Projekt Endla LKA allikad ehk retk allikate maale sai võetud ette viimasel hetkel. Internetist leitud materjal andis selleks tõuget ja sõbra muljed hiljutisest käigust sinna. Oli kaks allikat, mis minu jaoks kõige kõnekamad olid, Sopa ja Purskav allikas.
Ilm oli õnneks ilus ja sai minek kindlalt kavasse võetud. Mul uus väiksem seljakott ka ja tahtsin seda testida. Peaaegu igal matkal on olnud mul midagi uut proovimiseks.
Maastik ja lõhnad.
Sõitsin lähimasse punkti, Arukülla Koeru lähedal. Sealt oli maad natuke üle kümne kilomeetri. Omamoodi üllatus oli sattuda taas ühe Eestit läbiva matkatee peale, seekord siis pikima, Penijõe-Aegviidu-Ähijärve rajale. Kodus eeltööd tehes ei olnud viidet selle kohta, aga mõtlesin küll, et nii ilusad kohad, mingi matkatee peab kindlasti neid ühtseks trassiks liitma. See leid oli üllatus tõeliselt, hea oli minna, kindel teadmine, et ei ole eksinud teelt. Teiseks oli kilomeetri postide põhjal hea arvestada jäänud teekonna pikkust.
Ilm oli täna imeline, parim mis olla saab. Päike paistis, oli mõningat pilvisust ja paras tuul. See viimane toimis suurepäraselt jahutajana ja tõi kaugusest mõnusaid lillearoome. Tee oli kohati pikk ja igav isegi, aga maastik oli mitmekesine. Need erilised lõhnad lisasid omakorda uusi muljeid. Tasase pinnamoe muutsid huvitavaks erinevad põllulapid ja üksikud talukohad. Vili lõhnas magusalt, meenutas putru maasikamoosiga. Oli ka kitsas, aga pikk põlluriba, kus kasvasid siniste õitega taimed. Nende lõhn levis tuulega kaugele. See aroom oli eriline, meeldiv ja raske sõnades edasi anda. Täna oli üldse tunda õhus tugevat suvelõhna. See oli segu valminud viljast, niidetud heinast ja päikese poolt kuumutatud maapinnast.
Kulgemine.
Enamus teest kruusatee, mis tolmas kohutavalt, aga õnneks oli tuul minu kasuks ja viis kiirelt möödunud autost maha jäänud tolmupilve minust eemale. Lagedal väljal oli hea, tuul tasakaalustas kuuma päikest, ei olnud isegi mütsi tarvis kanda. Oli juba teada, et see ei kesta igavesti. Kaardi põhjal oli osa teekonda metsas ja osaliselt hekiga ääristatud teel.
Teekond oli pikk, kohati tundus lõputu, otsa ei saagi. Siiski oli seda tunnet sellel lõigul vähe tunda. Siin oli huvitav ja kiirelt vahelduv ümbrus. Need lõhnad, tohutud põllumassiivid, üksikud talukohad, käänuline kruusatee ja mõnus nostalgilist tunnet pakkuv maaelu. Mõni koht paistis olevat kunagi väga elust kihav, aga nüüdseks vaikselt hääbunud. See kurb omamoodi. Ühes kohas oli isegi bussipeatus tee ääres, mõne majapidamine lähedal. Näis, et siit ei käi enam ammu buss, aga peatuse silt ikka alles ja seisab maoni ulatuvas rohus. Huvitav oli ka see, et see piirkond mõisate poolest rikas, teekond pole tegelikult pikk, aga paar või isegi kolm kunagist mõisakohta jäi teele. Need kehvas seisus ja ei hakanud nende juures üldse peatuma.
Norra mõisahoone.
Mind huvitas neist enim Norra mõisahoone, siin kunagi põleng toimunud, aga siiski on ta sellele vaatamata heas seisus. Materjalidega tutvudes sain teada, et siin on olnud kunagi kool ja tegu varaklassitsistlikus stiilis ehitisega, mis lastud ehitada 1792. aastal vene kindrali Gotthard Jonann von Knorringu poolt. Selle kindrali perekonnanimest on tekkinud rahvasuus piirkonnale nimi.
Kummaline, veidi sünge ilmega ja samas nii stiilipuhas hoone oli suurelt teelt natukene paistmas. Ehitise juurde viis kehv tee, mis siiski autoga läbitav. Hoone ümbrus räämas ja võssa kasvanud. Aknaaugud nii korrektses reas ja korralike servadega. Teisel korrusel oli näha mõningaid kritseldusi, seega siin aegajalt noored kogunevad. Läksin lähemale ja otsisin sissepääsu hoonesse. Oli üks ava üsna maapinna lähedal ja lauajupp väikeseks sillaks. Läksin siis seda mööda sisse. Muud paremat võimalust ei leidnud. Mind üllatas see arhitektuur. Minu jaoks on see hoone kunsti täis, lihtsalt fantaasial lennata vaja lasta.
Märkasin kohe ühte kahe käänakuga treppi. Sel puudusid käsipuud ja asus seina ääres. Selle alt ukseava järgmisse ruumi. Kõik seest nii lage, põleda poleks siin enam midagi, kõik ainult kivi, betoon ja krohv. Antud ruum minu jaoks väga kunstiline, nagu mingi abstraktne maal. Kujutlusvõime leidis, et siin oleks väga hea teha näiteks mingit moe fotosessiooni. Siin taust ühte tooni ja mingeid segavaid faktoreid pole. Trepp pakub tohutul hulgal poseerimise võimalusi. Päike küll paistis, aga siin sees selline mõnus mahe valgus.
Kolasin ka järgmistes ruumides. Kõik muidugi samasugused, erinevus suuruses põhiliselt. Siin käidud palju ja lehkas mõnes kohas uriinist. Vaatasin seda ja imestasin, kuidas on jõutud kõik need seinad uuesti krohviga katta. See ju tohutu töö. Ruumid avarad ja kõrgete lagedega. Näis, et selle koha on keegi omandanud ja tal on olnud kõrged ambitsioonid selle paiga suhtes, aga mingi aeg on hoog raugenud. See hoone 1996. aastast eraomandis.
Teine korrus.
Käisin ka teisel korrusel ära. Sealt leidsin mõningaid kritseldusi ja ühe enamvähem korraliku töö ka.
Millegi pärast oli mul hirm siin kõndides läbivajumise osas. Laed küll betoonist valatud ja mingid kummalised metallist talad olid ka veel lisaks mõnes kohas, meenutades natuke raudtee liipreid. Trepp viis ka kolmandale korrusele, aga no sinna ma lihtsalt minna ei julgenud. Trepp näis küll tugev, aga ei julgenud. Pööningul võis olla väike osa alles kunagisest seinamaalingust, aga tol hetkel ei tulnud mulle see meeldegi. Muidu oleks kuidagi vast läinud ka, aga juba alla vaadates tunne nagu kõhust läheks kohe lahti. Vaatasin teiselt korruselt ümbrust ka. Allikajärv paistis ja üks madalam hoone ka selle kaldal. Mind huvitas, mis hoone see ja millises seisus see on. Tegin juba mõttes plaani seda vaatama minna. Koht muidu üldiselt kaunis, selline unistavalt romantiline ja oli tajutav kuidagi endist hiilgeaega. Väga meeldiv paik üldse tervikuna.
Inspiratsioon.
Käisin veel natuke alumisel korrusel ka ringi. Lootsin midagi ägedat avastada. Teises hoone otsas oli ka trepp ja see oli keset ruumi ja mõjus veelgi kunstilisemalt. Siin oli varje ja hallil krohvitud seinal muutus nõrgalt sisse pääsev päikesevalgus mahedaks. Mõtlesin, et siin oleks näiteks hea promoda erksavärvilisi kleite või sootuks midagi käsitööga seonduvalt. Valgust oli siin piisavalt. Ruumid kõik siin üllatavalt puhtad, risu pole. Oli ainult mõni lihtsakoeline roovidest kokku löödud telling.
Minu mõttel näis jumet. Olin hoonest väljumas, kui tuli üks naisterahvas kahe tütarlapsega. Nad olid tavalise uudistamise tuuri kohta korralikult riides. Lastel heledad kleidid, naisterahval uhkem kollane kleit ja kaelas fotoaparaat. Nad alustasid kohe pildistamisega. Lastel paluti hoone niinimetatud peaukse avas poseerida.
Allikajärv.
Liikusin peateele tagasi ja natuke suurt teed mööda edasi. Allikajärv oli kaunis oma kohati sinakat tooni põhjaga, mis päikese mõjul eriti esile tuli. Siiski rikkus natuke kogu üldmuljet veepinnal hõljuv soga. Tee pealt oli hästi näha pisike ja peamajaga samas stiilis ning seisukorras olev kõrvalhoone.
Vana matkarada.
Suur infotahvel tundus nagu juhatavat teed kohalikule matkarajale, aga seal oli eraldi vihje, et rada ajutiselt suletud. Ma ei tahtnud seda esialgu uskuda ja läksin ikkagi vaatama. Rada kõrvalhoone juurde oli korralikult sissetallatud ja ma läksin ka, tahtsin kõike lähemalt uurida. Paraku oli sildil stendi peal õigus, Norra mõisa matkarada põhimõtteliselt ei eksisteeri enam ja ma ei usu, et see millalgi avatakse, sest see vajab väga palju tööd korrastamisel. Kuigi siin on vaatamist küll ja tegelikult väärib taastamist. Rada lõppes väikse kõrvalhoone juures järsult ära. Proovisin teiselt poolt ka, järve poolsest küljest. Sealt kaudu jõudsin kaugemale. Üsnagi pikas rohus olevat rada mööda oli võimalik välja jõuda ühe kanali juurde ja see oli ka kõik.
Koht oli tegelikult väga kena. Ilu vaataja silmades nagu öeldakse. Mõisaaegne kanal juhtis liigset vett allikajärvest ära. Kolm lauda oli asetatud üle kanali. Üsnagi ajahambast puretud pingike vana remmelga all. Vee tungimine sammaldunud laudade vahelt tekitas mõnusa vulina. See koht just nende detailide poolest mulle meeldis. Väga ilus koht, siin jääks küll laagrisse ja tundus nii privaatne ka olevat. Rohi oli kohati tallatud ja siin võis ollagi salajane telkimiskoht.
Mulle ei andnud ikkagi asu, kas tõesti rada siit enam edasi ei lähe. Veeni oli kõvasti käidud ja edasi ka nagu. Mõtlesin, kuidas saada siit üle. Vesi madal, aga külm, ei näinud mõtet jalgu märjaks teha. Tahtsin teist võimalust kasutada, see pidi olema võimalik. Vaatasin laudu üle kanali. Need olid küll päevinäinud, aga mitte nii vanad, et minu raskust välja ei kannaks. Tõstsin kolmanda laua teistele peale ja nii üle ma sain kanalist. Oma silm ikkagi kuningas ja sain südamerahuks veenduda, et ei ole siin mingit matkarada, sellega on jäädavalt kõik ja võib üldse nimekirjast maha kanda. Jätsin selle koha meelde, juhul kui meil ei õnnestu ööseks muud kohta leida. Sõber plaanis ka hiljem minuga liituda.
Oostriku allikad.
Oostriku allikate juurde oli päris palju maad minna. Õnneks ei olnud lauspäikest peale paistmas ja ilus metsavaheline tee. Uudishimu kihutas takka ja see oli omamoodi motivaatoriks edasi liikumisel. Mul polnud õrna aimugi Oostriku allikast. Kodus eeltöö käigus mõningaid pilte nägin, aga otsest nime välja ei tulnud. Seega oli nüüd mängus lisaks väike üllatusmoment ka. Mul polnud teada, kui palju maad on Norra allikajärve juurest järgmise allika juurde. Ei hakanud uurima ka, jätsin parem üllatusmomendiks. Eksida polnud võimalik.
Omamoodi ootamatult ma Oostriku allikad leidsin. Suur infotahvel ei andnud nime selle allika kohta välja otseselt ja mingit viita ka polnud, seega ma ei teadnudki nime kohapeal olles.
Kaunis oli ta küll. Päikese valgus tungis kuni põhjani välja ja kristallselges vees võis näha isegi pisikese putuka ära. Kivid olid kaetud heledama settega ja hoolikal jälgimisel võis leida kivide vahelt vee sissetuleku koha allikasse. Olin siin päris kaua, rahvale on see koht samuti meeldinud ja rada tehtud peaaegu igast küljest uudistamiseks. Vaatasin ise ka kõik võimalikud variandid üle. Tahapoole minnes rada hajus tasapisi ja pinnas muutus ka aina vesisemaks, kuni kergelt soine piirkond tuli vastu ja edasi minna ei saanud. Veendusin, et ega kaugemal midagi ilusamat pole ja tulin tagasi. Sõber oli ka jõudnud siia piirkonda ja jäi mind ootama Sopa allika juurde viiva raja alguses.
Sopa allikas.
Sinna oli ka jällegi omajagu maad, aga see möödus kuidagi kiiresti kruusateed mööda minnes. Olin ka põnevil järgmise allika suhtes. Ootused olid kõrgeks krutitud võõrast pildimaterjalist.
Sopa allika õpperada algas ka tee äärest ja veidike heinamaa serva pidi oli vaja minna. Sõber oli tulnud rolleriga ja pakkis asju koomale, tahtsin teda natuke üllatada ja ehmatada. Ei läinud läbi. Kodus materjalidega tutvudes näis kaardil olevat pikem rada Sopa allika juures, aga reaalsus oli teine. Matkarada lühem ja pöördub tee peale tagasi. Kogupikkus alla kilomeetri. Nii need rajad kõik hääbuvad üksteise järel, kuniks jääb alles vaid mõni üksik kõige erilisemaga.
Sopa allikas peidus metsas ja koht omamoodi maagiline ja väekas. Nimi sel allikal tuletatud kunagisest siin asunud samanimelisest talukohast. See allikas olevat Eesti üks sügavamaid, ulatudes ligi 4,8 meetrit põhjani. Laiust kuus meetrit. Minu jaoks oli see esmapilgul väikeseks pettumuseks. Valgusolud olid äärmiselt kehvad ja taeva ning puude peegeldus rikkus kõik ära. Põhja polnud korralikult näha ja pilti ei saanud ammugi teha. Küll sai igatepidi proovitud, aga ei midagi. Muidu huvitav ja omapärane allikas. See erineb teistest just oma suuruse poolest ja vees olevad puurondid justkui pikad kihvad ja üldse see veesilm meenutab ühte suurt ahnet suud.
Väike nördimus jäi hinge, et ei saanud teha soovitud pilti. Selle tundega pidi edasi liikuma, sest järgmine objekt ootas samuti avastamist. Aeg ka sealmaal, et oli vaja leida sobilik laagriplats telgi püstitamiseks. Siin kaitsealal pidi järgima reegleid ja ei tohtinud suvalisse kohta telki üles panna. Siin meile vaid üks koht meelepärane. Teised kohad väga tee ääres ja ei ole meeldiv keset ööd auto möödumise peale ärgata.
Ööbimiskoha valimine.
Kõigepealt panime koha kinni, Võlingi allika lõkkekoha. Istusime maha ja mul oli kõht tühi ning asusin einestama. Värskes õhus maitseb kõik kordades paremini, eriti kui tunde õues mütatud. See laagriplats mulle isegi meeldis. Oli samuti üsnagi sõidutee ääres, aga teistega võrreldes siiski kõige parem. Katusega laud ja uue välimusega pingid lõkkekoha ümber. Kuivkäimla ka, mida ei olnud kohe algul üldse näha, jäi suure kuuse taha peitu. Veidi koomiline oli see viida abil üles leida.
Meile tuleb seltsilisi.
Mingi aeg tuli üks auto ja parkis aia äärde. Naisterahvas tuli välja ja hakkas riideid vahetama ja hoidis ka meil silma peal, oodates nagu me edasist otsust. Mulle näis, et see punt tuleb meile niinimetatud naabriks. Kaks inimest oli, vanem mees ja naisterahvas. Küsisid nõusolekut me juurde jäämise osas. Nad olid kanuutajad ja jäänud hilja peale. Kõik platsid olevat juba hõivatud olnud. Lubasime rõõmuga, tundus normaalne seltskond olevat ja hulgakesi huvitavam. Imestasin, et juba kõik platsid kinni.
Päev oli veel kõrgel ja kell suve kohta vähe ja see platside täituvus on toimunud kiiresti järelikult. Mõni hetk tagasi möödusin esimesest, kohe otse teeservas olevast Oostriku jõe lõkkekohast. Siis oli ta vaba nagu seegi. Meil vedas, saime vähemalt põgusa tutvumise naabritega tehtud. Me telki üles ei sättinud veel, jätsime autoga külastajate hoolde platsi, ehk siis meie eest valvesse.
Purskav allikas.
Plaan oli käia ära ka purskava allika juures. Sinna polnud väga palju maad. Rahvast oli palju, kolm autot pargitud tara äärde ritta. Tundub väga populaarne koht olevat. Autode tagant oli juba kuulda tugevat vee solinat, allikas töötas täies hoos ja see tegi meele rõõmsaks, ei valmistanud see vähemalt pettumust.
Kedagi just sel momendil polnud ja sai kiirelt esmase uudishimu rahuldatud. Koht üldse väga ilus ja samas oli siin ka häirivaid aspekte. Mulle ei meeldinud jõgi ja liiga allikale lähedal olev parkla. Lõkkekoht muidu kena. Eriti huvitav oli lõkkeaseme kujundus, linnu kujuline sepis, konks noka otsas. See sama teiste lõkkekohtadega. Sellist mujal pole märganud, midagi sootuks teistsugust ja tehtud südamega tööd. Koht ka eriline, üldse kogu see looduskaitseala.
Ei saanud siin olla kaua omapäi. Peagi tuli lauaga varjualuse suunast üks meesterahvas, kes oli avastamisega lõpetanud. Istus autosse ja läks. Väike vaheaeg külastajatest, sain kiirelt mõne pildi tehtud. Siin vahet väga ei olnudki, parkla täitus autodega taas. Tuli üks lustakas paarike. Naisterahvas kelmikas tegi oma kaasale kohati tuule alla. Tahtis suplema lükata. Nende vallatu jagelemine oli kõrvalt üsnagi humoorikas vaadata.
Selle allika vesi.
Me läksime seni tahapoole vaatama. Meid huvitas, mis seal veel on. Raja algus oli korralik, aga peagi muutus see nõrgemaks ja lõppes veekogu ääres, kus polnud midagi ilusat vaadata. Vähemalt sai üle vaadatud. Viimatine paarike oli ikka alles allika juures, täitsid oma pudelid ja peagi asusid ka nemad teele. Proovisime meie ka siis selle allika vett. Väga puhta maitsega, sama põhimõtteliselt nagu pudelivesi. Võtsime endale ka seda külma allikavett. Mulle see allikas meeldis neist kõige enam. Pole varem kohanud sellist tüüpi lätet. See tekkinud geoloogide puurimistöö tulemusel, satuti veesoonele ja sealt hakkas vett välja purskama. Kunagi oli tõusev veesammas ligi meeter olnud, aga praeguseks ajaks on see madalamaks jäänud. See allikas jäeti toimima, kuna vesi voolas sinna kuhu voolama pidi, muidu geoloogilised puuraugud tamponeeriti.
Telgile koha valimine.
Tuline valitud laagriplatsile tagasi. Me naabrid olid end mõnusasti sisse seadnud ja lõkke läitnud. Nii kaugel omadega, et juba valmistasid süüa. Õhtu hakkas kätte jõudma, aga me siiski veel telki üles ei seadnud. Tahtsime Võlingi allikate raja enne üle vaadata. Ühtlasi otsisime kohta oma aseme jaoks. Suur plats oli niidetud mitte just väga kaua aega tagasi ja seoses sellega väga palju taimedest jäänud tüükaid. Terve lagendik neid täis ja tundus, et paremad kohad ikka üsna eespool. Jätsime hiljemaks telgile koha otsimise. Rada oli huvitavam.
Võlingi allikad.
Lühike teerada läbi ürgse metsa, millest palju laudteed. Sõber rääkis algul soost, kust viib laudtee edasi. See tundus mulle algul väga põnev, sest, no mis rada see ometi on ja kuhu viib. Ei saa seal olla sellist sood nagu ma ette kujutasin, sammaldunud maapind, sekka mõni üksik ja kidur mänd. Ehk siis nagu soo tavaliselt ikka. Soo sõbra mõistes oli sootuks teine. See oli hoopis väga vesine ala, pigem mingi hästi aeglase vooluga jõgi. Huvitav piirkond oli. Allikast alguse saav veekogu muutus üha laiemaks edasi minnes laudteed pidi.
Rada lõppes järsult, aga oli sõlme taoline tiir. Me ei kohanud algul kedagi, aga raja lõpus oli parasjagu ees suurem seltskond. Mõni tegi kiire supluse me nähes ja tasapisi asus see kamp tagasiteele. Saime nüüd võimaluse ise seda kõike rahulikult imetleda. Koht minu jaoks väga eriline, nagu mingis rahvuspargis oleks. Nii iseloomulik loodus ja erinev tavapärasest. Õhtu hakkas tasapisi kätte jõudma ja õhus oli tunda rõskust ning see tõi omakorda kaasa lõhnasid. Need olid juba suve lõpu noodiga, täiesti sügist oli õhus tunda. Rähnid ka häälitsesid närviliselt ja see seostus ka suve lõpuga.
Olgugi, et käidi just ujumas, siis see ei mõjunud vee selgusele mitte tuhkagi, ikka kristallselge edasi. Sõber on siin varem käinud ja märkas, et täna ei olnud allika põhi nii lahke sinist tooni näitama. Õnnestus väike laik siiski leida ja seegi oli väga vahva. Sinakas vesi muutis ka langenud puud sinakaks ja see kõik kokku oli isegi veidike maagiline. Siin oli hea olla ja ei olnud meil kiiret ka. Heitsin laudteele selili ja lihtsalt olin, olin selles hetkes. Kahju oli minna tagasi, aga pidime, sest hakkas hämarduma ja meil telk vaja püstitada.
Looduslik vilepill.
Tagasiteel sai seda kohta näha nüüd teisest suunast ja oli ikka ilus küll. Väga soine ala, kuivanud puud veest välja turritamas ja mõni langenud puu oli ikka hästi vana, käänuline. Rähnid hõikusid ärevalt üksteise võidu. Nad polnud harjunud, et siin inimesi liigub nii palju. Sõbral meenus, et saab ka ise looduslikest vahenditest vilepilli teha. Sirge leht kahe pöidla vahele pingule ja siis sinna järsult puhudes tekibki heli. Proovisin ise ka. Algul oli raske leida sobivat lehte. Pilliroogu oli käepärast palju, aga selle leht keskelt soonega ja ei sobi. Rebisin lehe pikkupidi pooleks ja siis veel omakorda ja alles siis õnnestus tekitada korralik heli. Mõned korrad tegime. Sai isegi toonidega varieeritud. Selle peale muidugi oli metsas täielik vaikus. Rähnid jäid selle peale täiesti vaikseks ja isegi rohutirtsud ei siristanud enam.
Telkimisalal.
Laagriplatsile jõudsime tagasi õrnas hämaruses. Meile ei olnud kedagi juurde lisandunud. Hakkasime ka kiirelt telgile kohta otsima. Ei tahtnud teiste juurde ka minna oma asemega ja leidsime koha lõkkekohast natuke kaugemal. Põhiline oli see, et maapind poleks ebatasane. Koos panime telgi püsti. Seekord oli kaasas sõbral telk meile mõlemale, et mul poleks nii raske seljakott. Seda oli koos huvitav üles seada, tegu oli meile mõlemale uue asjaga ja koos sai õpitud nii mõndagi. Koostöö sujus meil hästi. Seda telki oli väga huvitav üles panna. Raam kinnitus kergesti kihtide külge ja salong sai üsnagi avar. Me olime nii ametis ja õhinas, et ei teinud ümbrusest väljagi. Vahel tundsin teiste laagriliste pilke.
Õues oli läinud selle ajaga natuke pimedamaks, päike oli täielikult loojunud. Laagriplatsi kõige kaugemasse nurka enam ei näinud. Rohi muutus kiirelt niiskeks.
Läksime varjualuse alla einestama. Mul oli juba söödud, tulin niisama sinna. Sõber oli kaasa võtnud paar purki me lemmikjooki. Avasin oma purgi kõlava klõpsuga. Sel momendil oli nii vaikne, et mu purgi avamise klõpsatus kõlas korralikult metsast vastu. See oli naljakas omamoodi. See jook sobis antud olukorda nagu valatult, tegi tuju heaks, kuigi alkoholiga polnud seal mingit pistmist.
Hilised telkijad.
Ma arvasin täiesti kindlalt, et ei tule täna enam kedagi me juurde telkima. Ikka tuli. Nii populaarne koht, suvi ja puhkuste ajad. Siin liigub arvatavasti öösel ka rahvast. Pidas siis üks auto kinni ja jäi teise auto juurde parklasse seisma. Sealt ilmus kiirelt välja üks kolmeliikmeline perekond. Küsiti luba liitumiseks ja hakati kärmelt telgi jaoks kohta otsima. Nad valisid suure kase varju koha, mis asus üsnagi keset telkimisala. Kärmelt hakati autost asju viima sinna.
Ma jäin neid eemalt silmitsema, sest nende asjad olid suured, gigantsed. Käisid ja tassisid kordamööda nagu sipelgad, isegi väike poiss oli tragi, aitas vanemaid. Meeskonna tööna hakkasid ka nemad telki üles seadma. Vaatasin ja imestasin, küll oli neil ikka suur telk, nii kõrge ja lai. Nad kolmekesi, aga sinna võinuks vabalt poole rohkem inimesi mahutada. Neil oli kogu ööbimise varustus suur, madratsid samuti, muid asju eriti ei märganud. Autoga liikudes pole eriti vahet varustuse suuruse ja kaalu osas, seljakotiga rännates iga gramm arvel.
Öö saabumine.
Pimedus tuli tasa, järkjärgult laotus üle maa nagu tumeda loorina. Meiega esimestena liitunud paar läks ära telki ja jättis lõkke uutele tulijatele. Nemad hakkasid ka grillimiseks valmistuma. Lõkke valgus ja soojus oli nii hubane siin. Tekitas üsna koduse ja turvalise tunde üha süngemaks muutuvas öös. Me olime vaikselt varjualuse all ja nautisime lõket. Uued tulijad võtsid selle kohe oma hoole alla ja tõid puid juurde. Olgugi, et lõkke juures käis askeldamine, siis ümbrus hakkas ikka oma tavapärast elu elama. Siin elutseb mingi kakuline, kes lasi kuuldele mõne sünge huike metsatukas üle tee. See oli vahva, mulle meeldis see. Harva kuulnud matkadel kaku häälitsust ja see siin pidi olema kassikakk, tema teeb kõige süngemat häält. Otse varjualuse lähedal kuulsin õrna puulehtede krabinat, hiir alustas oma öiste toimingutega. Kakul on siin järelikult piisavalt toitu. Mingi must kogu lendas ka siit kiiresti madallennul mööda, näis olevat nahkhiir. Öö kihas siin elust.
Väike öömatk.
Mul oli lõbus meeleolu ja tuli mõte öömatkast. See oli rohkem sõbra idee, aga ma siin olin ka sellega kohe päri. Ei olnud kavas võtta pikka teed ette, käia uuesti Võlingi ja Sopa allika juures ära. Telki panime asjad hoiule ja kaasa võtsime vaid kõige isiklikumad asjad.
Kõigepealt läksime Võlingi allika rajale. Mets oli lambi valgel nii sünge ja toitis tohutul hulgal fantaasiat. Iga vari ja krabin oli hoopis teise tähendusega kui päevasel ajal. Üksi ei julgeks ma eales öömatka teha, telgistki ei taha hea meelega välja tulla, viimases hädas ainult.
Laudtee näis pilkases pimeduses ja ainult lambi valguses hoopis teistsugune, kuidagi kitsam. Käänakud olid ootamatud ja tihti oli tunne, et tee saab lihtsalt äkki otsa. Kõrge rohi varjas ka osaliselt nähtavust jalge ette. Ma läksin ees ja äkki oli mu ees üle raja suur ämbliku võrk. See oli nii korrapärane ja suur.
Sain viimasel hetkel pidama. Ei tahtnud sellest lihtsalt läbi marssida. Imestasime, et nii lühikese ajaga on suudetud teha selline ilus ja suur töö. Kuidas nad suudavad ikka? Niit oli veetud kõrgele okste külge ja siis ristumiskohast hakatud võrku ehitama. Hallides toonides kirju ämblik askeldas just võrgu keskmes. Püüdsime teda pildile saada, aga talle ei olnud peale langev patarei valgus meeltmööda ja seoses sellega ta paigal püsida ei tahtnud. Lõpuks sibas ta sootuks minema. Me võrku lõhkuda ei tahtnud ja läksime selle alt. Neid võrke tuli teel ette veelgi, aga esimene oli kõige ilusam. Kõik üritasime terveks jätta, ühe lõhkusime kogemata ära, kuna liiga hilja märkasime.
Võlingi allikad öösel.
Peagi jõudsime välja allikate juurde. Nüüd polnud mingit segavat peegeldust ja sai korralikult veekogu põhja näha. Sinine laik oli nüüd paremini leitav ja nähtav.
Öö hääled olid ümberringi. Ritsikad siristasid. Lasime patarei tule üle vesise ala. Valgusvihku tulid kohe mõned ööliblikad ja vahel vilksatas ka nahkhiir.
Veekogu põhi hästi nähtav. Vees olevad puunotid lisasid müstilisust ja salapärast tunnet, toitsid fantaasiat. Omamoodi põnev ja hirmus oli olla siin. Ümber kottpimedus, seljataha ei näinud ega teadnud mis seal olla võis. See koht pimedas meenutas pigem mõnd välismaa metsikut paika kui kodumaa matkarada.
Täielikus pimeduses jõudsime tagasi telkimisalale. Viimati tulnud naabrid olid veel üleval ja nautisid lõket. Kell oli palju ja imestasin, et väike laps pole magama läinud.
Öömatk Sopa allikate juurde.
Kui juba üleval olime ja parasjagu selline võimalus käes, siis võtsime plaani Sopa allikas ka veelkord üle vaadata. Selle viimase külastuse mõte oli minu oma, sest sain Võlingi rajalt inspiratsiooni. Olin kindel, et nüüd saame küll paremad pildid päevase ajaga võrreldes. Maad polnud sinna palju ja asusime teele. Nüüd oli vaja minna mööda kruusateed. Pimeduse varjus oli palju konni teele tulnud. Esimene, kelle leidsime oli juba vigaseks sõidetud ja ootas oma lõppu piineldes. See oli ebameeldiv vaatepilt. Õnneks sellises seisus rohkem loomi ei leidnud ja edaspidi ajasime, tõstsime terved konnad teelt ära. Mõni auto ikka sõitis ja nad oleks kõik surmalapsed olnud. Valguse peale langedes nad tardusid paigale ja nii oleks nad laiaks sõidetud.
Sopa allikas oli nüüd lambi valguses paremini nähtav. Sai põhjani ära vaadatud ja ka korralikumad pildid.
Praegu siin olles oli omamoodi veider tunne. Seda ei oska sõnadega edasi anda, aga see oli jällegi teistmoodi Võlingi allikaga võrreldes. Kuidagi süngem ja maagilisem, tajusin ammuste aegade energiat. Muidugi pühapaiga taolist väekust ka. Siit allikast voolab välja palju vett, mida ei ole näha, aga ometi natuke eemal on kuulda korralikku oja vulinat. Seda päeval lätte juures olles ei pane tähelegi, aga nüüd öösel oli see hästi kuulda. See heli oli tasakaalustavalt mõjuv.
Mängud valguse ja varjuga.
Korraga minust natuke eemale läinud sõber kutsus mind ühte oma leidu vaatama. Algul kui seda nägin, siis natuke ehmatasin ära küll.
See polnud esimesel momendil isegi meeldiv mitte, aga harjusin kiiresti sellega ära. Sõber oli suutnud tekitada hiiglasliku varju. Kiirelt hakkas see mõte mulle meeldima ja ma tahtsin ise ka midagi sellist tekitada. Panime võimsamat valgust näitava patarei maha ja astusin valgusvihku. Tekkis ka minust hiigelsuur, tume ja koletuslikult mõjuv vari kuuskedele. Katsusin siis ise samal ajal kahte asja teha, varju tekitada ja pilti teha. Olime siin päris kaua, Sopa allika koht oli ilus lambi valguses. Tunni olime siin kindlasti, enne kui tagasi telkimisalale minema hakkasime. Vahel tegime nalja ja lasime lambi valgused kustu korraks. Täielik kottpimedus oli me ümber, mähkides musta loorina õrnalt me ümbert. See juba midagi sellist nagu sügisel. Jah, looduses on juba märgata ja tunda suve lõpu ilminguid.
Öö telgis.
Tagasi laagriplatsile jõudes olid naabrid ikka üleval ja asjatasid lõkke ümber. Laps ka polnud magama läinud. Me olime väsinud ja läksime telki ära. Kell oli palju ja uni kippus peale. Siiski mina magama ei suutnud jääda, sõber peagi vajus sügavasse unne. Mul oli uinumisega raskusi, kuna naabrid olid üleval ja jutustasid omavahel. Poiss kippus vahel liiga kõvasti rääkima ja isa keelas teda, aga see toimis vaid korraks. Ma olin üsna pahane nende peale. See jutustamine kestis tunde. Mingi aeg ma jäin ikkagi poolunne. Tundsin kaasa esimesena tulnud naabritele, sest nende telk oli lõkkele lähemal. Siit õppisin, et järgmine kord tuleb telk öörahu huvides ikka kaugele panna, iial ei tea kes veel platsile tuleb.
Hommik.
Hommikul ärkasime ikka kõvasti enne lõunat. Kõik telkkonnad ärkasid samal ajal, isegi öised jutupaunikud. Olin kindel, et nemad just panevad lõunani välja. Imestasin, et ma polnud üldse väsinud. Tundsin end reipalt nagu oleks terve öö jutti magada saanud. Päev tõotas tulla ka täna ilus ja sama põrgu kuumusega, tuult ka vähem eilsega võrreldes.
Esimesed naabrid lahkusid varakult, sest nemad ei hakanud lõkkega tegelema. Panid asjad kiirelt kokku, autosse ja minek. Teisena tulnud naabrid tegid uuesti tule üles ja hakkasid seal toiduga tegelema. Me hakkasime ka pakkima, et siit varakult edasi liikuda.