Ennuksemäe metsavennapunker tuli mõttesse juba suvel ja jäi soovilisti ootele. Kuidagi juhtus nii, et tekkis parajalt vaba aega, ehk siis kaks puhkepäeva. Sõbral ka puhkuse viimased päevad ja kuidagi pidi selle ju ära sisustama. Tegin plaaniks minna Ennuksemäe metsavennapunkrit avastama ja veel ööbida ka seal. Internetist leitud materjal mõjus üsna ahvatlevalt. See punker on alles eelmise aasta augustis avatud, taastati mitme aasta eest põlenud punkri kohale. Mõtlesin, et käime ära, kes teab kuniks sedagi alles jääb, võib-olla juhtub nii nagu vanaga.
Minek Ennuksemäele.
1. jaanuari hommik oli ebatavaliselt vaikne, kõik magasid aastavahetust välja. Ma ei kohanud mitte ühtegi inimest. Teed alustasin varakult, väljas oli kottpime, ainus kergendav asjaolu oli lumi. Ilm talvine igati, lund sadas, väga külm polnud. Viljandisse jõudes hakkas kergelt valgeks minema ja lumesadu lõppes. Mul oli veidike imelik tunne minna nüüd suure matkakotiga, see esimene ööbimisega talvematk mulle, sõbrale samuti.
Raassillas ka kõik oli väga nn. unine veel. Tee, mida mööda siis punkri suunas läksime oli lahti ajamata ja üks sõiduauto oli läinud mõned tunnid tagasi, lagedal kinnigi tuisanud jäljed. Kaardil tundus asustus tihedam olevat, aga reaalsus hoopis teine. Mõni majapidamine hääbunud.
Lambad.
Ühes talus tegeletakse lambakasvatusega. Nii suurt karja pole ma veel näinud, aedikus võis loomi olla mitusada. Kõik nad väljas looduse meelevallas, ise vaatavad kuidas hakkama saavad. Heinapallid keset platsi ja laut ka üsna lihtsa ehitusega, tuult igatahes ei pea. Natuke võõras pilt, vanasti loomad hoiti ikka soojas laudas talvel, aga nüüd vist hõre ulualune paksema villa kasvamise eesmärgil. Loomad algul vaatasid meid ükskõikselt, aga nagu ma seisma jäin ja kaamera üles tõstsin pildistamiseks, siis tuldi mulle lähemale, algul üks lammas ja siis tuli kogu ülejäänud kari kiirelt järele. Nad tulid mulle nii lähedale kui said. Lootsid midagi söögipoolist saada. Ilusad loomad, paksu kasukaga ja lihtne tõug, karjas oli ka üks süsimust lammas, teda ma ei näinud lähedalt.
Teekond punkrini.
Teekond punkrini polnud keeruline, lihtsam reaalselt kaardil nähtust. Kuskil poole maa pealt möödus meist paar autot. Kõndisin rahulikult keset teed ja ei kuulnud nende tulekut üldse. Sõber kuulis ja andis märku, mulle oleks nad signaali andma pidanud. Mul seoses tööga kuulmine langenud, talvel ma autosid lähenemas ei kuule enam ja see teeb mulle muret. Mul sisetunne ütles kohe, et need lähevad samuti punkrit vaatama. Tekkis hinge rahutus, kas saame selle koha ööseks ikka endale. Ideaalne oleks seda ainult kahekesi jagada, koroona aeg ikkagi. Sai mõttes läbi lastud mitmeid lahendusi, aga siiski arvestades pikka teekonda, siis tagasi ka ei lähe kui keegi ees on. Ega midagi, tuleb siis vennastuda. Natukese aja tagant tuli jällegi paar autot meist mööda, nüüd tundus asi veel närvilisem olevat, ajas endast välja. Jätkasime teekonda ja lootsime kõige paremat, me peame selle koha endale saama, teisiti lihtsalt pole võimalik.
Loodus praegu ilus, lumi okstel, muutes metsad muinasjutu oaasiks. Sellist lumerikast talve pole mitmeid aastaid olnud, ei tea, milline suvi küll tuleb. See kõik on lihtsalt midagi nii teistsugust. Ilm oli ka täitsa paras, ei liiga külm, sula ka mitte, paras pehme ilmake.
Matkarada.
Parkla juurde jõudes oli ees neli autot. Tekkis väike lootus, et ööd need vast ei jää. Samas muutis jällegi rahutuks kelgujäljed. See tähendab kütet on kaasa võetud. Ainus üdini positiivne asjaolu oli see, et ei pidanud pead murdma raja kulgemise osas, meile oli tee ette näidatud. Internetis paljud mainisid, et väga raske on seda kohta leida rajamärgistuse puudumise tõttu. Vesine pidi ka olema maapind kohati. Selles oli küll neil õigus, natuke vesist ala jäi ka praegu rajale, aga miinuskraadid muutsid vee tahkemaks, siiski immitses jääle astudes välja.
Matkarada punkrini ilus, vaheldusrikas ja üsnagi raske kohati. Lõpuosa küll võttis võhmale. Ühest künkast alla ja teisest üles ning nii peaaegu punkrini välja. Mul oli nipp, et kui pervest alla hooga, siis juba poolde teise künkasse välja. Matkarada pole iseenesest pikk, kaardi järgi, aga maastikul tundub kohati lõputu. Eriti lõpuosa, mis kulgeb sarapuu metsas künkaid mööda. Oli mõningaid üksikuid põlispuid, raielanke ja noort võsa. Mõtlesin omaette, et küll oli valitud hoolikalt kohta ja raja marsruuti, vanasti oli siin korralik mets arvatavasti.
Külastajad.
Platsile jõudes oli ees tohutu rahvamass. Selgus kelgu otstarve, mis mu natuke maha rahustas. Kohale oli nii toodud väikelapsi, kes ise veel korralikult ei kõnni. See asjaolu andis ka lootust öömaja endale saamise osas. Terve punkri ümbruse plats oli rahvast täis. Luuk mäel oli lahti tehtud ja käis selfitamine. Uurisin hoolikalt inimesi ja ma ei näinud neil suuri pampe, seega mingi hetk lähevad nad ära. Huvi pärast loendasin kokku palju neid on. Sain kamba suuruseks nelja auto peale natuke alla kahekümne inimese. Nii palju, kui matkanud olen, siis nii suures koguses külastajaid pole ühelgi objektil olnud. Ei tea, kas rolli mängis uusaasta või uus koht, mis on rahva seas üllatavalt populaarne. Lasime rahval isu täis uudistada rahulikult.
Seni jätsin sõbra oma kotti valvama ja läksin luuret olukorra kohta tegema alumise luugi kaudu. Sellel punkril on kaks väljapääsu. Üks neist asub mäe küljel ja sinna järsk laskumine, köis on suureks abiks, ilma selleta võimatu liigelda. Teine luuk oli parasjagu lahti ja ma tahtsin sealtkaudu sisse minna ja tutvuda kohaga. Trossist kinni hoides laskusin pooleldi end alla libistades. Tuli mägedes oleku tunne peale.
Kiire tutvus punkriga.
Vaatasin luugist sisse. See näis peadpööritavalt sügav ja järsk, otse alla. Korraks, mõneks sekundiks hakkaski mul halb alla vaadates, aga ma toibusin kiirelt. Ettevaatlikult asusin sisenema. Algus on raske, sest mitte kusagilt pole kinni võtta ja jalga ka raske pulgale toetada. Esimesed astmed nii ligi seinale, et pool küljega peab asetama. Eksida siin pole hea mõte, sest siin kukkudes vigastused kindlustatud. Tunnel oli vägev. Väga head tööd on tehtud ja mulje loob suurepärase. Mulle meenutas see pigem mingit kaevanduse käiku, kui punkrit.
Ja üllatus, üllatus, siin põlevad ka tuled, mis liikumisanduri abil ise reguleerivad end. Pealegi see päikeseenergia toitel. Vot, nii moodne 21. sajandi punker. Koridor tõusis koos mäega ülespoole ja libisemise vältimiseks lipid löödud põrandale. Tundsin õrna õhuvoolu vastu nägu tulemas, ülemine luuk oli ka lahti, sellepärast tuuletõmbus oligi. Peagi jõudsin põhiruumi. Väga huvitav koht ja üsnagi loomutruult tehtud. Mind ei häirinud harvesteri jäljed osadel palkidel, miljöö ikkagi suudetud luua ajastukohane. Kuus suurt nari, lihtne robustse väljanägemisega pliit, lauake ja isegi tulekustuti oli siin. See natuke mõjus võõrkehana, aga samas vajalik asi siin. Kui ikka põlema läheb ja midagi kustutamiseks võtta pole, siis jama küll.
Ettevalmistused ööbimiseks.
Kaua ei uurinud siin, tegin kiire olukorraga tutvumise. Tulin ülemise väljapääsu kaudu välja. Sõber oli ka üles tulnud, mu koti jätnud natuke eemale. Rahvast oli, aga mingi osa sellest pundist ära läinud. Näitasin kaaslasele ka pilte punkrist ja talle avaldas see muljet. Lootus kasvas üha enam saada see koht ööseks kasutusse. Lasime külastajatel teha poseeringud luugi ja oru taustal ning kerge kehakinnituse. Viimane meesterahvas sulges enda järelt alumise luugi ja tahtis ülemist ka, aga me ei lubanud, sellega tegeleme ise. Kuulsin imestust osadelt inimestelt, et kuidas nad küll siin ööbida suudavad jne. Ma samas ei näe mõtet siia lihtsalt tulla ja läbi jalutada, see elamus jääb poolikuks.
Kohe kui viimased külastajad lahkusid hõivasime kiirelt koha ära. Esimese asjana kotid alla. Sõber läks esimesena alla ja võttis kõik kotid vastu. Ma kohe läksin kütet metsa otsima. Lõkkeplatsil polnud midagi kasutuskõlblikku ja puud tuli ise tuua, või siis teha kohapeal. Mul saage ega isegi pussnuga kaasas polnud, kirvest rääkimata. Seega kõik tuli murda ja jupendada enda toore jõuga. Otsisin surnud puid, need peaks põlema küll, sest seest kuiv materjal, pealt niiske lume tõttu.
Korraks külastajate vaba aeg.
Vahepeal läks ilm väga ilusaks, näitas isegi päikest. Üha enam ja enam selgines taevas. Vaatasin alla orgu, puud muutusid muinasjutuliselt hõbedaseks ja kohati tuli lumele kergelt kuldne kuma. Kiire imetlus ja tagasi metsa küttematerjali otsima, tegema. Midagi ikka leidsin, siin kummalisel moel seda materjali kesiselt. Sõber tuli ka appi ja nii sai suurem kogus punkrisse viidud. Murdsime parajateks juppideks ja viskasime luugist sisse. Nii tegime kuskil paar kolm korda ja siis läksime ära alla, sulgesime luugi. See kusjuures väga raske. Internetist arvustusi lugedes oli välja toodud, et üksi ja veel naisterahval raske katsumus luuki sulgeda ja avada. Süsteem lihtne muidu. Luuki hoiab püsti pool vildakile kett ja kinni peab tõmbama lingist ise redelil turnides. Luuk jube raske, see teebki avamise ja sulgemise keeruliseks.
Tuli pliidi alla.
All asusime kiirelt pliidi alla tuld tegema, näitamaks järgmistele külalistele, et siin jääb keegi ööd. Algul olukorraga tutvudes ei olnud märke pliidi kasutusest. Tänu kaasa võetud süütetablettidele õnnestus tule tegemine esimesel katsel. Mõnus nostalgia pliiti kütta ja veel auguraudadega küttekollet, kunagi maal oli samasugune. Need rauad kõverad veidi ja üldse väsinud ning kippus vahel pragudest suitsu sisse ajama. Selle vastu aitas alumise uksega laveerimine. Ammu unustatud vana sai nüüd meelde tuletatud. Sõber oli kaasa kuivi alustus pirde toonud. Punkri põhiruumis rikkalik varustus, veekeedu pott kadunud, aga selle eest teeküünlaid päris palju ja paar suuremat pooleldi põlenud. Süütasime pooled leitud küünlad ja panime muusika mängima. Siin maa all puudus nutiseadmele levi ja muusikat sai kuulata salvestatud kujul.
Suuremas koguses külastajaid.
Millegi pärast tundus punkris sees olles, et väljas on ka pime. Sellepärast lootsin, et ehk täna rohkem külastajaid ei tule ja saame rahulikult sisse seada. Paraku nii ei läinud. Oli ükshetk kuulda laepeal lumekrudinat ja õrnalt kostuvat jutumõminat. Kume mürtsatus kaugemal viitas luugi sulgemisele. Keegi hakkab sealt sisse tükkima. Jäi vaid oodata mil pealuuk ka avatakse ja rahvas sisse voorima hakkab. Nii ka läks. Ruum täitus peagi inimestest ja selleks polnud eriti ruumi, istusime lavatsile ja lihtsalt lasime rahval siit läbi voolata. No oli alles kamp, inimesi oli kordades rohkem, kui siia tulles mäe peal ees oli. Mehi ja naisi muudkui tuli pealuugist sisse, läksid taha, aga nende vanuse järgi arvates tulevad uuesti välja sealt kust tulid, nemad ei ole suutelised trossi abil järsust pervest üles turnima.
Üks mees tundis suurt huvi sõbra päikeseenergial töötava lambi vastu, mis parasjagu lauale oli jäänud. Võttis kätte ja uuris nagu muuseumi eksponaati. Rahvast muudkui vooris, pliidil tahtis juba tuli alt ära kustuda. Ma väikse pausi ajal, mil nad tagapool olid lisasin kärmelt puid. Tundsin natuke häiritult, millal ometi see rahvahulk otsa saab. Mis toimub, kas mingi turismibuss on nad siia toonud. On mis on, aga enam siit ära ei lähe, küll järgi jääb millalgi. Mõni üksik läks väljast mäetippu tagasi, aga enamus vooris tuldud teed tagasi üles. Lootus saada siin rahu, väljas laepeal ei häiri, aga siin tundus aeg nii hiline ja sellepärast tekkis mõte, et mida siia nii hilja veel tullakse.
Ise ka punkri tagumist osa avastama.
Kui kõik vaibunud oli, siis tegin avastuse tunneli lõppu, nüüd oli vaheaeg ja kedagi võõrast siin enam polnud. Lõpuni välja käik samasugune, aga luukide raskus erinev. Sõber tuli ka kaasa ja hea, et oli, sest alumist luuki suutsin pooleldi vaid turjaga avada. Nii raske lihtsalt ja samas jõu saamiseks kuhugi toetuda või kinni hoida polnud kusagilt. Üllatuseks avastasin välja saades, et väljas polegi kottpime, päike oli loojunud hetk tagasi. Tahtsin ronida kõrvalt natuke mööda mäekülge üles, aga ei saanud, libe ja järsk. Lase või tagumiku peal alla tagasi. Jõudsin vaevalt poolele mäele.
Me pole endiselt üksi.
Kuulsin ülevalt meeste hääli, olid veel ühed külastajad tulnud, aga nad olid vaikselt, ei lärmanud ja ega poleks aru saanudki nende olemasolust punkris olles. Läksin ruttu tagumiku peal liugu lastes alumise luugi juurde ja ruttu pearuumi tagasi, me asjad olid ju seal järelvalveta. Pooljoostes läksin ja kohale jõudes võttis veidi võhmale, aga jõudsime esimestena, polnud veel avastama tulla jõutud.
No ega need inimesed ka tulemata jäänud. Kõigepealt tuli üks mees asja uurima ja läks alumisest luugist välja, sulges viisakalt enda järelt selle. Seda oli kuulda kaugusest kumeda mürtsatusena. Natuke saime rahu. Vahepeal sai vesi keema aetud ja tegime söögipausi. Polnud ju hommikust saati eriti midagi hamba alla saanud. Nüüd kõlbas kõik, nälg parim kokk nagu öeldakse. Mul oli sool maha ununenud ja vesimage puder oli normaalne täitsa. Sõber andis oma kuivpudru pakist vürtsikat juurde ja see maitsestas mu putru suurepäraselt.
Külastajate voog polnud ka veel lõppenud, peale mürtsatust tagapool ilmus äkitselt paar naisterahvast pearuumi. Ma olin keset ruumi ja sõin parasjagu püstijalu. Mõttes mõtlesin häiritult, et tere tulemast mu koju. Üks neist vaatas mind nagu ilmutist kohkunult ja keerasid kärmelt otsa ringi, nad ei jõudnudki vaheuksest kaugemale. Läksid tuldud teed tagasi.
Meiega koos ööbivad külalised.
Jätkasime koha nautimist ja lootsime, no nüüd enam kedagi ei peaks tulema, väljas pime ju, kes ikka tuleb. See oli asjatu lootus. Korraga hakkas keegi pealuugist sisse tükkima. Häält ka ei teinud. Kõigepealt ilmusid tumedad jalad, mingi meesterahvas ja peagi oli hopsti pearuumis sees. Tundsin ära, et see sama enne luuret teinud tüüp. Ukse juurde kohmetult seisma jäädes uuris meilt, mis plaanid meil on selle koha suhtes. Kui vastasin, et jääme ööd, siis küsis, kas me oleme nõus veel kahte juurde võtma. Algul ausalt kõhklesin, koroona pärast, aga ma võtsin Bioblocki kaasa ja siis oli kindlam tunne. Lubasin, aga meist kaugematele naridele.
Sõbraga võtsime endale pliidi uste vastas oleva nari. Parema meelega oleks kahekesi olnud, aga ei tahtnud julm ja isekas ka olla. Ise sellises olukorras olles ka hea, kui lubatakse öömajale jääda. Kohe tuli esimese meesterahva sõber ka sisse. Teda ma ei olnud näinud, aga ta meenutas mulle kedagi. Pikk blondide juustega. Teine mees ka pikka kasvu, tumeda juuste ja habemega. Nad uurisid kas meil tuli alla tehtud. Jaatava vastuse tõttu hakati puid sisse pilduma, nad lubasid oma tehtud kütet meiega jagada. Meil oli küllaga oksi, aga hea, et jämedamat kraami ka on. Neil oli kaasas käsisaag ja nüüd oli arusaadav miks nad nii kaua üleval mässasid. Terve suur hunnik kuuski neil lõigatud. Selle pildusid nad kõik alla ja tõid pliidi juurde.
Õhtu kaasteelistega.
Tänuks pakkusid meile ka oma toitu. Neil oli rikkalik valik, aga raske. Ise ei läheks eales sedasi matkale. Klaaspurgis hapukapsad ja kurgid, pakk sardelle, kotiga piparkooke, koorikleib ja lisaks kuivemat näksimist. Ma ei olnud nende toidust huvitatud, aga viisakusest mõne piparkoogi võtsin. Meil endal oli süüa piisavalt ja olime söönud ka vahetult enne nende tulekut. Ma uurisin nende matkavarustust, väga lihtne, aga samas raske ja tugev kraam. Sain teada, et nad on hobimatkajad ja tulevad ka päris kaugelt. Ma ei mäleta kumb, aga üks neist on siin varem käinud.
Rääkisid meile milline punker enne seda uut oli olnud. Põhiplaan oli sootuks teine, rohkem mäeharjal kogu süsteem ja tunnelid hargnenud kahele poole põhiruumist praeguste käikudega risti suunal. Meeskonnaruum oli vanal punkril natuke väiksem olnud. Mingi aeg hakkasid meiega liitunud matkajad kaarte mängima ja kutsusid meid ka. Mina ei läinud, ei oska korralikult kaardimänge ja ei hakanud end rumalasse olukorda panema. Sõber hakkas nendega mängima, ta oskas mõnda mängu. Ma seni hoolitsesin tule eest pliidi all ja vajadusel laadisin nende toodud puid peale. Eesmärk oli ruum soojaks saada, et normaalne magada oleks. Siin polnud mingist kütte järjest juttugi, kõik lootusetult maha jahtunud ja õhus oli näha hingeauru. Mehed mängisid igasuguseid kaardimänge. Ma lugesin seni laual olevaid raamatuid. Valik oli mitmekesine, alates nostalgilistest Miki Hiire koomiksitest, kuni ajaloolistest militaarseteni välja, lisaks külaliste raamat.
Kiire aastavahetuse tähistamine.
Meil oli plaan tähistada aastavahetust. Sõber oli kaasa võtnud miniatuurse vahuveini pudeli. Nii väikest pudelit ma näinud varem polnud, aga see oli matkal ideaalse suurusega ja sealt jagada polnud nagu midagi. Ükshetk läksid nad õue ja me tegime seni topside kokkulöömise ära. Nagu ütleb ka vanasõna, jagajale jäävad paljad näpud, siis mulle sai peaaegu täis tops ja sõber pooliku. Ma ei hakanud talle tagasi ka valama, juhtus nagu juhtus. Maitse oli minu jaoks tulihapu ja ma jõin topsi tühjaks lonkshaaval. Kaaslane oli ammu lõpetanud. Kusjuures mingit surakat see jook ei andnud, muidu midagi tunnen alati.
Kui öö oli lõpuks käes.
Kell oli ammu õhtus ja tegin ettepaneku lähedastele helistada, et nad muretsema ei hakkaks, kui kuulevad telefon leviulatusest väljas on. Paar meiega liitunud teelist tulid ka õue, üks neist hoidis luuki üleval, kuniks välja ronisime ja sulges luugi, et soe raisku ei läheks. Punkris sees levi pole, aga luugi lähedal juba olevat. Keegi kaasmatkajatest oli selle äsja avastanud. Väljas oli kottpime, aga selge, must öötaevas tihedalt tähti täis. Nii vaikne ja karge, see tõotas külma ööd. Kuskil kauguses röögatas rebane korraks oma eriliselt jubeda häälega.
Kui kõned tehtud, siis punkrisse tagasi ja hakkasime varakult magama sättima, nemad läksid seni õue. Tahtsid teha õues lõket ja süüa ka ühtlasi. Panni polnud, siis tahtsid tule kohal väljas toitu valmistada. Keegi neist nentis ka, et nii ilus on väljas praegu ja jäid meist sinna tundideks nautima. Me läksime tudule ära, aeg sealmaal, et õige aeg minna ja meel oli rahulik, uusi külalisi enam ei tule. Nii oligi. Asemed valisime vastavalt magamiskottide paksusele. Sõbral soovitasin ülemise lavatsi võtta, sest kõrgemal on soojem. Ma võtsin alumise, sealt hea tulla. Laealust aset ei tahtnud, kuna sinna minek ja maha tulek keeruline, redelit polnud, ise käte jõul pidi vinnama üles.
Oma mõtted ja valgusemäng seintel.
Mul ei tulnud jupp aega und. Mingi imelik ärevus oli sees, lebomatt ei tahtnud külje all püsida ja mõtlesin ka seda, et olid ikka inimesed, kes kunagi punkrites elasid. Imetlusväärne tahtejõud ja oskused sellises keskkonnas ellujäämiseks, lisaks igapäevane hirm oma elu pärast. Iial ei teadnud, kes võib olla reetur, vabalt võis see olla punkrikaaslane. Ei kujutaks praegusel ajal ette sellist elu.
Tuli pliidi all veel põles ja laual suuremad küünlad samuti, teeküünlad lõpetasid juba ammu. Sõber jäi kiirelt magama, mina aga olin ärkvel. Mõtlesin omi mõtteid ja imetlesin hämaras punkris romantilist valguse mängu, mis tuli laual olevatest suurtest küünaldest ja osaliselt pliidiraudade vahelt. Valgus mängles koduselt seinal ja vahel viskas sekka sinakaid, rohekad ja punakaid toone. Alumisel naril lebades sain aru miks antud ruum soojaks minna ei taha, vaatamata pliidile valu andmisest. Vaheukse alt tuli jahedat õhku muudkui peale. Leidsin ei hakka puid rohkem peale panema, küte saab nagunii otsa kohe ja hommikul ka vaja tuli alla saada. Magama lähme nagunii magamiskottidesse ja pole erilist vahet.
Öös on tegelasi.
Jäin mingi aeg vist magama, aga ei saanud aru ka. Pigem mulle tundus, et viibin enamus ajast poolunes. Kuulen kõike ümbrusest. Igatahes kuulsin kaasteeliste tagasitulekut, ühe oma kindlasti.
Keset ööd ärkasin hiirte tegevuse peale üles. Pliidi ees käis vilgas töö. Kõik mis toiduga koos oli, seda nüüd näriti isuga. Minu nari ligidal seina sees kuulsin ka ronimist ja üritati mu seljakotti vist tungida. Kartsin, närivad kotile veel augu ka sisse ööga. Mul seal toitu küllaga, kuivhelbed ideaalne kraan neile. Liigutasin kotti mitu korda järsult, siis kadus krõbistamine ära mu ligiduses. Sõber magas sügavalt, tal polnud aimugi sellest. Keegi teistest meestest pööras külge ja pliidi juures olnud närilised ehmusid ja jooksid kuuldavalt peitu. Selle põgenemise heli järgi arvasin, et koguni rotid võivad siin olla.
Minu jaoks polnud selles midagi hirmsat, maast madalast nende häältega tuttav, olen ju maalaps. Jäin vist unne ja ärkasin uuesti üles nende toimingu peale. Nüüd oli pliidi alt tuli kustunud ja kõik pimeduses. Äratajaks öine vali paberi rebimises heli. Elukad kiskusid ajalehte arvatavasti endale soojema aseme ehitamiseks. Kärr ja kärr muudkui. Peale minu ei kuulnud seda keegi. Keegi krabistas väljas korstna juures ka, nagu tahaks sealtkaudu sisse ronida. See oli veidike kõhe, aga peagi lõppes see.
Hommik.
Ma ärkasin hommikul kõige esimesena, teised veel magasid sügavalt, keegi meestest norskas vahel. Ei hakanud üles ronima, lebasin soojas magamiskotis. Vaatamata mitmekordsele ärkamisele ja muidu pinnapealsele unele olin üsnagi hästi välja puhanud. Ruum oli nüüd väga külm, kätt kotist välja ajades oli koheselt tunda jäist kargust. Õhk ruumis värske. Kõik oli klaar, eilne natuke suitsune õhk oli nüüd puhas. Mul oli ka väike hirm selle pliidi osas, raud suhteliselt kulunud ja hõre, ajas niigi suitsu sisse ja kui siiber veel kinni panna, siis oleks raudselt sisse ajanud. Ennem olgu külm puhas õhk, kui siia vingu pärast jäädagi.
Peagi ärkasid ka teised. Sõber tuli ka ärkvele ning siis tumedapealine mees. Eilne poole ööni õues olija tahtis veel magada. Ei suutnud isegi puulõhkumine teda maast lahti saada. Suurim mees kambast tegi hommikul tule pliidi alla, põhimõtteliselt saime kõik seda pliiti kütta, sõber mul otseselt ei saanud. Tuli mühises peagi pliidi all ja siis hakkasime hommikusöögiks valmistuma. Kella üheksaks olime kõik jalul. Riietumine ja veed keema toidu valmistamiseks. Minu kordades suuremas alumiiniumist kannus läks vesi kiiremini keema, kui nende roostevaba terasest kruusis. Me saime söönuks, kui nemad vee keema said. Meil oli kiirem ka, pidime jõudma ajaliselt edasi.
Muutunud ilmaolud.
Punkri ust me ise hommikul avada ei jõudnud, suurim mees tuli appi ja hoidis luuki me ronimise ajal. Nii hea tunne oli näha valgust. Pimedus pole nagu omane, päevavalgus on parem. Kummaline tunne oli äkitselt valguse kätte sattudes, see nagu uimastas kergelt. Sekundiks. Ilm oli halb, lund sadas tihedalt laiade helvestena, sekka natuke tuult ka. Sootuks teine ilm eilsega võrreldes. Teised tulid ka meiega välja ja nad uurisid lõket kuni me vetsus käisime, aga loobusid kiirelt ning kadusid maa alla tagasi. Luuk oli kinni. Ootasin sõbra ka ära ja siis hoiti luuki üleval, et sisse tagasi me ka saaks. Lumesadu muutis natuke murelikuks kaasmatkajad, jäljed ehk kadunud ja ei oska tagasi minna. Mina selle pärast üldse ei muretsenud, mul detailide peale mälu ja oskan seda orienteerumisel ära kasutada.
Tagasi koju.
Meil hakkas kiireks minema ja pakkisime viimased asjad kokku, oma prügi ka punti, et see kuskil tsivilisatsioonis prügikasti poetada. Jätsime jumalaga kaasteelistega ja hakkasime minema. Sadu polnud jälgi kõiki ära kustutada suutnud ja kui ka oleks, siis ära eksinud me ikka poleks. Mets oli lookas okstega lumesajust, ilus muinasjutuline vaatepilt. Parklas polnud ühtegi autot, nad kas kuskilt matkanud siia nagu meie, või neid toodi siia. Tee ka lahti ajamata ja mitte ühtegi sõidukit ka läinud polnud. Täna oli sellepärast raskem astuda. Kuidagi veidralt vaikne oli, isegi vastu ei tulnud meile ühtegi masinat, eilne tung oli kummaline. Nüüd tagantjärgi mõtlen, et külastajaid võis olla kuskil poolsada kokku ära küll. See rekord, midagi sellist pole veel kogenud ja talvel, mis suvest rääkida. Siin ööbida siis vist võimatu, valget aega pikalt ja muudkui käiakse.
