Seekord oli võimalik teha ainult ühepäevane retk. Algul oli plaanis sootuks teine piirkond, aga logistilised probleemid muutsid kava. Niiöelda puusalt tuli leida asendusplaan. Õnneks olin teinud kunagi eeltööd ja oli kohe kiirelt uue retke kava koos. Aega oli vähe ja selle pärast pidi ka kiirelt otsustama. Sõber oli ka täna minuga liitumas ja ei tahtnud vaba päeva raisku lasta. Kassinurme mäed oli mu teine valik kahtlemata. Sõber oli kunagi käinud seal ja kiitis seda kohta. Internetist sain ka huvi pakkuvat materjali ja nüüdseks juba ammu aega tagasi saigi see koht listi pandud.
Kassinurme hiis.
Kassinurme tundus algul parklast vaadatuna veidike igav koht olevat, näha ei olnud midagi. Ilm oli ilus ja hakkasime järjest avastama. Kõigepealt püüdis pilku puust piirkonna kaart, kus ära näidatud rajad ja objektid. Omapärane lahendus leitud, erines tavapärastest.
Mööda põllu serva hakkasime siis minema, kollaste värvitähiste abil. Mul tuli alles nüüd meelde, et siin kandis rada on. Sõber seda täielikult läbinud ei olnud ja seega ka talle midagi uut. Niinimetatud värav rajale uhke ja väeka mõjuga. See oli nüüd hooldatud. Sõbral jäigi eelmine kord siin käimata kuna kõik oli rohtunud. Nüüd niidetud lai rada, mis juhatas esimesse punkti, pühasse hiide. Järjekord siin polnud oluline, võis ükskõik kuidas läbida.
Hiis nagu tavaline mets. Ei tundunud mulle sugugi erilisena. Väike lagendik, mille keskel madal kivi ja välja servades puust kujutised. Platsi keskel oleval kivil leidus mõningaid ande, aga suurt midagi erilist ei olnud. Tegu lohukiviga ja neid lohke pidi olema palju, esimesel kivil paarkümmend ja neljandal kolmteist süvendit. Ma keset platsi oleval kivil küll lohke ei leidnud. Võimalik, et ma ei teadnud täpset kivi numbrit.
Natuke hiljem leidsin platsi servast veel ühe andidega kivi. Seal oli erinevaid münte: euro sente ja mõned välismaised sendid ka. Siin hiies olevad kivid lohukivid, aga osade süvendid (teine ja kolmas kivi) on ajapikku vähem märgatavaks muutunud. Kokku on selliseid kive siin neli, aga nad pole otseselt lähestikku, üks neljast natuke kaugemal. Neid lohke osades kohtades tehti kivisse ja selline komme levis meile Skandinaaviast I at.e.Kr. Lohukive esineb peamiselt kultuurmaastikul, eelkõige seoses muistsete põllumaadega.
Kohe ei märganud ma üldse puudel olevaid linte ja muid esemeid, mida riputada sai. Need on olnud mu jaoks alati põnevad ja huvitavad mind. Kui vähegi võimalik, siis uudistan neid põhjalikult. Mõnikord võib leida huvitavaid ande. Siin pühas hiies olid põhiliselt lindikesed okste külge seotud, mõni kaelakee ja mis kõige silmapaistvam, hoolikalt tehtud väike nukk. See oli küll lahe leid.
Rajad.
Platsi kaugemast servast viis korralikult tallatud rada mäest alla metsa. Siin käidud palju ja pidi olema midagi vaatamiseks. Kuigi millegi pärast tundus, et siin suurt midagi pole, aga siiski tahtsin võimalikult palju avastada. Värvimärkide põhjal puudel sai aru, et kaks rada kulgevad ühte ja sama teed. Üks oli Patjala ring ja teine Lingukivi ring, pikad rajad polnud, kuskil neli kilomeetrit kokku.
Hoidsime algul otse suunda, kahes kohas suunas viit Lingukivi juurde. Me jätkasime ikka otse. Tahtsime ära näha Patjala vaate. Kui kohale saime, siis oli me ees raja äkiline lõpp, põld otse ees. Patjala vaade oli väga lihtne ja tavapärane. Kui poleks juures infotahvlit olnud, siis ei oskaks üldse midagi tähele panna või siis ei ütleks see koht midagi. Väga vanalt ja väsinud infotahvlilt saime teada natuke selle koha kohta. Minu jaoks midagi erilist polnud. Kaugel silmapiiril olevast metsaveerest tulid esile kaks lamedat kühmu. Need olid Aruküla ja Nava voored, lisaks olla aimatavad Otepää kõrgustiku künkad 50-60 kilomeetri kaugusel siit. Nava ja Aruküla voor kõige lähemad objektid, lisaks võib siit vaadates märgata ka Tartu telemasti ja Pala linnamäge Lähtel. Mina küll midagi muud ei näinud peale kahe voore.
Siin ots ringi ja natuke tagasi. Suundusime nüüd Lingukivi suunas. Rada selle objekti juurde kehvem, rohi oli kõrge, poolde säärde ja jättis mulje nagu siin midagi põnevat ees ei oota. Lootsin leida siis selle Lingukivi üles. Kassinurme on seotud üsnagi palju Kalevipoja legendiga. Lingukivi olevat olnud kivi, millega Kalevipoeg hobust kiusanud hunte eemale tõrjunud. Kivi saanud nime lingu joont meenutava kvartsiidisoone järgi.
Rada muutus raskemaks ja mets meeldivamaks. Sekka nüüd ka mõni põlispuu ja mulle selline mets oli igati meeltmööda.
Tõus mäkke oli üsna raske, võttis võhmale. Kui üles olime jõudnud, siis leidsime ühe vahva infotahvli, kus oli välja toodud pulsi näitajad ja oli ka soovitusi enda taastamiseks. Omamoodi humoorikas infotahvel. See stend tähistab tõenäoliselt mägede keskkohta.
Rada kulges siit edasi natuke veel põlismetsas ja mingi aeg lõppes see ära. Lage ala järsku ja mulle näis, et siin kunagi raiet tehtud. Trööstitu ümbrus, üle pea ulatuvad vaarikavarred ja lepavõsa. Kõige selle keskelt hädine rajake mäest alla ja läbi oru linnuse suunas. Metsik rada, märjal ajal saab kindlasti kaelani märjaks.
Jõudsime välja otse linnuse õue juurde. Me ees avanes suur plats, kus erinevaid objekte. Püstkoja juures lõkkekoht oli hõivatud ühe venekeelse perekonna poolt. Nad olid tulnud siia mõnusalt pühapäeva veetma. Oli tehtud lõke ja sellest levis suits suures ulatuses üle platsi. Siin oli lage ala üsna ja enamvähem kõik korraga nähtav. Linnuse rekonstruktsioon, puuskulptuure mõningaid ja rohtunud katustega varjualused. Viimased olid eriti vahvad ja midagi uut täiesti. Lisaks oli ka veel suur kiik, mida ma kohe ei näinudki. Lõkke ääres olnud lapsed avastasid selle ennem ja asusid kiikuma.
Otsisime kohta kehakinnitamiseks, aeg oli lennanud lausa ja märkamatult jõudnud juba mõned tunnid üle lõuna. Liikusime parkla suunas ja ka seal veel avastamist jagus. Paremale ilus vaade orgu, sulglohku ehk sölli. Taas Kalevipojaga muistendiga seotud koht, nimelt olla see lohk Kalevipoja “silmapesukauss”. Kogu see koht oli ilus. Niinimetatud “silmapesukausi” kõrval kaks roovidest püstkoda ja üks rohtunud katusega varjualune. Natuke vasakul, suure kase all mõned puuskulptuurid
. Läksime neid siis lähemalt vaatama. Kõigepealt puukujud, mis jäid põhilisest rajast natuke eemale. Lähemale saades saime aimu, et on ühte muinasaegset seltskonda kujutatud. Üks vana mees, lesiv noorem mees ja pakul istuv naisterahvas. “Puuvestjad” üsna ajahambast puretud välimusega, kunagi võisid väga vahvad välja näha. Nüüd on nad kaotamas oma atraktiivsust. Siin see on mõeldud puhkekohaks, sest otse nende kõrval pink ja võis nendega liituda kõnetuks vestluseks. Neid vaadates jäi mulje nagu nad oleks keset jutuajamist paigale tardunud. Kõik oli võimalikult loomutruult tehtud, isegi tulel olev pada ja rahakott naise vööl toodud esile.
Siin vaatamist jagus ja olin väga üllatunud, sest internet midagi suurt ei pakkunud pildimaterjali poolest. Põhiline linnuse rekonstruktsioon ja enamvähem sellega piirdub ka. Ühte rohtunud katusega varjualuse pilti nägin ka kunagi ja see sai kusjuures saatuslikuks. Just see võlus mind antud koha juures kõige rohkem ja selle pärast sattus see paik mu soovilisti ka. Nüüd siis olin reaalselt siin ja tahtsin kõike näha, võimalikult palju ja põhjalikult. Pidin kõik nurgatagused läbi käima.
“Puuvestjate” juurest läksime otse edasi, sest tahtsin jõuda alla orgu ja sealseid ehitisi lähemalt uurida. Eelkõige püstkojad olid huvipakkuvad, sest neid siin ei õnnestunud enne näha seest. Lõkkeplatsi juures olev oli hõivatud ja ei raatsinud segama minna, sest see püstkoda asus lõkkele lähedal. Siin orus samast materjalist ja ehitusega. Käisin lava kõrval olevas sees ära, sain üle vaadatud ja midagi väga erilist polnud. Varjualune oli ikka huvitavam, kuigi see koht ka üsnagi lagunenud. Lava varjualuse juures kohati pehkinud ja me riske ei hakanud võtma ning sinna ei läinud, sest kindlasti oleks me mõnest kohast läbi vajunud.
Mööda puidust trepiastmeid tõusime taas mäekülge pidi üles. Rada viis taas suurele põhiplatsile tagasi. Nüüd oli võimalus natuke teisest suunast kõike näha. Otse me ees oli võimas puidust tuletooja moodi skulptuur. Lõkkeplats endiselt hõivatud ja linnuse juures ka parasjagu palju rahvast. Sõber võrdles eelmise külastusega ja siis oli olukord palju rahulikum olnud. Mõni külastaja liikus just linnuse juurde.
Pildi tegemiseks natuke ootasin, mil külastajad kaugemale lähevad.
Kassinurme linnuse rekonstruktsioon on ehitatud arheoloogiliste väljakaevamiste käigus saadud info põhjal. Siin lisaks veel Lembitu-aegne elamu-suitsutuba, püstkojad, mätaskatusega varjualused ja puuskulptuurid. Kõik see kokku on teemapark, mille moodustavad muinasaegsete eestlaste ehitiste rekonstruktsioonid. Kõike seda hakati eksponeerima 2000. aastate algusest. Siin on ka alates sellest korraldatud erinevaid üritusi: Mütofesti, Põhjala pööripäeva ja Jüriöö rollimänge.
Linnuse õu näis pisike ja juba mõni üksik külaline nagu täitnuks selle. Mastaapne palkidest ehitis näis tänapäevases võtmes väga lihtsakoeline välja. Otstes elanike varjumise ruumid, siis nurkades kaitsesalga ruumid ja tornid. Siis edasi keskel toiduait, varjualune ja laut. Ruumid üsna pisikesed. Natuke kummaline oli väike laudaruum, siis suuri loomi vast ei peetud. Teisel korrusel hoiti relvi, milleks olid kivid ja nooled. Treppe siis ei tuntud vist, seega oli võimalik teisele korrusele mööda redelit minna. Redeli pulgad tundusid mulle kahtlased, natuke kartsin nende murdumist, aga julgustav oli näha, et suur mees läks ka üles ja kõik jäi terveks.
Üleval vaade tervele platsile. Kummaski tornis puust sõdalane, mis detailselt ja loomutruult puidust välja vormitud. Üks neist hoidis siseõuel silma peal ja teise hooleks suurem linnuse esine plats. Nende juurest oli võimalik redeli abil aste kõrgemale turnida. Vaade sealt ei muutunud paremaks ja seega kohe alla teisele korrusele. Siin olles tuli mul meelde Viikingite külas käik, väga sarnane tunne tekkis, kuigi siin oli samas ka palju teistsugust.
All vaatasin igasse ruumi sisse, nüüd oli aega, sest läks järgmine punt teisele korrusele. Uudistasin kõik nurgatagused siin üle. Päris nurga taga oli üks sõdalase skulptuur, mida kohe algul hoovilt ei näinudki. Ta näis üsna heas seisukorras olevat. Sealsamas, natuke ümber nurga elanike varjumise ruum. See oli avar ja päikesevalgus paistis parasjagu sisse, moodustades põrandale suure ristküliku. See muutis kogu akendeta ruumi valgemaks. Millegipärast meenutas see ruum mulle pigem aita. Mitte midagi siin polnud peale ühe laua, mis oli kummuli pööratud. Alumisel pildil kaitsesalga ruum.
Meid huvitas täna siin iga rada ja kõik oli vaja oma pilguga üle vaadata. Linnuseõuest otse metsa suunas korralik rada paistmas. Käidud palju, järelikult siin midagi on. See võis olla ka tallatud matkatee tõttu ära, sest siit läheb läbi Eesti pikim matkatee.
Leidsime peagi ühe palkhoone. Algul käisime ümber ehitise ja aknaid sel polnud. Kõrgemal seinas mõned ühe palgi laiuses avad olid. Sellel hoonel oli uks ees ja linki polnud. Ukse kõrval piidas pulk. Sõber teadis seda varem ja oskas avada. Nägin kui palju ta vaeva nägi ukse avamiseks. Pulk toimis nagu lukk minu arvates. Seda pidi keerama ja siis uks vajus järjest rohkem irvakile ja lõpuks oli võimalik käsi vahele saada ja nii uks lahti tõmmata. Sisemuses valitses pimedus. Kohe silm ei seletanud suurt midagi. Ähmaselt taganurgas nägin mingit kivihunnikut, mingi küttekolle arvatavasti. Hiljem silmad kohanesid hämarusega ja siis oli näha lavats kõrgemal. Sinna sai redeliga, millel osa pulki puudu. Mul kohe tekkis mõte, et sellises kohas oleks hea ööbida näiteks, turvaliselt loomade eest varjul. Läksin edasi ja leidsin redeli alt vana kapi ja veel ühe lavatsi.
Tuld on siin tehtud, aga ruum suitsu järgi ei lõhnanud. Matkalised on seda kohta kasutanud arvatavasti. Kilet leidus mitmes kohas, aknaaugu suuruses tükid maas. Kilega on vast sääskede eest neid avasid kinni pandud.
Uurisin uuesti väljast ka seda hoonet. Sel oli isegi lihtne, lapikutest kividest koosnev vundament all. Tundus mulle sellega juba tase kõrgem ehitis linnusega võrreldes, oleks nagu hilisemast ajastust. See ehitis oligi ilma akendeta mõeldud ja need avad arvatavasti suitsu väljumise jaoks tehtud. Meenutas suitsusauna plaanilt. Siit hoone juurest viis laiem rada edasi ja veidi vähem käidud hargnes sellest, natuke vaatasime seda. See piirkond mulle täiesti võõras ja tahtsin kõike näha. Rada muutus kitsamaks ja viis metsa. Teekond kulges ühest künkast alla, teisest üles, kuni jõudsime välja suure kiige ja mätaskatusega varjualuste juurde.
Enne parklat keeras üks rada vasakule. Kohe jäi silma mõni puuskulptuur. Paremal kolm kuju lähestikku, mis olid ajahambast puretud. Neil kujudel olid ka nimed. Kõigepealt Tarkpea, keskel oli Sõjakas haldjas ja siis Vaasi Jaak. Esimene oli neist kõige paremas seisus, kõige pehkinum oli Sõjakas haldjas. Viimasest oli juba raske aru saada, mille poolest ta nii sõjakas on.
Natuke kaugemal taas kujud. Mulle meenutas see rada Elvas Väikest Väerada. Järgmine skulptuur oli loodud pühale hiiele väravaks. Puust välja treitud kellukas oli ka teiselpool olemas. Kohe vastas peaaegu lihtne kujutis, Päikeseratas.
Hiies pikemalt ei peatunud, tulime tagasi ja vaatasime veel ühe koha üle. Sõber oli selle eelmisel külastamisel leidnud. See oli nii kõrvalises kohas, et ma ise poleks seda märganudki. Asukoht ka üsna peidus, rajast kõrval ja perve all ka veel. Sõber mainis, et eelmisel korral oli rada sinna korralikum. Mis seal all siis oli, kaks puuskulptuuri, sõdalased arvatavasti. Mingi taim kasvas siin lopsakalt ja kõik enda võimusesse haaranud. Varjuline koht pealegi, aga sobis. Ma küll ei teadnud selle taime nime, aga tal olid väikesed kollased õied ja väga kõrgeks kasvanud. Mulle ulatus see džungel peaaegu lõuani.
Jõudsin esimese kuju juurde välja. Siin pole vist kevadest saadik käidud ja lind leidnud endale ideaalse pesa koha. Andekas koht täiesti. Kusjuures see oli omamoodi humoorikas täiendus kujule, kelle käevangus asus pesa. Kokku nagu see puidust mees kaitseks habrast linnupesa teise eest. Natuke kaugemal ja selle kuju vastas oli teine odaga sõdalane. Sinna ma ei läinud, taimestik oli kõrge ja kuju ise polnud ka nii kõnekas.
Jah, Kassinurme mäed on väga üllatusi täis ja siin avastamist jagus. Algul puuduliku info põhjal arvasin, et siin mõni üksik vaatamisväärsus ja mida küll teha ülejäänud ajaga. Need mõned tunnid siin viibides möödusid kiiresti, ei saanud arugi, nagu sõrmenips kadus siin aeg. See koht on asjalik ja loodan, et hoitakse seda alles veel kaua ja järgemööda taastatakse osa pehkinud detaile. Sel kohal on tegelikult väga pikk ajalugu. Muistsetel aegadel on olnud juba see pühapaik. Vahepeal jäi siin elu soiku, aga kaheksakümnendate lõpus hakati siin kõike tasahilju taastama.
