Kõigepealt alustasime Saare järve õpperajaga, sest see teises suunas teistest objektidest ja ka kõige pikem teekond hea alguses ära läbida. Ilmaga oli vedanud, aga midagi valida ka suurt täna polnud, sest mujal Eestis oli sadu. Muidu olid meil teised plaanid. Hea, et suvel kõiki radu ei avastanud ära, nüüd oleks olnud jama, minna kusagile pole ja lihtsalt selle pärast kodus istuda oleks ka patt olnud. Teekond esimese objektini oli normaalne, kruusatee mõningate aukudega ja lõpus natuke metsateed. Enne pärale jõudmist läksime natuke valesti, aga ei olnud sellest suurt probleemi. Minule oli see piirkond täiesti võõras, aga sõber on siin varem käinud. Ta tuli järve juurde teisest suunast ja seega oli talle ka see rada nagu uus, lisaks aastaaeg ka teine. Sügis on nüüd kätte jõudnud. Sel aastal on väga värviline, põhiliselt kollakad toonid. Metsa vahele jõudes oli tunda iseloomulikku aroomi, niiskus ja kõdunemise protsess meenutas mulle üsnagi jõhvika lõhna.
Parklas oli mõni auto juba ees. Algul oli meil segadust natuke raja alustamise osas. Me ees läks perekond seenele kahe lapsega. Üks poistest hõikas laudtee kohta ja see oli küll nagu juhatus selgest taevast, sest ei oleks mina seda märganud. Sõbrale polnud ka see suund tuttav ja laudtee algus jäi veidike suurte mätaste taha peitu. Hea, et anti meile vihje kätte. Ma muidugi läksin asja lähemalt uurima. Oligi tagasihoidlik, kahe laua laiune laudtee läbi pilliroo algamas. Otsustasin, et siit hakata parem pihta. Sõber algul oli segaduses, kas ikka on hea mõte.
See rada suundub lõpuks alguspunkti tagasi ja sellisel juhul pole eriti vahet kummast otsast alustada. Meile tuli vastu üks vanapaar, saagiks jõhvikaid korvis. Lasime nad mööda ja siis asusime ise seda rada avastama. Kitsas ja praeguseks veidike kulunud ilmega laudtee, õnneks on peale pandud libisemise vastane võrktraat. Niiskust on siin alati. Lopsakas pilliroog peale tungimas. Kätega pidi kohati teed tegema. Selline metsik lõik oli lühike ja siis väike raja hargnemine. Viita polnud ja sai mõni meeter mindud valesti, aga kaardi järgi sai õige suund üles leitud. Nüüd oli veidike järve ennast ka näha. Vaatel polnud viga, aga ei olnud ka samas mind eriliselt kõnetamas. Edasi minnes hoidis rada natuke rohkem metsa sisse. Mõni väiksem mäkketõus oli isegi.
Olime jõudnud Lustsaarele, mille kohta olevat väike legend, seoses siin kunagi elanud Saare mõisa omanike, Mathilde ja Ernst Gotthardiga. Nende ainus laps, Olga uputas end õnnetu armastuse pärast Lustsaare lähedal veest välja ulatunud kivi juures Saare järve. See kivi viidi Manteuffelite matmispaika. Seal olevat uppunud veelgi inimesi, kuna olevat veekeeris, mis kisub inimesi põhja ja vahel vilkuvat seal tuluke.
Rahvast liikus siin üpriski palju. Olin korra isegi natuke kimbatuses. Olime keset kitsast laudteed ja vastutulijaid peaaegu võimatu mööda lasta. Kõrvale astuda polnud kuhugi, kõrval vesine pinnas ja suured seljakotid seljas. Kuidagi sai see olukord lahendatud ja varsti tuli rajast eemale juhtiv rada. See viis otse järve äärde. Purre kehvas seisus ja osaliselt vee all. Koht oli tuulevaiksem ja vaade seni rajal viibimise kohta kõige kaunim. Siin tuli selle järve ilu kõige rohkem esile.
Kiirest kõndimisest oli üsnagi palav hakanud ja siin natuke tuulutasime end. Soov oli küll saada pluus täiesti kuivaks, aga ei ole ikka sügistuulel ja päikesel enam seda võimsust. Vähemalt natuke tahedamaks saime ja jakki selga pannes oli palju meeldivam tunne. Pikalt kuskil peatuda polnud aega, sest meil oli plaanis kogu see piirkond täna ära avastada täielikult, et ei peaks enam siia tagasi tulema.
Natuke rabast ala tuli läbida. Seal oli ka väga tugevalt tunda sügise lõhna. Edasi natuke metsa ja jõudsime Sihi lõkkekohani. Seal ulatus kõvema pinnasega kaldajoon otse järveni. Mind huvitas just see vaade ja läksime lähemalt vaatama. Järv oli siit nähtav küll suurte puude vahelt. Mind see siiski ei paelunud. Huvitav, et kodus materjalidega tutvudes oli mulje üldse täna külastatavatest objektidest teine. Saare järv näis mulle kaunim Tammeluha rajast. Saare järve ümber kulgev rada oli minu jaoks nagu liiga tavaline, ei olnud siin erilisi vaatamisväärsusi. Kõik kuidagi liiga lihtne nagu oleks siin olnud. Sõber on suvel selle raja läbi teinud ja talle oli siin palju uut, esiteks me seekord alustasime rajaga tutvumist teisest otsast ja aastaaeg teine. Tema reaktsioonide põhjal jäi küll mulje nagu ta oleks ka täna esimest korda siin. See ongi hea, muidu veel eriti igav oleks läbida olnud.
Sihi lõkkekoha juurest teeb rada järsu käänaku ja tutvustab mõningaid objekte, Manteuffelite matmiskohta ja seirejaama seadmeid võib leida metsa alt. Seda kõike, eelkõige neid seirejaama asju oleks näha tahtnud, aga me ei leidnud kohe õiget teeotsa üles ja liikusime mööda sellest kõrvalepõikest. Avastasime alles siis, kui see lisalõik ühtis põhitrassiga. Korraks oli soov minna tagasi ja üle vaadata, aga see oleks tähendanud topelt kõndimist ja aega polnud ka palju. Päev nüüd lühem palju ja mingist kellaajast pidi ka siia vihmasadu jõudma. Seega loobusime ja läksime edasi. Peagi jõudsime suure parkla juurde. See oli autosid täis. Me tahtsime jõuda raja alguspunkti tagasi. Muidu raja algus siin, aga meie alguspunkt jupp maad veel edasi. Rada läbis natuke kellegi eramaad ja edasi mööda järve kallast. Siin matkates jäi silma ka taas üks matkatee viit. Tegu Eesti pikima matkateega, mis algab Perakülast ja lõpeb Ähijärvel.
Enne me rajale suundumise punkti tegime pausi. Algul mõtlesime niisama puhkamist teha, aga leidsime, et parem juba süüa ka. Teel oldud mitmeid tunde juba ja aeg täna kiirelt läks edasi ka, väike muremõte tekkis, et kas jõuame täna kõik üle vaadatud. Lõkkekoht oli siin igati hea, vesi hästi kättesaadav ja mitmeid pinke ümber lõkkekoha. Võtsin järvest vee ja keetsin selle korralikult läbi gaasipriimusel. Sõber alati imestab, et kuidas ma saan sellist vett tarbida. Ma ei jaksa kõike kaasas tassida ja leian, kui korralikult läbi keeta, siis peaks kõik kahjulikud batsillid oma otsa leidma. Seekord oli ka palju uusi matkatarvikuid esmases kasutuses. Uus Toaksi 700ml pott ja Meki matkatoidud. Need valisin ka spetsiaalselt päristoitude põhjal, ehk siis kindlalt mis mulle maitsevad. Lisaks võtsin tänasele matkale kaasa funktsionaalse karabiini, mis näitab temperatuuri ja on ka kompassi eest.
Meki toidud mul esimest korda proovimisel olid ja alustasin kartulipudruga. Olen ka Tacticali oma proovinud ja see oli küll hea. Meki oma ei tahtnud mul täielikult lahustuda, mõned tükid jäid sisse isegi peale piisava vee lisamist ja segamist. Ootasin veidike rohkem, aga täielikult ei saanudki ma neist lahti. Mind nad ei häirinud, maitse ise oli kõige tähtsam. Esmane lusikatäis oli üllatav, maitse kordades mahedam Tacticali omast ja tunda oli sootuks teistsuguseid maitsenüansse. Süüa sobib küll ja ostaks edaspidi ka.
Saare järve vesi kõlbas normaalselt söögi tegemiseks, ei olnud mingit tugevat kõrvalmaitset. Mõnes kohas on nii, et mõjutab isegi valmistatud toidu lõplikku maitset. Siin kõlbas isegi ülejäänud keedetud vesi juua, maheda maitsega ja õrnalt oli turba maitset tunda. Einestamine oli hea otsus, kõhus oli tunda mõnusat sooja tunnet ja teekonda oli hoopis jõudsam jätkata. Meil oli veel läbida üksjagu maad, aga hea oli teada, et suurem osa saab peagi seljataha jäetud. See andis juba lootust, et täna mahutame kõik plaanitu ikka ära ühte päeva.
Tammeluha ja Jõemõisa radade juurde oli mõned kilomeetrid maad. See oli enamuses asfalt ja koos autodega. Matkatee kulges ka samas suunas ja kilomeetri postid abiks jäänud vahemaa arvestamiseks. Maastik siin oli valdavalt tasane ning mõni majapidamine ka ja need asusid üsnagi sõidutee ääres. Ühest hoovist tahtis väike koer tee peale tulla, aga ta oli samas nii tark, et ei tormanud ka, õpetatud arvatavasti nii, sest aeda majapidamisel ümber polnud. Siin jäi meile silma üks huvitav detail. Vanast piimakarrast kujundatud vahva postkast. Kas ka päriselt kasutuses on, seda ei tea, sest kaas lukustatud asendis.
Peagi Kääpa jõgi ja paistma hakkas järv. Taevas oli juba pilviseks ja süngeks tõmbunud. Siin avatud maastikul liigeldes oli hästi näha sügise ilu, seda lühikest aega kestvat värvide mängu võib lõputult vaadata. See on nagu kompensatsioon depressiooni suhtes, mis hiljem tabada võib, kui puud on täiesti raagus ja kõikjal pori ning vihm.
Kaiu bussipeatuse ja ühe majapidamise juurest keeras tee metsa vahele. Lõpuks ometi, sest autodest oli villand. Liiklus oli siin tihe. Metsavahel oli rahulikum liigelda, kuigi ka siin liikus mõni auto, aga seda oli maanteega võrreldes vähem. Põhiliselt okaspuudest koosnev mets lõhnas kohati tugevalt sügise järgi ja ühes kohas oli tunda ka vaigu lõhna. Eriline metsa alune, mis kaetud tiheda ja erkrohelisena mõjuva samblaga, mis praeguses sügises hästi silma jäi. Ilmaga oli ka vedanud, hakkas tekkima lootus, et jõuame kõik plaanitu tänasesse päeva ära mahutada.
Jõemõisa raja alguses olev parkla oli autosid täis ja kogu laagriplats hõivatud. Tuul tõi lõkke lõhna ja tehti arvatavasti tuld. Me ei hakanud sinna suunas üldse minemagi. Jõemõisa viit näitas vasakule metsa ja rada nagu ka oli. See oli mu jaoks natuke kummaline, sest ei ole siit kuigi palju käidud. Miski tekitas minus kahtlusi, kas jõuame üldse kuskile enne raja hääbumist. Vahel rada kitsuke ja mõnes kohas lai. Siiski oli siin ka ilus. Rada kulges nagu kõrgemal järvest ja ilusad vaated suurte puude vahelt veesilmale. Seeni leidus ka korralikult, aga puha mürk. Punaseid kärbseseeni oli mitmes kohas ja mõned üksikud pruuni tooni tundmatud seened.
Lõpuks jõudsime välja järgmisele laagriplatsile. See oli parasjagu vaba. Koht oli samuti kena. Vaade oli järvele, mis siit vaadatuna näis väga suur. Jõudsime välja puukuuri juurde ja käimla selle juures. Uurisin esimesena kuuri, sest tahtsin teada laka olemasolust. Sõbral oli telk igaksjuhuks kaasas, aga põhiline eesmärk ööbida lakas. Redel oli imekombel terve ja alles. Vaatasime enne ümbrusega tutvumist puukuuri pööningu ka üle, sest katuse seis kõige tähtsam. Valgust näha ei olnud ja esialgsel vaatlusel nagu kõlbaks ööbimiseks. Katusematerjaliks lauad, mis sammaldunud paksult ja lisaks õhuke kiht männiokkaid.
Kuulsime kaugusest kostuvat jutuvadinat, mis nagu lähenes. Külastajaid tundus nende häälte järgi palju olevat. Ootasime ära nad, ei julgenud jätta seda objekti kohe, kuna päevavalgust jagus veel küllaga ja keegi vast võib koha me eest ära napsata. Paremat kätt väike sillake üle niiske koha. Sealt hakkas loodushuvilisi järjest tulema. Neid näis nii palju, et huvi pärast hakkasin loendama. Sain kokku kaksteist inimest, kes tulnud arvatavasti ühtse pundina. Neil puudusid seljakotid ja seega oli selge, et ei jää keegi neist siia ööbima. Suurem osa sellest grupist suundus otse parklasse, mõni käis kempsus ja peagi olime siin taas omaette.
Kui kõik oli rahunenud, siis hakkasime ise ka rajaga tutvuma. Aeg oli juba sealmaal, et pidi sellega algust tegema. Järv näis nii kaunis. Mulle see koht mõjus kohe alguses Saarjärvest kaunimana, siin oli hoopis teistsugust võlu, siin oli nagu selgelt tunda koha eripära, mitte ei jäänud varju. Mulle täiesti võõras koht ja esialgu arvasin, et rada teeb tiiru kasvõi osaliselt järve ümber. Siin järvi palju, võiks öelda, et väike järvistu. Kolm erinevate nimedega järve moodustavad kokku suure veekogu. Algul arvasin, et ongi üks suur järv, lihtsalt paljude liigendustega. Eeltööd palju ei teinud, sest siia tulek kujunes lõpuks viimase minuti ettevõtmiseks.
Sillast üle kohe järgmine lõkkekoht, Tammeluha. See näis sügise toonide taustal väga maaliline välja. Kiire tutvus ja edasi rajale.
Väsinud ilmega laudtee algas peagi üle luha. Hein oli praegu madal küllaltki ja ilmunud raja kõrvale metalltorud. Sõber suvel käis siin ja siis neid ei olnud. Ei osanud arvata muuks nende otstarvet, kui pandud üleujutuse tõttu, et liigvesi raja laudu paigast ei nihutas. Mõnes kohas isegi klambriga liitekohad ühendatud. Kummaline koht natuke. Lage väli ja selle keskel laudtee, seda enam, et hetkel pinnas enamjaolt kuiv. Rada tegi väikese sissepõike kõrvale jäävasse metsatukka, mis näis nagu saar keset lagedat välja. Ja seda see oli ka, ülejäänud ümbrusest veidike kõrgem. Väike era lõkkekoht, pingike ja sealt vaade järvele. Siit nägi kaugele ja silma jäi üks kummaline ehitis metsaservas. Arutasime, et kas sinna saab minna pärast või on mingi elamine. See ehitis näis nagu mingi vaateplatvorm olevat, kahekordne ja nikerdatud puidust piirdega. Siin elamisi küllaga ja loobusime mõttest seda kummalisena näivat ehitist vaatama minekust. Eks see mõne majapidamise juurde kuulus.
Siin niinimetatud saarekesel kaua ei olnud. Uuesti tulime põhiteele ja jätkasime teekonda kauguses paistva metsaveereni. See oli praegu väga ilus sügisvärvides. Iga puu omas toonis ja kokku oli see vaatepilt nagu värvide pillekraar. Mulle tundus, et tänavune sügis on värvirikkaim ja jääb sellega pikaks ajaks meelde. Raja äärde jäi ka mõningaid infotahvleid, mis tutvustasid siin elavaid loomi, linde ja taimi. Kõige erilisem rajapunkt juba uues metsas, mis ka nagu saar võrreldes ümbrusega, aga eelmisest suurem. Rajaskeem näitas, et kogu rada teeb tiiru sellele künkale, (Pedassaarele) peale ja suundub algusesse tagasi. Esimene suurem vaatamisväärsus, Emamänd. See iidvana männipuu meenutas mulle peaaegu ühte teist sama eakat Soontaganal. Vanust arvatakse olevat sel puul 250- 300 aastat. Võra laius umbes üheksa meetrit ja pikkust üle kolmekümne meetri. Temas on talletunud üle viieteistkümne kuupmeetri puitu.
Emamännist edasi minnes üks surnud puu oli nii atraktiivne keset värve.
Matkarada kulges täpselt Pedassaare äärt mööda. Veekogu oli alati nähtaval, kuigi vaated polnud enamjaolt midagi erilist. Mulle meeldis, et siin nii palju tammesid kasvas.
Suunaga juba tagasi algusesse leidsime metsaservas kopra töödeldud puu, mis oli selle tagajärjel kuivanud.
Kahte liiki seeni kasvas ka siin metsatukas. Minu jaoks tundmatud, aga huvitavad nägid välja. Nende kübar lõhki kasvanud servadest ja ühel liigil tipp kollane nagu võisse kastetud.
Nüüd asusime tagasiteele. Korraks näitas isegi päikest ja see tõi kolletunud puude toonid eriti esile. See Pedassaare ring oli väga huvitav, oleks natuke pikema maa isegi läbinud, aga arvestades praeguseid valgusolusid, siis selleks täiesti paras vahemaa. Sel raja lõigul kohtasime ka mõningaid inimesi. Kahekaupa liikujad põhiliselt. Kaks naisterahvast tuli me taga kuni laagriplatsini välja. Nemad olid ka viimased külastajad, rohkem kedagi ei näinud liikumas.
Tammeluha lõkkekohas tegime ühe puhkepausi. Sõber luges uudiseid seni ja ma tegin rahulikult pilte. Hea oli teada, et jõudsime täna ikka plaanidesse ja nüüd pole enam kuhugile kiiret. Me öömaja polnud siit samuti kaugel. Üle silla ja kohal. Me ei hakanud kohe asju lahti pakkima, enne vaatasime kohe kõrval asuva Kalamehe lõkkekoha ka üle.
Kalamehe lõkkekoha juurest oli kitsuke juurdepääs järvele. Parasjagu oligi üks kalur kala püüdmas. Kaldal suur remmelgas madala oksaga ja ma ronisin sellele, et saada head ülevaadet piirkonnast. Tuul oli tugev ja püsti ei kannatanud olla, oks liikus tuules ja see segas pildistamise ajal. Laskusin istukile oksale ja püüdsin pilliroo oranže toone pildile. Huvitav hetk oli ka parasjagu. Päike piilus lühikest aega pilvede vahelt ja sealt laskusid nagu mõned kiired alla. Seda oligi arvata, et nii see ei jää. Peagi pilved nagu sulgusid sealt ja kogu taevas muutus süngeks. Tumedaid vihmapilvi tuli üha enam tuulega kokku.
Õhtusöök vihmaga võidu.
Matkaraja lõpetanud olime ja natuke ka Kalamehe lõkkekohaga tutvunud, siis selleks ajaks taevas süngeks tõmbunud ja hakkas kiiresti järjest hämarduma. See käis küllaltki kähku. Tulime puukuuri juurde ja nüüd olime siin paigas vist üksi. Kiire käik ka parklasse ja see oli ka tühi. Mõni üksik auto möödus ainult. Hämarus pani tegutsema kiiremini. Oli hea enne päris pimedust magamise asemed lahti pakkida ja kasutamiseks valmis sättida. Järgmisena söömine. Tuul oli päris tugevaks muutunud, just nagu enne sadu. Vihmapilved muutsid valgusolud süngemaks ja tuul aina tugevnes. Gaasipriimusel puhus vahel leegi korraks ära. Olin seda arvestanud ja võtsin kaasa töökindlama gaasi.
Tegin endale ööseks korraliku menüü, Meki kõrvitsasupp ja mingi võõrapärase nimega pasta. Supp oli küll käre mu jaoks natuke, vürtsine ja see tähendas üht, ei jõua pärast janu täis juua. Pastaroog oli küll hea, maheda maitsega ja täitis kõhtu hästi. Sõber piirdus ühe Tacticali pastaroaga. Proovisime ka natuke teineteise matkatoite ja mulle on rohkem meeldivamad ikka Meki omad, sest neil maitsed mahedamad. Kui kõhud peaaegu täis olime söönud, mida tegime juba lambi valgel, siis tundsin viimast pakki lõpetades üksikuid vihmapiisku näol. Õnneks mõned suutäied olid jäänud ja siis ülejäänud asjad ka õues kokku ja ruttu varju alla ära. Luugi sidusime seest nööriga naela külge kinni. Keegi hea inimene oli jätnud lakke lambi kinnitamiseks paela. Sadu tugevaks ei muutunud, ähvardas küll sellega, aga tuul jäi muutumatuks.
Elurikkus katuse all.
Ööseks lakka magama sättides leidsin palju putukaid. Põhiliselt pikkade jalgadega koibikud ja kaks päevaliblikat ka tulnud siia varju. Võtsin nad õrnalt pihku ja poetasin ukse vahelt välja. Liblikad jätsime sisse, õues sellise ilma ja temperatuuriga võivad hukkuda. Nad algul magasid suletud tiibadega ja katsusime vähe neid häirida, sest võib-olla, kui nüüd ärkama peaks, siis võib see neile liiga koormav olla. Lambi valgus äratas nad siiski üles ja nad hakkasid lendama. Üks maandus mu seljale korraks puhkama, paabusilm oli see. Nende sahistav lend oli tasa olles kergelt kuulda. Nüüd märkasin katusel mõningaid nõrku kohti, ehk siis kergelt hallitanud laike. Siiski veel piisavalt tihe, et valgust sisse ei tulnud. Lakas ööbimine mul esmakordne kogemus ja sellepärast oli see ka üks just siia tuleku faktoriks.
Seekord oli mul palju uut matkavarustust testimiseks. Magamisvarustus põhiliselt, mis koosnes Big Agnese 3 ühes süsteemist ja siis Cumuluse soojemat magamiskotist.
Öösel hakkas mul peagi häirivalt palav ja ma võtsin sisemise koti sootuks ära ja katsusin jääda magama siselina ja teki abil. Algul oli see isegi täitsa piisav, aga kui olin juba unne jäänud ja isegi midagi unenäo laadset näinud, siis tundsin ikkagi, et on jahe ning see pole hea. Uuesti teine kott lahti ja pakkisin end nagu algul. Nüüd sai parem kombo ja võis edasi magada.
Öö hääled ja katuse veepidavus.
Siin oli öösel ümbruses vaikne, ei olnud kuulda loomade hääli. Infotahvlilt lugesin, et siinkandis on talvel huntide jälgi nähtud. Nad võivad siin olla, aga peavad end vaikselt üleval ja hoiavad distantsi. Päris hääletu ka öö polnud. Mingi aeg hakkas kostuma õrnalt kaugusest tümpsu ja lärmamist, umbes nagu pidu toimuks kuskil. Mõtlesin, kust küll need hääled tulevad. Õnneks meid see ei seganud ja hea, et laagriplatsid on üksteisest kaugel.
Öö hakul tõusis tuul veelgi nagu ilmateade lubanud oli ja peagi oli kuulda katusel uuesti vihmakrabinat. Õhk muutus rõskeks ja oli tunda kohati tugevat vee lõhna. Tuul tõi vist järvelt seda. Sadu ei olnud pidevalt tugev, ainult algul ja selgus selle katuse veekindlus. Kohe ei saanud aru vee lekkimise kohast. Tundsin käega üle teki lastes, et üks koht on märg natuke. Mul suletekk ja vett ei tohi saada, muidu on soojahoidvus peagi null. Panime tule põlema ja otsisime vigase koha üles. Laua oksa kohast veidike immitses sisse. Tulime üles ja nihutasime kogu oma magamissüsteemid footprindi abil paremasse kohta, õnneks siin katuse all oli ruumi piisavalt. Sadu vaibus varsti ja tuul rauges samuti. Mets jäi nii vaikseks ja kohises vaevukuuldavalt, umbes midagi sellist nagu suveööl, aga ilma lindude, loomade hääleteta.
Karge sügishommik.
Varakult ärkasime, seitsmeks sai äratuskell pandud. Ma ärkasin varem, natuke enne. Hommik oli vaikne muidu. Ainsad helid olid kusagilt kostuvad luikede kurblikud häälitsused. Liblikad olid uuesti unne jäänud ja samasse kohta nagu eile leides. Magamiskottides oli nüüd paras temperatuur ja oleks nii väga edasi põõnata tahtnud, aga see poleks hea mõte olnud. Küllaltki käidav koht ja ei oleks meeldiv ärgata kellegi uudishimuliku pilgu all. Hommik oli külmem palju eilsest õhtust. Rõskem ja see näis nii külmana. Mul oli kaasas veel üks uus vidin, kompassi ja termomeetriga karabiin. Sealt vaadates ei tundunud üldse nii madal temperatuur olevat, neliteist kraadi. Ise arvasin küll, et nulli lähedal on. Igatahes ma pakkisin kõigepealt end riietesse ja siis magamisvarustus kokku.
Süüa tegin ka pööningul. Soojem oli ja ruumi ka selleks küllalt. Sõber õuest muretses, et ma ta lebomati ära lagastan. Hommikul tegin ka kaks toitu endale, hernesupp oli küll üllatus. See parim hernesupp, mis saanud olen. Maitse oli nii loomulikult värske herne sarnane ja sellist suppi söön küll, kuigi tavalist hernesuppi vihkan.
Hommikul ilm oli ilus, taevas selgem ja kõik oli nii vaikne, kogu ümbrus nagu näis alles magavat. Tagasi hakkasime mööda teed tulema. See oli nüüd nagu uus teekond, sest tulime ööbimiskohta läbi metsa, Jõemõisa rada oli see vist. Sellest ei saanudki täielikult aru.
Jõemõisa lõkkekoht.
Jõemõisa lõkkekoha vaatasime ka ära. Siit kõige parem vaade järvele, mujalt pole kuskilt nii head juurdepääsu. Järv muidugi siit vaadates teine, polnud Kaiu või Papijärv vaid Jõemõisa. Kedagi polnud otseselt näha, üks suur mikrobuss oli parkinud peaaegu järve kaldale. Nüüd võis saada aimu eilsete häälte osas, siin olid öösel pidulised ja siit lõkkekohast need hääled pärinesid. Koht muidu ilus siin. Kõrgelt pervelt avanes maaliline vaade Jõemõisa järvele suurte puude vahelt. Kaugel oli paistmas kaks kuju, hommikul nii varakult kaks SUB laua sõitjat järvel. Uudistasime siin lõkkekohas olevat varustust. Samasugune puukuur nagu eelmises kohas ja võimalik lakas ööbida. Siin seda varianti ei kasutatud, riiv oli väljastpoolt ees. Lillakas mikrobussis elu käis, kostus tegutsemise hääli, aga välja ei tulnud kedagi. Me käisime pervest alla viivat treppi ka uurimas. Lagunenud astmed ujumissillani välja ja kohati niiskusest libe ka.
Siin oli hea olla. Vaade küll alt nii palju silmailu pakkuv polnud, aga selle eest tuli nähtavale rohkem värve. Pidin tõdema, et tänavune sügis on ikka eriliselt värviderohke. Neid toone võis tunde vaadata, hingele mõjusid lihtsalt nii kosutavalt. Kahjuks polnud meil nii palju aega.
Tagasi teekond kulges metsases piirkonnas ja ka mööda maanteed. Imelik oli näha nii paljusid masinaid mööda vuramas, varajane hommik ja nii tihe liiklus.
Kokkuvõte.
Need kohad üllatasid mind. Algul arvasin, et Saare järv on ilusam, aga reaalselt meeldis mulle Jõemõisa ja Tammeluha kant rohkem. Neis paikades oli hoopis enam vaatamist ja ümbrus mitmekesisem, igatahes kõnetas mind nagu enam. Siin tuli ka rohkem värve esile, lisaks palju tamme puid, mis sel sügisel eriti värviliste lehtedega. Lõkkekohad kaunimates kohtades ja kogu loodus ka omanäolisem. Mulle jäi see koht kuidagi hinge. Mõtlesin just siin piirkonnas viibides, et kuidas oleks siin praegu pikemalt matkata ja millised paigad küll edasi minnes tulla võivad. Kahjuks pole mul seda aega lihtsalt, tööga hõivatud ja sellele mõtlemine ajas mind natuke närvi.