Märkasin, et Allikukivi koopad on saanud uue väljanägemisega sissepääsu ja meenutab see kõik kokku keldrit. Käisin enne veel ümbruses ringi, lootsin leida mõnd kunstitööd või vähemalt midagi varem olnud töödest. Ei olnud neist midagi alles, kuigi varem on olnud siin päris huvitavad teosed, mis andsid sellele kohale palju juurde, just seda maagilisust. Praegu oli see paik nii vaikne ja polnud üldse nii maagiline, pigem nagu mingisse keldrisse minek.
Allikukivi koopad seest.
Avasin ukse haagist ja tõmbasin lahti. Otse ees maakividest trepp, mis viis mõned astmed allapoole. Palju valgust ukseavast ei tulnud ja lisavalgus on siin hädavajalik. Natuke üllatuseks väiksem käik viis edasi palju suuremasse koopasaali. Maapind oli väikse kaldenurga all ja pilkane pimedus siin. Mul oli küll võimas taskulamp kaasas, aga see ei suutnud ka korralikult ruumi valgustada. Lisaks muidugi harjumatu valguse muutus silmadel ja seega algul ei näinud hästi niigi, natuke lasin kohaneda. Millegi pärast oli just siin suure koopa lävel algul päris hirmus. Muidu pole varem midagi sellist tundnud, siin oli küll kuidagi tugevalt kõhe. Imelik teadmatuse tunne oli ka lisaks.
Kiirelt lambi abil tegin selgeks koopa suuruse ja maapinna eripära. Õnneks sain algsest kohmetusest kiirelt üle ja hakkasin otsima edasipääsu tagumistesse käikudesse. Leidsin need paremalt ja need taas palju kitsamad, isegi veel rohkem sissepääsu omast. Huvitav koobastik oli tagapool. Vesi on ta arvatavasti kujundanud, sest neid lõhesid, pragusid ja sopistusi oli siin palju.
Vesi voolab siin koobastikus praegugi. Mööda maapinda oli kohati päris korralik oja ja sinna saapaga pole hea mõte astuda. Vabalt olemiseks on siin kummik ikka parem, siis ei pea jälgima kust vesi voolab. Päris kaugele sai minna ja huvitav oli. Nii eriilmelised kambrid, siledat pinda praktiliselt polnud. Vesi on siin mitmest kohast kunagi läbi voolanud ja vorminud käike. Tagapool oli kusjuures palju meeldivam olla kui ees selles hästi suures kambris. Siin selline mõnus omaette tunne ja kui hea valgusti, siis võib siin natuke kauem olla.
Mul täna nii palju aega polnud ja katsusin neis oludes pilte teha. Ilma lisavalguseta siin pildistada ei saa, nii kottpimedus on lihtsalt. Lambil riputusvõimalus on lisaboonuseks, siis käed vabad.
Mu valgusallikal riputuskonks oli nii kinni jäänud, et pidin tulema koobastikust välja ja lõkkeplatsilt otsisima üht tugevat ora, millega saaks riputuskonksu lahti kangutada. Õnneks oli mahajäetud grillvardast abi ja sain lambi riputamiseks valmis sättida.
Keldriöölase pildistamine.
Enne proovisin teha nii pilte, et ühe käega hoidsin lampi ja teisega kaamerat. See oli väga raske, kuna vahel pidi seda tegema endast kõrgemal ja käsi väsis sedasi ruttu ära, värinast rääkimata. Ma polnud tulemustega rahul ja mõtlesin, kui ma juba siin olen, siis tööga pean ka rahule jääma, muidu ei tasuks siia tulek üldse ära. Nii ma siis läksin lõkkeplatsile ja grillvarda abil konksu lahti sain. Riputasin lambi krae külge ja nüüd olid käed vabad. Alustasin nagu uuesti ja vaatasin nüüd hoolikamalt koopa seinu. Kohe enne suurt koobast leidsin seinalt ühe talvituma tulnud liblika. Ta oli omamoodi nutika koha leidnud, tavaliselt külastajad sealt teda ei märkakski, lisaks ta tiivamustrid sulandumas väga hästi ümbrusega kokku. Tema pildistamiseks pidin käed ajama üle pea ja lambi võtma teise kätte, sest altpoolt oleks vari tulnud, kõrvalt oli parem.
Suurim kamber.
Vaatasin ka suurt kambrit hoolikalt ja see oli ka nüüd veidike hirmus mu jaoks. Ilmatuma suur kamber ja mulle näis, et see pole päris sada protsenti loomulik. Lagi tundus olevat teisest materjalist ja nagu infotahvlilt teada sain, siis ongi 1996. aastal tehtud tsemendist tugevam koopalagi, et vältida edasisi varinguid. Seintel oli mõnes kohas näha nagu mingeid valgeid juurte otsi. Pilkane pimedus muidu ja korraks oli kuulda üht naksatust. Tagumises nurgas oli väike varing toimunud ja see muutnud maapinna ebatasaseks. Juba sellepärast hea lamp siin asendamatu. Läksin tahapoole uuesti, et teha mõned pildid. Oli küll võimalus riputada lampi, aga uus häda, vari tuli nüüd mängu ja ikka pidin lambi mõnikord kätte võtma. Raske oli, aga seekord jäin tulemustega rahule.
Oleks peaaegu lukutaha jäänud.
Ma olin kuskil koobastiku keskosas, kui kuulsin korraga ukse sulgemist. Keegi oli tulnud siia ja arvanud, et uks on lihtsalt lahti unustatud ja lükkas õnneks mürtsuga kinni. Kuulsin seda alla hästi ja hakkasin hõikuma ning kiirelt ettepoole tulema. Jõudsin ruttu ja nägin ära ka kes ust sulgema oli tulnud. Vanem prillidega meesterahvas vaatas vastu ja talle tegi kohutavalt nalja see olukord. Arvatavasti mingi kohalik. Mina igatahes küll aru ei saanud sellest, et mida siin naerda oli. See mees jättis mulle kergelt veidriku mulje.
Mul oli õnneks kõik üle vaadatud siin koobastikus ja sulgesin ukse. Vaatasin kohapeal veel natuke ringi. Mees oli jõudnud infotahvli juurde ja luges neid. Mulle näis ta kohalik olevat ja peaks nagu teadma oma kodukandi kohta. Koer oli ka kaasas tal. Teadsin, et siin on allikas. Leidsin ta tagasi tulles, aga see oli praeguseks põhimõtteliselt kuivanud. Aega oli ja mul oli plaan käia ka Tihemetsas Voltveti mõisat avastamas.
Tihemetsa park.
Kõigepealt alustasin tutvumist pargist, kuhu sai maanteelt tulla. Kohalikud on teinud läbi pargi mitmeid otseteid, muidu looduslik kõik. Algul ei arvanud ma midagi sellest kohast, aga kui märkasin esimest silda, siis muutus kõik. Betoonist tehtud ülekäik sobis siia parki väga hästi. Siit vaadatuna oli korraga mitu huvitavat objekti korraga nähtaval. Eriti põnev oli väike paviljon ja kohe hakkasin mõtlema sinna saamise peale. Algul arvasin, et sillast paremale viiv tee läheb ka sinna. Lootusrikkana seadsin sammud sinna suunas, aga ei, see oli taas lihtsalt kohalike teerada. Koht oli ilus muidu. Mulle meeldis see rajake suurte puude vahel.
Siit paviljoni juurde ei saanud ja korraks mõtlesin, et see võib-olla üldse maha jäetud. Samas ta nägi nii uus ja korralik välja. Olin veidi segaduses. Tulin esimesena nähtud silla juurde tagasi ja siit oli näha ka teine sild, mis natuke eemal, aga sellest lihtsama ehitusega. Mõtlesin küll algul, et käiks sealt ka üle, aga ei viitsinud sellele aega raisata, kuna ikkagi täitsa tavaline kõige muu juures siin. Teisele poole vaadates oli jällegi kaunis vaade. Üle vee oli taas paistmas paviljon, mis osaliselt vette peegeldus.
Otse edasi oli osaliselt mõisahoonet paistmas ja mul mõlkus meeles nüüd grott pargis ja vitraažid peahoone sammaste vahel, täna peaks nad eriti kaunid olema. Enne neid leidsin ma ikkagi raja paviljoni juurde üles. Sinna viis osaliselt lapikute maakividega kaetud rada ja üle Alva jõe lihtne puidust sild. Paviljon ise oli küll ilus siin, aga siin on käidud läbustamas, prügi vedeles ümbruses ohtralt ja et pilti teha, siis pidin osa sodi seal vedelevasse kotti ajama. Sellest hoolimata mõjus nii kaunilt ja mulle meeldis kogu see park. Tundus nii eriliselt ilus ja mõjus vägagi romantiliselt.
Peahoone.
Ilm oli täna väga ilus, ainult natuke jahe, aga liikudes oli täitsa paras. Läksin nüüd vaatama peahoone vitraaže. Hoone juures parklas mitmeid autosid, aga uksest kedagi ei liikunud. Käisin sammaste juures ära, aga praegu ei olnud veel soovitud hetk käes. Päike oli veel selleks liiga kõrgel ja seega värvilist peegeldust polnud. Jätsin selle plaani natukene hiljemaks, siis peaks midagi näha olema.
Kahelpool treppi olevad lõvi kujud olid natuke üllatavalt tuhmid. Internetis leidus nii palju pilte, kus nad on korralikult kuldses toonis. Praegu on nad nii hallid ja näha nendel üksikuid laike eelnevast kuldsest kattest.
Järgmisena tahtsin kindlasti grotti üles leida, aga mul polnud õrna aimugi, millises pargis ta on. Hakkasin siis otsima ja ühtlasi tahtsin siin asulas ka lihtsalt ringi vaadata. Mulle jäid silma päris mitmed vanad hooned, millest mõni täitsa kasutuseta seisab. Oli ka omapäraseid puitmaju, mis lisasid kohale just seda erilist vaibi. Üks eriline maja oli Lasteaia tänaval ja mõtlesin seda hoonet vaadates, et kas tõesti on siin kunagi lasteaed olnud, natuke kummaline tänasel päeval näis see, samas ka nii kodune. Kahekordne puust ehitis, mis arhitektuuriliselt huvitavate detailidega ja võis olla ehitatud eelmise sajandi alguses.
Grott.
Käisin tiiru ära ümber pargi ja vaatasin ka kõrval olevasse metsatuka, aga ei leidnud kunstkoobast ikka üles. Siin oli õnneks ka kaart pargi kohta ja sealt sain vihje kätte. Ma olin seni täitsa valest suunast otsinud. Tegelik koht oli nii lähedal tegelikult, poe kõrval pargis. Algul oli teda raske märgata, sest grott üleni samblasse mattunud ja ühtegi rada ka juurde ei viinud, reetis pikapeale mustav sissepääsu ava. Tundus see koht nii mahajäetud olevat. Sees olev lauake ka külili vajunud, milleks vana veskikivi pandud prussi otsa. Kunstlikult tehtud koobas nii suur, et siin saaks vabalt püsti seista ka pikka kasvu inimene. See näis olevat ehitatud kõigepealt telliskivi voodriga ja siis pealmine kiht laotud maakividest. Huvitav looming on tehtud omalajal, kuigi paneb mõtlema, milleks seda tehti ja mis funktsioon tal mõisa aegu oli.
Hästi vanad ehitised.
Aega oli ja ma kolasin veel siin asula peal ringi. Kõigepealt tahtsin lähemalt uurida poe kõrval olevat punastest tellistest ehitist. See on olnud kunagi söökla ja midagi veel. Praegu see hoone seisab tühjana ja laguneb tasapisi. Käisin ümber selle kompleksi ja see on olnud kunagi võimas projekt, treppe oli igas suunas ja on olnud ka vist mingit viisi terrass isegi siin. Sisse ei saanud, uksed tagapool vist üldse kinni müüritud või neid polnudki.
Aega oli veel piisavalt ja ma jalutasin natuke tahapoole ja võtsin suuna vanemate hoonete poole. Jõudsin kohta kus pooleldi mäe kallaku peal üks vana maja, mis tühi ja laguneb, uksi ja aknaid ka enam ees polnud. Sel hoonel oli huvitav puitpits detail seinal. Selle poolest on see maja ka hästi vana, tundus ka eelmise sajandi alguse või veel varasema aja ehitis. Aknaid ees polnud ja nii oli alt võimalik näha tuppa. Laes vanad hädised ja määrdunud armatuurid ja isegi tapeet oli alles. Siin on kunagi olnud elu. Üldse see maja oli natuke kummalise ehitusega. Tagapool treppi maast alles polnud ja keset seina haigutas auk, kust oli näha treppi üles. Siin on käidud ka laamendamas ja rüüstamas, näis suhteliselt segi paisatud olevat, üks plastmassist kast oli alles imekombel.
Koht muidu ilus. Asfalteeritud tee viis mäest alla ja tegi väikse käänaku kahe hoone vahelt. All lohus mingid varemed ja selle kõrval renoveeritud maja.
Edasi ma siit ei läinud ja tulin üles tagasi, aga vaatasin ühte järgmist hoonet. See olnud ka kunagi mõisa üks abihoonetest kindlasti. Uhked sambad olid ja siin oli ka näha üht treppi, mis viis otse vist katuse alla. Vaatasin seda ja nii oligi, uks oli ka lahti ja ausaltöelda oli väike kiusatus minna vaatama, aga üks auto tuli ja ei riskinud. Muidu vast oleks vaadanud mis seal on.
Paviljonis taas.
Aeg oli juba sealmaal, et mul läks kõht jube tühjaks ja otsisin kohta kuhu istuda saaks. Muud paremat polnud ja ma läksin sinna paviljoni tagasi. Peamaja oli siit näha ja juba oli natuke paistmas peegeldust vitraažist ühele sambale. Leidsin, et ootan veel natuke, siis liigub see paremasse kohta. Paviljon õnneks oli veel vaba, kuigi koolinoored tulid selle aja peale koju. Paviljonis einestades märkasin muid pisiasju lähemalt. Läbustajad pole suutnud isegi paviljonist käsi eemale hoida. On tehtud tuunimist negatiivses võtmes. Piirdeaia on nad ära lõhkunud ja siin on olnud isegi väravad, millest nüüd alles vaid hinged tugipostide küljes.
Peamaja vitraažid täies hiilguses.
Peale kerget kehakinnitust läksin uuesti peamaja vitraaže vaatama, nüüd peaks päike olema juba parema nurga all. Koht oli juba enam-vähem, aga siiski polnud päris soovitud, põrandal oleks see ilusam olnud, aga mul polnud nii palju aega selle ära ootamiseks. Ega sellel variandil ka viga polnud, kui võtta arvesse värvitute klaaside peegeldusest tekkinud muster. Seda ei osanud küll oodata ja oli isegi heaks täienduseks.
Kokkuvõtvalt mulle see koht meeldis, park väga ilus ja küllaltki erilise auraga, ülimalt romantiline kuidagi. Iga hoone oli nagu killuke ajalugu ja üldse see koht oli täiesti oma vaibiga. Mulje jäi hea ja tundub, et see park on siiani kõige rohkem mind nagu kõnetanud ja seni lemmik mõisa park.
