liivakivimiga, siis see siin on pehmem ja küünega küllaltki kerge uuristada. 

Esimene korrus oli siin kõige erilisem ja sisustuse poolest olin kindel, et siin elatakse päriselt ka sees. Aknad ees, elekter sees ja küttekolle isegi olemas, kõik see kokku moodustab tekstiilidega väga õdusa ja omapärase kodu. Türgis levinud väga jootraha andmise komme ja siin tundsin esimest korda sel reisil, et just see koht on seda tõesti väärt, jätsin mõnikümmend liiri vastavasse kausikesse. Vaeva on palju nähtud selle koha loomisel ja ka see loeb, et lubatakse turiste vaatama. 

Keraamikakoda.

Siit sõitsime teise programmivälisesse kohta, mis oli üks objektidest, mille kodus piirkonnaga tutvudes leidsin ja tekitas huvi ning olin väga rõõmus siin peatumise üle. Olin juba enne seda nägemata kindel, et see koht on seda väärt ja pakub huvitavat vaatamist. Keraamikakoda võttis meid vastu, pannes meid pikale pingile istuma ja serveeriti kuuma õunateed väikestest savitopsidest.

Meie ette istus oma tööpostile päevitunud vanem meesterahvas, võttis laualt suvalise saviplönni, natuke käega vett juurde ning valmistas sellest nagu võluväel me silme all ühe vaasi, lükates kiirelt jalaga ümmargust alust. Veidike pritsis kohalikust jõest pärinevat savi ka meie sekka ja ees olles kartsin, et saan mõne läraka oma riietele ka. Keraamik oli ise saviga korralikult koos ja teda ei morjendanud üldse oma välimus. Meile anti ka võimalus proovida ise savist midagi voolida, aga keegi ei tahtnud. Kui mul oleks olnud seljas teised riided, siis oleks ehk katsetanud, aga heledate riietega ei võtnud riski. See mees on oma tööd teinud 55 aastat ja arvatavasti poeg tutvustas siis seni meile ühte erilist veinikannu, mis hetiitide poolt loodud. Põhimõtteliselt rõnga kujuline, millest käsi läbi pannakse ja valatakse sealt vein kummardades välja. Hetiidid (kunagised Kapadookia põliselanikud) pühitsesid sellistes nõudes veini, lastes hommikuse päikese valguse ümmargusest avast läbi kumada, siis oli vein pühitsetud. 

Selline keraamika valmistamise viis on vanem ja traditsiooniline, tänapäeval on seda vähem ja kipub hääbuma mugavuste kättesaadavuse tõttu. Vanasti pärandati selline oskus isalt pojale, ilma sellise käsitöö oskuse liigita ta korralikku kaasat ei saanud. Õige pruut pidi olema väga hea kohvi valmistaja. 

Türgi keraamika.

See koht oli keraamikakoda ja omaette äri, kust võimalik oli osta omale meelepärane nõu kaasa. Hiljem selgus, et siin on mitmeid ruume, mis maast laeni täis kunsti, keraamikat, mis käsitsi maalingutega kaetud. Siit otsisin erinevates ruumides jalutades just neid traditsioonilisi esemeid. See siin on elupuu, kus paremal kujutatud vanemad ja vasakul lapsed, enamvähem nagu meil sugupuu. 

Hetiitide loodud veinikanne oli siin juba rohkem, erinevas suuruses ja värvis. 

Ühes ruumis tehti meile spetsiaalne demo. Toas kustutati valgus ja siis saime näha nende nõude erilist ja päevavalguses peidetud ilmet, nende rohekas toonis helendamist. Huvitavaid nõusid ja muid väiksemaid sisustuselemente oli siin poes, aga hinnad küllaltki kallid ning paljudel hinnasilt olnud varem, aga näha oli, et maha võetud. Selline trikk mõeldud müüja kasuks rohkem ja peletab pigem eemale ostmisest. 

Pood ise mõjus mulle kuidagi muuseumina, sest valminud tööd eksponeeritud seintel ja mõni ka keset suuremat ruumi alusel. Tundusid mitmed tööd olevat ainueksemblarid ja mulle tegi väga rõõmu siin peatumine, just siin oli suurepärane võimalus tutvuda Türgi stiilis keraamikaga ning saada teadmisi sellest valdkonnast. 

Tuviorg.

Järgmiseks tegime peatuse Tuvide oru juures. Siin sel kohal nimi arvatavasti sellest, et mitmed talunikud omasid siin oma tuvimaja. Tuvi oli väga väärtuslik lind, sest andis head väetist viinamarjaistandustele. 

Praegu oli see koht esmapilgul veidi mage, aga siin veidi pikemalt olles sai avastatud detaile. Rahvast tohutult ja toideti tuvisid parasjagu, kes tulnud suures parves kokku lagedale pervele. Mitmes kohas puud kaetud “silmadega” nagu meil seotakse pühas kohas oksale lindike. Vaade avanes Uchisari lossile ja orule, kus mõned endised tuvimajad näha olid. Koht hakkas mulle meeldima ja kolasin natuke edasi ja leidsin ühe keraamikaga ehitud puu. Teised läksid sööma, siis ma otsustasin seni ise ringi vaadata. 

Oleks ise ka sööma läinud, aga nad tahtsid saada tasu eurodes, aga mul polnud neid selleks. Reisikaaslase tuli mind otsima, sest me buss oli vahepeal parkimiskohta muutnud ja selgus ka see, et võtavad ka liire vastu toidukorra eest tasudes. Läksin siis ise ka koos teistega lõunatama. See ära oldud aeg oli lühike, aga teiste jaoks oleks ma nagu kaduma läinud grupi liige olnud. Nähtud sain siiski piisavalt ja usun rohkem kui teised, olin rahul. 

Lõunasöök.

Selles söögikohas pandi taas kogu me grupp ühe pika laua ümber. Näidati laud ette ja hiljem ise valitud toitudega siia kogunesime. Rootsi laua stiilis teenindus ehk võta mida soovid ja nii palju kui vaja. Taldrikud olid väikesed, seega kaval nipp, ei saagi võtta korraga palju, pidi juurde võtma aga see võis tähendada suuremat tasu hiljem. Ma valisin suurema kalorsusega toidud ja püüdsin laduda teisiti, et mahuks rohkem ja saaks kõhu täis. Jooke me ei võtnud juurde, see oli eraldi hinnaga lisaks. Kui me einestasime, siis teenindaja käis me juures ja väljastas mingi tšeki, selle alusel oli hiljem maksmine.

kaymakli maa-aluse linna avastamine.

Kaymakli maa-alune linn oli meil järgmine vaatamisväärsus kavas. Giid selgitas enne selle koha olemust ja oli valida, tulla või mitte, sest see koht pidi olema omamoodi karm teatud probleemidega inimeste jaoks, näiteks klaustrofoobidele. Lisaks manitseti meid väga hoidma ühte ja hanereas liikumisele, sest käike mitmeid ja ära eksimise võimalus olevat suur. 

Eluruumid on ehitatud maa-aluse linna ligi saja tunneli ümber. Neid kasutatakse tänapäevalgi laopindade, keldritena ja tallidena. 1964. aastal avastatud Kaymakli (Enegup endine nimi) maa-alune linn erineb oma struktuuri ja paigutuse poolest teistest sellistest linnadest. Tunnelid on kitsamad, madalamad ja järsema kaldega. Turistidele on avatud vaid väike osa kogu kompleksist. 

Tunnelites liikumine oli veider. Need siin olid nii kitsad, et üks inimene täitis selle niigi küürus liikumisega ära, ees liikuja moodustas nagu korgi. Pidi hoidma tõesti ees liikujal silma peal, sest neid käike oli tohutult, aga põnev koht ja mulle meeldis siin olla. Nägime mitmeid huvitavaid detaile ja üllatavalt hästi oli kõik läbi mõeldud ja sai elada pikka aega varjus ning samas kõik põhivajadused olid kaetud. Minu jaoks üks erilisi detaile oli veskikivi meenutav kivi, millega sai sulgeda käigu, näiteks vaenlase eest kaitseks ja läbi selles oleva ava torgata odaga sissetungijat. 

Kolmandal korrusel oleva objekti tundsin kohe ära, sest olin kodus uurinud selle koha kohta. See on andesiidikihist pärinev vase külmvermimiseks mõeldud kivi. Selleks on tehtud andesiidiplokki 57 au

Kaymakli maa-alune linn sai alguse kuskil 7. -8. sajandil pKr., kui früügid, indoeuroopa rahvad hakkasid pehmesse vulkaanilisse kivimisse esimesi koopaid rajama. Linna laiendati ja süvendati oluliselt Ida – Rooma ajastul, kui seda kasutati 4 sajandi jooksul kestnud Araabia – Bütsantsi sõdade ajal kaitseks rüüsteretkede eest. Ühenduses oli see linn Derinkuyu maa-aluse linnaga tunnelite kaudu. 1923. aastal toimus Türgi ja Kreeka vahel rahvastikuvahetus ja piirkonnast saadeti kristlased välja ning tunnelid jäeti maha. 

Kohalik müügikoht ja “kolm kaunitari”.

Peale Kaymakli maa-aluse linna külastust anti meile taas natuke vaba aega ja selle sisustasime müügikohtade uurimisega. Siin ühes poes oli müüjaks väike poiss, kes oskas hästi inglise keelt rääkida ja ta siis proovis pakkuda salle ja kõike muud, kuhu pilk vaid korraks pidama jäi. 

Teel hotelli tegime ühe kiire vahepeatuse “kolme kaunitari” juures, nii kutsutakse kolme kübaraga tufikoonust. Siit avanes avar panoraamvaade üle Kapadookia erilise maastiku kuni kauge silmapiirini välja, mis kujunenud 3 miljoni aasta jooksul tuule ja sademete mõjul. 

Hotellis saime natuke puhata päevast ja siis oli ootamas Avanose linnas meid Türgi rahvusõhtu. See oli valikuline ja meie grupist olid paljud tulnud sellele üritusele.

Türgi rahvusõhtu.

Sinna oli maad päris palju sõita ja kohale jõudsime pimedas. Koht kus meile rahvusõhtu korraldati oli väike, kohalik restoran, mis just rahvusõhtutele spetsialiseerunud. Tagasihoidliku välimusega koht, aga see saal kuhu meid paigutati oli küll midagi teistsugust. Keset ruumi ümmargune lage koht ja selle ümber tõusvates ridades kolm sektsiooni, meenutas väga amfiteatrit.

Meie grupp pandi keskmisse. Kui omale meelepärased kohad välja olime valinud, siis pakuti meile erinevaid jooke ja laual olid ootamas juba meie mõistes eelroad, aga siin maal kutsutakse neid pigem isutekitajateks. Madalates anumates olid mitmesugused külmad snäkid, näiteks oliivid, juustu, määrded ja kaks rahvuslikku suupistet, täidetud viinamarjalehed ja ühed vürtsised kotletid. Kõike seda serveeriti saia juurde.

Peagi pakuti põhirooga, milleks oli liha riisiga. See oli väga maitsev, liha hästi pehme ja mahlane. Kuskilt jäi kõrvu nagu see oleks olnud lambaliha. See liha maitselt nagu veidi meenutas küll lambaliha õrnalt.

Folklooriprogramm.

Vaevalt praega ühelepoole saanud olime, siis algas folklooriprogramm, Türgi pulma kehastati alustuseks. Muusika oli nii vali, et algul harjumatu, lõikas kõrvust läbi lausa. Olin esimeses reas ja seega kõik veel eriti intensiivne. Tulid esimesed tantsijad ja nagu juba varasematest reisidest tuttav, siis tunne oli tugev, et varsti tuleb kutse tantsule. Nii oligi, interaktiivne rahvusõhtu igati. Mitmeid kordi kutsuti lavale, aga ma keeldusin, nende tantsud keerulised, kiired ja täis kõhuga pole kuigi meeldiv ringi karata. Meie grupist teised ka keeldusid, kõik vanemad inimesed ja eestlase jahedam temperament ei käi hästi kokku idamaa temperamendiga. Ühe mehe nad said meie grupist kuidagi käsikäes lavale, aga nagu tantsija ta käest lahti lasi ja selja keeras, nii see mees häbelikult tagasi meie sekka lippas. Ega meil niisama olla ei lastud, oodati intensiivset kaasaelamist pideva meeletu plaksutamise näol.

Üllatusmoment oli see, kui kuulsin äkki meie oma eurolugu, 5 miinust ja Puuluup hakkas kõlama. Südantsoojendav oli seda Türgi restoranis kuulda ja neile see lugu ka vist meeldis, sest see lugu kõlalt veidi meenutas nende muusikat, rütm ka samas tempos. Oodati lavale tantsijaid ja me giid siis läks ainsana ja päästis meie grupi au, plaksutasime talle toetuseks. Hämmastavalt hästi oskas me giid tantsida, üllatavalt hea tantsulõvi peitub ta tagasihoidliku ilme taga.

Programm jätkus erinevate etteastetega, kõhutantsijad olid ägedad ja natuke inspireerivad. Mehed ja naised tantsisid erinevas temaatikas, naised esindasid sensuaalsust ja õrnust, mehed vaprust ja pealehakkamist. Me polnud siin ainsad külalised, rahvast oli üksikute inimeste näol teistest rahvustest ja ka kohalikke, kes meelsasti rahvusõhtutel käivad. See õhtu kujunes pika peale välja nagu omamoodi peoks, kus vahel kõik pealtvaatajad said ühisele tantsule tulla. Eriti usinad olid kohalikud, nad nautisid seda üritust täiel rinnal. Meie lõpuni olema ei hakanud, südaöö paiku tulime ära, aga see pidu kestis jumal teab kui kaua. Vahva õhtu oli, ei kahetse tulemist.

3. päev.

Väike peatus Sultanhanis.

Sultanhani linn magas veel neil hommikutundidel kui siia saabusime. Päike polnud veel üldse kõrgel, aga paar koera lösutas koolnu ilmega keset parklat rahumeeli, ei lasknud nad end ümbritsevast karvavõrdki häirida. Seni muidugi kuni keegi läks vist liiga lähedalt mööda, tõsteti pea püsti ning hauguti korraks kurjalt ja lebamine jätkus laiba moodi edasi. 

Bussi läheduses olevasse müügikohta vaatasime kohe sisse ja siin muutus positiivses suunas, kaupadel hinnasildid olemas, nüüd oli palju kergem otsustada, tegu oli siin rohkem suveniiride poega. Ostsin siit suveniiriks Türgi silmadega käevõru ja silma kaela riputamiseks. See on kohalik talisman. Türklased usuvad, et sinised silmad toovad õnne ja kaitsevad ärakaemise eest, eriti võimas kaitse olevat siis, kui see amulett teisele kinkida, siis pidi see kingi saajat eriti kaitsma. Tahtsime aja sisustamise mõttes vaadata ühte väikesesse kindlusesse sisse, aga see oli tasuline ja ei hakanud sinna siis minema, läksime ühte turu moodi olevasse müügikohta, kus tihedalt igasugust kraami müügil oli. Huvitav pood oli, sel nagu oma eriline atmosfäär laes rippuvate, sadade nahast kuumaõhupalli makettide näol.

Mevlana muuseum.

Mevlana muuseum Konyas oli järgmine koht kavapõhiselt. See muuseum sai alguse Mevlevi ordu dervišite öömajana, mida tuntakse paremini kui keerlevaid dervišeid. Siin asub ka Rumi mausoleum, mis valmis 1274. aastal. Atatürk andis 1926. aastal välja dekreedi, mille kohaselt tuleb mausoleum ja dervišimaja muuta muuseumiks, mis avati nõuetekohaselt järgmisel aastal. 1954. aastal nimetati see ametlikult ümber Mevlana muuseumiks. 

Koht tundus mulle küllaltki tavaline, midagi eriti rabavat siin polnud esialgu, ootasin ruumidesse pääsemist, lootsin sealt midagi huvitavat leida. Naised pidid rätikutega juuksed kinni katma ja enne sisenemist pidid kõik külastajad ühekordsed kilesussid jalga tõmbama. Rahvast oli siin palju ja sisemus hoonel küllaltki tagasihoidlikes toonides.

Mevlana enda matmiskoht oli kõige kaunim koht siin hoones ja külastajatest kergelt ummistunud läbikäik selle ees. Mitmed moslemid palvetasid siin seistes, peopesad kokku pandud ja vaadates heldinud nägudega sarkofaagi poole. Mevlana ise on maetud kõige selle alla ja otse väljast nähtava sinise torni alla, mis plaaditud siniste plaatidega. See koht antud hoones kõige ilusam, sest siin oli palju värve, mustreid ja kuldseid tikandeid sarkofaagi katval linal. 

Siia on maetud ka teisi tähtsaid isikuid, näiteks Mevlana hingekaaslane.

Siin laekupli mustrid olid huvitavad, eriliselt puhtad liigsest kirevusest ja värvid harmoneerusid omavahel. 

Dervišid.

Köögiga samas saalis mitmed vahakujud, osad istusid maas madala laua taga ja paar meest kujutatud tantsimas. Arvan, et need tantsivad dervišid, aga veidi ajas segadusse teise tantsija roheline rüü. Dervišid kandsid ju ainult teatud värvi kehakatteid. Tantsu alustades oli neil seljas must rüü, mille nad peagi maha heitsid ja jäi siis valge rüü, mis tähendas tegelikult surilina. Teiseks, nende meeste käte asend polnud selline nagu keerlevatel dervišitel. Õige asend selline, et parem käsi peopesaga taeva poole ja vasak peopesaga maa poole, mis sümboliseerimas ühenduskanalit maaga. 

Ringiga lõpu poole jõudes vaatasime üle ka kunagised dervišite kambrid, kus nad elasid ja õppisid. Neid oli kokku 17 ja ehitati need Murad III ajal. Üks tuba oli näidistuba, kus sees derviši vahakuju palvehelmeid mudimas ja kaunid tekstiilid tuba kaunistamas, kõik see kokku andis väga rahvuslikku ja hubase miljöö. 

Näitusekambrid.

Need kambrid olid väga väikesed ja mõnes sai sees ka käia. Igas oli midagi näitamiseks üles seatud, aga rohkem sellist vastava ajastu tarbekaupa. Ruumi oli vähe ja korraga sai sees olla mõni inimene ainult ja seega siit igast sai põhimõtteliselt läbi jalutatud ja kui mõnes midagi huvitavat näha polnud, siis ei hakanud sisse minemagi. Ühes ruumis sai näha ka tohutult suuri palvehelmeid, mis hunnikusse klaasi alla seatud oli. Üks helmes tundus veidi vutimunast suurem olevat ja kee ise ka väga pikk. Nägin ka ühes teises kambris seina sees klaaskapis üsna kulunud kaftanit, mis oli eest põhimõtteliselt ribadeks kantud. Seda vaadates imestasin, et lasti nii ära kuluda, miks varem uut ei võetud kasutusse. Kõik need esemed pärinesid ottomani ajastust. 

Viimased objektid.

Õues viimane objekt oli veidi kummaline, veekaev, mille disain kergelt mõtteline. Siin kujutatud siis kõrgeimat seisust ehk siis esimene kausike, kust siis vesi alumistesse voolab, ehk siis natukene madalamad positsioonid. Lõpuks saab see kõik all kokku ja vesi on ikka sama, seega on siin selle objekti mõte, et ole kes oled, vesi on kõigil üks, vee ees oleme võrdsed. 

Ma olin veidi pettunud, sest antud kohaga seoses ootasin siit dervišite tantsu tutvustust, aga sai näha vaid kahte derviši vahakuju tantsuhoos. Enne siit kompleksilt lahkumist keegi juhtis tähelepanu huvitavatele pesakastidele ühe hoone seinal, mis mõeldud tuvidele. Viimane on islamis väga oluline koos ämblikega, keda pühaks peetakse. Kolmas loom oli veel islamis püha, aga ei jäänud giidi jutust meelde. 

Peatused Pamukkale suunal.

Nüüd ootas ees pikk sõit Pamukkale suunas, mis oli päris pikk ning tegime peagi lõunapausi Kirazlibache nimelises söögikohas. Valik oli keskmine, aga näisid head toidud olevat. Nostalgiline kandiku kasutamine, kuhu tellitud roa sai hiljem asetada ning peale maksmist tuli kusagilt äkki teenindaja ja viis selle ise lauda. See käis nii kähku, et ei jõudnud õieti reageeridagi. Meie grupp paigutati taas ühe pika laua taha kokku. Valisin liha juustuga, riis lisandiks juurde ja prooviks valisin tavalise jogurti kurgiga. Liha oli väga maitsev, ei saanud aru, oli see looma või lamba liha, aga no nii hästi tehtud, et sellest raske ära tüdineda. Isegi kui see oli lambaliha, siis seda osatakse siin suurepäraselt valmistada ja sellisel juhul on see mu uus lemmik Türgis, muidu ma põlgan lambaliha spetsiifilist maitset. Meenus maitse põhjal, et rahvusõhtul pakuti sarnase maitsega liharooga ja riis oli samuti lisandiks ning huvitaval kombel serveeritakse siin maal lisand lihast eraldi taldrikul. 

Seni kuni einestasime, siis pesti me buss ka kiirelt puhtaks. Neil selleks lihtne ja tõhus meetod, tavalisele pühkimise harjale on kinnitatud kastmisvoolik ja nii pesemine käibki. Pärast klaasikuivatajaga tõmmatakse kuivaks ja ongi valmis. 

Üks lihtne magustoit.

Pika sõidu järgselt tegime taas peatuse Bi Mola Anatolia poe juures, kus müügil igasugust kehahooldus kaupa ja saja liiri eest oli võimalik osta ühte kohalikku magustoitu, mis lõunasöögile heaks täienduseks. See oli lihtne magustoit, maitsestamata jogurt mee ja mooni seemnetega. Antud piirkonnas kasvatatakse moone palju ja seda magustoitu mujalt ei saavat, kui ainult siit. Algul kahtlesin, aga ostsin siis ise ka prooviks, liire oli küllaga ja miks mitte. Kahetsema ei pidanud, lihtsad toorained, aga mõnus magustoit oli, mesi oli paras maitsestamata jogurtiga ja mooni seemned lisasid juurde oma maitse, mida õrnalt tunda oli. 

Siin poes müüdi ka mitmesugust muud kaupa, seebid, kreemid, õlid ja pool poest moodustas riiete ja jalanõude osa. Proovisin granaatõuna õli natuke kätele ja see sobis päris hästi, võttis kuivust nahal vähemaks ja tundus sobivat mu nahaga. 

Sõitu oli öömaja poole veel üksjagu ja seni sai vaadeldud Türgi maastikku, mis oli küllaltki vaheldusrikas. Isegi mõni suurem mägi lumise tipuga ja selle jalamil mitmed põllulapid, rohumaad ja vahel märkasime lambakarju karjuse ja koeraga. Karjus on igal karjal ja sellest ametist peetakse siin lugu. Loomad olevat ka väga harjunud oma piirkonnaga ja oskavat isegi ise õigel ajal lauta tagasi tulla. Ühes asula servas liikus lehmakari kahe maantee vahel tihedas pundis ja ei tormanud kaootiliselt sõiduteele, vaid täpselt teadsid kuhu ja kuidas minna. 

Tänane majutus.

Meie tänane öömaja oli Pamukkales hotell Pam Thermal Hotel ja giidi jutu põhjal enne seda kohta nägemata oli selge, et see on kuidagi peen ja eriline koht. Nii oligi. Teenindus igal sammul. Vaevalt olime ise jõudnud hotelli peamaja, kui me kohvrid bussist juba viidud olid sinna. Giid jagas plastkaardi kujulised võtmed meile ja otsisime siis oma tube. Tohutu suur kompleks ja mitmest eraldi ööbimise majast ehk blokist koosnev. Peamaja taga suur bassein ja eraldi suur mitme tasandiline termaalvee bassein. Koht küllaltki luksuslik ja loodud tervise turgutamiseks. 

Meil oli kolmas blokk ja seal sees tohutu aatrium, kus palm kasvamas vabalt hoone sees ehk siis põhimõtteliselt ehitatud maja ümber palmipuu, mis oma kolm või neli korrust pikk oli. 

Termaalvee bassein.

Pärast käisime hotelli juures oleva termaalvee basseini lähemalt uudistamas. Seal sai eraldi tasu eest supelda, aga lühikest aega, sest muidu pidi enesetunde halvaks tegema, südamehaigetele polevat see üldse soovitav. 

Juba kaugelt oli kuulda pahinat, termaalvesi purskas siin otse maa seest välja travertiinidesse, mis siin rooste tooni olid. Lähemale minnes oli tunda kerget väävli lõhna. Vesi pidi olema raviomadustega, aga siiski oli suplemas mõni üksik külastaja. Hiiglaslikud vannid aurasid jahedama õhu tõttu. Valisin natuke kõrvalisema koha ja kükitasin maha ning pistsin käed vette. Soe vesi tekitas kohe kätel alguses haigetes kohtades kerge kipitava tunde, aga see kadus ruttu ja edasi oli vaid mõnus soe ning hellitav tunne. Tundsin, et see teeb nahale kindlasti head ja mõne päeva pärast peaks mul parem hakkama. 

Pärast kümne minutilist käte leotamise seanssi käisime hotelli ümbruses natuke ringi, pime oli juba täiesti ja ega kaugele ei olnud mõtet minna. Leidsime majade vahelt ühe siia sobiva installatsiooni ja tulime tuppa tagasi, sest siin piirkonnas hotell hotellis kinni ja ei olnud aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine. 

Kuskil üheksa paiku kostus sünge palvusele kutse, mis kajas kuidagi. Me bloki uks oli vist alt lahti jäänud ja nüüd see kajas aatriumi seintelt vastu, mis toimis antud hetkel kõlakojana. See hääl on kõikjal sama ja tundub, et üle maa samal ajal ka kõlab. Vastakaid tundeid tekitab, veidi kõhe ja samas ka huvitav, loob väga hästi idamaise atmosfääri. 

4. päev.

4. päeva hommik.

Hotellis oli mugav teenindus, hommikul pidi kohvrid oma toa ukse taha jätma ja pakikandjad need bussi juurde viis. Olin veidi närvis, et kas läheb kohver ikka õige bussi peale, sest hotelli juurest oli teele asumas mitmeid busse samal ajal. Enne ärasõitu käisin ka veel hotelli enda termaalvee basseini juures käsi vette kastmas, et saada veel üks ravidoos käenaha tervenemise heaks. Hommikul oli õhutemperatuur veel jahedam kui õhtul ja vesi auras nagu hiiglaslikus katlas keeks vesi. Mõnusalt soe vesi, mis tekitas kätele kohe leevendust pakkuva tunde. 

Enne bussi minekut vaatasin ikka üle, et mu kohver ikka peal oleks, õnneks polnud kellegil samasugust kohvrit ja seega oli lihtne enda oma märgata. 

Täna alustasime siis Pamukkale külastamisega, mis siit hotellist oli viie kilomeetri kaugusel. 

Pamukkale ja Hierapolise avastamine.

Alguses ei olnud nagu midagi erilist, kodus eeltöö käigus leitud materjalide põhjal näis see koht natuke teistsugune, travertiinid olid tagasihoidlikult väikesed ja valged, nagu oleks me ees avanenud äkki mingi talvine koht. 

Türgi maalilises edelaosas asuva oru külje all ripub eriline lumivalge travertiin terrasside kaskaad, kus mineraalide rikas termaalvesi voolab alla neljast allikast 250 liitrit sekundis 35 kraadi juures. 

Pamukkale nimi sõna-sõnalt tähendab türgi keeles puuvillast lossi, mis võlgneb oma nime lummavatele valge lubjakivi ja kaltsiumi ladestumisele, mis pärineb üle kivide voolavast mineraalveest. Setted on aastatuhandete jooksul kristalliseerunud, luues kauni talveimedemaa fassaadi. Selle koha kõrvale rajas 2. sajandi lõpus eKr Pergamoni kuningas Attalid kultuurikeskuse ja Hierapolise termaalkuurorti. Arvatakse, et Pamukkale kuumal veel on raviomadused, eriti silma-ja nahahaiguste, reuma ning muude haigusseisundite korral. 

1988. aastal kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Vaba aeg piirkonnaga tutvumiseks.

Lõpuks ometi anti meile nüüd vaba aega seda kohta ise avastada, ootasin seda nii väga. Sai ometi vaadata seda, mis huvi pakub. Ma siin esimest korda ja kõigepealt vaatasin üle travertiinid. Tagapool, kus ka ise oli võimalus minna paljaste jalgadega basseini sisse, avanes ilus vaade alla linnale. See polnud muidugi veel täiuslik, aga oli palju lubav. Kui oleks aega rohkem olnud, siis võib-olla oleks ise ka läinud paljajalu travertiinidesse jalutama. See oleks kindlasti elamus omaette ja aega, aega siin vaja, sest seda teekonda ette võttes kiirustada pole mõtet. Jalgeesine on kohutavalt libe ja kukkumise oht olevat suur, nii giid meid hoiatas. Rahvast läks seda niiöelda rada läbima paljud, aga mitte meie grupist. 

Läksime mööda laudteed edasi, kuni leidsime parima vaate perve alla jäävale linnale. 

Tagapool väike park, kust voolas allikast sooja vett välja. Nii mõnusalt soe vesi, et kiusatus oli end sellesse kasta, kui muud ei saanud, siis käed katsin vähemalt sisse. Mõnusalt hellitas see vesi mu haiget käenahka ja usun, et see tervendab kindlasti mingil moel. 

Hierapolise avastamine.

Hierapolise avastamiseks anti ka vaba aega ja huvitavaid kohti oli nii palju, et mul oli kohe tunne, et siin jääb kindlasti sellest ajast puudus. Halb oli see, et mitmed huvi pakkuvad objektid üksteisest nii kaugel ja ühest kohast teise minek võtaks ise juba omajagu aega. Pamukkale travertiinide juurest tulime siis otse suurema tee peale välja ja seda mööda läksime tahapoole, kus kaugelt oli paistmas midagi suurt ja huvitavat. Leidsime eest esimesed hauakambrid ja ühe värava. Tagapool oli kindlasti veel midagi huvitavat, aga näis, et seal midagi eriti põnevat ka olla ei saa. Läksime siis väravatest läbi ja laia iidset tänavat mööda teatri suunas. See tänav oli alt kusjuures tühi (mõnes kohas kivide vahelt tühjus vastu vaatas) ja arvan, et see oli kas kanalisatsiooni ülesannet täitmas või oli mingi muu funktsioon. 

Hierapolise linna nimi tõlkes püha linn ja peeti seda maa seest tuleva vee pärast. Palverändurite sihtkohaks on ta tänapäevalgi. Kõrgperioodil elas siin ligi 100 tuhat inimest. Siin on olnud ka oraakel, kes palveränduritele ennustas ja nii tõusis linna jõukus. Asutatud 2. sajandil eKr Pergamoni Attaliidide kuningas Eumenes II poolt. 14. sajandil jäeti linn lõplikult maha, sest maavärinad kahjustasid linna korduvalt. Natuke eemale ehitati uus linn, Denizli Hierapolise asemel. Hierapolise arheloogiline ala on kantud ka UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Hierapolise amfiteati juurde minek.

Meil oli piiratud aeg ja seega otsisime võimalikult otsemat teed teatri juurde. Mööda nurme, vana kividest laotud rada läksime kiirel sammul, lõpuks ometi moment sel reisil, mil päriselt loodusesse pääses ja kõik see meenutas mulle matkamist ning tõeliselt meeldis. Tempo oli meil konarlikku rada arvestades hea ja see kasvatas optimismi, lootust oli näha ka teater ära. Kuid vahepeal tuli ette väike hoo maha võtmise koht. Jälle saime kinnitust, et Türgit võib pidada kasside maaks, neid on siin palju vabalt ringi liikumas omapäi ja kusjuures nad on nii rahulikud ning normaalses toitumises. Põhimõtteliselt keset nurme leidsime ühe punaka hiirekuninga müürijupil peesitamas päikese käes. Ta oli julge ja rahulik ja seega kasutasime teda natuke modellina. See kass lasi meil vabalt pai teha endale ja sedagi sai imestatud veidi, meil on üldse kassid ja koerad kuidagi närvilised või siis pelglikud. 

Teatri juurde oli palju maad. Siin kohas oligi see miinuseks, et objektid üksteisest kaugel asuvad. Teatri juurde tuli veel ülesmäge ka minna ja oli üks rada otse minekuks, aga seegi oli kinni pandud taraga. Kohti oleks siin palju vaadata olnud. Näiteks väga ilusaid vaateid oleks pakkunud veel edasi minek, kõrgemal mäe jalamil paistsid mingi ehitise varemed. 

Hierapolise amfiteater.

Hierapolise teater on Türgi üks suuremaid ja paremini säilinud ehitisi, mis mahutab 10 000-12 500 pealtvaatajat. Tõenäoliselt ehitati see esmakordselt 1. sajandil eKr kuni 1. sajandini pKr. 

Aega nappis ja seega väga pikalt siin uudistada ei saanud, kuigi oleks tahtnud minna kõrget kaunistatud lava lähemalt vaatama. Natukene istuda ja nautida seda kohta, aga võimas elamus oli isegi viivuks siin olles.

Amfiteatri juurest tagasi tulek.

Koht oli teistest objektidest eraldi ja kaugel, seega otsisime otsemat teed tagasi tulekuks. Läksime siis teatri tagant ühte rada mööda alla mäest järjest. Vaade oli sealt alla ülejäänud Hierapolisele kaunis, rada mäe nõlvast lookles käänuliselt järjest allapoole ja meenutas natuke mulle matka Türgi maastikul. Maastik kergelt mägine ja vaade avatud kauge silmapiiri taha, inimesed kes juba mõnda aega tagasi olid siit mööda läinud, siis nemad paistsid nüüd kriipsujukudena kauguses. Rada oli parajalt järsk kohati ja veidral moel kasvas vili mitmes kohas raja servas. Sellest ma aru ei saanud, kas teadlikult külvatud siia või looduslikult esineb seda siin. Muidugi erkpunased moonid olid eriti lummavad, mida teepervedelt ja varemete kivide vahel kasvamas leida võis. Maapinnal leidus mitmes kohas renne looklemas ja need on olnud kunagi vee juhtimise kanalid. 

Kohalik hõrgutis ja kassid.

Jõudsime ajaliselt hästi tagasi ja sai siin müügikohti ka uuritud. Midagi erilist silma ei jäänud, küll aga oli siin võimalus proovida kohalikku hapupiimajooki airanit. Võtsin prooviks ühe topsi saja liiri eest. Üllatavalt värskendav hapuka maitsega rüübe, päris hea oli. Aega oli ja istusime pinkidele puhkama. Üks noor must kass oli läheduses ja ta hüppas peagi otse lauale ning uudistas oma suurte kollaste silmadega meid. Mulle näis, et teda hakkas huvitama mu jook ja tahtis ka sellest osa saada. Kassid harjunud siin palukesi nuruma ja seda pole pahaks pandud, seega loomad hoopis teise käitumisega, sõbralikud ja julged. See kiisu ei võõrastanud meid sugugi, pai lasi vabalt teha. 

Ephesos.

Järgmisena ootas sõit marmorlinna Ephesose varemete juurde, mida peetakse maailmas kõige paremini säilinud antiiklinnaks. Ephesos oli Vana-Kreeka linn, mille asustasid joonlased 11. sajandil eKr. See linn oli tähtis sadama – ja kaubanduslinn. 6. sajandil jõudsid siia  pärslased ja vallutasid Ephesose, muutes selle linna veel olulisemaks. Lysimach kolis linna eemale, sest sadam hakkas kinni kasvama ja rajas uue. Looduslikult polnud see linn mere ääres, vaid laht ulatus maa sisse. Praegu on Ephesos 6 miili merest kaugemal. 

Me jalutasime arvatavasti Curetes tänavat mööda, mis on üks kolmest peatänavast ja nime saanud preestrite järgi, keda hiljem hakati curetes kutsuma. Tänava külgedel olid purskkaevud, kujud, monumendid ja poed. Lõunapoolsemad poed olid kahekorruselised. Maavärinate tõttu said paljud ehitised kannatada, seal hulgas Curetesi tänav. Need, eriti sammaste kahjustused taastati uutega, kuid pärast 4. sajandi maavärinat asendati sambad teistega, mis toodi linna erinevatest hoonetest, seega erinevused hästi näha ja tänav on praegu nähtav 4. sajandi välimusega. 

Kallakul oli ka palju maju, mida kasutasid rikkad. Majade all olid sammastega galeriid, mille põrandad kaetud mosaiigiga. 

Rahvast oli siin tohutul hulgal ja pidi niigi konarliku tee tõttu ette vaatama. Marmor tundus kohati natuke isegi kuiva ilmaga libe ja ei tundnud end kuigi kindlalt siin liikudes. Algul arvasin, et see tänav on originaal, aga tegelikult palju on ka siin taastamist tehtud, ka kivid laotud tagasi. Paljud neist nii siledaks ja lohuliseks lihvitud aegade jooksul. Enamjaolt kasutatud heledat marmorit ja sekka oli ka mõni tume kivi, mis oli kuuma päikese käes väga kuumaks läinud. 

Ühe platsi juures jäime seisma ja seal sai ringi vaadatud. Mitmed templi varemed, sambad ja mitmeid fragmente. Neist kõige huvitavam oli siin lendava Nike reljeef, kes oli antiikmaailmas võidu jumalanna. 

Alates 1869. aastast on toimunud siin väljakaevamised ja 2015. aastal lisati Ephesos UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Hadrianuse tempel.

Hadrianuse tempel oli küll ilus ja omamoodi eriliste detailidega ehitis. Pilti teha oli siin praktiliselt võimatu, vaba momenti polnud, alati keegi tahtis teha selle taustal selfit või koguni grupipilte. Natuke hõredamal hetkel sain teha pildi kõrgemast kohast, kus tegelikult enamik detaile ka paikneb. 

Hadrianuse tempel on üks kõige paremini säilinud ja kaunimaid ehitisi Curetes tänaval. Selle ehitas enne 138 pKr. P. Quintilius ja pühendati keiser Hadrianusele, kes tuli Ateenast 128. aastal seda linna külastama. Templi fassaadil 4 korintose sammast, mis toetavad kumerat kaarekuju, mille keskel võidujumalanna Tyche reljeef. Templi sees ukse kohal seisab inimfiguur, Medusa akantuselehtedega kaunistatud. Mõlemal küljel friisid, mis kujutavad Ephesose rajamise lugu, Androklos metssiga ründamas, Dionysos pidulikus rongkõigus ja amatsoonid. Tänapäeval nähtavad friisi koopiad ja originaalid asuvad Ephesose muuseumis. 

Rooma perioodi kunst.

Seal lähedal sai ka mõningaid mosaiike näha, mis küllaltki tagasihoidlikud nägid välja tänapäeva mõistes. Peen töö on tehtud, oli vast ikka kannatlikkus pisikestest tükkidest kokku laotud mustri moodustamisel. 

Rooma perioodi kunst, mida võib määratleda kui antiikkunsti ja hellenistliku kunsti rafineeritud stiili, erinevate tegelaste kombinatsiooni, mütoloogia ja esteetika ühtsust. Riikide mõju Rooma kunstile oli selgelt nähtav, eriti lisasid uut maitset Rooma kontrolli all oleva Anatoolia sügavale juurdunud ajalugu ja kultuur. Kuigi mosaiigid olid laialdaselt mustvalged ja geomeetrilised, on leitud ka tüüpilisi rooma stiilis värvilisi mosaiike koos mütoloogiliste viidetega geoneetrilistes piirides. Kangelaste ja valitsejate elu, mütoloogilisi lugusid, sõdu ja jahti kirjeldati edukalt mosaiikides, samas värvimuutused kulgevad loomulikult. 

Celsuse raamatukogu.

Celsuse raamatukogu on kõige paremini säilinud objekt ja siin külastajaid ka massiliselt. Meile anti siin veidi vaba aega kohaga tutvumiseks. Koht minu jaoks polnud eriti midagi erilist, detailid pigem olid huvitavamad ja millegi pärast oli mul siin viibides tunne, et iga hetk võib midagi kaela sadada. See fassaad tundus kuidagi nii ehku peal seisvat ja seega siin pikalt ei olnud, jalutasin lihtsalt läbi. 

See objekt muidu väga ajalooline ja võiks öelda, et selle linna varemetes kõige olulisem koht ja ka suurim turismi magnet. Celsuse raamatukogu ehitati konsuli ja Aasia kuberneri Tiberius  lulius Celsus Polemaeanus auks, kes on ka siia maetud. Raamatukogu mahutas 12 tuhat kirjarulli ehk rullraamatut, seega oli ta kolmas raamatukogu oma suuruselt Alexandria ja Pergamoni järel. Rullraamat oli antiikajal kuni 4. sajandini eelistatuim raamatuvorm. Rullraamat valmistati peamiselt papüürusest. Tekst kirjutati tulpadena ja loeti seda paremalt vasakule ümber rullide. Raamat rulliti kokku, tekst jäi sissepoole. 

Raamatukogu töötas valmimisest (117-113) kuni aastani 262, mil see põles ning jäi peale seda varemetesse, kuni aastatel 1970-1978 fassaad taastati. 

Ephesose odeon.

Vanad roomaaegsed teatrid on ägedad, nad pealtnäha on sarnased küllaltki, aga kui neid lähemalt vaadata,  siis päris ühte moodi nad pole. Rahvast oli siin samuti palju ja siin pääses kõike uudistama. Mind huvitas alla vaade ja läksin trepist üles. Keegi proovis natuke aega selle koha akustikat ja laulis lühikese lõigu ühest ooperist. See oli nii identne originaalile ja kõlas siin väga hästi, oli tunda kuidas heli ühtlaselt jaotus. Selle teatri eripäraks pidi olema see, et isegi sosin lavalt olevat kuulda kõikidesse ridadesse ja arvatavasti siis keegi proovis kõla. Väga andekas laulja oli ja kahju, et rohkem ei laulnud, publik oli olemas ja oleks teda kindlasti toetanud ning kaasa elanud, niigi andsid häälekalt märku, et veel sooviks laulu kuulda. Lava oli siin natuke uuema välimuse saanud ja seda kohta kasutatakse vahel ürituste korraldamise paigana. 

See odeon ehitati 2. sajandil pKr Publius Vedius Antoniuse ja tema naise Flavia paiana, kahe Ephesose jõuka kodaniku käsul. Mahutas see 1500 pealtvaatajat ja kasutati seda kohta mitmel otstarbel, peeti senati koosolekuid ja kasutati ka etenduste kontserdisaalina. 

Väike vabaõhu etendus.

See oli meil Ephesoses viimane objekt ja liikusime edasi üht tänavat mööda. Kuskilt kostus üha valjemini muusikat, toimus mingi väike etendus. Läksime meiegi seda lähemalt vaatama. Rahvast oli palju kogunenud ümber ja et midagi üldse näha, siis selleks pidi veidi tunglema selles massis. Tegu oli siis ühe väikese etendusega rooma ajastu kohta. Kuningas oli kõrgema lavatsi peal ja ta ees pisikesel areenil oli kaks mõõgavõitlejat, kes arvatavasti kladiaatoriteks kehastunud olid. Kuningas siis otsustas lihtsa käeliigutusega kladiaatorite saatuse. Algul tegi triki, pöial alla nagu oleks nende saatus otsustatud, aga siis keeras ruttu samas pöidla üles, täna kuningal hea tuju ja kõik jäid ellu. Ei tea, kui kaua see etendus kestnud oli, aga meie nägime selle lõppu just. 

Suveniiripood.

Paremale hoides jõudsime ühele alleele, mis viis suveniiripoodide juurde. Käisime need ka kõik küllaltki kiirelt läbi. Huvitav oli neis käia, sest nagu alati, siis kaubavalik võib piirkonniti erineda. Nii oli ka siin. Müüdi põhiliselt tekstiili, keraamikat ja muud peenikest nodi kohaga seoses. Riidepoed olid midagi erinevat ja siin sai neis mitmes sees käidud. Müüjad kohe olid kaupa pakkumas kui korraks seisma jäid ja kutsusid lahkelt sisse. Jutt neil jooksis ja lubati teha parimat hinda. Huvi pärast uurisin siin mõnda asja lähemalt, oleks võib-olla mõne asja siit ostnud, aga mustrid ei olnud sobilikud ja ühes poes müüdi ainult valgeid riideid, mis küllaltki palju läbi paistsid. 

Ühes poes olid huvitavad nõud, mida väga vähestes kohtades näinud, see pood oli praegu teine kogu reisi vältel, kus just selliseid anumaid nägin. 

Ei ostnud ma siit midagi ja kohe viimase müügikoha lähedal ootas buss, et sõidutada meid Kusadasisse hotelli. Kuid enne veel näidati meile teel hotellini veel ühte kohta, Artemise templi varemeid. Koht pidi olema väga tähtis ajalooliselt, aga sinna juurde viis küllaltki mannetus seisus tee, mida mööda bussiga oli keeruline minna. Õnneks suurelt teelt polnud sinna palju maad sõita.

Artemise tempel.

Parklas bussist väljudes tundus see koht nii mahajäetud olevat, aga igasuguseid ärikaid taas täis, kes meile innukalt oma kaupa pakkuma tulid. Siin püüti siis müüa erinevaid brošüüre vaatamisväärsuste kohta ja nagu paljudes müügikohtades, siis ka siin tunti väga huvi kust me tuleme. Algul reisi esimesel päeval tundus see veidi kummaline, aga giid hiljem selgitas, et türklastele on see väga oluline info, nimelt neil on omad arusaamad vastava piirkonna inimestest ja neil on seoses sellega välja kujunenud oma arusaamad vastava piirkonna inimeste omadustest, kaupa müües teavad nad siis arvestada, ostetakse kergelt või mitte näiteks. 

Artemise templist polnud suurt midagi alles ja tundub isegi veidi uskumatuna, et siin on olnud kunagi nii võimas tempel, mis on üks maailma seitsmest imest. 

See on ehitatud Ephesose piirkonda tasasele alale, mis sajandite jooksul muutunud sooks. Tänapäeval näha ainult selle hellenistliku ajastu ehitise vundamentide varemeid, mis täielikult marmorist valmistatud. Selle templi kõige ilusamad alles jäänud osad on eksponeeritud Londoni Briti muuseumis. Vanimad leiud pärinevad 6. sajandist eKr.

Kusadas.

Kusadasi linnas oli meil tänane hotell, mis Türgi vanim kuurort ja tõlkes tähendab linnusaart. Sinna sõites avanesid kenad vaated. Kusadasi asub otse mere ääres ja on sadamalinn. Sadamas seisid mitmed hiiglaslikud praamid ja selle lähedal poolsaar, mis inspireeris mõttes sinna kolama minna. 

Õhtu oli meil vaba selles linnas ja läksime ise kolama, söögipoolist otsima, tühi kõht ei tekitanud küll erilist lusti linna vaatamisväärsuste otsimiseks ning me valge aeg läkski toidu otsimise ja söömise peale ära. Proovisime siis ühte kiirtoidu restorani ja muud asjalikku polnud võtta kui tellisime wrapi. See oli üllatavalt suur ja seda andis süüa. Loomaliha maitsestus oli minu jaoks veidi võõrapärane ja päris lõpuni ei suutnud ma seda süüa, aga nälja kustutas see hästi ära. 

5. päev.

Pergamon.

Pergamon oli meil täna esimene koht ja selle paiga suhtes polnud erilisi ootusi, seega ei teadnud täpselt mida oodata. Furnikulööriga tõusime üles ja seni sai nautida kauneid vaateid. Huvitava koha peal on olnud vanasti küllaltki suur linn, põhimõtteliselt ühe kõrge künka tipus on praegu nähtaval välja kaevatud olulisemad vaatamisväärsused. All suurem veekogu mõne saarega. Tuul oli enne kohale jõudmist tugev ja pani kohati kabiini kergelt kõikuma. See oli veidi kõhedust tekitav ja kui tuul oleks veel tugevam olnud, siis siia poleks üldse täna saanud turvalisuse huvides. Alla vaadates näis nagu siin mäe jalamil on rohu sees lihtsalt mõned tavalised kivid, aga tegelikult on siin ka kunagi ammustel aegadel osa Pergamoni linnast asunud, aga see on hävinenud aegade jooksul ning ootab arheoloogide poolt avastamist. 

Furnikulöörilt maha tulles jäid silma taas mitmed müügikohad, aga neisse sisse piiluda polnud praegu aega, läksime trepist üles ja jäime peatuma, giid rääkis natuke sellest kohast. Tuul oli siin tugev ja samas ka päike tundus täna küllaltki ere. Ootasin põnevusega juba kõrgemale minekut, sest siin olid tulemas kaunid vaated. Lõpuks grupiga kõrgemale suundusime, mööda vanadest prussidest tehtud teed. Vaatasin tagasi ja see koht tundus mulle kohe eriline, meeldis ja tundsin, et selle paigaga on lihtne saada kontakti ehk leida parimad kohad pildistamiseks, puudutades kuidagi mu hinge, jättes end meelde pikemaks ajaks. 

Pergamon oli rikas ja võimas Vana-Kreeka linn Mysias. Hellenistlikul perioodil sai sellest Attaliidide dünastia ajal Pergamoni kuningriigi pealinn aastatel 282-133. Pergamon asub 26 kilomeetri kaugusel Egeuse mere tänapäevasest rannikust ja kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Ateena tempel.

Siin asus Ateena tempel, mis siin vanim, 4. sajandist pärit pühamu. See oli põhja poole suunatud dooria peripterose tempel, mille lühemal küljel oli 6 sammast ja pikemal küljel 10 sammast ning kaheks ruumiks jagatud sisetempel. Vundamendid mõõtmetega umbes 12,70 x 21,80 meetrit nähtavad ka tänapäeval. 

Veehoidla.

Edasi liikusime kunagise veehoidla juurde, mis meenutas suurt kaevu, mille keskel kõrge sammas. Ehitis oli seest tühi ja selle põhjas oli näha paljusid münte vastu helkimas. Millegi pärast usutakse, et need, kellel õnnestub visata oma münt täpselt samba keskele ning see seal pidama jääb, siis selle soov pidi täide minema. Vaadates seda müntide hulka ja võrreldes samba keskel olevatega, siis see vise raske teostada ja enamikel arvatavasti münt lihtsalt ära põrkunud mujale. Paljud me grupist ka proovisid visata ja kahjuks läksid mööda või münt põrkas sambalt eemale. See objekt oli sünge muidu küllaltki.

Lähedal küllaltki kõrge koht ja järsk serv, aga sealt avanes alla ühele veekogule imeline vaade. Saared selle keskel ja mitmed veesõidukid saarte ümbruses liikumas olid. Tuul oli siin väga tugev ja pidi olema ettevaatlik, ma parem liiga servale ei läinud. 

Järgmisena suundusime natuke konarlikku ja kivist rada mööda natuke allapoole, sisemaa suunas. Kohe ees taas ilus vaade ühele väljakule, kus taas ühe tähtsa ehitise varemed, suur puu sobis siia väga ja andis kohale palju juurde. Laskusime trepist alla ja leidsime ühe peata kuju, mis kujutab Hadrianust. Õu oli nüüd nähtav teise nurga alt ja siit avanes hoopis teine vaade kunagisele Traianuse templi jäänustele. Sambad on siin olnud võimsad ja neid kõiki pole siin ammu alles, osa materjali olevat siit ära veetud teede ehitamiseks. 

Traianuse tempel.

Tsitadelli kõrgeimas punktis on Traianuse tempel, Traianeum või Trajaneum. Seda on nimetatud ka Zeus Philiose templiks, kuna siin kummardati nii Zeusi kui Traianust, esimene jagas seda teisega. Tempel asub 2,9 meetri kõrgusel poodiumil võlvitud terrassi tipus. Tempel ise oli Korintose peripterose tempel, umbes 18 meetri laiuse, kuue sambaga lühikestel külgedel ja 9 veeruga pikkadel külgedel ning 2 rida sambaid antises. Põhjas suletud ala kõrge stoaga, lääne-ja idaküljelt ümbritseti seda lihtsate kivimüüridega. Hadrianuse valitsusajal lisati uusi stoasid. Kaevetööde käigus on leitud siit rusudest Traianuse ja Hadrianuse kujude tükke, sealhulgas nende portreepead, samuti Zeus Philiose kultuskuju fragmente. 

Edasi viis teekond meid natuke trepist alla ja osaliselt maa alla, saime vaadata templi põranda alla, mis oli sünge vaatepilt läbi raudvõre. See lõik pidi olema kõige põnevam külastajatele, aga ma küll sellest eriti aru ei saanud. 

Pergamoni teater.

Bergamoni teater oli küll vapustavalt kaunis vaatepilt, taustal tänapäevane Bergama linn. See 3. sajandil eKr ehitatud teater on maailma üks järsemaid, mis mahutas 10 000 inimest. Sel hellenistlikust perioodist säilinud teatril oli 78 istmerida. 

Giidid tegid meile ettepaneku kaheks võimaluseks alguspunkti tagasi jõudmise osas. Heleniga said minna need,  kes pidasid teatri astmeid liiga järsuks ning said otse laugemat teed mööda. Ölaniga minejad said osa põnevast võimalusest minna ühte käiku pidi ning jõuda välja teatri istmeridade juures. Valisin kõhklemata Ölani, tema teekond oli huvitav. Laskusime siis trepist alla ühte käiku, mida päevavalgus käänakuni hästi valgustas. Sealt edasi polnud ka palju maad, valgus ulatus siia ka piisavalt. Mõtlesin neid vanu seinu vaadates, et küll oli tol ajal ikka inseneritöö, kivid laotud põhimõtteliselt üksteise otsa ja segu kivide vahel vähe paistis olevat. Kuidas see kupatus küll sadu aastaid koos on püsinud. Võib-olla sügavamas kihis on rohkem mingit side-ja täitematerjali. 

Küllaltki lühike tunnel lõppes teatri istmeridade juures ära ja siit avanes taas imeilus vaade alla. Järsk oli siin tõesti, seda oli hästi tunda, aga samas sai normaalselt liikuda. Mõnus koht oli siin, kuidagi kerge ja vaba olla. 

Pergamoni altar.

Teatri teiselt küljelt tulime välja ja kogunesime ühe teise templi varemete juurde. Tegu Pergamoni altariga, mida mõnikord nimetatakse ka suureks altariks, mis tõenäoliselt oli pühendatud Zeusile ja Ateenale. Vundamendid asuvad endiselt ülemises linnas. Algselt seda kaunistanud Pergamoni friisi jäänused on välja pandud Berliinis Pergamoni muuseumis. 

Altari ehitamiseks loodi terrasside abil vajalik tasane ala, et oleks võimalik orienteeruda naabruses asuva Ateena templi suhtes. Altari aluse mõõtmed olid umbes 36 korda 33 meetrit ja väljast kaunistatud üksikasjaliku reljeefiga, Olümpia jumalate ja hiiglaste vahelise lahinguga. Friis on üle kahe meetri ja selle kogupikkus 133 meetrit, mis teeb sellest Ateena Parthenoni friisi järel suuruselt teise antiikajast säilinud friisi. 

Käisime ka ühe väikese hoone ligidal, kus oli näha kividest laotud tee. Mulle näis, et see võis olla kunagi tänav. Siin on ka ühe arheoloogi haud, aga ei jäänud meelde see nimi. Objektil olles ei suuda teha kahte asja, vaadata, tunnetada kohta ning kuulata ja veel meelde jätmine eriti raske. Märkmeid ka korralikult teha keeruline, aga siis ümbruse imetlemine jääb nagu tahaplaanile ja siis teengi mõnes kohas valiku. Pühendun rohkem kohale ja hiljem otsin ise materjali juurde. 

Kohalik müüja ja eesti keel.

Jõudsime kergelt mäkke tõustes tagasi alguspunkti ja siin anti meile natuke vaba aega. Põhilised kohad vaadatud, siis aja parajaks tegemise mõttes sai käidud mitmes müügiputkas ja neid jagus siin korralikult. Meil oli sel reisil küll väike grupp, aga suutsime mõne eestikeelse sõna ühele müüjale õpetada. Ta küsis meilt, et kuidas mingi väljend kõlab ja kordas järgi, küllaltki hea õppija ja meie sõnad tulid tal hästi välja ja neid türklase suust oli omamoodi armas kuulda. Talle oli õpetatud lihtsad sõnad, fraasid nagu tule, tule, odav kaup. Nii ta kutsus rahvast ligi, kuskilt kuulsin, et ta ennegi siin eesti keelt kuulnud ja seega polnud talle suurt midagi võõrast.

Furnikulööriga sõit alla ja nüüd sõit Trooja varemete juurde. 

Trooja varemed.

Trooja juurde jõudsime juba õhtul, päike hakkas loojumiseks valmistuma ja seega soojust enam nii ei jagunud, küll aga kuldset helki kõikjale. Bussist väljudes ei olnud üldse aru saada, et siin nii jahe võib olla, katsusin siis olla veel loojuva päikese valguses, see soojendas piisavalt, et tuules normaalne olla oli. Trooja varemete alale saabudes oli esimene pettumus, puust Trooja hobune oli oma aja ära elanud ja praktiliselt teda enam polnud. Varemed ka midagi erilist polnud, lugu käib selle kohaga küll võimas kaasas, aga koht ise mind ei kõnetanud. Vaated olid merele kaunid, aga see ka kõik. Siin nägin oravaid mitmeid ja need on siin suuremad kui meil. Nad tundus, et elavadki siin kivide vahel. Jahe oli küllaltki ja see oli küll esimene koht, kus ootasin väga tagasi bussi naasmist. Minu jaoks oli see koht pigem väike matkarada ümber varemete ja hind liiga üles surutud, see pole nii palju väärt.

Õhtusöögi otsimine Canakkales.

Öömajale sõitsime Canakkalesse. Pärast toa kättesaamist läksime linna peale midagi õhtusöögiks otsima. Giid rääkis, et siin linnas on Trooja puuhobune olemas, aga me ei viitsinud seda otsima minna, söök oli tähtsam. Canakkale kaunis linn, otse mere ääres ja meie hotell jäi ka üsna mere lähedale, sadam näiteks oli hästi näha.

Söödavat tuli kaua otsida, söögikohti mitmeid, aga ei olnud need meile hinnalt või siis muidu sobivad. Leidsin siis ühe kiirtoidu koha ja proovisime midagi wrapi taolist. See oli üllatuseks päris suur ja andis teda süüa, ma ei suutnud seda päris lõpuni süüa, paha hakkas ja mingi maitseaine ka käis vastu. 

6. päev.

Pikk sõit Istanbuli ja huvitavad leiud tanklatest.

Täna lahkusime Canakkalest ja ootas peale hommikusööki pikk sõit Istanbuli, sadu kilomeetreid loksumist. Päike paistis peale, nüüd saan hea päevituse vähemalt ja peale sööki kippus tukk peale tahes tahtmata. Giidid andsid meile alati peale kehakinnitust bussis vaikse tunni ja see oli hea, pidevalt poleks suutnud juttu kuulata ja infot vastu võtta. 

Pikast sõidust tegime vahel jalasirutamise pause, peatusime ühe bensuka juures ja käisime ühes restoranis või söögikohas einestamas.

Bensiinijaamad on siin huvitavad, müüakse suures valikus maiustusi ja muud teel olekut mugavamaks tegevat kraami. Esialgu ei osanud siit midagi asjalikku leida, võrdlesin ajaviiteks hindu, palju siine Rafaello kompvekikarp eurodes maksta võiks. Valuuta kalkulaatori äpp aitas hinda välja selgitada ja see eurodes natuke odavam kui meil tavaliselt.

Tankla meeldis mulle ostukeskkonnana rohkem, hinnad välja toodud liirides ja rahvast vähem. Siit tegin koju kaasa võtmiseks mõned ostud, leidsin kaks karpi traditsioonilisi Türgi maiustusi, bismanyet ja lokumi ilusas karbis. Viimast kohe ise leida ei osanud, aga üks reisikaaslane uuris seal ja me olime esimesed, kes võtsid ja peagi tulid teised ka juurde ning ilusa pildiga karbid olid läinud, riiulil haigutas tühjus. Lokum oli ilusas karbis, mis ise omamoodi suveniir, kaanel kujutatud sultanit oma lemmiknaisega istumas ja kaks kõhutantsijat neile esinemas.

Türgi maiustused.

Koska brändi giid meile soovitas, sest see kõige tuntum ja maitsvam ning pika kogemusega, aastast 1907. Teise karbi ostsin bismanyet ühe teise tootja oma. Seda poleks muidugi üldse teadnud, aga kohalik giid Ölan tutvustas seda meile bussis, pakkudes seda lahkesti. See meenutas natuke suhkruvatti ja sassis nuku juukseid, hakkasin seda maiust nii kutsuma. Maitselt hästi intensiivselt magus ja ettevaatlikult pidi sööma, ta väga kuiv ja kergesti võis kurku minna. Bismanye tõlkes kahetsus. Türklased ütlevad, et kahetsed kui ei söö seda ja kahetsed kui sööd seda. Giid seletas küll selle lause mõtte lahti, aga mulle see meelde ei jäänud. 

Reisijuht arvas me grupi suurt ostutuhinat märgates, et meil on paanika kommidest ilma jäämise osas ja lohutas, et Istanbulist kindlasti saame. Mina olin kindel oma valikus ja tagasi ei pannud, suuremas kohas on kindlasti kallim kaup. 

Reis hakkas lõpu poole jõudma ja täna korjati siis viimast korda rahasid piletite eest ning jootraha bussijuhile, kohalikule giidile. Selgus, et laevasõit Bosbouruse väinal on kõigile ette nähtud ja valikuline pole, siis eurosid suurt üle ei jäänud, siis seega jootraha läks minu poolt siis liirides. 

Bairami mõjud.

Bairam on siin nii võimas ja tundub ka omamoodi vabastav sündmus, siis enne Istanbuli jõudmist olid mitmerealised teed autosid mõlemas suunas täis. Linna sisenedes oli liiklus tihedam ja mida linnale lähemale, siis kohati tundus, et isegi kuuerealisest maanteest jääb väheks, autosid on lihtsalt nii palju ja rahvastik kasvab kiirelt. Istanbuli jõudmise juures oligi kõige ajamahukam linna piirilt alates sihtkohani jõudmine, see võttis kordades rohkem aega, kui lihtsalt sõitmine. Nüüd tekkisid mitmes kohas kerged ummikud ja muidu oli aeglane sõit. See näis nii otsatuna ja väsitas tegelikult korralikult. Istanbul tohutu suur linn, metropol võiks öelda. Siin pilvelõhkuja tüüpi hooneid mitmeid ja ühistransport sõidab oma sõidurada, mis praegu oli ideaalne lahendus. 

Laevasõit Bosbouruse väinal.

Istanbulis ootas meid kohe laevasõit Bosbouruse väinal, mis minu jaoks oli nostalgiline. Meie grupi päralt oli terve laev ja näidati ka paremini, ehk sõideti kaldale natuke lähemal. Eelmine kord sõideti kaugemalt ja midagi suurt ei näinud ning juttu juurde räägiti inglise keeles kohaliku giidi poolt. Algul olin vaid mõne inimesega laeva ülemisel korrusel, kust avanes muidugi kõige parem vaade, aga oli tuuline küllaltki. Ühest küljest soojendas päike ja teiselt poolt jahutas tuul. 

Meie oma giid rääkis laeva mikrofoni kaudu iga maja kohta midagi, mis parasjagu me vaatevälja jõudis. Sain ka teada, et hiljuti mõne aasta eest on valminud ka uus sild üle lahe, mis rippsilla tüüpi ja maailma suurimate hulka kuuluv. 

Huvitav oli kuulda lugusid sultanite uue palee kohta, villade ja ühe kummitava hoone kohta, kus ükski omanik kaua sees ei ela, vaid see maja müüakse peagi edasi. Välimuselt oli see vana maja, mis võis pärineda eelmise sajandi algusest. Lahel oli liiklus samuti tihe, turiste sõidutavaid laevu oli mitmeid ja ka mõned suured kaubalaevad läksid siit läbi. Giid näitas meile ka maja, mida suur laev ramminud oli. Pole ime, sest ehitised põhimõtteliselt veepiiril, küll aga veidi imestasin, et kuidas laev hoonele sisse sõita sai. Õnnetus juhtus mitu aastat tagasi ja praegugi pole töödega valmis ning hästi näha purustuse ulatust, pool puitmajast on sodi sõidetud. 

Neitsitorn.

See sõit oli kasulik, päris mööda külge maha ei jooksnud, sain uusi teadmisi mõne objekti kohta. Kaks uut torni said selgeks, Galata ja Neitsitorn. Viimane on mul pildile ka püütud. Selle torni kohta on käibel ka üks legend. Oraakel olla keisrile ennustanud, et tema armastatud tütre tapab mürkmao hammustus enne kaheksateistkümnendat aastat ja keiser lasknud oma tütre jaoks lahte torni ehitada ning ta sinna kinni panna, kaitsmaks teda ette kuulutatud õnnetuse eest. Ainus püsikülastaja oli isa ja kaheksateistkümnendal sünnipäeval viis isa talle keisri poolt kingitud korvi puuvilju, aga viljade vahel oli end madu peitnud ning hammustas tütart ja juhtus ikka see mida oraakel oli ennustanud. Sellest saanud antud tornile nimi, Neitsitorn. 

Torn on ehitatud 408. aastal eKr ja on saanud kahjustada maavärinates ja muudes õnnetustes ning on seega mitu korda taastatud, ümber ehitatud. Ajaloos täitnud mitmeid funktsioone, alates garnisonist kuni kohvikuni. Avalikkusele avati see torn alles hiljuti, 2023. aastal, peale põhjalikku taastamisööd. 

Põgus tutvumine Istanbuliga.

Laevasõit oli täna ainuke osa programmist ja ülejäänud aeg vaba, kuigi päev oli praktiliselt läbi, sest sõit Istanbuli võttis tunde. Muud polnud teha, kui tutvuda põgusalt Istanbuliga. Enne laevasõitu ei saanud sellest nii aru, aga nüüd jõudis pärale linna olemus rohkem. Meile näidati lahe kaldal ühte müügipiirkonda, kus kaubitsejaid palju koos. Rahvast oli siin massiliselt ja pidime hoidma väga ühte punti, et ära ei kaoks sest laskusime tunnelisse, kus käis samuti äritsemine. Inimesi võis siin olla kuskil miljon, no ruumi ei olnud korralikult astudagi. Tunnelis liikus rahvas kahes suunas tihedalt. Olin rohkem ääres ja sain piiluda mida siis siin tunnelis müüdi, silma jäid igasugused häält tegevad ja liikuvad laste mänguasjad. Kisa kära niigi oli ja rohkem ma selliseid asju näha ei tahtnud ja üldse ei vaadanud nende poole, tahtsin vaid siit välja saada õhu kätte. 

Esimesed ostud Istanbulist.

Kui lõpuks maa alt välja jõudsime, siis olime ühe mošee lähedal ning tunda kala lõhna, seega pidi läheduses veel turg olema. Kogunesime ühel platsil ja meile anti natuke vaba aega enne koos hotelli poole minekut. Käisime siis vabal ajal turul niisama vaatamas, aga tekkis huvi täna õhtul lokumit proovida. Ei tahtnud juba ostetud karpe lahti lõhkuda, siis selleks ostsin ühe lihtsama välimusega paki siin proovimiseks. Isu oli nii suur, et enne hotelli jõudmist sai esimene mekkimine ära tehtud. Üllatavalt magusad kommid neil ja samas pole nii vastumeelt tekitavad. 

Õhtul peale hotelli registreerumist läksime veel linna peale kolama. Nüüd oli rahvast natukene vähem tänavatel.

Igapäevaelu kulgemine.

Istanbul elab oma elu õhtul täpselt samamoodi edasi nagu päeval. Kõikjal närviline sagimine ja liiklusreeglitest eriti kinni ei peeta, fooris võib põleda mistahes tuli, tormamine käib omasoodu ja ülekäigu raja taga pole mõtet oodata, et sind üle lastakse, ise peab vaatama paraja momendi ja üle tee lipsama. See oli algul võõras, aga olude sunnil pidi ära harjuma.

Linnas on minu arvates rahvaarv kasvanud tohutult ja varsti ei mahu enam siia ära. Kõike on palju. Trammitee on vabana jalakäijaid paksult täis ja kui tramm tuleb, siis annab tuututades märku, alles siis saab tee vabaks. Trammiliiklus siin tihe, aga ikka on nad puupüsti täis. Tänavad on sodi täis, konisid, kilekotte, pudeleid ja toidu jäätmeid. Prügikaste linnapildis polnud ja väiksem praht satub lihtsalt tänavale. Toidujäätmeid linnud ei rutanud nokkima, küllastunud vist neist. Väga võõras oli selline keskkond ja siin liigeldes stressirohke, väsitav. Käisime õhtu sisustamise mõttes poodides, magusat oli iga nurga peal, aga et midagi soolast saaks kohe suhu pista, seda nagu polnud. 

Saiakesed ja rongijaam.

Meil oli nüüd magusat ise küllalt ja muud nagu ei tahtnud. Ostsime siis ühest putkast paar saiakest, aga need olid jamad. Välimuse põhjal nagu oleks olnud soolased saiakesed aga tegelikult need ka magusad, seega nendega sai alt mindud. 

Läheduses rongijaam ja käisime seda uurimas. Siin sobitatud hästi kokku uus ja vana, seda vanemat osa käisime lähemalt vaatamas. Agatha Christie nimi jäi mul kuskilt meelde seoses selle rongijaama vanema osaga, mis seos on, seda ei tea. 

7. päev. Päev Istanbuli jaoks.

Gülhane park.

Tänane päev pühendatud Istanbuli avastamisele. Ise olen siin linnas teist korda, aga kindlasti on kohti, mida eelmine kord ei näinud ja huvitav on ka näha, mis on muutunud aastatega. Esmakordselt käisin siin 2016. aastal. 

Esimene tänane objekt oli meil Gülhane park ja minu jaoks see uus koht. Ilus ja avar paik ning mulle tundus kohe, et seda peaks õhtul tagasi uurima tulema, sest hommikul me lihtsalt jalutasime siit läbi, pildi sain kuidagi käigu pealt tehtud. 

Gülhane park on Istanbuli vanim ajalooline ja ulatuslikum avalik park, mis algselt oli ainult Topkapi palee kasutada. Selle pargi ajalugu ulatub Ottomanide aega, kui seda kasutati sultanite keiserliku aiana. 1875. aastal avas sultan Abdulaziz selle aia avalikkusele ja nimetas ümber Gülhane pargiks, mis tähendab “roosiaeda”. See nimi pärineb tulbipuult, mis kunagi seisis pargi sissepääsu juures ja mille okste ääres kasvasid valged roosid. 

Gülhane park on koduks enam kui viiesajale taimeliigile üle kogu maailma, sealhulgas mitmed haruldased liigid, mis pärit Türgist, nagu tulbid ja moonid. 

See aed meenutas mulle ka natuke Hollandi Keukenhofi ja oleks tahtnud rohkem avastada, aga meil polnud selleks nii palju aega.

Hagija Sophia.

Oli varajane hommik ja kõige õigem aeg suuremate objektide külastamiseks, sest siis olevat rahvamurdu vähem ja saab kergema vaevaga sisse. Nagu kohe peagi jõudsime Hagia Sophia juurde ja seda järgmisena külastada oli plaan. Ka see koht oli mulle uus, sest eelmine kord ma seda ei külastanud, ei näinud nagu mõtet, sest toona tundus ta mulle natuke igav. Nüüd oli taas uus võimalus ja miks mitte, seda enam, et kuulsin giidi/reisijuhi käest, võib juhtuda nii, et see koht üldse turistidele suletakse, kuna vana hoone ja aeg teeb oma töö ning hakkab lagunema.

Muutused sel objektil.

Sel aastal on selle koha külastamisega mitmeid uusi nüansse, muutus tasuliseks ja turistid lubatakse ainult teisele korrusele, kuna moslemid tahavad all segamatult palvetada.

Rahvast oli varajastele hommikutundidele vaatamata palju ja giid, koos kohaliku giidiga jagasid meile esimese nõuande, hoidke hästi üksteise ligi, et võõrad vahele ei saa pugeda. See oli selleks ka hea, et kohalik giid registreeris meid digitaalsete piletitega järjest sisse.

Sissepääs oli tehtud sujuvalt kaldteed mööda teisele korrusele ja ega sealt ei avanenud sugugi kehvemad vaated, mõnes mõttes isegi paremad. Teisel korrusel olles on märgata mitmeid muidu nähtamatuks jäävaid detaile, nagu mitmed ikoonilised vanad pildid seintel, mustrid laes ja mõned objektid saalis. Midagi siin restaureeritakse ka siin väikestviisi, aga tööd on siin tohutult. Laes on koorumas värv ja osaliselt viinud lahti tulnud krohv minema ka kunagisi pühasid pilte, mis on pärit bütsansi ajast. Kõik pole muutunud siin ainult aja pärast, vaid kaasa on aidanud ka inimkäsi. Ühes kohas lae all ja talade vahel, ühe püha mehe kujutis ja hiljem on tema nägu püütud maha kraapida, nagu siin on tehtud ristidega. Moslemitele pole meeldinud näo olemasolu, sest see tähendab nende jaoks hinge kujutamist. 

Hagia Sophia (püha tarkus) on endine õigeusu kirik Istanbulis ja Bütsantsi arhitektuuri kuulsamaid mälestusmärke, mis ehitati aastatel 532-537. 1204-1261 oli see katoliku kirik, 1453-1931 mošee, 1935-2020 muuseum ja alates 2020. aastast taas mošee. 

Hagija Irene.

Istanbulis enamik vanast ajast pärinevaid objekte küllaltki lähedal üksteisele ja selleks ei pea pikki vahemaid läbima. Järgmiseks viidi meid juba Topkapi palee territooriumil asuvat Hagia Irene (püha rahu) kirikut vaatama, mis ehitatud 4. sajandi alguses rooma keisri Constantiniuse (324-337) ajal. Teda nimetatud mitmel moel nagu ka Hagia Eirene ja Saint Irene. Ta on ida õigeusu kirik, mis Topkapi palee välishoovis asub. See linna vanim teadaolev kirik ja ainus Bütsantsi kirik, mida ei muudetud kunagi mošeeks, sest seda kasutati kuni 19. sajandini relvade hoidmise arsenalina. Tänapäeval peetakse siin muusikafestivale, sest siin olevat väga hea akustika. 

Minu jaoks oli see koht algul natuke igav, sest puudusid seintel ja laes kaunistavad mustrid, aga veidi siin olles leidsin mõningaid huvitavaid detaile. Põrand laotud kärje kujulistest kividest ühes kohas. Mulle meeldis ka massiivne puidust trepp ja teine korrus. Siin me kaua ei olnud, põhimõtteliselt aeglane jalutuskäik läbi. Üldiselt väga tagasihoidlik mulje jäi sellest kohast, aga samas mõjus see ka tasakaalustavalt teiste kirevate objektidega võrreldes. 

Topkapi palee.

Topkapi palee kraad huvitavam, olen korra siin olnud, aga ikkagi põnev, mind huvitas juba see, et mis muutused on siin toimunud nende aastate jooksul. Siin tunda ka tohutult ajalugu ja endiste aegade väge isegi veidi alles. Seda paleed kasutasid sultanid sajandeid oma elukohaks, siin nad sündisid ja kasvasid ning siin on planeeritud ja alguse saanud mitmed sõjakäigud. 

Suure värava juures seisid kahel pool arvatavasti mingid turvatöötajad, kes musta riietunud ja hoidsid tulirelva enda ligi. Ses osas pole nagu midagi teisiti. Kui 7 aastat tagasi käisin, siis oli sel ajal riigis pinged üleval, kodusõja oht oli reaalne ja siis oli igasuguseid ametnikke ja püssimehi rohkem siin liikvel. Sama on ka väike turvakontroll väravast sisenedes, kotid valgustatakse läbi ja ise tuleb skännivast raamist läbi astuda. 

Kogunesime Topkapi palee kompleksi kujutava maketi juurde. Ma eelmisest korrast ei mäleta seda, võimalik, et see on uus siin. Maketi juurde vaatama pääseda oli raske, rahvast selle ümber kobaras palju ja ma korra alguses natuke piilusin, aga seal kogu giidi jutu ajal olla ei suutnud, minu jaoks oli inimesi liiga palju. Vaatasin seni ümbrust ja giidi juttu sai kuulata väikeste raadiosaatjate kaudu. See küll hea lahendus sel reisil, rahvast palju ja selles jutusuminas poleks muidu isegi giidi kõrval seistes midagi arusaadavalt kuulda olnud. 

Topkapi palee köögi osakond.

Kõigepealt alustasime oma Topkapi palee ringkäiku köögi ja söögi tegemisega seonduva uurimisega. Alustasime ruumist, kus eksponeeritud mitmed suured pajad, potid ja muu toidu valmistamiseks vajalik inventar. Tohutu suured anumad ikka küll, aga mis seal ikka, omalajal elas siin kompleksil ligikaudu 15 tuhat inimest. See oli nagu väike linn või võib seda võrrelda meie linnustega. 

Vanasse köögi osakonda oli tehtud ka serveerimise vahendite näitus ja sai vaadelda uhkeid ja kuninglikke anumaid, mis väga euroopalikku stiili näisid. Vanal ajal oldi ka väga nupukad ja leidlikud ning mind veidi üllatas, et osati kasutada serveerimise nõude juures mürgitatud toidu suhtes värvi muutvaid materjale.  Samas oli see ka väga aktuaalne teema, sest konkurents oli trooni pärast tugev ja ellu jäi siin ainult kõige osavam ja kavalam, vennatapp oli üks moodus konkurendi kõrvaldamiseks, näiteks mürgitamine teel. Oli isegi vastav amet, toidumaitsja, kes siis esimesena rooga tähtsa isiku juuresolekul proovis ja kui midagi ei juhtunud, siis järelikult oli see toit ohutu tarbida. 

Köögi osakonnas me lõpuni kõike läbi ei vaadanud, selleks anti meile hiljem vaba aega, aga kompleks tohutu suur ja selle kübekese ajaga ei ole võimalik kõike üle vaadata, päev oleks paras põhjalikuks tutvumiseks. Olin siin teist korda ja ikka on midagi uut alati avastada. Näiteks mulle tundub, et aarderuumi on täiendatud või siin midagi muudetud, renoveeritud. Siin siis vaatamiseks külmrelvad, püssid, püstolid ja muud nipsasjakesed. 

Haarem.

Ma ootasin muidugi kõige rohkem haaremi külastust, sest sinna eelmine kord me ei saanud ja mind väga huvitasid need ruumid disaini poolest. Selleks anti meile lihtsalt teatud aeg iseseisvaks külastamiseks ning pärast seda sai teatud aja raames veel ühte objekti ise uurida vabal valikul. 

Haarem tundus mulle kohe esiteks tohutu ajalooga koht, kuhu on talletunud väga palju emotsioone ja kannatusi. Ei olnud siin elavatel naistel ka elu meelakkumine, siin toimus samuti olelusvõitlus sultani tähelepanu eest ja ellu jäämise nimel. 

Ruumid huvitavad ja mõni koht küllaltki kitsas. Kui mõelda sajandeid tagasi aega, siis elektrit polnud ja elu toimus kõik tõrvikute valgel. Stiililt ka väga põnev miksimine, idamaine ja euroopalik on hästi kokku sobitatud nagu näiteks Suleiman Toreda ema Valide Sultani ruum. 

Kohe seal lähedalt leidsime ka tema isikliku hammami/vannitoa, mis kusjuures lõhnas veel õrnalt pesemisvahendite järgi, meenutades parfüümi. 

Ruume oli tohutul hulgal ja neid uksi ning orbasid seintes samuti. See näis kõik nagu üks suur labürint või salamaa, kus eal ei tea, kuhu järgmine uks viia võib. Eksida siiski siin võimalik polnud, sest lintidega oli tagatud kindel teekond. 

Kõige trooniks leidsime uhke ruumi, mis suurim neist ja kõige rikkalikumalt kaunistatud. Küttekollet ainult õiget pole siin ja kui on, siis see nii väike, et kuidas siin üldse ruumid soojaks saadi. Mõtlesin, et neil võis siin ikka väga külm olla. See antud ruum võis ka olla kogunemise koht, aga ikkagi, osades ruumides olid küttekolded, mis pigem tänapäeva mõistes kalduvad küllaltki primitiivsete poole. Mis seal oli, tehti lehtri alla põhimõtteliselt lõke ja suits juhiti seina külge ehitatud lehtri abil välja. 

Mustrid seintel olid muidugi väga ilusad, mis maalitud käsitsi keraamilistele plaatidele. Palju lisasid sisekujunduses juurde idamaist aktsenti seina sisse ehitatud orvad, kuhu arvatavasti küünlad asetati 

Jõudsime lõpuks õue välja ja nüüd oli võimalik neid hooneid ka väljastpoolt näha. 

Raamatukogu.

Peale haaremi külastust jõudsime välja kolmandale õuele ja natuke oli veel vaba aega ja oli valida mõningate objektide vahel, köögi osakond nõudega, tekstiili osakond kaftanitega või siis raamatukogu. Langetasime valiku viimase kasuks, sest see oli meile hetkel kõige lähemal ja aja kokkuhoiu mõttes oli see parim variant. 

Tagasihoidlik hoone valmistas üllatuse ka seest. Olin arvamusel, et siin on palju raamatuid, aga neid oli vaid mõni üksik seinasisestes kappides ning põhiline rõhk pandud ikka sisekujundusele, mis tol ajal tähendas vähem on parem, kõik üsnagi minimalistlik. Ruumis oli ukse juures ka valvur ja algul ei julgenud üldse pilti teha, sest reisil tuli ette kohti, kus foto tegemine rangelt keelatud oli. Jälgisin teisi ja kui ei sekkunud valvur, siis olin ise ka julgem. Koht oli huvitav, idamaine stiil oli siin puhtamalt esindatud ja ehedust lisas ka ajastutruu vahakuju raamatut lugemas. 

Grupikaaslaste ootamine.

Läbi Diivani (otsuste vastuvõtmise ja nõupidamiste) koha tulime tagasi suurimale õuele, mis kõige ilusam siin. Tohutu park, lillepeenrad ja hästi hooldatud muru. Mõtlesin, kuidas näiteks Osmanite ajal muru niideti siin, aga kindlasti pidi see olema veatult korras, sest eksimistesse suhtuti karmilt. 

Me kogunemise kohaks oli suur kohvik. Jõudsime esimeste seas ja vaatasime seni aja parajaks tegemise mõttes suveniiripoodi sisse. Vastavalt kohale vastav nänn, aga huvitavad on sellised müügikohad ikka, erineva temaatikaga kaup ja vahel võib leida tõelisi pärle ka. Meil oli natuke aega ja sai siin süveneda, leidsin näiteks Türgi vanu rahatähti ja postmarke, kolleltsionääride maiuspala. 

Õues ootasime teiste kogunemist, oli peaaegu keskpäev ja nüüd oli tõeline rahva murd siia palee kompleksi. Imeks pandavalt pikk katkematu järjekord, see võis kilomeeter olla isegi. Meil vedas, et saime varem käidud, sest nüüd oleks raskem sisse pääseda olnud ja ramadani lõpu puhul türklased puhkavad ning käivad väljas. Ramadani lõpp (pairam) on umbes sama nagu meil jõulud, 3 vaba päeva antakse ja võivad süüa tavapäraselt, sest paastuaeg sai läbi.

Liikumine grupiga suurlinnas.

Meil oli aega koguneda ja anti selged juhised, aga ikka juhtus äpardus, üks või koguni kaks inimest läksid kaduma. Grupp neid järgi ootama ei hakanud ja nad pidid ise tee leidma meie juurde. Pole ime, et nad meist maha jäid, see meeletu rahvamass tänavatel. Vahel oli momente, kui külg külje kõrval pidi liikuma, see lärm ja palavus ning see kõik mõjus väga väsitavalt. Pinge, et ise oma gruppi silmist ei kaota, seega seda kõike oli minu jaoks natuke palju. Vahel raadiosaatja ka ei tahtnud toimida, ragises ja midagi jutust aru saada polnud võimalik ning see tegi ka veits pahuraks, sest sel ajal võis olla olulist infot. Giid suhtles kadunud reisikaaslastega telefoni ja raadiosaatja kaudu ja peagi jõudsid kadunud reisikaaslased ka meie juurde. 

Sultanahmeti väljak.

Vahepeal tegime Sultanahmeti väljaku juures ühes restoranis söögipausi ja peale seda läksime seda väljakut lähemalt uurima. Kõige tagumisse otsa jalutasime ja siis hakati meile erinevaid üle riigi kokku toodud monumente tutvustama. Minu jaoks ei olnud see väljak midagi väga erilist, ainus tõesti huvitav objekt oli kohe alguses olev fontään. Selle juurde tulime hiljem tagasi ja sai seda siis lähemalt uurida. Stiililt erines ta teistest objektidest ja kupli sisepind tundus olevat kuldne. 

See fontään ehitati vanasse Atmeydanisse, mis oli kunagi Bütsantsi hipodroom. Selle detailid olevat tehtud saksamaal ja siin kokku pandud. 

Sinine mošee.

Sinine mošee meil järgmine koht ja seal taas omad reeglid, naised pidid rätid pähe panema juuste katmiseks ja jalatsid pidime kõik jalast ära võtma. Giid mainis meile, et me jalatsite tallad hoiaks mošees oleku ajal vastamisi teineteisele, sest moslemite jaoks on talla näitamine kellegi suunas väga ebaviisakas. Pikas rivis lintide vahel siis läksime, rahvast oli palju ja siingi oli ühes putkas valvur, kes hindas külastajate riietuse sobivust antud koha külastamisel. Vaipkatte juurde jõudmisel oli aeg võtta jalatsid jalast ja edasi võis minna sokkide väel õnneks, mis on muutus, aastaid tagasi pidi paljaste jalgadega olema. Mul jalatsid tugeva küljega ja ühte kätte neid tallad vastamisi võtta polnud võimalik, aga pilti tahtsin teha. Pidi midagi välja mõtlema. Panin siis jalanõud oma säärte vahele hoiule korraks ja tegin pildi ära. Täna oli siin sinakas lilla valgus koos roheka tooniga.

Külastajaid oli tohutul hulgal ja paljud olid läinud ka mošee keskel olevasse palvetamise alasse ja äkki tuli siis üks meesterahvas vihaselt ja hakkas sealt inimesi ära ajama. Aia sisene ala mõeldud moslemitele palvetamise kohaks ja sinna teised minna ei tohtinud. 

Sinise mošee ehitas sultan Ahmed I 1609-1616. aastal. Nimi tulnud tuhandetest käsitsi maalitud seinaplaatidest, mis katavad siseseinu. Sinist värvi siit enamasti ei leia, sest sinised plaadid asuvad kõrgemal ligipääsmatutes kohtades. Sinine mošee kujundati kindla eesmärgiga- ületada Hagia Sophia mošee suursugusust. Sel ajastul peeti suuri keiserlikke mošeesid ülemvõimu sümboliks, mis tekitasid konkurentsitunnet. Ainus Ottomani mošee, mis kuue minaretiga. 

Basiilika tsistern.

Basiilika tsisternis käisime ka, mis on 6. sajandil ehitatud maa-alune veehoidla, mille lagi toetub 336-le 9 meetristele marmorsammastele. Keiser Justianuse ajal ehitatud tsistern andis vett lähedal asuvatele hoonetele ja suurele paleele. Selle objekti ehitamiseks kulus 38 aastat ja siin oli töötanud ajaloolaste hinnangu põhjal umbes 7000 inimest. On pärast ehitamist üle elanud 22 suuremat maavärinat, mis on tõend Bütsantsi aegsete ehitajate suurepärastest oskustest. Siin on filmitud ka Hollywoodi filme, näiteks “Inferno”. 

Selle vaatamisväärsuse juures oli muutusi kõige rohkem toimunud. Esimesena märkasin mitmeid uusi skulptuure, vesi oli madalam, kalu polnud ja valgustus värviline ning see muutus mõne hetke pärast. Viimane natuke häiris. Küllaltki hämar keskkond ja pildi tegemine võtab aega ja kui olin saanud seaded paika, siis uus toon. Rahvas väljendas kohe vastavalt reaktsiooni sellele, punakas toon sai kõige rohkem nurinat. Roheline valgus oli kõige parem pildistamiseks.

Rahvast oli siingi palju ja parajat kohta leida oli omaette tegu. Skulptuurid väga sobisid siia ja aitasid luua salapärast miljööd, eriti suutis seda üks minu jaoks ämblikinimest meenutav töö, mis tekitas omakorda seinale poole suurema varju, luues sedasi kokku illusiooni nagu neid olendeid oleks siin kaks ja suurem piilub samba tagant. Medusa pead tundusid nõutud koht olevat ja seal suurem tunglemine, lisaks puudus seal käsipuu ning seega koht polnud kuigi turvaline ja ei saanud head pilti ka. Lehed klotsidel meeldisid mulle rohelises valguses kõige enam neist töödest siin. 

Vaba aeg.

Meil oli programmis ka Grand Bazaar, aga täna olevat see kinni bairami tõttu ja seega oli tänaseks kõik, soovijad said võimaluse iseseisvalt hammami külastada. Giid küsis soovijate hulka ja neid oli vähe, alla 5 inimese. Meil oli kaasas mitu giidi ja saunatajatega läks üks ja hotelli tahtjad juhatati teise reisisaatjaga pärale. See tänav, kust me “kodu” poole läksime tundus huvitav ja tekitas isu siia hiljem uuesti kolama tulla. Üks hoone oli värvide ja arhitektuuri poolest huvitav ja mitmed müügikohad pakkusid teistsugust kaupa. Alles jäänud liirid oli täna vaja ära kulutada, sest tugev inflatsioon kaotab kiirelt nende väärtust. 

Vaatasin mitu korda tagasi, et oleks hiljem kergem tagasi tulla. Hotellis tundsin, et no ei ole hetkel jaksu, natuke vaja hinge tõmmata ja programm lõppes meil ka nii heal ajal, et ega valget aega eriti ei olnudki. Siin nii, et kui päike loojub, siis küllaltki ruttu saabub hämarus. 

Kolasime siis rohkem oma hotelli ligiduses ja juba varem käidud kohtades, sinna ei jõudnud kuhu soov oli.

Õhtune Istanbul.

Hämaruses Istanbul elab oma elu täpselt samas rütmis nagu päeval. Rahvast on palju ja kõikjal käib üks närviline sagimine, autode signaalitamine ja paljudel on kuhugi rutt. Istanbulile omast grillitud kastanite ja maisi hõngu levis üle tänava, selle järgi leidsime esimese lükatava müügikoha nende hõrgutistega. Need vanad traditsioonilised snäkid, mis Osmanite ajal juba tuntud olid. Müüja oli vist mõne kliendiga natuke kauemaks jutustama jäänud ja osad kastanid natuke kõrbema läinud. Võtsime meie ka natuke prooviks. Koor õnneks peal ja ei olnud sisu ära rikkuda jõudnud. Maitselt grillitud kastan magus ja ei oskagi öelda mida meenutada võiks, sai ära proovitud ja uuesti ei ostaks, ei ole midagi ahvatlevat.

Müügitehnika.

Magusat kraami on siin linnas küll iga nurga peal. Kaupluste akendelt sai kiire ülevaate kaubavalikust ja nii sai selgeks, et siin käib neil konkurents ning ostjate ligi meelitamiseks kasutatakse igasuguseid meetodeid. Kahes kohas oli välja mindud värviga huvi tekitamise teed. Lokumid olid keeratud erksat värvi kattega rulli ja nii neid kolmnurkselt laotud hunnikutes näidati.

Käisime mitmes kohas. Hindu huvitaval kombel siin näha ei olnud ja pidi küsima. Müüjate pöördumise viis on ka palju muutunud. Varem olid nad palju pealetükkivamad ja otse tänaval pakuti veidi isegi agresiivsel viisil oma kaupa. Nüüd on olukord muutunud ja ollakse alandlikmad, pakutakse natuke niisama proovida ja siis räägitakse oma kaubast. Areng on olnud korralik ja tundub, et nad on ära õppinud kuidas turistidele kaupa tõhusamalt müüa. Nad nii osavad, et raske öelda ei, aga see on siiski võimalik ja nad ei solvu sellest. 

Viimased ostud.

Leidsime esimese poe, kus müügil erinevad teesegud ja ka natuke maiust. Müüja, noorem mees oskas hästi inglise keelt ja ta rääkis meile oma kaubast. Mõtlesin, et mis seal ikka, liirid on vaja ära kulutada ja võtsin roosiõite ning detox teesegu. Müüja pakkus meile erinevaid maiuseid ka proovida ja sai võetud väikese karbiga värsket pistaatsia lokumit. Sain liirid ära kulutada ja natuke sai ka eurodes tasutud. Muutus selles osas samuti suur toimunud, et paljud kohad tahavad eurosid, kui mõned aastad tagasi liir ainult sobis. 

Kraami sai sellelt reisilt palju ja nüüd hakkas kohver väikseks jääma, pidi uuesti hotellis pakkimise läbi mõtlema. 

8. päev.

Täna oli meil päev koju tagasi pöördumiseks ja alustada tuli varakult. See oli nii varajane aeg, et kõik kohad kinni ja enamik inimesi keeras alles teist külge, kui meie pidime ärkama ja kohvritega hotelli fuajees kogunema. Meile pakuti enne ära minekut ka kerget hommikusööki, mis koosnes pikast saiast, kohvist ja mõnest magusast suupistest. Aeg oli nii varajane, et lihtsalt isegi mu organism magas veel ja seega polnud isu seda tuima saia ka lõpuni süüa. 

Öösel kell neli alustasime sõitu lennujaama poole. Meiega reisi vältel kaasas olnud kohalik giid juhatas meid bussini. Ta läks ees ja meie oma kohvritega järgi, pannes linna kajama rataste klõbinaga. Pime oli ja ühes kohas giid oleks peaaegu kukkunud, midagi magusat oli tänavale maha kukkunud ja see oli siis nüüd libe. Maasika lõhna oli tunda prügikastide juures ja libe oli tõesti, pidi tibu sammudega astuma. Siin tavaline, et tänavale ülejääk lihtsalt maha visatakse, loodetakse, et küll Emakese maa sanitarid selle puhtaks teevad.