Suvel saadud kinkepiletid otsustasin nüüd ära kasutada, sai need võidetud Muuseumiöö külastusmängust osa võttes. Rõõm oli suur neid pileteid saades, aga nende realiseerimisel tulid mitmed takistused ette ja natuke oli ka asi viitsimises. Täna siis võtsin plaani ära vaadata Kaasiku talu loomaaed, sest aeg sundis ka takka ja patt oleks olnud neid pääsmeid raisku lasta. Aeg on läinud omasoodu ja suvest on saanud sügis ning ega tänane ilm ka just kõige parem polnud, aga mis seal ikka tahta novembri viimasest päevast. Oluline oli nüüd vaid sajuta päev. Algul oli ka mul väike kahtlus, et kas nad on nüüd üldse avatud ilma ette teatamata ja sai tehtud seega natuke eeltööd südame rahustamiseks. Ilm oli täna pilves ja sombune, tuult ka üsna korralikult, aga samas veel temperatuuride poolest plussis. Mõningad vihmased päevad on muutnud maapinna üsna vesiseks ja seega otsustasin panna vastavad jalanõud.
Minek Kaasiku talu loomaaeda.
Minekul meeldis väga see, et eksida polnud võimalik, igal käänakul oli abiks suunav viit. Maad Hummuli asulast ikka oli ja kodus eeltööd tehes sai selgeks, et ees ootab üsna palju maakohale omast kruusateed. See oli küllaltki aukline ja autoga näiteks oleks siin olnud paras laveerimine nende lohkude vahelt. Kaardil tundus maad olevat taluni palju, aga reaalsus sootuks teine. Asulast välja tavaline kruusatee, keset halli ja nukrat lund ootavat loodust, mis otse viis esimese kaugusest paistva majapidamiseni. Kohe ei saanud aru, on nüüd see või mingi teine koht, aga tänu viitadele oli vähemalt suund õige. Arutlesime, et see otse olev majapidamine ei saa olla, liiga kompaktne ja vähe kõrvalhooneid. Viit juhatas vasakule, natuke kaugemal olevate talude juurde ja peagi sai selgeks, et nüüd olime jõudnud pärale.
Esmamulje.
Läksime õuele ja seal näis kõik nii vaikne olevat ja mitte ainsatki hingelist ei olnud siin liikumas. Hooneid oli palju ning maakohale omast tehnikat samuti, õnneks ka siin oli pererahval külastajate jaoks loodud abistav viida süsteem. Tänu nendele teadsime minna kohe õige hoone juurde. Kõik näis praegu nii unine ja vaikne olevat, välipuurides isegi ühtegi looma väljas liikumas ei näinud. Läbi ukseklaasi perenaine nägi meid ja kutsus lahkelt sisse. Lunastasime piletid ning meile pakuti kahte topsikest porgandi viilude ja leivatükikestega, et välialal loomi sööta. Topsil olid peal pildid vastavatest asukatest keda sööta võis. Perenaine seletas veel juurde, et jänkude madalasse aeda võib sisse astuda ja hoiatas kahe vallatu lamba eest, kel olevat komme üles hüpata.
Loomadega tutvumine.
Imearmsad küülikud.
Õues olid ka abiks kollased viidad suurel õuel navigeerimiseks. Kõigepealt leidsime kanade aediku, milles neli kana. Nad olid kõik erinevat tõugu ja kasvu, eriti eristuv oli väike liblika mustriga pisike must valge kana.
Siit edasi oli küülikute aed, mis algul oli tühi, loomad olid ühispuuri varju läinud ja nagu nad märkasid meid, siis tormati ruttu mööda kaldteena pandud lauda õue. See käis nii kähku ja neid oli nii palju ka, siis loobusin mõttest üldse aeda minna. Loomad kogunesid kohe värati juurde trobikonnana ja hakkasime siis neile porgandiviile andma. See oli hea võimalus loomi lähemalt näha ja nendega tutvust teha. Kõik nad olid erinevad kasvult, karvkattelt ja olekult. Mulle jäi silma üks lontkõrvküülik oma tumepruuni sametise karvkattega. Ta oli üsna kiire ja natuke ka häbelik, ühte korralikku pai isegi teha ei saanud. Lipsas kohe oma porgandiviilu kaugemale nosima. Pildil on see jänku lohus ja seal eelistas ta enamik aega õues olles olla.
Siit edasi, ümber nurga asuvad suuremad koplis olevad loomad, hobused, kitsed, lambad ja sead. Siin näis ka algul üsnagi vaikne olevat, kolm hobust seisid eemal koplis. Ka siin toimus kiire muutus kui saadi aru, et külastajad on saabunud ning seega suur potentsiaal saada midagi head. Iga loom püüdis saada tähelepanu nii kuidas vaid oskas.
Ulakad lambad.
Aedikust tulid läbi vilunult kaks musta madalakasvulist lammast ja nemad olid küll tähelepanu endale saamise osas meistrid, kohe kui vähegi võimalik, siis hüpati koera kombel püsti. Esimesel korral ei olnud valmis neid eemale tõrjuma ja mu jope sai eest veidi poriseks. Edaspidi käega lükkasin neid kaugemale, perenaine soovitas seda sama teha. Nad olid vist ahned ka ja tahtsid kõike vaid endale saada, aga me andsime kõigile, kedagi ilma jätmata. Seni kuni kahe vallatu lambaga tegelesin, siis olid ka hobused kohale tulnud ja üks oli mu selja taga otse, kui ümber pöörasin, siis üks valge vaatas mulle ülevalt alla otse otsa. Peagi tulid teised kaks ka lähemale, aga neile ma pala otse suhu anda ei julgenud, viskasin nende ette maha ja nad ise võtsid sealt. Hobusele peab andma teisiti palukest, muidu võib ta sõrmed ka haarata.
Kaks nukra olekuga notsut.
Kitsede ja lammaste aediku kõrval oli koppel kahe sea jaoks, kes oma platsi eriti poriseks olid tallanud. Sai neile ka palukesi jagatud ning ühte siga sain turjalt paitada ning saada aimu niinimetatud sea harjastest. Sea karvkate on äärmiselt kare ja jämedakoeline, vanasti võidi teha neist karvadest harju. Need sead siin küll nägid välja nagu nad oleks metssea ristand, pikem ning tihedam karv ja pruunikirju laiguline muster.
Söödatopsi päästmine.
Ükshetk oli meil söödatopsik tühjaks saanud ja pildil olev sokupoiss haaras selle mu kaaslasel käest kuidagi oma aedikusse ning hakkas seda eestpoolt üle lakkuma. Teised loomad ka muidugi ümber selle ja kartsin, et tallavad selle tassi suuruse plastikust topsi lihtsalt puruks. Midagi pidi ette võtma ja siin oli ainsaks abinõuks kavalus. Lasin kaaslasel loomad natuke eemale meelitada ja seni õngitsenin topsi tagasi.
Rahulikum aeg peale söötmist.
Targad loomad siin ja vist nii treenitud, igatahes kui saadi aru, et meil enam midagi süüa anda pole, siis need kaks musta ulakat lammast pugesid vilunult oma aedikusse tagasi teiste juurde. Nüüd sain alles ka teisi loomi vaadata, muidu läks enamik tähelepanust nende eemale tõrjumisele. Huvitav beež lammas oli siin ja ilusate suurte sarvedega must jäär, kes tundus olevat üsna pahura olekuga. Ta alati kiusas seda beeži lammast, sarvedega ta külge puksides ning kummalist korinat tehes. Muidugi aia staar paisis silma oma nutikuse poolest, toetus esijalgadega aialipile, olles nii kõigist kõrgem ja seega paistis ka enam silma, modell suurepärane. Lisaks ta julge, pealehakkamist täis ja oskas ka silmi vastavalt sättida. Hobustel oli ka nüüd vist hea tuju ja kaugemal jooksid kolmekesi reas galoppi graatsiliselt. See oli nagu väike etteaste ja tänu maiuse eest.
Veelkord küülikuid vaatamas.
Tagasi tulles vaatasime üle veelkord küülikud ja nägime veel uusi loomi. Eriti huvitav oli hästi karvane hall küülik, ta nägi oma veidi pulstunud kasukaga vana välja. Seekord oli mul võimalus seda pruuni sametise karvastikuga jänkut paitada. Korraks tuli ta aediku äärde ja sain ühe pika pai ära teha ning ta siidiselt pehme kasukaga tutvust teha. Välimuselt oli ta muti kasukat meenutav, ainult et tema oli tumepruuni varjundiga ja eristus kõigist siin olnud küülikutest. Me häälte peale ilmus välja keskmist kasvu kolli ja haukus ning saatis meid sedasi kuni troopikamajani. Tundus veidi agressiivne olevat. Teine suurem pruun koer oli hästi rahulik, vaikne ja ainult vaatas kaugemalt.
Sügisel see halb, et mudane on kõikjal ja ükshetk avastasime, et me saabaste ümber on suured mudarandid ning tundsin kuidagi kummik raske jalas, tassiks nagu midagi kaasas. Meil oli plaan nüüd minna rahulikult troopikamaja avastama, aga selliste jalgadega küll pole ilus sisse minna ja seega tegime oma saapad muru peal puhtaks nii palju kui võimalik oli. Hakkas kohe kergem ja mul oli rõõm õige jalatsi valiku üle, kummik oli täna siin kõige kindlam.
Asukad välipuuris.
Väliaedikus oli nüüd näha liikumist ja läksime lähemalt vaatama. Esimeses aedikus nägime kõrberebast kuudi katusel unise näoga peesitamas ja kohe kõrval sibasid ühed pruunid väikesed loomakesed. Edasi polnud mõtet minna, kedagi lihtsalt polnud väljas praegu. Kükitasime siis teise aediku juures ja uurisime neid küllaltki armsa väljanägemisega loomakesi. Nad olid ka julged ja tulid kohe meie juurde, kogunesid teised ka väikese luugi kaudu majast aedikusse. Nad lootsid ka midagi meilt hamba alla saada, aga meil polnud neile sobivat toitu. Osavad ronijad olid nad, kasutasid hästi oma pikki küüsi mööda aiavõrku ronimiseks. Mitut sai nii kõhu alt näpuga sügada ja neile paistis see meeldivat, püsisid paigal siis liikumatult.
Troopiliste loomade majja tagasi olime jõudnud, siis sain teada, et loomadel on ka nimed pandud ja need kaks musta ulakat lammast olevat Otu ja Totu. Nad olevat väga osavad aedikutest läbi pugemine osas ja ükski aedik pole neid kinni pidada suutnud.
Troopikamaja.
Siin majas pakuti ka meile võimalust siinseid asukaid toita. Seni kuni me konni taimestikust üles leida püüdsime, otsiti loomadele maiust. Kohe sinna samma, konnade lähedusse ilmus tassitäis prussakaid, mis pidid väga ahvidele meeldima. Jätsin konnade otsimise ja loendamise pooleli ning mind huvitas väga prussakate välimus, pole kunagi neid näinud ning nüüd oli selleks hea võimalus. Neid oli kuskil natuke üle poole tassi tumepruuni massina ja nad nägid minu arvates väga suured välja ja üsna hirmsad ka. Sibasid tassis ringi, liigutasid oma pikki tundlaid ja muidugi üritasid nõust välja pääseda. Siiski kõik muu oli siin nii huvitav ja uus ning suundusin taas konni vaatama. Neid pidi siin kaheksa üldse olema kui mäletan õigesti, leidsime neist peaaegu kõik.
Võimalus loomi ise toita.
Perenaine andis seni väikestele ahvidele oma maiuse ette, prussakad läksid mangustidele söödaks. Meile pakuti ka teist valikut loomade söömiseks, pool tassi jahuusse näiteks kõrberebasele, mustsaba haukuritele ja sisalikele sobis ka see. Seegi toit just parem välja ei näinud. Pikad, umbes viie sentimeetri pikkused vingerdavad ussikesed näisid kõvema soomuskestaga, musta peaga ning vabalt käenahast hammustama võimelised. Mõtlesin, mina neid küll kätte ei võta. Kaaslane üllatas mind, sest tema muidu tavaelus poleks eales neid näppida julgenud, aga siin võttis kätte nagu pole asigi ning ulatas kõrberebasele. See loomake oli väga arg, tuli joostes pala haarama ja siis jooksis kaugemale tagasi. Siia tulles olin üsna kindlal arvamusel, et just temale saan ma pai teha, aga võta näpust, ma ei saanud isegi pai teha talle ja muidugi pildist rääkimata. Ussikesed talle maitsesid, see oli ainus asi mis teda argusest üle olema pani.
Troopikamaja teised elanikud.
Me olime ainsad külastajad praegu ja seega sai perenaine meile teisi loomi ka näidata. Mõned asukad olid peidus nagu pildil olev leopardgeko, kes oli peitu pugenud kunstlikult tehtud kiviurgu. Perenaine tõstis kivikausikesel lihtsalt kaane pealt ja leidiski sealt sisaliku rõngas olekus. Loomake võeti tasa käe peale näitamiseks ning siis pandi nii tagasi nagu ta enne oli.
Järgmise puuri juures oli üks beež sisalik juba küllaltki aktiivne ja surus peaga klaasi vastu. Eks ta uudistas siin vabalt ringi liikuvat, minu kassi suurust krässus karvaga koerakest, kes oli väga sõbralik ning igal sammul meiega kaasas käis. Siin puuri ees kükitades oli ka tunda ta niisket ninakest ükshetk peos.
Julge habeagaam Hans.
Perenaine paotas veidi puuri seina ja ukse funktsiooni täitvat klaasi ning habeagaam Hans tõsteti ka välja ning ta ette pandi ussike. Ta vaatas seda natuke aega ja siis pikantselt, ühe ampsuga kadus sööt ta kõhtu, sedasi sõi ta 3 kuni 4 ussikest ära. Perenaine võttis ta siis oma kätele ja sain talle mõned paid teha. Üllatuslikult ei olnud ta üldse jahe nagu roomajad tavaliselt on, lambid kütavad nende keha soojaks nagu looduses teeb seda päike. Ta nahk oli krobeline ja paks.
Korraga tahtis Hans plehku panna, mu kiire reaktsioon päästis, haarasin ta ise hellalt end kindlalt pihku. See oli omamoodi lahe kogemus. Loomake püsis hästi paigal ja näis nautivat käesoojust. Ta oli hästi pehme kõhuga ja pealt niiöelda koorikuga, mõned ogad mis tal külgedel, ei olnud sugugi teravad. Uskumatult rahulikult püsis ta käte peal ja ma sain temast isegi nii pildi tehtud. Ahvide puur oli kohe vastas ja nagu natuke nende puuri lähedale läksime nii, siis mangustid närviliselt häälitsesid ning kambas uurima tulid. Kusjuures neil oli öösel perelisa tulnud. Üks isane kandis kahte pojakest oma seljal.
Aitas küll ja panime Hansu tagasi oma pessa, ta jäi peaaegu sinna samasse lebama kuhu ta pandi. Nii rahulik oli ta nüüd. Rahulik aeg oli nüüd otsa saanud, sest sisse astus üks suurem grupp, mis täitis selle majakese peaaegu poolest saati ning sellega kaasnes ka loomulikult tohutu kisa ja kära. Üks väikestest lastest kisas ja kõik valgusid kaootiliselt laiali. Tegime neile ruumi ja läksime seniks tagumisse ruumi ka vaatama. Teadsin, et see grupp käib, vaatab kiirelt kõik siin üle ja peagi lähevad ära, lihtsalt lasin neil eesmises ruumis olla.
Troopikamaja tagumine ruum.
Kohe võttis tagumises ruumis vastu hallpapagoi Kaku, kes jagas suurt puuri mitme muu väikese linnuga. Nemad lendasid kohe kaugemale ja suur papagoi tuli hoopis lähemale. Häälte põhjal tundus vägagi mobiilne olevat, matkis väga hästi sotsiaalmeedias sõnumi saatmise häält ja veel ühte jäigalt kõlavat arusaamatut heli. See viimane isegi natuke ehmatas, sest ta tegi seda alati ootamatult. Siin ruumis olid osad puurid ilma siltideta, uued asukad vist, nagu näiteks Mehhiko tömpsuud ehk aksolotid. Kaaslane teadis neid niigi. Nemad olid siin loomaaias kõige graatsilisemad olendid, liueldes mööda akvaariumi sabaga hoogu andes. Kasvult tundusid noored olevat, kullese moodi üsna, aga huvitava väljanägemisega, sabal mõned hõbedased laigud ja lõpuse juures pikad narmad, mida vahel ka liigutati. Siin ruumis olid veel merisead koos miniküülikutega, aafrika hiidtigu, kõrberitsikad ja muud väikesed loomakesed.
Kontakti loomine Kakuga.
Rahvast suuremas esimeses ruumis veel jagus ja ma proovisin seni hallpapagoiga kontakti saada. Mulle see lind meeldis, paistis hästi arukas olevat ja ta sõnavara oli ka üsna hea. Algul, kui grupp tuli ja kedagi veel tagumises ruumis ei olnud, siis ta oli üsna jutukas. Rääkis lausetega mahedalt madala naishäälega, kõlas täpselt nagu inimene. Ühe looma nimi on tal selge, Dodo, ehk siis üks kõrberebastest. Seda nime ta hõikas vahel kõlavalt ja seda nime on ta arvatavasti palju kuulnud ning seega on Dodo perenaise lemmik. Kuulsin ka seda, “Kaku, lähme dushi alla! “, mida ta ütles kõige vaiksemal häälel. See käis ta enda kohta, perenaine lõõbib nii temaga kui linde veega piserdab.
Hallpapagoi Kaku oli kahjuks siis väga tagasihoidlik kui keegi ruumis oli, siis eelistas ta olla tasa ning hoopis kuulata tausthelisid mõtlikul ilmel. Tegin sõrmedega mõned plõksud ta puuri juures seistes. Selle peale tuli lind kohe mulle lähemale julgelt ja jäi huviga kuulama, aga see heli teda kõnetas küll. Tõstsin käe kõrgemale plõksuvat heli tehes ja papagoi liikus osavalt nokaga võrgust haarates ka üles, tuues kuuldavale omaltpoolt samuti mõne plõksuva heli. Nii ta ronis igas suunas, alla, üles, külg ees edasi, kasutades oma nokka lisa tugipunktina võrgust haarates. See kõik toimus väga nõtkelt ja graatsiliselt. Sain selle linnuga hästi kontakti ja ta suhtles minuga. Ma oleks tema juures veelgi olnud, aga teised külastajad tulid ka siia ruumi ning ma tegin neile ruumi.
Olukord loomaaias peale grupi lahkumist.
See grupp läks peagi ära, kiirelt vaadati kõik üle ning mindi oma teed. Nüüd oli loomaias taas vaikne, aga näha oli, et mitmed asukad olid ärganud selle lärmi peale ning olid muutunud aktiivsemaks. Väikesed mangustid eriti, neil oli suur mängulust ja aeti mööda puuri üksteist taga. Suures mänguhoos kukkus üks loomake põrandale puuvõralt, õnneks viga ei saanud tänu pehmele allapanule. See aga vaigistas enamik karja ja nüüd oldi rahulikud, vanemad tegelesid oma kahe järeltulijaga. Kohe kõrval elab meetri pikkune iguaan, kes tegi ka nüüd oma tiiru. Libistas oma jässaka ja veidi jäigana näiva keha alla mööda puutüve. Käis tiiru maas ära ja hakkas siis rahulikult võrku mööda üles ronima lesila poole, et siis taas end lambi valguses soojendada.
Kaks suslikut olid ka nüüd aktiivsed, käisid oma aset korrastamas, ise kudrutavat häält tehes. Nüüd oli nähtavale tulnud ka üks villahiirtest järgmises puuris, jagades oma eluaset küülikutega. Hans tahtis ka uuesti välja pääseda, surus peaga klaasi vastu. Perenaise sõnul kibeleb tema just eriti puurist välja. Enne õue minekut näitas perenaine tagaruumis kolme puuri kõige väiksemate asukatega, musta kaabli moodi tuhatjalgne, väiksem pruunides toonides karakurt ja mingi aia mardikas, kelle õiget nime meelde ei suutnud jätta. Viimane tegelane oli välimuselt ilus, ta kilp helkis metallselt rohekas toonis. Selle sama putuka vastset näidati ka, mis oli täpselt sama nagu meie maipõrnikal. Huvitav, et vastne suurem kui täiskasvanud putukas.
Peidus olnud loomad.
Enne äraminekut pani perenaine riidesse ja tuli meiega kaasa, et õues kahe puuri asukat ka näidata, sest enne ei olnud nad nähtavad. Kanade juures elas üks kaslane, mis halli ja musta täpiline ja küllaltki suur. Arg oli ta muidu, aga perenaisega nii sõber, loomake ootas ka mingit maiust. Seal lähedal elas üks tuhkur, kelle perenaine ise käega välja urgitses pesast. See isend oli küll üllatus, esiteks ta värvus juba ja kõrvad olid ka nagu hiirel. Huvitav kollakas oranži kasukaga ja nii voolujooneline kehalt. Seda loomakest sain ka paitada ja pooleldi oma kättegi võtta. Ta püsis hästi paigal, aga peale igat paid käisid ta kehast läbi värinad ja natuke oli tunda ta spetsiifilist pissi haisu. Ta vist nii kartis, aga pidas vapralt vastu.
Mõnus väike loomaaed, kus asukad julged ja osasid saab käes hoida. Suurtes loomaaedades pole see võimalik. Väiksemates on loomad ka kuidagi rohkem elavamad ja mõningatega isegi võimalik kontakt saavutada. Minu kolm lemmikut siit olid: sametkarvaga lontkõrvküülik, hallpapagoi Kaku ja seiklushimuline Hans. Nemad suutsid oma olekuga puudutada mind südamesopini.
