Ilm ilus ja karge, oli öösel olnud juba mõned külmakraadid ja seal, kus päike veel ei ulatanud, oli korralik hõbevalge härmatis. Sügis pressib sel aastal korralikult peale ja täna oli tunda metsa vahel tugevat lehtede kõdunemise aroomi. Plaan oli avastada Kabli ja Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada, aga kõigepealt siis Kabli looduse õpperada, mis algab külastuskeskuse juurest. See hoone oli hetkel suletud ilmega, kuigi oleks sinna ka tahtnud minna, väga inspireerivalt mõjus ta mulle kodus materjalidega tutvudes.
kabli looduse õpperaja infotahvlid.
Algul ei saanud kohe aru, millises suunas õpperada algab. Ringikujuline ja 1,8 kilomeetrit kogupikkus, seega nagu poleks vahet. Alustasin vasakpoolsest harust ja peagi hakkasid paistma esimesed huvitava kujundusega infotahvlid. Nende disain oli eriline ja omajagu vaeva nähtud nende tegemisel. Mulle meeldis nende kujundus kõige enam. Riivist sai väikese luugi lahti lükata ja sealt sai siis lugeda ühe looma kohta. Kusjuures pilt luugil ei läinud kokku sisuga ja see oli huvitav omamoodi. Lastele veel eriti põnevad avastada. Esimeses punktis oli kaanepildiks orav ja sisu hoopis ilvese kohta. Midagi rabavalt uut teada ei saanud, põhiliselt siin pandud rõhku vanarahva uskumustele antud looma kohta, natuke üldist juttu ja vanaaegsed nimetused. Viimane oli kõige huvitavam ja nii mõndagi üllatavat sai teada.
Erinevad pesakastid.
Järgmisena jõudsin erinevaid pesakaste tutvustava kohani ja see oli juba palju põnevam. Infotahvlilt palju huvitavat juttu, aga pesakastide numeratsioon kadunud ja seega oli küllaltki raske viia kokku õiget teavet. Neist kõige erilisemad viisin saadud infoga kuidagi kokku. Näiteks nahkhiire varjekast oli huvitav, sel oli ava ainult põhja all ja linnud seda seega kasutada ei saa. Tundsin juba ühelt teiselt matkarajalt tuttava kolmnurkse kujuga pesakasti ära, mis sobib just porrile kõige enam. Kujundatud ta just selline, lähtudes porri loodusliku pesaehitamise meetodist. Spetsiaalselt Skandinaavias välja töötatud disain, sest sealsetes kultuurmetsades pole porrile piisavalt sobivaid elupaiku. Huvitav oli teada saada, et porr teeb pesa tüve ja sellest eraldunud puukoore vahele või tüve hargnemiskoha lõhedesse.
Rada läks huvitavamaks.
Edasi mõnus metsarada mere suunas. See mets oli omapäraselt hõreda alustaimestikuga. Kunagi ammu oli see olnud luide ja nüüd siin peal mets. Männid näisid siin ka nii vanad ja jändrikud välja, arvatavasti tuulte mõju ja toitainete vaene pinnas.
Peagi jõudsin välja metsatukast ja oli üks hoone, aga ei uurinud seda lähemalt, sest ees oli palju rohkem põnevat. Vaatepilt oli nüüd veel enam kaunim. Meri sinetas kauguses sügispäikese käes ja tuul tõi ninna seda erilist merelõhna. Selle raja järgmised infotahvlid pakkude otsas paistsid ka ja see tähistas ühtlasi tagasi pöördumist.
Üks mees läks mööda laudteed kiirel sammul mere poole, arvasin, et mõni raja külastaja ja ma polegi suhteliselt varajasel tunnil siin ainuke huviline. Vasakul märkasin peagi uut kummalist ehitist, võrke puudel ja isegi natuke üle nende.
Lindude rändeuuringud.
Mind hakkas see huvitama ja läksin lähemalt uurima. Oma peas mõtlesin, et siin kuivatatakse kalavõrke või on mingi ekstreemrada. Käisin seal kerges segaduses ja seal olnud üks meesterahvas märkas seda. Sain teada, et see mastaapne süsteem on seotud iga aastase lindude rände uurimisega ja rõngastamisega. Soovitati minna otse edasi ühe väikese majakese juurde ja seal olevat võimalik näha otse oma silmaga kogu seda protsessi. Sisimas imestasin sellise võimaluse üle, sest arvasin, et tavaliselt ei lubata kõrvalisi isikuid säärase toimingu juurde. Mul oli ka hea meel, et olin saanud selle võimaluse, minu jaoks oli see väga eriline. Kusjuures, ma ei teadnud midagi sellest, et siin on sügiseti töös linnujaam ja septembrist kuni oktoobri lõpuni rändeuuringuid tehakse. Tegin Kabli raja kohta eeltöö suvel ja siis ei tulnud mingit infot sellest välja.
Jõudsin väikese hoone juurde ja hetkel ei olnud seal kedagi, aga taipasin kohe, et see sama mees, kes enne mere suunas läks töötabki siin. Nägin teda tagasi tulemas ja kuidagi sain jutule, et kuulsin eespool sellisest võimalusest. Pikemat kasvu meesterahvas lubas mul lahkesti vaadata kogu protsessi ja isegi võisin pilte teha. Ta jätkas oma tegevust tavapärasel viisil.
Nüüd läks ta majakese kõrvalt treppi mööda kõrgemale, selle võrkudest lehtri otsa juurde, mis lõppes kasti taolise võrkpuuriga. Sinna oli kogunenud neli tihast, kes hakkasid kohe hirmsasti rabelema inimese lähenemise peale. Nende häälitsused olid mulle tuttavad. Töö käis kiirelt. Puuri ja lehtri vahele paigaldati üks laud ja eraldati nii ülejäänud süsteemist. Linnud toodi puuriga ruumi sisse ja algas nende uurimine. Käega võeti korraga üks lind välja ja hoiti õrnalt ent kindlalt pihus.
Põhjatihaste uurimine.
Sain teada, et need neli lindu põhjatihased ja neid täna olevat kõige rohkem, aga siiski olevat väga rahulik eelnevate päevadega võrreldes. Vaadati saba ja tiivasulgede pikkust ning kirjutati üles midagi. Järgmisena puhuti linnu kõhule nii, et punakas nahk korraks nähtavale tuli. Sedasi saadi aimu linnu rasvakihi paksusest, mis näitab toitumust ja kas elab talve üle. Järgmisena valmistati lind kaalumiseks ette. Selleks lükati hellalt pea ees plastkoonusesse ja kaalule. Lind oli sedasi nii fikseeritud, et ta ei liigutanud end üldse. Ei mäleta, kas ka kaal kirjutati üles, aga see oli viimane protseduur igatahes ja peale seda vabastati lind vaid käesirutusega akna juures ja nii ta läks, lennates vabasse loodusesse tagasi.
Kõik see sama kordus ka ülejäänud kolme põhjatihasega. Üks isend oli iseloomuga, kisas ja oma väikese nokaga püüdis töötajat näpust pigistada. Mulle näis, et sellega oldi harjunud ja valus ei paistnud, aga saan linnust aru, neile oli see kindlasti stressirohke olukord. Kui puur tühjaks oli saanud, siis viidi see samasse kohta tagasi ja järgmist lindu ootama.
Lehelinnu püüdmine.
Seni siis käik järgmiste püüniste juurde, mis mõeldud vist kõrkjates elutsevate lindude jaoks. Selleks oli paigaldatud kõrge võrkaed oma salataskutega, mida ei olnud kohe nähagi, mulle näidati neid. Kahes kohas olid sellised püünised, aga need olid praegu tühjad. Siit linde saavat ainult suurte kogemustega töötaja võtta, arvan, et siis vigastuste oht väiksem või muud, ei tulnud ette küsida ka. Kiirel sammul võrkpuuri juurde tagasi ja peaaegu teel sinna oli üks lehelind. Töötaja püüdis teda ajada puuri, aga lind rapsis närviliselt mööda võrgust tunneli seina. Võeti siis pika varre otsas olev hirmuti ja kuniks oli ringi rapsimise ruum nii napp, et lehelind võeti käega kinni.
Temaga tehti samad protseduurid ja tagastati loodusesse. Kuna oli võimalus, siis küsisin niinimetatud inimest ründavate metsiste kohta. Sain teada juba tuttavat infot, kui ka täiesti uut. Igatahes olevat see ta elukeskkonna halvenemise indikaatoriks, partnerita jäämine, raie, nende arvukuse vähenemine.
Tornist vaated ümbrusele.
Kõik oli vaadatud ja ma tänasin selle erilise võimaluse eest ning läksin lähedal olevasse rohelisse torni. Taevas oli näha hetkel küll kauguses merre suunduvaid vihmajooni. Päike oli kadunud ja pilves ilm, tuul tõusis, tuues mere poolt eriliselt värsket ja niisket õhku. Käisin selle torni tipus ka ära. Olgugi, et see üdini metallist, siis mulle tundus ta nii kipakas ikkagi olevat, sest mõni põrandarest naksus peale minnes. Need, kes kõrgust kardavad, siis see torn neile paras õudukas, põrand nii öelda paistab läbi ja seegi pole päris kindel, naksub mõnest kohast. Vaade oli siit keskmine, ei midagi erilist mere suunas, aga linnujaama hiiglaslik võrklehter oli küll siit üle puude hästi näha. Siit vaadatuna paistis ta nii suur olevat, maapinnalt ei saanud üldse sellist ülevaadet, siin nagu peo peal.
Ilm läks halvaks.
Jõudis tugeva tuule mõjul sadu ka siia ja hea, et olin vihmariided kaasa võtnud. Tornil oli õnneks ka tihedam osa, klaasitud jagu kaitses tuule ja vihmapiiskade eest. Algul mõni üksik piisk klaasil, peagi sadu tihenes. Jakk oli juba seljas, panin vihmapüksid ka. Lubas ilmateade küll ilma otsese sajuta päeva, aga tuli ikka sadu. Olin siin natuke varjul ja vaatasin, et taevas hetkel ei selgine ja siin passida ka pole mõtet. Nägin tornist kahte huvilist mere ääres jalutamas, aga see vihm ajas nad tuldud teed tagasi. Sadu polnud kuigi tugev, tuul pigem võimendas seda tibutamist.
Läksin mööda laudteed mereranda. Tuul sahistas roostikus ja meri näis praegu sõna otseses mõttes hülgehall. Kõndisin peaaegu veepiirini ja sealt märkasin ühte madalat majaka sarnast vaatetorni keset randa natuke maad edasi. Mul oli muidugi vaja see üle vaadata. Vihma ikka tibutas ja sellest olin saanud pealtpoolt täitsa märjaks, vesi tilkus juba kapuutsi servast alla. See oli omamoodi mõnus. Kuiv oli olla ja kaitstud tuule eest, mis samas ka kergelt jahutas. Rand oli nii kõle praegu sügisvihms. Mõtlesin, et milline ta suvel olla võis, palju rahvast ja merevesi täis suplejaid. Väike tornike huvitav keset randa. Siia oli võimalik üles ka minna, aga üleval oli väike ruumike lukustatud, võib-olla täidab see minimajakas pimedal ajal tuletorni eesmärki või on suvel see vetelpääste vaatlustorn. Sellest täpselt aru ei saanud.
Kabli rand.
Rand siin midagi erilist rohkem polnud, aga siin lähedal oli üks puhkekoht ja tuletas plakatiga meelde, kui palju aastas upub purjus peaga inimesi. Midagi muud polnud ja ma tulin mööda ranna äärt tagasi. Huvitav oli vaadata ka puhmasse, sealt võis leida igasuguseid veega kaldale uhutud asju. Leidsin ühe vana kalapaadi ja muud pisemat sodi. Õpperada kulges tagasi suunal ka mere ääres ja ma kõndisin parema meelega üldse veepiiril. Liiv oli nii sile ja vettinud, palju parem oli astuda kui märjas rohus. Kaugemal oli kaks hane suurust lindu rannal toimetamas. Nad minu pärast lendu ei tõusnud kui ma nende suunas läksin, kiirendasid vaid sammu vee suunas. Suumisin telefoniga, aga ma ei teadnud neid ikkagi. Algul mõtlesin, et ei viitsi infotahvleid lugeda, aga samas ka kiskus sinna. Hea, et ikka läksin, sain teada milline on katkujuur ja teavet eesootavate kõretiikide kohta.
Tagasi rajal.
Paistmas käsipuuga laudtee, mis viis taas metsa alla ja üle märjema ala ehk siis kõretiikide. Hiljutise tormi jälgi siin veel näha, hõberemmelga oks oli täielikult sulgenud läbikäigu, edasi saamiseks polnud muud varianti, kui lihtsalt pressida end läbi okste. Ees oli pikk ja sirge ülekäik kõre kudemiskohast. Neid siin kaks ja tehtud 1999. aastal spetsiaalselt juttselg- kärnkonna e. kõre elu-ja kudemiskohaks. Vesi püsib siin kogu kulleste arenemise perioodi. Siin elab teisi konnaliike ka ja tähnikvesilik.
Raja algus oli ilus, peale murdunud oksa võrast läbi tungimist, omamoodi nagu üllatus. Pikk ja sirge laudtee käsipuuga üle veepinna. Loodus oli siin kaunis, mulle meeldis.
Sadu hakkas ka lõpuks järgi jääma ja polnud see nii hull midagi. Olin rõõmus, et ikkagi võtsin kätte ja end uute avastustega hellitasin. Taevas tõmbus selgeks ja peagi oli päike väljas. Uus häda ainult see, et laudtee vihmast nii libe ja vabalt enam astuda ei saanud, kukkumise oht suur. Siin oleks hea olnud võrk laudpinnal, siis pole isegi jäätumise korral libisemise ohtu.
Mulle ikka meeldisid need infotahvlid oma ruumiliselt mõjuva disaini poolest. Igasse vaatasin sisse ja näiteks varese nimi on olnud kunagi rahvapärimustes nonn. Huvitav, pole kuulnud sellest, see oli sootuks midagi muud. Rada tegi käänu ja taas pikk sirge ees. Lauad jätkuvalt libedad isegi matkasaapaga liigeldes. Tormist oli rajale mõni väiksem puu langenud, aga takistuseks polnud, oli kukkudes katki läinud ja laudteel sellest jupid ainult. Natuke muretsema pani mind see, et sellisel aeglasel ja ettevaatlikul liikumisel kulub liiga palju aega ja ma võin nii ajahätta jääda. Kasutasin siis laudtee servas olevat lehesodi, vähemalt ühe jalaga kindlamalt maapeal.
Vaade merele.
Nüüd läks veel huvitavamaks. Tuli otsesuund mere suunas ja ootamas oli rannaäärne vaateplatvorm. Tee sinna oli küll kergelt vastumäge, aga võimalik näiteks ratastooli või lapsevankriga läbida. Vaateplatvorm päris randa välja ei viinud ja vist mere mõjusid minimaliseerides tehtud maast kõrgem. Vaade merele oli siiski päris hea, rannajoon paistis kaugele. Paremal suunal oli luigepere toimetamas tuulest mässaval merel.
Siin koht ideaalne väikeseks puhkepausiks ja ka einestamiseks. Tuul oli siin tugev, tahtis vahepeal kergemaid asju ära viia. Vaade merele võimas, silm ulatus kaugele üle rahutu veevälja. Päike soojas toonis ühele laevale peale paistis kauguses. Poolsaare või koguni mõne saare metsaviirg oli õrnalt näha. Mõtlesin, kas ma olen mõnel neist käinud või mitte. Oli põgus meenutus selle aasta suve saaretripist.
Priivitsa oja ja telkimiskoht.
Nüüd siit suund otse tagasi ja Priivitsa oja juurde, mis on siinse ökosüsteemi väga tähtis osa. Alguse saab see 12 kilomeetrine Liivi lahte suubuv oja Nigula raba läänepoolsest osast. Seega on siin puhas vesi ja väga sobilik puhast vett armastavatele organismidele. Siin eelistab käia sügisel kudemas meriforell ja jõesilm, lisaks olla siin nähtud toitumas ka haruldast musta toonekurge.
Vesi ojas tumepruun, nagu kohv ja takistustega kohas oli mõni valge vahuhunnik. Huvitav, mis see on ja millest. Üle purde viis rada telkimiskohta, mis mulle näis täitsa meeldiv olevat.
See plats jääb muust piirkonnast kõrvale ja on seega mõnusalt privaatne telkimisala. Rada siin ei lõpe, aga palju maad siit külastuskeskuse ehk raja alguspunktini pole. Leidsin ka ühe vihmapiiskadega kaetud sule, mis oli nagu pärleid täis.
Kabli külastuskeskus.
Külastuskeskuse parklasse oli mõni auto ilmunud ja seega siin nüüd nagu elu sees. Hommikul oli sootuks teine pilt, ühtegi hingelist siin polnud. Natuke oli veel aega enne ärasõitu siit, kuskil pool tundi ja ma mõtlesin käia ka külastuskeskust vaatamas. Olin algul nii kindel, et vähem kui poole tunniga kõik üle saab vaadatud. Esialgu oli keeruline aru saada, kas külastajad võivad tulla või mitte. Tuled põlesid ruumides ja üks töötaja istus nagu kontoris arvuti taga. Jalutasin natuke maja ees. Leidsin hoone küljelt joogivee kraani, mis suvel avatud on, praegu oli see kinni keeratud külmumise vältimiseks.
Mingi aeg tuli üks töötaja uksele ja andis märku, et võib sisse tulla. Juba välisukse lävel sain aru, et siin pole poole tunniga midagi teha, tund läheb kindlasti, kui mitte rohkem ära. Lahke naisterahvas jättis oma senise tegemise sinnapaika ja tegi mulle keskuses väikese ekskursiooni, näitas mis neil on ja rääkis juurde infoks.
Ekskursioon külastuskeskuses.
Kõigepealt alustasime ühest üksikust ruumist, kuhu saamiseks pidi trepist alla minema. Seal oli kõike metsaga seonduvat ja väljapanekute eksponeerimisel kasutatud ära iga väiksemgi pind ruumis. Näha sai nõukaaegset tumetohelisest kangast metsavahi vormi, kust ei puudunud uhke nokamüts ja kõvematel tegijatel ei puudunud isegi pagunid õlgadel. Õnnestus näha ka palju kuuldud Družba saage. Huvitav oli saada teada selle masina ajaloost ja mind üllatas, et selle mõtles välja eestlasest füüsik, tõlkija ja kirjanik Boris Kabur 1947. aastal vangilaagris. Algselt oli ta leiutise nimi Taiga, aga hakati 1957. aastast tootma hoopis Družba nime all. Družbadega lõikas kogu NL puid ja raiete mehhaniseeritus kasvas pea neli korda, aastatel 1961-1970.
Siin ruumis oli ka palju ajaloolisi dokumente ja põdra nahk. Katsusin seda ja see oli väga kareda karvaga. Aluskarva peaaegu polnud ja mõtlesin, mis viga siin näiteks põdrakärbsel toimetada.
Loomade topised ja jäljed.
Tulime üles tagasi ja seal oli veel põnevam. Kõigepealt näidati kopra ja nirgi topist. Ei jäänud meelde, kas kolmas ka oli, aga need jäid küll eredalt meelde. Nirk eriti, sest ta oli esiteks nii väike ja ta pikk keha näis natuke ebaloomulik. Olevat üks kõige väiksem kärplane, ta pealuu oli ka näha topise kõrval ja see väiksem tikutopsist. Nirk on majapidamises väga kasulik, püüab hiiri ja rotte. Kass talle muidugi suureks ohuks.
Samas ruumis oli võimalik näha erinevate loomade jälgi karpi valatud kipsjäljendis. See oli juba huvitav ka mulle. Karu ja põdra jäljed olid kõige suuremad, üllatavalt suured. Karu oma oli kohati veel eriti põnev, sest arvasin, et see jälg, mida lapsena metsateel nägin kõige suurem on. Siin kipsis õige mesikäpa jälg poole suurem ja andis väga hea ettekujutuse looma tegelikust kogukusest. Teine huvitav jälg oli hundi oma ja see on reaalselt mu käelaba suurune, kui sõrmed välja jätta. Sain nüüd aru, et ma pole looduses hundi jälgi näinudki ja tean nüüd milline see on.
Järgmises ruumis meeldejääv objekt oli nugise topis. Neid loomi looduses pole õnnestunud näha, aga lapsena nägin neid küll hoones ja nende välimus jäi toona eriliselt meelde just hästi koheva saba ning pisikeste ümmarguste kõrvade pärast. Nugiseid kahte tüüpi, metsa- ja kivinugis. Neid eristab rinnal oleva laigu suurus, mis kivinugisel ulatub ka esikäppadele, metsnugisel piirdub see vaid rinnaesisega. Ilusad loomad, hästi painduva kehaga ja nende käpad ka omamoodi lahedad. Siin külastuskeskuses olev metsnugise topis oli hästi ilus ja seatud küllaltki loomutruult puujändrikule poseerima.
Erilised pesad.
Siin keskuses oli nii palju avastamist, et ma pidin ajalises mõttes oma plaanid ümber tegema, aga siia tulek oli seda väärt. Palju erilisi loodusobjekte ja veel enam harivat materjali. Koridor vahet ja järgmises ruumis juba uued põnevad väljapanekud. Minu jaoks midagi sootuks teistsugust oli Tallinnast leitud varesepesa, mis koosnes põhiliselt omavahel kokku põimitud juhtmetest ja kaablitest. Kolm loodusliku tekkega herilase pesa olid ka huvitavad ja ütleks, et selle keskuse kõige vingemad leiud. Sellise disaini ja suurusega pesi nägin esmakordselt. Nad erinesid toonilt, mustrilt ja kujult, tõeline looduse meistriteos. Eriti lahe oli hall koda oma roheliste triipudega. Need kolm olid ilusad, aga samas neid vaadates valdas natuke ka hirmus tunne, ühesõnaga küllaltki vastuolulisi tundeid tekitavad. Nad olevat nii suureks saanud areneda kõrvalises kohas kus ei segata ja lastakse pesal areneda. Pärinevat need suvilate pööningult.
Matkanurk.
Siinsamas kohe matkamisele pühendatud nurgake, mis oli mulle kõige südamelähedasem. See oli lihtne, aga see oli just midagi minu valdkonnast. Detailid lihtsad, aga harivad ja silmaringi laiendavad, infot hästi edasi andvad. Esimene objekt, mis kohe mu tähelepanu köitis, üks raske seljakott. Siin jagati soovitusi matkakoti valikuks ja kandmiseks. Proovisin seda liigutada ja see oli tohutult raske, kott oli liivaga täidetud ja kokku kaalus see komplekt 25 kilo. Sain aru, et mu matkakott pole kunagi nii raske olnud, kuigi matkamisega tegelema hakates küll tundus mulle mõnikord kandam raske olevat.
Ma olin pikka aega olnud siin ainus külastaja ja keskuse töötaja näitas mulle seni paljusid eksponaate ning rääkis juurde uut infot. Mingi hetk oli siia kaks inimest juurde tulnud, kuna mul oli tiir peale tehtud, siis keskuse töötaja läks nendega tegelema.
Aasta liblikas.
Ma seni vaatasin saalis ringi ja leidsin teavet selle aasta liblika kohta, kelleks on keldriöölane. Pildi põhjal selgus, et seda liblikat nägin ma Allikukivi koobastes ja lisaks koobastele on keldrid talle ideaalsed talvitumiskohad. Keldriöölane on üks pikaealisemaid liblikaid (ligi aasta) ja üks vähestest, kes talvitub valmikuna. Ta on ööliblikas, kes lendab augustist oktoobrini ja maist juulini. Kevadel muneb lehtpuule, enamasti pajule, mis on ta röövikutele esmane toit. Mind on alati huvitanud, et mille alusel valitakse siis aasta looma, lindu, taime, jne. Küsisin varem keskuse töötajalt ja selleks valitakse vastava organisatsiooni poolt välja vähemtuntud liigid, mida nii rahvale tutvustatakse. Meetod on omamoodi kaval. Lihtsalt niisama ei loeks inimesed nii palju, aga aasta tegija tiitel nii öelda lisab kõvasti põnevust juurde ja tekitab huvi rohkem teada saada.
Rannametsa-Tolkuse looduse õpperada.
Plaan oli täna veel ära käia ka Rannametsa – Tolkuse loodusõpperajal. Eelkõige tahtsin näha sel suvel ehitatud uut vaatetorni, mis ehitatud siin kõige kõrgema luite harjale, ulatudes üle 50 meetri merepinnast. Ühtlasi asub siin Eesti üks kõige suurem luide ja Tolkuse raba on tegelikult kahe luite vahel kunagine kinni kasvanud merelaguun.
Esimese asjana märkasin, et siin on hoopis teistsugune maastik ja loodus. Ainult alustaimestikuta männimetsad ja künklik maastik. See pani mõtlema, et siin küll nii ruttu rajaga ühele poole ei saa, olgugi rada eelmisega peaaegu sama pikk. Internetis oli infoks, et peatusest on vaid sada meetrit raja alguskohta ja ma alguses püüdsin otse läbi metsa minna, aga tegelikkuses on maad ikka rohkem. Tundsin kohe alguses, et sellele rajale saamine on juba omamoodi ettevõtmine, ühest künkast alla ja teisest üles. Õnneks kergendas vaeva madal taimestik ja lahtist liiva polnud, siis oleks eriti raske olnud. Leidsin ka ühe mustika koha, kus oli võimalik veel oktoobris marju korjata, imestasin, et veel alles ja polegi lindude poolt ära söödud. Ilusad suured marjad olid ja kiusatus oli neid veelgi noppida, aga mul polnud nii palju aega. Siin mändide all põhiline alustaimestik mustikas oligi, sekka ka mõni üksik kidur kasepuu, seega üldiselt oli vaade kaugele.
Rannametsa vaatetorn.
Leidsin ühe kollase triibuga tähistatud raja ja ega ma ei teadnud, mis rada see on, aga olin kindel, et see viib ka minu soovitud rajani. Enne torni leidmist sai käidud ka tõeliselt kolgata teena mõjuvat teed, ainult liiv jalge all ja selles astumine oli võrdne pehmes lumes käimisega, mis oli väga raske ning väsitav. Tekitas ausalt tülpimust ja pahameelt, olin tegelikult väsinud päevast, aga kui siin olla, siis enam uuesti tagasi ka tulla ei tahtnud, parem kõik korraga ära, nii on parem.
Lõpuks jõudsin ühe teise raja kaudu torni juurde välja, see oli omamoodi üllatus, sest oli ühe puu võra taga nii hästi peidus. See oli kergendav leid, teadsin nüüd, et olen kindlalt soovitud rajal ja siit enam eksimise võimalust pole. Hea meel oli, et jõudsin otse kõige huvitavama objekti juurde välja. Nii mulle raja kohta eeltööd tehes tundus, aga reaalsus võib olla teine. Esmamulje oli täitsa tavaline, polnudki mu enda üllatuseks mingit eredat muljet. Väike lootus jäi siis tipust avanevale vaatele.
Tornist oli vaade võimalik nelja suunda, rabale ja merele, nii kaugele, kui silm vaid ulatus. Raba poole vaadates oli näha laukajärve juures olevad inimesed ja roheliste kühmudena paistvaid üksikuid rabasaari. Tohutu võimas rabamassiiv, silmapiiri lõpuni välja ulatus. Läksin siis teiselepoole ka ja vaatasin üle metsa merele. Paistmas siit isegi mõned hooned ja kogunisti mõni asula. Mõtlesin, mis koht see olla võis ja ehk olin täna isegi seal. Siiski mere poolne vaade polnud nii hea rabavaatega võrreldes. Tuul oli küllaltki tugev ja oli tunda isegi imeõrn torni kõikumine.
Tornist alla olin tulnud, siis uurisin teda ka maapinnalt ja ei olnud ta siin reaalselt vaadates nii suurt muljet pakkuv. Torn nagu torn ikka, tundus, et ainult puidust torn oleks siia rohkem sobinud, praegune disain on küllaltki modernse välimusega. Kestvuse mõttes on metallkonstruktsiooniga ehitis parem.
Algul valisin, kummast harust rajaga tutvumist alustada, tahtsin kindlasti laukajärve juurde jõuda, sest see on rabas kindlasti kõige ilusam koht. Alustasin siis avastusretke mäest alla, mis tornist vaadates oli ka kõige lühem tee veesilmani. Kõigepealt mööda arvukaid treppe luitest alla ja kerge tiir vesises raba servas, enne kui laudtee võttis suuna raba keskosa suunas.
Rabajärved.
Rabajärv oli siin küll kõige ilusam objekt õhtupäikese valguses, nagu väike tükike suve siin keset sügist. Siin oli vaikne ja omaette, tornist nähtud inimesed läksid juba aegsasti ära. Õhtuses päikesevalguses oli see koht nii ilus, rahulik, et siia oleks tahtnud jääda kauemaks. Polnud kahjuks see võimalik, aeg sealmaal, et päike hakkas peagi loojuma.
Tahtsin kindlasti enne pimedat siit ära saada, seega asusin tagasi tulema.
Parklasse ehk raja algusesse jõudes oli huvilisi küllaga. Paar Läti rekat oli peatunud ja tulid veel õhtu hakul rajale. Mul oli valida, kas minna treppide rohket teed või otse mööda maanteed. Valisin viimase, saab kiiremini astuda ja mis seal ikka uut näeks, torni nägin juba ära. Igal variandil oma puudused, maanteel hea kiire minna muidu, aga see sõidukite voor oli küll tihe. Täitsa rekade meka. Neid liikus lausa grupiti ja see Ikla maantee on üks põhiline kaubanduse tuiksoon vist. Internetis liikus info, et raja algusest peatuseni kõigest sada meetrit on, aga reaalsus on hoopis teine, tegelikult on palju enam, üle kilomeetri.
