Pärnust sõitu alustades tibutas vihma, tekkis muremõte, et kas seda väljasõitu üldse toimub. Sadu polnud tugev, aga selline veidi rahutuks tegev seenevihm. Vaatasin ka meili vahel, et kas on mingit teavet tulnud. Kuna mingit uut teavet Manija retke kohta polnud, siis läksin bussile. Sõitjaid tuli buss täis ja ma üritasin rahva seast leida mõne vihje kaasteeliste kohta. Ilm paraku paremaks ei läinud, oli väike lootus, et Pärnust edasi lõpeb sajupilv, aga seda ei juhtunud. Rahvast jäi iga peatusega aina vähemaks ja Munalaiu peatuses olin esialgu ainus maha mineja.
Sadamas oli suur Kihnu minev praam juba ees ja buss kihutas otse selle suunas. Mees praami suudmes näitas käega edasi märki. Korraks tekkis mõte, et nüüd on siis teisiti ja buss sõidab praamile, aga tegi vahetult enne laeva korraliku ümberkeeramise trifti, jäädes kai äärde seisma.
Üllatus Munalaiu sadamas.
Bussilt maha minnes ei näinud ma esialgu mitte kedagi teist hingelist, tekkis küsimus, kus kõik teised on, kahtlaselt vaikne ja lage. Järgmisel hetkel nägin väikest laevukest hooga Manija suunas sõitmas. Seda nähes valdas mind lootusetuse tunne, kas tõesti ei jõutud paar minutit ära oodata ja lihtsalt sõideti minema. Olin ju korraldajale teada andnud, et tulen veidi hiljem ja vastuseks lubati ära oodata. Seisin kail ja nägin ühte inimest käega viipamas, püüdes sellega nagu midagi öelda, aga ma ei saanud sellest sõnumist aru. Läksin sadamahoone juurde ja seal oli mõningaid inimesi, aga nemad näisid olevat üldse omaette punt ja askeldasid omakeskis. Lõpuks üks naine märkas mu murelikku olekut ja küsis, kas ma ka Manijale mineja olen. Teadsin nüüd, et ma pole enam üksi ja tegelikult on kõik korras. Laevuke lihtsalt meie seltskonna jaoks liiga väike ja peab käima meil eraldi järel. Viis inimest pidi jääma teist vooru ootama.
Sõit Manijale.
Väike laevuke liikus kärmelt üle kerge lainetuse peagi meie juurde tagasi. See oli väike liinilaev Manija Mann, mis alles järgmisest kuust Manija vahet sõitma hakkab. Alus pealtnäha väike, aga sisult suur. Üllatav oli leida eest bussi sisemust meenutav salong. Meid oli viis ja vaatamata sellele jäi ruumi ülegi.
Sõites Manija poole ei osanud ma siit midagi konkreetset oodata, aga samas oli see koht, kuhu kindlasti jõuda tahtsin, üks minu unistusi. Paar aastat tagasi Kihnu sõites näis Manija väga kutsuv olevat.
Täna polnud mingit lootust päikesele ja loojangust rääkimata, vähemalt hea see, et igasugune vihmasadu oli lõppenud. Manija sadam sama tagasihoidlik ja vaikne nagu Munalaiu, esialgu ei saakski aru, kus parasjagu oled.
Giid Merle võttis meid kohe vastu ja jagas grupi ausalt pooleks ning kutsus meid sadamahoonesse Manija kaardi juurde, rääkides sama jutu ka meile, teised seni ootasid. Selgus, et Manija trip on väga populaarne, 20 inimest kokku tulnud ja polnud seega ime, et laev pidi kaks tiiru tegema.
Mõni fakt Manija kohta.
Manija on 200-hektariline kivine saareke, tema kõige laiem koht on 0,5 km ning kõrgus merepinnast veidi üle 5 meetri, seega võib suure tormiga tõusta vesi nii kõrgele, mis muudab saare kolmeks osaks. See saar olevat eriline ka selle poolest, et siin on rajatud kõrele elamiseks sobivaid madalaid magevee tiike ja kasvamas mitmeid kaitsealuseid taimi. Alates 2003. aastast on Manija saar ja Kihnu kultuur UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirjas.
Esimene tutvus aas-karukellaga.
Saarel matka alustades märkasin kohe tee ääres huvitavat taime, meenutab väga mandril kasvavat üht teist taime. See siin kuidagi nii suur, kevadisel maastikul hästi silmatorkav ja kaetud hõbedaste karvakestega, mis nüüd omakorda veepiiskadega kaetud.
Praegu vilu ilmaga ta suletud ja longus nupuga. Mind hakkas huvitama, milline ta õis küll olla võiks. Seda pildistades olin jäänud grupist maha ja seega ei kuulnud antud taime nime. Ma polnud ainuke, kes seda taime pildistama oli jäänud. Keegi teadis selle taime nime, aas-karukell. Sellest infost piisas ise juurde otsimiseks. Tegu siis tulikaliste sugukonda kuuluva mürgise taimega, mida kutsutakse veel rahvapäraselt piibutopsiks, karukäpaks ja kurjaelaja juureks. Eestis on ta III kaitsekategooriasse kuuluv ja põhjapoolseima levialaga.
Eks siis hiljem pidi kiiremal sammul järgi minema, kuigi vaatamist siin jagus ja eks iga majapidamine oli selle eest vastavalt hoolt kandnud. Kui muud polnud, siis oli kas mõni kivi ära maalitud, tehtud vanast uus või mindud sootuks julgemat teed. Saare suuremate puude otsa oli tehtud kaks onni ja päris korralikud näisid, neis võimalik isegi öö veeta soojal ajal. Nostalgiline leid, lapsepõlv tuli meelde, omalgi oli sarnane onn puu otsas.
Siin saarel on konnad vist au sees, paaris kohas on suurem kivi saanud vastava kujunduse, maalitud näiteks konnaks või siis lisatud erinevaid konnade minifiguure.
Järgmisena jõudsime Saaresüdame tallu, kus tegime esimese pikema peatuse. Silma jäi kohe üks huvitav poeke, mis meid nagu oodanud oleks oma avatud uksega.
Tegu siis lamba villast toodete müügikohaga, mis seest nägi kujunduse poolest välja nagu oleks muuseum. Seintel rippumas rahvuslikus stiilis kindad, sokid ning nende juures raamitud mõningad fotod. Vana taluajast pärinev puitvoodi kaetud värvilise maavillase vaibaga. Siin leidus ühesõnaga kõike mis lambaga seonduv, alates erinevates toonides lõngadest, kuni valmis toodeteni välja.
Saaresüdame erilised loomad.
Siin oli muidki tähelepanu köitjaid nagu alpakad ja erilise väljanägemisega hiirekuningas. Kass tuli ise mu juurde perenaise juttu kuulates. Pai sain teha talle, kaelalt sügada, aga pilti temast oli kõige raskem teha, ta ei tahtnud paigal püsida või siis ei olnud heas poosis. See omapärases mustris kass oli meie grupi jaoks eriline ja nunnumeetrit põhja viiv, paljud tahtsid temast pilti teha. Lõpuks õnnestus kuidagi üks võte Kustist saada poes, kus ta istus kuninglikult, aga tol hetkel ka keegi viis ta tähelepanu mujale.
Natuke oli piinlik perenaise ees, et ta juttu ei kuulanud pidevalt, aga nii erilised ja teistmoodi loomad tal. Olgugi, et kunagi olin ka maainimene, siis näiteks alpakasid nägin küll esimest korda nii lähedalt. Nende kohta rääkis perenaine ja sattusin just seda kuulma. Neid olevat siin vähe ja tahetakse juurde tuua. Minu jaoks huvitav fakt oli see, et nende hambaid peab lõikama lühemaks, kuna siin ei kulu loomulikult ise ära ja vastasel juhul kasvavad liiga pikaks.
Tiinus kestvat neil 11 kuud ja seda sellisel juhul, kui elutingimused neile sobivad, vastasel juhul venib tiinus aastale. Nemad mitmikuid ilmale ei too, ainult üks järglane alati. Sain ka teada, et miks neil tukk ette on jäetud. See täidab kaitsefunktsiooni sääskede ja muude putukate eest, hoidmaks ära silmapõletikku. Korra õnnestus kuulda ka nende häälitsust, mis oli veider ja veidi isegi ebaloomulik korin. Vaiksed loomad, ühe korra ainult üks tegi häält.
Teekond Riida tallu.
Järgmisena liikusime edasi Riida talu suunas. Teel sinna oli taas nii mõndagi vaadata. Aas-karukellade väli oli huvitav, veidi ebaloomulik. Tohutul hulgal linde rannaniitudel ja ühe puu otsas nägin ka miskit tünni laadset ehitist. Arvan, et see võis olla kosklate pesakast, kust kohalikud ka mune võtavad nagu meie kanade alt võtame. Kosklad munevad mitmekesi ühte pessa ja kurnas võib olla kuni 40 muna, seega neid mune kõiki välja haududa ei jõuta. Kohalikud märgistavad osad munad ära ja neid ei võeta, uuemad noritakse ära ning tarvitatakse toiduks.
Teel Riida tallu kohtasime suurt lambakarja, kes meid lähemalt uudistama tuli, nad olid samas seda tehes nii pinges, et iga hetk olid nad valmis koplis kaugemale jooksma.
Me grupp oli pikalt teele jaotunud ja seega said algul lambaid lähemalt näha vaid pundi eesotsas olevad inimesed. Mõtlesin just, et kas tagumised inimesed ei näegi neid. Nad olid uudishimulikud ja samas ka kartlikud, keegi püüdis pildistada ja juba siis näis mulle, et iga hetk kui nende närvid enam vastu ei pea, siis jooksevad lihtsalt kaugemale. Äkki, nagu tellitult tuli küllaltki suur kari ka meie juurde, ei tea mis neid nüüd siin kõnetas, kas kellegi jope oli tuttavat värvi pererahvaga. Koguneti me ette ja nii vaatasime üksteist, kihnu maalambad arvatavasti. Neid oli mitmes toonis, musti, tumehalle ja üks must kits oli ka lambakarja ära eksinud. Välimuselt nagu lambad ikka, ei saanud mina aru, mis vahet sel tõul tavalise lambaga. Nende näoilmeid oli huvitav võrrelda, igal isendil oli oma iseloomulik nägu, mõnel isegi veidi koomiline või siis nukra võitu.
Manija ainus turismitalu.
Riida talu näis meid samuti juba ootavat. Perenaine oli meil vastas oma kahe, esmamulje põhjal käreda koeraga. Vastuvõtt oli kirglik, mõlemad koerad haukusid algul nagu üksteise võidu, aga rahunesid peagi maha. Perenaine hakkas meiega tegelema, peremees jätkas parasjagu käsil oleva keevitustööga. Siin saarel märkasin ühte ühist aspekti, mehed hoiavad tagasihoidlikult eemale ja naised on siin just need külalistega tegelejad.
Perenaine Ülle viis meid oma loomi tutvustama aediku äärde. Siin olid ka lambad, kes veel kartlikumad ja jooksid peagi meist kaugemale mere suunas. Koppel ulatus kuni merepiirini ja praegu näis siin küllaltki trööstitu, rohelust hakkas juba nagu lubama, aga siiski porine siin veel üsna. Siin leidus ka üksikuid madalaid tiike, üks suurema kiviga tiik on kõrede elupaigaks. Neid olevat sel kevadel juba kuulda olnud, aga täna polnud neil lusti endast märku anda, ilm polnud selleks piisavalt hea.
Suurem kogus loomi.
Perenaisel oli nagu varnast võtta nipp, kuidas oma pelglikud lambad tagasi publiku ette saada. Selleks oli tal juba valmis varutud ämber kapsaste ja muude köögiviljadega. Ta läks ja puistas pange sisu aedikusse, kutsudes loomi heledal häälel ja lubades täna neid mitte tüüdata rohu andmise ning muude protseduuridega. Lambad olid vaatamata ahvatlevale maiuspalale ikka umbusklikud ja ei julgenud lähemale tulla. Perenaine siis neid utsitas, hüüdes edasi, kuniks juhtlambal kiusatus võitu sai ning ta tulema hakkas, temale järgnes peagi kogu kari. Need lambad siin olid teistsugused, rohkem sellised tavalised, keda harjunud nägema, aga samas ka jässakama kehaga. Lihalambad olevat need ja sel aastal on tal kõik need 29 utte puhkusel, et koguda hoogu järgmiseks tegusaks aastaks, titetegudeks.
Lisaks lammastele elab tal siin koplis ka mõni mägiveis. Nemad olid küll julged ja tulid esimesena köögiviljadega maiustama. Neid sai esmalt ka seega näha. Nende ilmed olid küll hästi märgatavad, ühe veise nägu oli väga nukker, eriti ta suured esiletungivad tumedad silmad. Need kõnelesid nagu vaid üht, ära vii mind varsti tapamajja. Loomadel olid ka nimed pandud, ainult üks oli nimetu, see kellel olid jalaprobleemid. Omamoodi kurb, niigi raske ja siis jäetud nimetuks nagu ta ei vääriks nime kandmist.
Perenaine Ülle on siin saarel saarevaht ja elanud siin aastakümneid ning seega näinud siin igasuguseid aegu. Ta rääkis päris pikalt sellest kõigest, aga ei jäänud need meelde. Ta juhatas meid lahkelt läbi oma majapidamise õue nagu me oleks ta peretuttavad. Esitles meile oma kasvuhoonet, kus juba praegu miskit kasvamas on. See pidi siis küll köetav olema, muidu pole võimalik selliste temperatuuride juures kasvatada midagi.
Üks võimalus Riida talus puhkamiseks.
Iga talu on siin saarel leidnud oma mooduse ära elamiseks. Antud talu on orienteeritud turismile ja seega leidus siin majutus võimalusi mitmeid erinevatele maitsetele. Minu jaoks kõige huvitavam oli aidahoone, mis samuti muudetud majutuskohaks. Ehtne rookatus, kus kasvamas laiguti porosamblik ja siin oli märgata erilist huumorit. Aitade ukseavad tehti vanasti küllaltki madalad, ei tea küll miks, kas inimesed olid lühemad või oli selleks mingi muu põhjus. Igatahes oli siin ukse kohal silmatorkav silt, kus soovitati siia pea ära lüüa. Lisaks sellele oli iga kamber ka oma nimega nagu uneurg ja hipiurg. Ühe ruumi uks oli veidi paokil ja oli võimalus sisse piiluda, see oleks olnud väga huvitav näha, milline interjöör siin on, aga kahjuks ei jätkunud ruumi sisemusse piisavalt valgust ning seega polnud midagi märgata.
Manija tulepaagi juurde minek.
Siit edasi liikusime koos saarevahiga edasi tulepaagi suunas. Majapidamisi oli siin mõni veel, aga need näisid üsnagi elutu ilmega välja, pigem suvilad kui aktiivselt sees elatakse. Väliselt olid nad samas üsna särtsakat tooni ning enamik hooneid üldse Manijal rookatusega.
Maastik üsna lage, mõni üksik kadakas, keegi leidis vist geopeituse aarde ühe puu varjust. See käis küll kähku nagu oleks teadnud otsida. Mulle need huvi ei paku ja spetsiaalselt ei otsi, kui leian on tore, aga need pole peamised. Ranna lähedal seisis üks vanem päevi näinud suur paat, mis juba kaugelt tundus kuidagi nii sünge. Ei hakanud seda lähemalt vaatama, tulepaak oli huvitavam.
Rand siin tulepaagi juures oli huvitav, hästi kivine ja koos randa uhtunud adruga moodustas omaette värvikoosluse.
Muidugi ei puudu siin saarel ka liivarand, aga see jäi praegu meist teise suunda. Riida talust saadeti meid tulepaagini, perenaine koos kahe koeraga tulid meiega kaasa. Mustvalge koer oli küllaltki mänguhimuline ja meie grupist üks mees hakkas temaga mängima. Kuskilt õnnestus tal saada üks oksaront ja andis selle üht otsa pidi koerale ja nii siis kordamööda sikutasid. Vahel visati oks eemale ja koer tormas seda ruttu ära tooma. Teine koerake oli nii väike, et pidi vaatama kuhu astuda tema juuresolekul.
Manija tulepaak.
Siin tulepaagi juures kogunesime kokku ja meie retkejuht Merle tegi grupipildi. Riida talu perenaine Ülle tuli ka pildile koos oma lustaka koeraga, keda pildi tegemise hetkel veidi ohjeldama pidi.
See oli meie jalutuskäigu/matka viimane vaatamisväärsus ja oli aeg tagasi liikuda sadama suunas. Selgus ka, et peame nüüd vähe kiiremini minema, laevuke meid piiritult oodata ei saavat. Tagasi teel sain tuttavaks ühe naisterahvaga ja temaga juttu ajades oli tagasi teekond palju jõudsam ning kiirem. Kuulsin selja tagant palju jutumõminat, eks nüüd selleks ajaks nii mõnedki tutvused sobitatud. Omavahel üksteist teadjaid inimesi oli mõni üksik, paljud tulnud siia omapäi.
Munalaiu sadamas ootas liinibuss nagu tellitult meid, aga meist sellega keegi tagasi ei läinud. Giid tegi ettepaneku teha sõidujagamist. Selgus, et ma polnud ainuke bussiga tulija, 2 inimest oli minuga samast suunast ja Tõstamaa suunast ka bussiga rahvast tulnud.
Kokkuvõte.
Giid Merle kogus meid sadamahoonesse kokku ja ootas meilt tagasisidet matka kohta. Igaüks pidi rääkima oma muljetest selle saare kohta. Mina tundsin tol hetkel, et mul pole nagu midagi erilist lisada, polnudki nagu emotsioone. Tavaliselt see nii pole, aga võimalik, et olin nii üleväsinud, et mitte miski ei suuda muljet avaldada. Mul oli raju päev ka, tulin otse töölt, eelnev öö oli ka selja taga. Kohvi ja teega olin end turgutanud korduvalt, seega nüüd lihtsalt olin hetkes, vegeteerisin. See ei tähendanud, et mul ei jäänud sellest tripist mälestusi või matk igav oli. Mulle meeldis see retk ja seltskond o’i ka tore. Mul oli muidugi esmakordne minna grupiga matkama, aga oskan nüüd võrrelda gruppide erinevust lennureisil ja matkal. Need on nagu siga ja kägu. Matkaseltskond on ühtsem, humoorikas ja märgatakse teineteist rohkem. Lennureisidel tekivad grupis omad pundid, vaadatakse mis sul seljas on ja selle põhjal tehakse salamisi jõukuse hinnang.
Manija hilisem mõju.
Mulle meeldis Manija retk ja selle korraldaja, ta oli arvestanud tripi planeerimisel inimeste erinevate transpordi võimalustega. Mul jäi hea mulje ja kindlasti võtan osa sellistest üritustest. Pealegi on see suurepärane võimalus leida uusi tutvusi just oma huviga sarnaste inimeste hulgast.
Manija saare mõju hakkasin alles pärast retke tundma. Millegi pärast on see saar väga üksildane ja nukker, kuidagi muust maailmast eraldunud. Inimesed, kes seal elavad, on meistrid, saamaks hakkama ilma iga päev poes käimata ja kõike kasvatatakse ise ning just saartel on alles veel vanad traditsioonid, mis mandril välja surnud. Manijal kasvatatakse palju loomi, mis kõik on elatusvahendiks, lisa püütakse ka merest. Autosid on peres kaks, üks jäetakse sadamasse ja teine kodusaarel kasutuses. Mind üllatas Manija puhul ka see, et siin on ainus tee piki saart asfalteeritud, ei osanud seda küll siit eest leida.
