Esimene matk sel aastal ja seegi sai ette võetud ilma suurema ettevalmistuseta, lihtsalt meenusid need kohad ja minek. Ilmateade ka ilusa ilmaga just ei kiidelnud, vihmahoogudeks pidi olema valmis iga hetk. Hommik oli muidugi ilus, ainsatki pilve polnud ja tõotas vähemalt ilusat päeva algust. Vihmariided said muidugi kotti pakitud, igaks juhuks, nii oli kindlam tunne teele asuda. Aasta esimene matk sai planeeritud päevane, sest huvi pakkuvad matkarajad lühikesed, aga samas vahemaad nende vahel oli pikemad, nende läbimine täna põhilise ajakuluga. Väike risk oli olemas, et ei jõua ajaliselt ära, siis selliseks juhuks sai mõeldud majutuse variant.
Tõitoja peatusest hakkasime pihta. Suuremalt maanteelt keerasime väiksemale teele, mis oli asfalteeritud ja seega sai kiiremal sammul kõndida. Ilm muidu ilus ja temperatuurid ka päris parajad, aga tuul lagedamal alal ikkagi veel jahe. Sõber laenas oma torusalli, mis oli päeva päästjaks. Teekond muidu keskmise põnevusega, esialgu polnud nagu midagi rabavat, vaid mitmeid kilomeetreid niinimetatud tühja kõndimist. Samas ega iial või teada, millal võib jääda silma midagi unikaalset. Ühe talu kõrvalhoone oli väga huvitava kujundusega, omamoodi väike galerii.
Peagi lõppes hea põli ära ja pidime veelkord suuremalt teelt ära pöörama, järjest kehvemaks need läksid. Nüüd ootas kaks kilomeetrit üsnagi kivist teed. See oli nii halb isegi jalgsi liikudes, teravad ja lahtised kivid kõikjal. Kuna oli kiire, siis sai otsitud pidevalt natuke siledamat kohta, et jalatseid ära ei lõhuks ja saaks kiiremas tempos astuda. Õnneks ei olnud seda lõiku palju, taas pööre ja tee oli juba parem. Peagi olime jõudnud ühe veekogu äärde, mis algul esmalt veidike segadusse ajas, kuna märkasime seda ootamatult ja mingit viita ka polnud Rae järve kohta. Arvasime siis ise, et oleme ikka õiges kohas ja lõpuks ometi pärale jõudnud. Kohal polnud nagu vigagi, ilusal ja kuumal suvepäeval siin rahvast jaguks. Uurisime siis veetaseme reguleerimise eesmärgil loodud rajatisi. Need olid omamoodi sünged ja veidike kõhedust tekitavad, mõlemad omal moel. Ei julgenud mina neid väga lähedalt uurida, st. kuhugi ronida, näisid veidike lagunenud välja.
Kuskil peab olema siin matkarada. Sellest mõeldes lasin pilguga üle ümbruse. Meist natuke kaugemal oligi tagasihoidliku välimusega suunaviit näitamaks teed lõkkekohta. Rahvast näis seal juba olevat, üks matkaauto oli juba kohal. Läksime meie ka siis sinnapoole. Parkla kummalisel moel küllaltki tühi, kaks autot oli seal ainult. Ehitiste põhjal tundus olevat üsnagi mastaapne koht. Korralikud palkidest ehitised ja väiksemaid puhkenurgakesi mitmeid. Stendide põhjal saime täielikult kinnitust, et oleme Rae järve äärde jõudnud ja uurisime siis siin oleva raja kohta.
Kõigepealt tutvusime stendil oleva infoga raja kohta. Selle põhjal tundus esialgu, et see rada pole midagi erilist. Samas oli ka vihjeid mõningate üksikute huvipakkuvate objektide kohta, näiteks liivakivi paljand ja vaatetorn. Oma peas tekkis kohe ettekujutus nendest ja tekitas raja suhtes põnevust. Mõtlesin ka, kus siin küll võiks olla paljand ja milline, järve ääres ka pealegi. Kolmas huvitav objekt kaev. Selle kohta tekkis ka mõttes mitmeid ettekujutusi.
Me lähedal parkla suhteliselt tühi, kaks autot oli ainult ja peagi jäi üks alles. Rahvast nagu oleks olnud ja nagu ei ole ka. Peale stendidega tutvumist liikusime edasi otse. Tiheda metsa varjus oli edasi minnes näha veel üks eraldi puhkenurk laudpinkide näol, mis näis küllaltki mugav. Vasakul oli paistmas suur hele matkaauto, aga inimesi mitte. Laager oli korralikult sisse seatud ja seda vaadates oli suve tunne tekkimas.
Esimesena leidsime kooguga kaevu. Mul tekkis mõte, et milleks on siia kaev rajatud, järvest saab ju samuti vett. Esialgu proovisin lihtsalt, kas see üldse töötab. Väntasin koogust päris kaua, enne kui niinimetatud pumpamine muutus üsnagi raskeks. Vett ikka ei tulnud ja hakkasin mõtlema kaevu mitte toimimisest. Lõpuks ikka tuli vett ja korraga korralik ports, nii nagu torust võimaldas. Tass oleks ühe tõmbega täis ja mitmeid kordi üle ääre ka. Proovisin käega lihtsalt, kas on üldse seda vett siit võetud, ehk siis kas vesi haiseb või mitte. Lõhna põhjal küll midagi halba ei tuvastanud.
Läksime siis purde juurde uudistama järve üldist vaadet. Auto juures polnud ka selle nurga alt kedagi näha. Purre oli tühi ja sellelt tervele veekogule avanes peaaegu terviklik vaade. Mulje ei olnud siit midagi erilist, pilti isegi ei kutsunud tegema. Mul tuli mõte, et katsetan veelkord selle kaevu vett. Mul oli kaasas jälle üks uus matkatarvik, veefilter, mis pidi suutma ülimalt väikeseid osakesi veest eraldada. Taas oli vaja mitmeid kordi kooku liigutada ja sama nagu poleks siit enne üldse vett võetud. Lasin vett veekotti ja see oli esmamulje põhjal küllaltki selge, imeõrnalt oli kollakat värvust. Proovida polnud aega, pidime kiirustama. Keerasin korgi peale ja otsustasin jätta testimise hiljemaks.
Rajal edasi liikudes tuli veel üks puhkekoht, mis koosnes katuse all olevatest laudpinkidest ja veel ühest hoonest. Selle otstarvet oli algul raske arvata, sest nägi väga ilus välja. See oli viimane antud rajal.
Sellest kohast edasi väike kraav ja sellest viis üle väiksem sild. Siit oli taas võimalus järvele pilku peale heita. See oli koht, kust muutus mu arvamus sellest rajast. Olin seni kergelt pettunud. Silla lähedal avanes järvele ilus vaade, mis kaunim seni nähtust, parim vaade, mis kõnetas mind. Siin kohas jäime natuke pikemaks peatuma ja siin jõudis mulle pärale selle järve eripära ning lootus, et kogu see rada ikkagi mulle meeldima hakkab.
Rada kulges järve kaldaga lähestikku ja metsa sees, seega kaunid vaated jäid tihti puude taha. Oli üks koht, kus tundsin tõesti kaamera kätte võtmist see väärt on. Kahjuks ei olnud pilti võimalik teha, mõningad puud jäid ette ja perv ka väga järsk järve suunas. Karu kujutise peale esimesel pilgul ehmusin. See oli üldse nii ootamatu ja veidi üllatas kogukuse poolest. Kohe tulid seda vaadates meelde kujutised teistel käidud radadel, öökull näiteks Soomaa Lemmjõe rajal.
Infotahvlid küllaltki kõdunenud postidel. Oleks siis neist mõni üksik, aga neid mitmes kohas. Arvan, varsti vahetatakse postid välja või mõeldakse midagi uut välja. Samas pooleldi kõdunenud polnud looduses häiriv, sobis kuidagi kogu ümbrusega hästi kokku. Lihtsalt algul esimesi näha oli veidi kummaline.
Kaardil näitas põhiteelt vasakule väikest kõrvale pööret. Algul polnud midagi näha, trepp kallakust alla ja edasi lihtsalt tavaline rada. Arvasin, et see viib liivakivi paljandi juurde. Läksime siis vaatama. Oh üllatust, me ees avanes ootamatu leid, vaatetorn. See oli vanem juurde viivast laudteest, torni lauad hallides toonides. Laudtee lõppes torni juures ja oli võimalus minna üles ning heita pilku natuke kõrgemalt kinnikasvanud järve osale. Tornis oli ees ootamas omamoodi üllatust pakkuv inventar, väike lauake, kaasaskantav matkatool ja täitsa ehtne klassikaline vikat. Mõtlesime ja arutlesime, milleks küll see siin.
Tornis me pikalt ei peatunud, sest aega polnud ka palju ja meil oli plaanis veel üks rada üle vaadata, lisaks vahemaad läbida. Meil polnud eriti mingit kindlat ülevaadet aja kulu ja teekonna pikkuse suhtes. Seekord võtsime vabamalt ja tegime vaba kavaga matkamist.
Torni juurest taas põhirajale ja sealt otse edasi. Siin lõppes kõik huvitav ära ja edasine tee kulges mööda sirget ja kõrvalist teed. See koht oli kaunis, ülaseid õitses tohutul hulgal ja see näis midagi nii teistsugust.
Raja lõpp oli ootamatu ja ees ootas pikk sirge tee kraavi kaldal. Mul tekkis juba mõte, et kas siit ikka läheb rada edasi, sest mingit viita polnud ja käidud ka eriti mitte. Siit lõppes jalgrada ära, edasi oli võimalik autoga juurde pääseda. Sõber oli kindel raja jätkumise osas. Teda aitas üks veebileht, kus oli näha käidavad teed. Tal oli õigus, jõudsime välja kruusateele, mis ühtis Oandu-Ikla matkateega, see sama tee, millelt sellele rajale keerasime. Nüüd oli selge, et ei pea me päris alguspunkti tagasi minema, saame minna matkateed järgides Laiksaare loodusrajale. Sinna oli mitmeid kilomeetreid, enam ei mäleta, aga neid oli ikka palju. Sellest hoolimata olime üsna kindlad, et päris ajahätta me ei jää, täna vaatame üle nii või naa.
Päris pikad motivatsioonisirged olid. Üksi oleks neid suhteliselt nüristav käia olnud, aga koos kaaslasega täiesti talutav. Ilm oli ka siiani hästi vastu pidanud, vähemalt lasi esimese rajaga tutvuda.
Mida enam me edasi läksime oma teekonnal, siis kevadlilli aina tihedamalt metsaalustes, eriti lepikutes. Peamiselt domineeris valge ülane, sekka ka kollast ülast ja mõnes vesises kohas varsakapju. Ülastest mõnes puutumatus metsaaluses maapind nagu lumega kaetud ja tuul tõi vahetevahel magusat lillelõhna. See soojalt magus aroom, mida õhus oli imeõrnalt tunda ja vaid hetkeks. Ikkagi nii rikkalik õitsemine, midagi esmakordset mu silmadele. See oli kui muinasjutumaal. Sel teekonnal oli kõike, lisaks niinimetatud lillemerele ka raielanke, lihtsalt metsa ja majapidamisi siinkandis peaaegu polnud, küllaltki pärapõrgu. Üks sirge tee oli nii pikk, et lõppu peaaegu ei olnudki näha, see tekitas kummalisi tundeid. Panime telefonist muusikat astumise taustaks, nii hoogsam ja jõudsam minek. Vahel tegime kätega liigutusi ka kaasa ja sedasi oli peagi see sirge läbitud. Kilomeeter paar oli küll see ära, kui mitte kolm. Õnneks rohkem midagi sellist ei tulnud.
Laiksaare loodusmaja juurde jõudsime välja. See suur punase katusega tumeroheline maja. Selle ees suur viit ja parkla, milles oli ainult üks punane auto. Maja ise näis suletud olevat, vähemalt tundus nii. Ma otsisin silmadega kärsitult raja algust, aga ei saanud kohe pihta sellele. Maja nurga tagant midagi nagu vihjeks oli ja läksime siis asja uurima. Õiget rada ka ei olnud, aga siiski suund oli õige. Maja tagant loodusrada algab, aga tunne nagu kellegi hoovist läheksime läbi. Pervest natuke alla oja ja sellest viib üle sild, tundsin selle raja hoopis teistsugust miljööd kohe. Sillal tegime natuke pikema peatuse, siin oli lihtsalt nii palju uudistamist. Just puud pakkusid siin põhiliselt silmailu ja mingid kollased lilled ka, aga puud siiski põhilised.
Üks puu oli hästi vana ja seest peaaegu tühi, tüvi alt laienev veepinna lähedalt. Teisel puul jällegi huvitavad juured, mis põimunud nagu mingiks võreks, kohanedes antud keskkonnaga. Suurveed on viinud natuke pinnast ka võib-olla minema ja see ongi paljastanud juured. Jälgede põhjal on siin käidud neid puid imetlemas küll. Just ühed värsked olid vesisel liival nähtavad.
See rada oli sootuks teise energiaga, selline metsik, vaba ja omasoodu kulgev. Puid on siin tormidega langenud hulgi, võimalik, et vanem puurinne enamjaolt maas, alles vaid terved ja elujõulised. Käänuline rada viis mitmeid kordi üle Rannametsa jõe sildade abil. Lisaks tohutul hulgal murdunud puudele oli ka siin metsikult valgeid ülaseid õitsemas, nagu kerge lumevaip.
Rada näis praegu nii inimtühi olevat, üldse tundsin end siin kui ainus külastaja olevat. Tavaliselt olen kohanud radadel palju uudistajaid, aga see millegi pärast nii maha jäetud. Võib-olla peletab inimesi eemale tohutu kogus murdunud puid. See on küll midagi sootuks teistsugust, ei ole teist sellist rada kõrvale panna. Mulle isiklikult mõjus see rada täiesti vastandlikult, meeldis oma metsikuse poolest ja veidi häiris see kaos siin, aga samas see looduse loomulik protsess. Jõesäng oli kohati nii kutsuvalt kuivale jäänud ja kiviste käänukohtadega. Nii vastupandamatu tung oli sinna minna, lisaks veel võimendasid kutsuvalt kaunid vaated. Nendega muidugi see, et ainult oma silmaga oli see nii, läbi kaamerasilma polnud enam pooltki nii kaunis. Hüppasime alla pervest kividele. Siit avanes teine maailm. Sai näha rada teise nurga alt ja ka mõningaid taimi lähedalt vaadata.
Taas rajal leidsin natuke ülastest vabamas kohas ühe harva nähtava taime, käopäka. Minu jaoks see natuke kummaline taim, algul pole teda peaaegu nähagi, maapinnal lehtedega nii kokku sulava värvusega. Pole tal rohelisi lehti ja värvus muidu kahvaturoosa. Maha kükitades ja lähemalt vaadates on ta väga ilus, siis tuleb ta õige olemus hästi esile. Tagasihoidlikud õied pole ainult roosad, valget on ka ja kogu taim õrnalt udemetes, kuidagi niinimetatud magusa üldmulje tekitab.
Taas järgmisse käänu kohta hüppasime. Seekord olid varsakabjad nii kutsuvalt kollased ja neid oli palju ka seal. Tahtsin saada pilti, aga ei sobinud lõpptulemus. Siit leidsin lisaks varsakapjadele mingi iirise taolise taime. Juured jällegi küllaltki paljad.
Natuke rajal sai käidud, kui metsaonni leidsime. See oli ka vaba ja nüüd kevadel näis ta nii kurb ning mannetu veel raagus puude taustal. Samas kui seda kohta vaatasin kaugemalt, teiselt jõe kaldalt, siis siit õhkus natuke ka maagilisust ja salapära. Mõtlesin, et kui olla ikka tõsiselt sel pikal, üksikuid radu ühendaval matkateel, siis siin saaks väga omapärase kogemuse ööbimisest.
Tõmbasime ukse lahti ja sisemus väga mõnus, siin kannataks ööbida küll, lavatsid just väga laiad pole, aga kui väga küljelt küljele ei keeruta, siis kannatab magada küll. Lahked külastajad on jätnud endast kohe ukse lähedale, paremat kätt riiulile igasugust kraami. Kõige kummalisem, peaaegu terve purk lahustuvat kohvi. Lisaks oli seal muud nodi ka, ei süvenenud aga valik oli mitmekesine.
Siin otsustasime keha kinnitama asuda. Sees oleks parem olnud, aga sõpra häiris kerge niinimetatud saunalõhn metsaonnis. Mind see küll ei seganud, samas ega väljas ka hea einestada. Valisime koha kohe onni lähedal. Eraldi lauda väljas polnud, siis kraapisin maapinna lehtedest lagedaks ja sättisin matkapliidi otse maha. Seekord võtsin kaasa sajagrammise ballooni, päevase tripi jaoks ideaalne ja kotis ka igati hea. Väike Primus töötas hästi. Juba põletit otsa keerates kuulsin kahinat.
Kui korralikult kahest einest kõhud täis olime söönud, siis natuke olime niisama, sest olime päeva jooksul kõvasti söönud. Mulle kaks portsu natuke palju, vaevu suutsin teise ka ära süüa, aga igaksjuhuks juba rohkem. Meil polnud veel päris kõik matkamisega. Osa sellest rajast oli veel läbida ja siis sõidud pikad ees. Praegu oli ideaalne võimalus einestamiseks igati.
Sõber käis vahepeal onni juures ja oli tagasi tulemas, kui ma märkasin just me veekeetmise koha lähedal maas liikumist. Keskmise suurusega kärnkonn ukerdas vaevaliselt. Ta oli maapinnaga nii ühte värvi, et vabalt võinuks ta sellepärast ära tallata. Aitasin ta ohutusse kaugusesse, lehega teda lihtsalt kiiremini liikuma utsitades. Mingi aeg ta ikkagi väsis ja kergendasin ta vaeva, tõstsin ta lagedalt kõrvale. Ta oli meile pärast rahulikuks ja kannatlikuks modelliks.
Selle raja teine osa, onnist alates oli lühem natuke ja veidi teistsuguse metsakooslusega. Domineerivaks puuks oli nüüd sarapuu ja mõni üksik vanem kuusepuu. Sarapuude alune jällegi valendas ülastest, mõni üksik rühm kollaseid oli ka. Sel rajal ei kohanud me peaaegu üldse teisi külastajaid, algul tuli meile vastu kaks naisterahvast, muidu vaikne.
Siiski mu mulje ja algsed ootused sest rajast on väga erinevad. Arvan, et suvel on see koht veel kaunim ja algne ettekujutus mul veebist suviste piltide põhjal tekkiski. Eriti võlus mind metsaonn, mis näis nii omaette paik olevat, natuke ka maagiline.
Me tänane trip lõppes Laiksaare loodusmaja juurest, kuna seal kohe lähedal bussipeatus. Sinna jõudsime, siis ilm muutus. Tuul tõusis ja temperatuurid langesid, taevasse ilmusid süngemad pilved, sekka mõni üksik piisk. Aeg oli vihmajope kotist selga ajada. Siiski oli hea, et võtsime riski ja tulime kodust välja. Vähemalt ei läinud päev raisku ja see oli head meelt tekitav. Ilm oli olnud täna suurepärane, päike valdavalt ja ideaalsed temperatuurid. Nüüd, kui me väike reis läbi oli saanud, siis ka ilm muutus. Mõtlesin, et peaks ta veel nii palju vastu kuni koju oleme saanud. Pidas vastu küll ja kodus ärkasin öösel üles hirmsa möllu peale, maru oli õues, tugev tuul mühises ja vihm piitsutas vastu akent.